Kes või mis on Ura Sihet, küsite? Selle võõrapärase nimega eikeegiga, mis tegelikult on lihtsalt tagurpidi pööratud Tehis Aru, kohtusime esmakordselt Eesti Draamateatri mullu esietendunud lavastuse “Caligula” videokujundajana, kuid nüüd saime teda näha vilksatamas taas vabariigi aastapäeva kontserdi tiitrites. Üks kord on juhus ja põnev sõnamäng, aasta vaadatuima telesaate puhul aga tõstame ilma vajaliku selgituseta valgusvihku ajastu sümptomi, mis tegelikult vajaks selgelt kontekstualiseerimist ja diskussiooni.

Ma ei soovi seejuures väita, et tehisaru kasutamine või mittekasutamine kultuuris peaks olema arutelu all, kaugel sellest. Katse seda ükspuha millisest valdkonnast välja juurida oleks arutu tuuleveskitega võitlemine, arengu vastutuules jooksmine, millest tuleks rohkem kahju kui kasu. Oleme juba mõistnud, et erinevate tekstide tõlkimise, toimetamise või miks mitte ka loomise puhul on ChatGPT-st palju abi ja alles hiljuti oli sotsiaalmeedia täis totakaid karikatuur-postkaarte, mille inimesed AI abil oma fotode põhjal olid loonud. Ehk siis, kui me neid iga päev argi- või tööelus kasutame, siis miks peaksimegi kultuurivaldkonnas sellest eemale hoidma?

Küsimus pole mitte erinevates tööriistades või abivahendites endis, vaid avatuses, kuidas ja mil määral me neid enda tegevustesse integreerime. Praegu Instagrami või Facebooki kerides peame nii või teisiti kahtlema igas veidigi kahtlust äratavas pildis või videos, et äkki polegi tegu reaalsuse, vaid robotite loodud tõelisuse illusiooni, häirivalt usutava teesklusega. Mida päev edasi, seda vähem kumab sealt läbi tehisloomele viitavat õõvaorgu, seega on läbipaistvus kõige olulisem põhimõte, mida tehisaru peatamatu kasvu juures lähiajal meeles pidada.

Võib ju küsida, kas ehitaja peab alati rõhutama, kas ta kasutas maja ehitamisel saagi või võttis vahel ka haamri kasutusele? Kuid neid teada-tuntud abivahendeid ei soovi keegi 21. sajandil stigmatiseerida ega nende vajalikkust kahtluse alla seada. Hiljuti toodi ka Eesti Laulu lugusid kommenteerides välja, et mõnest loost paistab välja AI mõju, mis samuti viitas sellele, et tehnoloogia areneb praegu kiiremini kui meie võimekus ühiskonnana teatud teemasid läbi arutada, eri külgede alt vaadata ning jõuda konsensuslikule arusaamisele.

Vaevalt, et tehisaru meid kõiki üldse kunagi keskpõrandale kokku toob, aga hetkel vaatame seda endiselt kõrvalt kui midagi võõrapärast ja pisut hirmutavat, mille olemasolu eiramine on lihtsam kui selle tunnistamine. Elevant on toas, mõtleme nüüd, kuidas edasi minna. Kui tahame, et saaksime täna, homme ja ka ülehomme aru, kas sugulase sotsiaalmeediasse postitatud pilt sünnipäevapeost on reaalne või kõigest järjekordne digitrikk, on aeg esitada õigeid küsimusi, mitte rahustada end mõttega, et küll see ajutine trend varsti mööda läheb.

Seda kõike arvestades mõjuvad keel põses sõnamängud nagu Ura Sihet mitte probleemile otsa vaatamisena, vaid pigem selge märgina sellest, et kardame endiselt uusi virtuaal-robotiteid, või kui mitte otseselt neid, siis vähemalt halvakspanu, mis nende kasutamisele järgneb. Tahes-tahtmata meenub Harry Potteri maailm, kus põhipahalase Voldemorti nime ütlemine toob kohe häda ja viletsuse kaela…

Enam ei ole sellest abi, kui põrandal olev praht varbaga diivani taha lükata või selg keerata, kui midagi ei meeldi, pigem teeme pikas perspektiivis sellega endale ja teistele karuteene. Mängime seda mängu veel paar korda ja varsti saab isikustatud pseudopersoonist Ura Sihetist AI miraaž-reaalsuses Eesti tunnustatud videokunstnik ja siis on juba palju keerulisem kellelegi tõestada, et tegu on kõigest arvutiprogrammi pseudonüümiga.

Selle artikli loomisel ei ole kasutatud tehisaru abi, nii palju võin ise praegu tunnistada. Aga kui mõnel järgmisel korral ta suurelt appi võtan, siis ei häbene seda ausalt öelda. Ärge teie ka kartke.