Värske maaliseeria on ammutanud ainest kolmest eesti kultusfilmist – “Kevade”, “Viimne reliikvia” ja “Hukkunud alpinisti hotell” –, mis kõik iseloomustavad kunstniku sõnul eestlase olemust.

“Tegelikult need pildikesed filmidest on märksõnad minu ja kogu meie põlvkonna taustast. Oleme väga huvitav põlvkond need, kes 90ndatel tulid. Istume kahe tooli peal. Üks on nõukogude aeg, lapsepõlv, ja teine on Eesti vabariik. Tänu sellele võime neid olukordi kahelt poolt vaadata. Muidugi ma ei igatse taga nõukogude korda, aga need filmid olid tollal meie põlvkonnale põgenemistoad. Ja üldse kinos käimine,” selgitas Nukke.

“Kinos ei tohtinud ei süüa ega juua. Mõne filmi järjekord oli peaaegu päevapikkune. Minul oli lapsepõlves see õnn, et minu vanaema oli Sõpruse kino piletikontrolör. Parim lapsehoid oli see, et ma sain kinno minna ja mõnda seanssi vaatasin ikka kolm-neli korda järjest,” lisas ta.

“Ma leidsin nende filmikaadritele paralleele või mingisugust taustamängu, ma päris üks ühele ei tahtnud neid kujutada. Seal taga on mingisugune taustasumin ja lisasin muidugi värvipritsmeid ja muud. Kui võtta nende kaadrite sisu, siis kohati olid need isegi vägivaldsed. Sisaldasid varjatud vägivalda. Head naised olid alati täiesti vesiblondid, sest tollal oli ilus naine noor ja vesiblond. Leidsin selliseid sotsiaalseid figuure,” rääkis Nukke.

Kunstnik tõi välja, et peategelasi eriti tema teostelt ei leia. “Isegi “Hukkunud alpinisti hotelli” puhul ei ole inspektor Glebsky peategelane, seal on peategelane hoopis midagi muud. Mulle meeldis just neid kõrvaltegelasi jälgida. Näiteks kevade puhul oli Imelik minu jaoks üks väga imelik tüüp, kelle ma oma maalidesse sisse võtsin. Muidugi ka Toots, kes oli meie mõistes võõrkeha ühiskonnas, teistsuguse temperamendiga. Ei käitunud nii nagu üks õige eestlane, nagu Arno Tali.”

Nukke naeris, et näituse sees on paras tulnukafilosoofia. “Ega ma ei idealiseerinud seda mineviku. Ja kui vaadata “Mineviku avataride” CD-kujulist ratast, siis kaks neist figuuri on seal peal ju tulnukad ja kaks on inimesed. Ma valisingi meelega tulnukad ja inimesed vaheldumisi. Üritasin enda jaoks mitte ainult kujutada, vaid ka lahti mõtestada eestlase olemuslikust. Milline see eestlane siis on?”

“Kõigepealt Lible pilt, kaamos, siis on pöörane pidu, siis vaikne või avatud agressioon, siis lõpmatu vabaduse tunne ja samas müstifitseerimine. Eestile on hästi omane esoteeriline olemus. Proovisin siit ja sealt noppeid välja tuua,” lisas ta.