Seto kultuuriruum on elav ning kõrvaltvaataja jaoks on seto naise hõbeehted selle lahutamatu osa. Samas kui kõrvalseisjad näevad seto naise rinnal uhket kuhiksõlge, lehekõrda, rahatseid, ritsiketti ja krõlle – mitme kilo jagu hõbedat, on kandja jaoks selle taga hoopis teine ilmaruum

“See on väga isiklik suhe nende ehetega. Tegelikult setu ehted ikkagi on suurepärane näide sellest, kuidas materiaalne kultuur kannab endas tähendusi, mis on inimese jaoks kõige olulisem – see on järjepidevus, kuuluvus ja usk,” rääkis näituse kunstiline juht Ketlin Kuusing.

“Sõle peab küll mees naisele kinkima ja tihtipeale on sõled valmistatud meeste poolt, kuid sealt alates, kus hõbeehteid hakatakse kandma, saab öelda, et see on ikkagi ainult naistevaheline maailm,” lisas ta.

Näitus tugineb doktor Mare Piho etnograafilisele uurimistööle ning toob kokku museaalid Setomaa ja Eesti Rahva Muuseumi kogudest. Väljapaneku keskmes on neli ehtekomplekti, mis ulatuvad 18.–21. sajandini. Kõike seda on saatmas Sven Sosnitski heliteos. 

Näituse eesmärk on tekitada kogukonnas arutelu, kuidas tänapäeval naised oma ehteid näevad, kuivõrd ehte kandmise traditsioon katkes 20. sajandi teisel poolel.

“Vanad ehted on meil olemas ja ehete kroon ehk sõlg on kõige rohkem au sees,” ütles Setomaa muuseumite ja näituse kuraator Triinu-Liis Tarros.

“Minu ema kandis sõlge ühe hõbeehetega ja see praeguseks on kirstus ja ootab õiget aega, mil siis saaksin mina hakata sõlge kandma. Kuna ma pole veel abiellunud, siis kommete kohaselt kannab abielunaine sõlge,” rääkis Tarros.

Näitus valmis Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu teema-aasta “Päritud pärandamiseks” raames ja jääb avatuks Obinitsa muuseumis kuni augusti lõpuni.