Põhjuseks oli lapsepõlvetrauma – tugev ehmatus, mida ta mäletab siiamaani detailselt.

„Ma olin merel koos oma ema ja tädiga. See oli õhtu, ilm oli halb ja väljas möllas äike. Ema läks korraks välja ja teda ei olnud mõnda aega näha. Ma kartsin äikest hirmsasti, aga millegipärast ei läinud ma teisse tuppa tädi juurde, vaid jäin üksi voodisse. See hirm äikese ees ja teadmine, et ema on kusagil väljas, tekitas minus šoki. Pärast seda juhtumit hakkasid mul närvitikid,“ kirjeldab Katrin.

Esimest korda pöördus Katrin arstide juurde juba täiskasvanuna. Arstid soovitasid tal rohkem puhata, hästi magada ja vältida stressi. Nad küll pakkusid ka ajutisi lahendusi, näiteks botoxi-ravi, mis peaks tikke mõneks ajaks blokeerima, aga Katrini sõnul ei tahtnud ta leevendada sümptomeid, vaid otsida välja täielik lahendus ja ravi.

Üks arst soovitas tal proovida teistsugust lähenemist – jääda mõneks ajaks üksinda tuppa ja lasta tikkidel vabalt esile tulla, neid teadlikult tagasi hoidmata. „Ma proovisin seda, surusin kõik tikid endast välja, kuni olin füüsiliselt ja vaimselt täiesti läbi. See ei aidanud. Tikke vähemaks ei jäänud,“ räägib ta selle meetodi tulemusest.

Palju tõhusam meetod Katrini jaoks on eneserahustamine. „Ma istun maha, hingan sügavalt sisse ja välja ning ütlen iseendale: kõik on korras, ma olen turvalises keskkonnas, ma saan hakkama, ei ole vaja muretseda,“ kordab ta endamisi.

Praegu teeb Katrin pikemat tööd psühholoogiga ning käib homöopaadi ja kinesioloogi juures. Ta märkab enda juures oluliselt vähem tikke. Lisaks tunneb ta, et koostöö nendega on lõpuks toonud muutused, mida ta on aastaid taga otsinud.

Katrini sõnul on üks kõige olulisematest asjadest leida sündmus, millest tikid alguse said, kuulata enda keha märke ning mõista, millised olukorrad, emotsioonid või asjad neid kõige rohkem esile kutsuvad.

Nikolai, 36.