Lavakunstikoolis õppides veetis Priit Võigemast vabariigi aastapäeva hommiku koos teiste tudengitega Riina Roose juhendamisel Pika Hermanni all lauldes. Nüüd on traditsiooniks telekast paraadi vaatamine ja kiluvõilevad. Lavaka tudengid kogunevad 24. veebruaril siiamaani Riina Roose elamises. “Riina juures oli palju rahvast, söödi putru ja see traditsioon kestab ju siiamaani, kõik nad käivad seal,” rääkis Võigemast.
Laulmine on Võigemasti jaoks olnud oluline läbi aja, ent enda sõnul ta suur soololaulja olnud ei ole.
“Ma käisin Alu lasteaed-algkoolis, selline väike koht Rapla lähedal. See oli nii loomulik, et kõik laulsid kõva häälega ja rõõmsalt. Kui ma läksin Raplasse suuremasse kooli, siis oli vaja muusikatunnis laulda mingisugust laulu. Lauluõpetaja, kes mind teadis varasemast, kutsus mind esimesena, kuigi ma olen tavaliselt nimekirja lõpus oma perekonnanime tõttu. Ma läksin, laulsin reipalt ja kõva häälega, laulsin juba laulu ära ja millegipärast mõtlesin, et kõik uued klassikaaslased vaatasid kuidagi imelikult, et mis nüüd siis valesti oli. Siis ma sain aru, et kõik järgmised, kes läksid laulma, läksid õpetaja juurde niimoodi vaikselt, laulsid talle kõrva sisse, tasakesi sosistasid. Et millegipärast Alus meil ei kardetud seda laulasja,” meenutas ta.
24. veebruari kontsertetendus on eriline seetõttu, et lisaks publikule saalis vaatab seda teleülekande vahendusel pea terve Eesti. Võigemasti sõnul tulebki lavastajal arvestada, et see etendus on suunatud pigem inimestele telerite ees.
“See on ju oluline sündmus ja pälvib hästi palju tähelepanu, meedia tähelepanu ka, aga see iseenesest muidugi ei tähenda automaatselt, et see on nüüd aasta kõige olulisem lavastus või aasta kõige olulisem kontsert. See päev on oluline,” ütles lavastaja.
Vabariigi aastapäeva kontsertlavastusi on olnud väga erinevaid. “Mõni on hästi akadeemiline, keskendunudki klassikalisele repertuaarile, esinevad koorid, erinevad instrumentalistid. Mõnikord on see läinud kuskile teise äärmusesse, on täitsa nagu lavastus, mitte kontsert. Nii palju ma võin öelda, et seekord ei tule see ilmselt väga akadeemiline, sest muusikajuht on Siim Aimla. See oli kuidagi minu enda tunnetus, et võiks anda võimaluse artistidele, kes võib-olla ei ole nii klassikalise muusika skeenel, vaid pigem muudmoodi inimeste südames,” sõnas Võigemast.
Idee tänavuseks kontsertetenduseks tuli elust endast – tänapäeva turbulentse maailma mõjust inimesele.
“Kui panna telekas mängima ja vaadata uudiseid, siis võib pea plahvatada, sest maailm on nii suures muutumises, et pool aastat ette mõelda on täiesti absurdne. Kõik võib muutuda tundide ja päevadega ja täpselt ei tea, mis homne toob. Mulle tundus, et on mingisugused teemad, mida ei oleks imelik kuidagi vältida. Esiteks ärevus. Ärevus, sest seda on lihtsalt nii palju õhus, on see siis sõjaärevus või mingisugune muu ärevus, kuskohast see tuleb. Ma tahaks seda teemat kuidagi puudutada,” ütles Võigemast, kelle arvates tekitab väga palju ärevust sotsiaalmeedia.
“Me oleme otsapidi nii tihedalt seotud läbi sotsiaalmeedia, kui scroll’ime ja toksime mingisuguseid sõnumeid. Me oleme väga-väga tihedalt seotud, aga ma ise tunnen, et minus tekitab see ärevust. Seda digimüra on meie ümber väga-väga palju. Kuidas selle sees kuulda lõpuks iseenda häält, või ma ei tea, loodushäält või linnulaulu, et mitte ei käi kõik kogu aeg klapid peas ja ninad ekraanis. Kuidas selle digitormi sees iseendaks jääda? See on üks teema, millest ma kinni hakkasin,” lausus lavastaja.
Kuigi Võigemast ise pole sotsiaalmeedias kuigi aktiivne, näeb ta enda ümber inimesi, kes on sellesse sisse imbunud ja tunneb ise sama kas või uudiseid lugedes.
“Ma võin jääda kinni uudistesse ja olla seal kinni mitu tundi. Alati pärast seda, kui ma sealt lõpuks lahti saan, tunnen, kuidas mul tegelikult ärevus on kasvanud. Ma tunnen, et ma oleks pidanud tegema midagi palju kasulikumat sellel ajal. Ma saan oma doosi uudistest,” tõdes Võigemast.
Võigemast mäletab aega, kui polnud veel internettigi, ent tänapäeva noored, sh tema enda lapsed, on pidanud sotsiaalmeediamaailmaga üles kasvama.
“Ma kuulen siit ja sealt, et on terviseprobleemid, psüühikaprobleemid noortel inimestel. See võtab selliseid epideemia mõõtmeid ikkagi. Just eriti noortel inimestel on mured, kõik käivad psühholoogi juures, psühhiaatri juures, kõigil on mingisugune diagnoos, kõik võtavad mingisuguseid rohtusid. See on mu jaoks kuidagi oluline teema, et kuidas seda ärevust maha võtta,” ütles Võigemast ja nentis, et kuigi tal sellele küsimusele vastuseid pole, ütleb talupojatarkus, et juhe tuleb seinast hetkeks välja tõmmata.
Ta usub, et digimaailm ja tehisintellekt on tulnud, et jääda ja inimesed peavad õppima nendega koos elama.
“Ilmselt ei saa ka president oma kõnes sellest üle ega ümber. Kuidagimoodi peame sellega arvestama, sammu pidama, kuidagi kaasas püsima, kuigi ma ütlen, et minu enda jaoks on see tehisintellekt võõras teema. Ma ei ole leidnud seda nurka, kuidas oma töös saaksin seda kuidagi ära kasutada enda huvides. Kindlasti on mingisuguseid aspekte, kus ta on väga kasulik. Ta on ju kratt, kui päris aus olla. See kolm tilka verd teemana tuleb ka kuidagi meeles hoida,” sõnas Võigemast.
Esimene lavastajakogemus
Rahvusooper Estonias jõudis hiljuti Võigemasti käe all lavale Leoš Janáčeki ooper “Väike kaval rebane”. Muusikateatriga proovis Võigemast kätt juba lavakunstikoolis.
“Lavakunstikooli viimasel kursusel nii-öelda paberite järgi lavastasin ühe Mozarti lühiooperi, “Bastien und Bastienne”. Aga ma sinna tegelikult niimoodi julgelt vaba käega oma allkirja alla ei paneks, see oli ikkagi koolitöö ja ma ise seda ei valinud, see lükati õppejõudude mulle ette ja mul oli seal ka palju abistajaid,” meenutas ta.
See, et Võigemasti esimeseks lavastaja katsetuseks sai just Mozarti ooper, sündis läbi erinevate kokkusattumuste.
“Esiteks see, et meil oli kursusel palju ilusa häälega lauljaid, Hele Kõrve, Mart Toome ja Anti Reinthal. Üks selle asja eestvedajaid oli meie soololauluõpetaja Anne-Liis Poll. See oli selles hea võimalus neil – mina ise seal ei laulnud – lihtsalt natukene nuusutada seda žanri, sest kui sul on ikkagi looduse poolt antud sellised võimed, siis tuleb neid kasutada.
Tõuke, et ainult näitlejatudengitest koosneval kursusel võiksid tudengid ka lavastaja rolli proovida, andis kursuse juhendaja.
“Elmo Nüganen soosis seda, et kõik ikkagi katsetaksid natukene lavastamist ka, prooviksid mingisuguseid katkendeid lavastada või otsiks mingisuguseid materjale. Ma arvan, et tema jaoks oligi oluline see, et me ei püsiks ainult ühel pool seda rampi, et vaataks seda teatrimaailma teiselt poolt ka, kuidas see sealtpoolt paistab ja võib-olla see avardaks meie silmaringi natukene ja aitaks mõtestada paremini seda, mida me seal laval teeme,” sõnas Võigemast.
Esimene lavastaja katsetus oli rohkem nagu näitejuhi töö, meenutas Võigemast. “See oli pigem selline, et tule sina sealt ja sina sealt ja proovime siis niimoodi. Siis tulid õppejõud vaatama ja ütlesid, et ei, nii küll ei lähe. Teeme selle kuidagi ringi. Aga ta oli selline esimene katsetus. Ma küll pärast seda arvasin, et mitte kunagi enam, sest ega ma ennast väga mugavalt ikkagi ei tundnud. Ma pigem alati tahaks olla seal laval ise. Seal ma tunnen ennast mugavamalt,” nentis ta.
Tahtmine teatris lavastada tekkis pärast lavaka lõpetamist, kui kuus kursusekaaslast läksid koos Ugalasse tööle.
“Seal ma tegelikult tegin nii-öelda professionaalses teatris oma esimese lavastuse. See oli vendade Presnjakovide “Terrorism”. See oli õudselt lahe materjal, mulle väga-väga meeldis see. Ma nüüd ei hakka ise mingit hinnangut andma, et kas see lavastus õnnestus või mitte, aga sinna ma julgen igal juhul oma allkirja alla panna. Oli mis ta oli, aga selle tegin mina,” rääkis Võigemast.
Muusika on Võigemasti kujunemisel olnud kesksel kohal, tema armastus muusika vastu sai alguse lapsepõlvest. “Vanaema mängis akordionit ja kannelt, vanaisa mängis akordionit ja muusika ikkagi kõlas. Pidudel lauldi ja selles osas ei olnud mingit häbenemist,” meenutas Võigemast.
Lastemuusikakool oli sestap loomulik samm ja seal tutvus Võigemast Vaiko Eplikuga. Ise ütleb ta, et on juhuse tahtel sattunud musikaalsetesse seltskondadesse.
“Kui ma oleks pidanud minema näiteks casting‘ule oma pillimänguoskusega, poleks mind mitte kuskile bändi mitte kunagi võetud, aga kuna ma tolknesin Vaikoga kaasas, siis mind võeti ka sinna. Niimoodi on läinud paljude asjadega, ka lavakunstikooli minekuga oli nii, et ma läksin sõpradega kaasa.”
Võigemast kaalus ka muusika õppimist tõsisemalt, ent tundis, et ta ei ole selles vallas nii särav.
“Mulle meeldib muusikat teha küll, pigem niimoodi oma lõbuks, aga sellist professionaalse muusiku sirakat ma tunnen, et mul ei ole. Kui ma mõtlen ka näiteks lastemuusikakooli peale tagasi, kui seal olid kontserdid ja saal läks rahvast täis, vanemad olid vaatamas ja oli vaja mängida oma etüüd või mingisugune harjutus seal ära, siis ma läksin väga-väga närvi ja see ei olnud see hea närv,” tõdes Võigemast, lisades et sellist närvi ei ole ta näitlejana tundnudki. “Ma tunnen näitlejana sellist positiivset närvi ja nüüd, kui ma olen juba ikkagi mõnda aega seda tööd teinud, siis mul pigem on küsimus selles, et kuidas saada vererõhk üles enne järgmist etendust,” muigas ta.
Üheks lavaka 20. lennu kujundiks sai “Buratino”, millega on mitmed põlvkonnad üles kasvanud. Võigemast leiab, et “Buratino” oli talle näitlejana väga kasulik kogemus.
“Eks Elmo vaatas õunte pealt, et kuna meil olid tõesti kursusel inimesed, kes olid võimelised mängima pilli, laulma ja näitlema samal ajal, siis oli vaja seda kuidagi ära kasutada. See, et mina mängisin Buratinot, oli kindlasti niisugune pedagoogiline samm. Ma ei ole oma isiklikus elus selle tegelasega väga sarnane. Mulle tundus, et seal oli vaja natukene utsitada ja ma arvan, et seal ka teised osad olid jaotatud kuidagi niimoodi vastu karakterit,” ütles Võigemast ja märkis, et see käib mõnes mõttes näitlejaõppe juurde. “Sa pead ju katsetama igas suunas, et sa ei jääks kinni, et see vagu ei oleks ette küntud juba ainult ühes suunas.”
Võigemasti sõnul ei oska ta siiani päris täpselt öelda, mis lavastamine õieti on. “Alati, kui ma asun midagi lavastama, siis mul on mingisugune ettekujutus sellest, aga tihtipeale ma tunnen umbes poole peal, et ma olen läinud täiesti vales suunas. Kas on mingisugune asi, mille ma olen täiesti kahe silma vahele jätnud ja kõik teised teavad seda, aga mina ei näe, mis asi see on,” tõdes ta.
Piiride kompamine
Võigemastile meeldib lavastusi vaadates maksimaalne pinge. “Mulle meeldib see, kui on võetud teema ja see on tõmmatud nii pingule kui vähegi võimalik, sellise katkemise piiri peale ja pigistatud näitlejatest ja sellest olukorrast välja maksimum. Aga kuna mina ise ei ole lavastamist õppinud, ma olen ise näitleja, siis mulle tundub, et mul endal tuleb selline väikene empaatiasein sinna ette. Ma ei julge näitlejat nii viimase piirini lükata kui võib-olla mõni professionaalne lavastaja. Ma hakkan talle näitlejana kaasa tundma.”
“Mulle endale õudselt meeldib, kui lavastajad lükkavad mu mingisugusesse sellisesse kohta, kus ma varem ei ole olnud. Mulle meeldib see, kui ma tulen lavalt ära ja ma tunnen, et ma oleks nagu trammi alla jäänud, ma olen täiesti higine, hääle ära karjunud, siis mulle tundub, et ma olen midagi kasulikku teinud,” rääkis Võigemast ja lisas, et tegelikult ei ole muudmoodi mõtet lavale minnagi. “Oleneb muidugi žanrist ka alati, aga ma ise tunnen seda küll, et kui ma juba lavale lähen, siis võiks selle kummi väga pingule tõmmata.”
Kooli ajal katsetati koos Elmo Nüganeniga väga palju erinevaid žanre, et tööks professionaalses teatris valmistuda. “Me katsetasime lasteteatrit, laulu, tantsu, igasugust klassikat, erinevad lavastajad. Merle Karusoo lavastas meiega “Tabamata ime”, Kalju Komissarov “Seitse venda” ja kõige lõpuks tegi Elmo ise filmi ka. Ma arvan, et mõte oli see, et võimalikult lai oleks see ampluaa,” ütles Võigemast.
Nüganen on Võigemastile eeskujuks ka lavastajana ja ta tunnistab, et on võtnud kasutada mõningaid Nüganenile iseloomulikke jooni.
“See ei ole võib-olla nüüd kõige positiivsem lavastaja omadus, aga ma kipun ka vist ette näitama natukene. Ma ei suuda püsida toolis rahulikult, ma tahan ikka lavale karata ja mingisuguseid asju ette näidata. Ma tean, et on näitlejaid, kellele see absoluutselt ei meeldi ja ei sobi, see oleks nagu näitlejalt võimaluse ära varastamine, sest näitleja tahab ise sünnitada selle rolli, ta tahab selle lahenduse leida,” rääkis Võigemast ja lisas, et lavastajad, kes ei ole ise näitlejad, on ses osas eelisseisus, sest nad ei tea, kuskohast piirid lähevad. “Nad ongi võimelised lükkama seda näitlejat nii kaugele, sest ta ei tea, et seal on juba see piir ammu ees ja huvitavad asjad ikkagi hakkavad sündima siis, kui sa sealt üle selle piiri lähed.”
Ooperis tunnetatakse piire teistmoodi. “Lauljad selles mõttes ju teavad ise oma piire ja võimeid. Loomulikult mina oma selle nii-öelda draama taustaga tahaks, et oleks palju tegevust ja action’it laval, aga kuskil seal on mingisugused piirid, et kas seda aariat või mingisugust soolot on võimalik laulda sellises positsioonis või ringi joostes või ma ei tea, liumäest alla lastes, või ei ole. Kuna see oli mul professionaalses teatris suur ooper, esimene kogemus, siis ma ikkagi usaldasin lauljaid pigem,” nentis Võigemast.
Ooperit “Väike kaval rebane” on küll maailmas palju tehtud, kuid Eestis lavastus see nüüd esimest korda.
“Teda on tehtud täitsa lastelavastusena, aga on tehtud ka täiesti teises äärmuses variante. Mina seda nüüd otseselt lastelavastuseks ei pea, need teemad, mis sealt läbi käivad, on suunatud ikkagi täiskasvanutele. Ta on muinasjutuline, aga see muinasjutt on täiskasvanutele ja muinasjutud on mitmekihilised. Kindlasti on seal lastele ka midagi, aga kui seda nüüd reklaamida välja, et tegemist on lastelavastusega ja kogu saal lükata ainult lapsi täis, siis see kaos, mis seal tekiks, oleks üüratu. Aga samas, kui näiteks tulevad vanemad ooperisse ja võtavad kaasa ka lapse, siis see toimiks selle tüki puhul,” ütles lavastaja.
Võigemast tunnistas, et on viimasel ajal võtnud vastu selliseid pakkumisi, mida oleks varem võib-olla peljanud, et panna end ebamugavasse olukorda, sest just siis toimub tema sõnul areng.
“Ma nüüd selle ooperikogemuse pealt ei välistaks seda, et ma mingisugusel hetkel võtan ette veel mõne ooperi. Kindlasti ma hakkan nüüd väga palju rohkem ooperit vaatama nii Eestis kui ka välismaal, sest on ju teada, et mida põhjalikumalt sa mingit asja uurid, seda huvitavamaks, sügavamaks ja intrigeerivamaks see teema muutub,” märkis Võigemast.
Oluline roll on Võigemastil näitlejana Veiko Õunpuu uues mängufilmis “Serafima”. Võigemast ütles, et ta ei ole Õunpuu sarnase režissööriga ja sedasorti filmiga varem kokku puutunud.
“Veiko on ju tegelikult kunstnik ja ta komponeerib, mulle tundub, ka oma filme nagu maalikunstnik. Komponeerib selle stseeni, selle kaadri valmis ja siis lükkab näitleja sinna sisse ja väga ei sekku tegelikult sellesse, mida see näitleja seal teeb. Las näitleja teeb oma võlukunsti seal. Ta on ju tihtipeale töötanud ka niimoodi, et stsenaariumit üldse ei ole,” rääkis Võigemast ja tõi välja, et võtteperioodi jooksul oli ka selliseid momente, kus stseen laekus näitlejale võtete hommikul.
“Ma pean ütlema, et mulle tegelikult see väga meeldib, sest teatris on see äärmiselt tavaline, prooviperioodi jooksul katsetatakse, proovitakse, nähakse kurja vaeva ja siis selgub, et jookseme peaga vastu seina. Midagi tuleb muuta ja lükatakse laud tühjaks. Keeratakse teine ots ja tullakse mingi täiesti uue asjaga. Filmi puhul on see pigem haruldane, sest seal on eelarve, graafikud, inimesed, meeletu meeskond. Kõik ootavad ja tahavad teada, mida täna filmima hakatakse, mis täna toimuma hakkab. Aga mul on äärmiselt hea meel, et see produktsioon oli Veikole võimaldanud ka sedasorti lahendusi,” sõnas Võigemast.
Teatri ja filmi suurimaks vaheks peabki Võigemast seda, et teatris on proovideks väga palju aega.
“Teatris on sul aega mitu kuud seda palli veeretada, otsida ja proovida, kas nüüd ta läks õigesti või valesti, siis saad tagasisidet lavastajalt ja jälle proovida. Filmi puhul on seda aega üüratult vähe. Tavaliselt ka kõik olud mängivad sulle vastu – kas on liiga palav, liiga külm, on öö, sa oled väsinud, näljane, mis iganes, haige, ja nüüd on aega kümme minutit selle stseeni filmimiseks, sellepärast et valgus kukub või mis iganes muud asjaolud. Ja tuleb teha,” nentis ta.
Võigemast mängib peaosas kahes Eesti läbi aegade edukamas filmis: “Nimed marmortahvlil” ja “Tõde ja õigus”. Kuigi ta ise oma filme üle ei vaata, on need kaks siiski hinge jäänud.
“Kui ma kuskilt silmanurgast näen, et neid näidatakse, siis mulle endale tundub, et see on keegi teine seal. Marmortahvlitest on ka nii kaua aega juba möödas ja olgem ausad, ega see ei ole olnud ju minu otsus neid filme teha. Ma olen sinna sattunud ja üldse see elu on siiamaani olnud üks suur sattumine. Ma olen selles mõttes väga õnnelik, et ma olen sattunud, mulle tundub, õigel ajal olema õiges kohas,” rääkis Võigemast.
Kultuurisoovitus. “Ma mõtlesin selle peale pikalt ja põhjalikult, aga kuna ma ise olen õudselt kehva lugeja, mul jäävad raamatud pooleli tihtipeale, siis üks asi, mida ma julgen soovitada, on muuseumikaart. See on niivõrd geniaalne asi, ma olen lastega käinud väga palju muuseumis tänu sellele ja ma tunnen ennast seal väga rahulikult, sest ma tean, et ma võin tulla homme jälle, ma ei pea uuesti maksma millegi eest. Ma võin rahulikult võtta aega ja vaadata ja meil on nii palju toredaid muuseume. Soovitan seda tõsiselt kõigile,” ütles Priit Võigemast.