Tove Jansson “Päikeselinn” (2026)

Ka klassik võib endale lubada väheke lõtva panna, sohki teha, kerget-pehmet kirjavara vormistada. Ei pea kogu elama muu(mi)maailma algupärase sünkhuumoriga, insulaarsete eemaldumiste ja imetabaste illustratsioonidega. Vahel lihtsalt vaatad maailma, näed kummalisi kohti ja kirjutad nendest. Poole sajandi tagune lugu kõnetab tänagi. Vägagi. Kuigi lobedalt tehtud, natuke nagu sujuva seebika esmane visand – ikkagi on va janssonjas vunk ja nõks ja krutsk sees. Eesti lugeja jaoks rokivad muidugi õed Pihelgad, kes, nagu jo tagakaas mõistlikult teatab, on “kuskilt Baltikumist,” käivad kogu aeg koos, loevad kogu aeg raamatuid.”

Ega see Florida päike, saati veel viiskend pluss aastat tagasi, mingi huumaluum ole. Tegelikult on seal ju marutormid ja meil langeb ainult natuke lund. Samas ilus viis hea kirjaniku silme läbi üht arusaamatutult populaarset soisevõitu ilmanurka omaks lugeda. Tove Jansson on alati äge.

Yvonnick Denoel “Vatikani luurajad. Teisest maailmasõjast kuni paavst Franciscuseni” (2026)

Kõikvõimalikke vandenõuteooriaid on maailm täis. Neid on toodetud nii palju, et tavaline inimene ei saa sugugi sotti, kus ja kas mõni tõetera peidus on. Rooma-katoliku kirikut eesotsas Vatikani ja paavstiga on süüdistet milles iganes. Nii populaar- kui sekulaarkultuuris. Eks teinekord läinud täppi ka. “Vatikani luurajad” annab tiba täpsemat ja täpilisemat teavet. Saab aru saada, kuidas kahtlased ja kohutavad üleilmsed võrgustikud ei ole üldse üleilmsed ega kahtlased ega kohutavad, vaid muutuvad noiks alles ja üksiti läbi mõnede oluliste inimeste tegude. Ja siinkohal on hea näha, kuidas kõvad paavstid nagu Pius XII või Johannes Paulus II jätavad veenva jälje ajalukku. Samas mõned teised jäävadki igavateks, ent mitte igavikuisteks “pingelõdvendajateks”. Ka vaesuse ja mittevaesuse ja rikkuse kuljetamise teemad on üksjagu intrigeerivad. Ei ole jumala teenimises palju muudsugust kui igapäevases eluolus ja rahateenimises. Kuidas, miks ja kas see värk toimis, toimib koma toimima saab – noist asjust aru saamiseks sobib “Vatikani luurajad” hästi. Pole siin üldse vaid luuramisest, luudest ega radadest. Omajagu kõigest.