Kas koolimaja kihab õppeaasta lõpule kohaselt?
Selles majas vist vähemalt esialgu ei olegi väga sellist aega, kus kõik ei kihaks ja ei oleks kiire. Maja on nii piisavalt suur ja keeruline, et siin kogu aeg kihab, aga loomulikult hakkavad eksamid paistma, kõik on natukene rohkem elevil, natukene rohkem närvis ja ilmselt valmis oma väga häid oskuseid õpetajatele demonstreerima.
Lõpeb ka teine õppeaasta uues majas uue koolina. Kuidas ühendkooli jalgadele ajamine sujunud on?
Eks neid eeldused olid mõnes mõttes ka väga keerulised. Lubasime, et võtame kõigist kolmest koolist kõik õppekavad üle, mida me ka tegime, ja nüüd on paras aeg vaadata, kuidas siit edasi minna.
Otsimegi head tasakaalu eriala- ja üldainete vahele, et õppijad saaksid töötada sellises režiimis, et oleks rahu ja nad saaksid mõnusalt areneda. Selgelt on see aasta juba veidi rahulikum. Eelmine aasta oli absoluutselt vähem rahulik, sest oli tuhat küsimust, kuidas mis asi käib ja kuidas mis asi võiks käia. Kindlasti on väga palju asju, mida saab veel läbi mõelda.
Mille üle senise kahe aasta jooksul kõige rohkem uhkust või rõõmu tunda võib?
Väga kantseliitlik vastus, aga me võtsime sellel aastal arengukava vastu ja kui see kodulehelt üles leida, siis ma olen väga rõõmus, et selle arengukava sõnastus ei ole kantseliitlik, vaid on kunstiga tegelevale koolile iseloomulikult lennukas ja rõõmus. Minu meelest leidsime sellele majale väga hea ja sobiva sõnastuse ning loodame, et kogu meie dokumendikeel on sellele kunstivaimule edaspidi järjest rohkem vastav.
Kunstibürokraatia võiks siis tavaliselt bürokraatiast erineda?
Muidugi. Ta võiks ju olla selline, et lugedes saad kohe aru, et selle taga on inimesed, kes tegelevad igapäevaselt kunstiga, nad on võib-olla oma mõtte- ja keelekasutuses poeetilisemad ja võib-olla mõneti ka lendavamad.
Selle maja ja õppeasutuse idee ongi läbiv kunst ja igas momendis võiks see kunst meile vastu paista. Ka nendes kohtades, kus me seda üldse ei oota. Arengukava ja õppekava võiks olla ka lugemiselamus, mitte lihtsalt täita funktsiooni, mida need ka muidugi täidavad, aga nende lugemine võiks ka nauding olla.
Iga arengukava võiks muidugi loetav olla.
Võib-olla me siis näitame eeskuju, milline üks arengukava võiks olla.
Aga arengukava ongi siis kõige suurem rõõm?
See on lihtsalt võib-olla selline värske ja hästi suur töö hästi paljude inimestega. Muidugi on ka rõõm sellest, et need ruumid töötavadki nii, nagu plaanis oli. Siin saab kõvasti harjutada, muusikat teha ja tantsida ja see päriselt ongi kõik võimalik ja veel kesklinnas ka. See rõõm on minus täiesti lakkamatu ja tunnen seda iga päev, kui majja tulen.
Mõnes mõttes see, mida ma kogesin eelmistes majades, on praegusega võrreldes öö ja päev, sest siin toimub väga palju sündmusi, mida varem üheski hoones teha ei saanud, siin käib väga palju külalisi, ka väliskülalisi. Ma ise olen juba selle üle täielikult kontrolli kaotanud, kui keegi mulle mingite väliskülalistega vastu tuleb. Täna on ungarlased, siis on tšehhi inimesed ja siis, oo, portugallased!
Aga see on väga lahe, et suhtlus on tuule täielikult purjedesse saanud.
Mis selle kahe aasta jooksul läbivamad või olulisemad künkad on olnud, mille taha võib komistada või mille taha oletegi komistanud?
Minu jaoks üks põhiline küngas, mida järgmiseks aastaks parandada püüame, on see, et kuidas saada koormus, eriti põhikooliastmes, mõistlikuks. See riikliku õppekavaga paika pandud hulk, mida inimene peab õppima, on juba ise aukartust äratavalt suur. Kui sinna mitte midagi ei lisa, siis teed ikka väga tugevalt tööd. Aga meie lisame sinna tohutult palju muusika- ja tantsuharidust, mis on vajalik selleks, et anda nendele inimestele võimalus neid asju tulevikus väga hästi teha ja siis see lihtsalt ei kipu 24 tunni sisse ära mahtuma.
Katsume leida võimaluse, et ka Eestis oleks võimalik tegeleda põhikoolis väga heal ja professionaalsel tasemel muusika ja tantsuga, jääda ellu ja olla sealjuures rõõmus.
Intervjuu eel oli fuajees väga lõbus jälgida, kuidas ühes majas liiguvad ja tegutsevad nii paljudest erinevatest põlvkondadest inimesed.
Põhimõtteliselt, jah, käivad siin õhtupoole meie eelkoolis 3-aastased ja on ka 50- ja 60-aastaseid õppijaid. Enamus on küll seal põhikooli ja gümnaasiumi kandis, aga tõesti, see on hea tähelepanek.
Üldiselt on koolis läbi erinevate ansamblite ja kollektiivide see sidusus ka päris hea. Ainus inimeste hulk, keda sa tunned, ei ole need, kellega juhuslikult ühte klassi oled sattunud, vaid läbi kooride ja orkestrite on inimeste hulk, keda siin tundma saab, päris tore. Sellega tahame kindlasti veel kaugemale minna, mitte et oleks nagu tavalises koolis, kus on selgelt A ja B klass, kes üksteist ei tunnegi.
Enne esimest õppeaastat ütlesitegi, et teie suurim soov oleks, et erinevad erialad – klassikaline muusika, rütmimuusika ja tants – saaksid kokku, mis tekitaks teatava valdkondadeülese sümbioosi. Kas see soov on täitunud või on täitumas?
Ma ütleks, et veel ei ole, aga ma loodan, et on täitumas. See võiks tõesti olla selline kool, kus saame terveks eluks need sõbrad, kelle peale saab kindel olla. Kui mul on tarvis näiteks muusikuna koreograafi või tantsijaga koostööd teha, siis ma tean, et, aa, seal oli üks väga äge tüüp, ma helistan talle ja küsin, mis ta teeb. Valdkondadel on väga palju üksteistelt ka õppida, see võiks ka selle maja mõnu olla.
Proovime ka süsteemiga kaasa aidata, et järgmistel õppeaastatel neid kokkupuutepunkte teekonnale veel rohkem lavastada. Tõesti võiks olla kindel, et oled väga paljud kontaktipüüdlused läbi proovinud ja leiad endale need, mis sind elus ka edasi aitavad.
Ühesõnaga tundub, et vundament on kahe aastaga paika saadud ja kool on end kinnistanud?
Minu meelest küll. Hea meel on ka selle üle, et tundub, et väljaspool suhteliselt hästi teatakse, mis see MUBA on, kus ta asub või miks ta on, sest maja paistab väga silma ning muusika ja ballett on ise ka asjad, mis paistavad silma. Sisemiselt on õpetajad, õppijad ja kõik tööks vajalik olemas, aga me ei pea ka enam väga palju seletama, et mis see MUBA on.
Ka nimi tuleb kuidagi väga lihtsalt üle huulte. Mulle meeldis laulupeoringkäigul, kus see nimi oli võib-olla isegi geniaalne, kui meie ees ja taga oli mõni pika nimega kool, siis öeldi “Elagu MUBA!”, sest seda on lihtsalt nii hea hääldada.
Lisaks kui tulla siia nendele sündmustele, siis saab siit ka väga hea elamuse. Sest meil on väga hea akustikaga saalid ja ma tahaksin öelda, et me mängime ka väga hästi. Mul oli arhitektidele ka selline soov, et kui siia majja sisse astud, siis ei oleks tunnet, et astusid koolimajja, vaid kontsertmajja või elamust pakkuvasse kohta. Minu meelest on see hästi ka õnnestunud.
Kevadel hakkavad juba ettevalmistused ja katsed ka järgmiseks õppeaastaks.
Suuresti on need juba tehtud. On jäänud veel ballett ja kutsehariduse jätkuõpe. Balleti me veel väga ootaks inimesi katsetele 20. mail.
Seni tundub, et võrreldes kolme varasema kooliga on õpilaste huvi kasvanud?
Tahtjaid on rohkem küll, aga Eesti on muidugi oma teatavate piirangutega. Klassikalises muusikas on erialasid, mida õpivad paljud inimesed üle Eesti ja on erialasid, väiksemaid pillirühmi, mis ei ole nii populaarsed, mida õpitakse vähe ja neid inimesi ikkagi juurde ei tule. Kui mõelda näiteks oboele või tromboonile, siis peame mõtlema, kuidas siinkohal ise rohkem panustada. Viiulit ja klaverit teatakse ning õpitakse ka palju.
Ballett võiks muidugi olla ka poiste hulgas palju populaarsem kui ta täna on. Neid on, aga tantsuhuvilisi noormehi võiks rohkem olla.
Kuidas tuua mõne noore teadvusesse oboe ja siis tekitada veel temas soov sellele suurel määral pühenduda?
Nüüd juba paar aastat teeme neile, kes meile esimesest klassist tulevad, pillide tutvustust palju laiemalt. Saksamaa pealt natuke ahvisime pillikarusseli-süsteemi. Kui noor tuleb siia vaatama, siis käime ühest ruumist teise, õpetajad näitavad oma pille ja siis ta saab vaadata, mis teda kõige rohkem köidab. Ja siis on oboe või mõni muu vähem populaarne pill on nende hulgas.
Võib siis loota, et see impulss on sellele noorele kuidagi saatuslik. Tihtilugu ongi ja kui kohe ei ole, siis alguses saab seda ka muuta. Eks see sealt hakkab kuidagi vaikselt minema.
Viimase viie aasta kõige suuremad Eesti popmuusika edulood on tulnud folkmuusika vallast. Sinna andis oma panuse kindlasti ka viimased pool aastat kestnud eurolaulu saaga. Kas on olnud märgata, et see ka noorte hulgas populaarsust on kogunud?
Kummalisel kombel tuleb tõdeda, et ei ole. Viljandi on nii tugev folk- ja maailmamuusika keskus, mille üle on mul väga hea meel, et Tallinnas midagi sellist märgata pole olnud. Viljandi on selgelt esimarssija.
Me küll mõtleme, kuidas seda edasi arendada, aga päris sellisena, nagu me tahaksime, ta meil veel tööle pole läinud. Maailmamuusika õppijate puhul on fantastiline see, et see pillide valik, mida nad oskavad, on nii suur. Olen seda ise ka heliloojana hiljuti kogenud. Torupilli, kannelt, parmupilli. Seevastu popmuusikud või klassikalised muusikud on enamjaolt ikkagi ühele pillile spetsialiseerunud.
Milline dünaamika teiste muusikale keskendunud õppeasutustega üldse on? Kas on tihe konkurents iga noore pillimängija nimel või on see pigem üks ring, mis ennast toidab?
See ikka peab olema ring, mis ennast toidab. EMTA-ga me teeme palju koostööd juba igapäevatöö tasandil, sest meil on palju ühiseid õppejõude. Muidugi valivad paljud noored järgmiseks õppeasutuseks hoopis midagi, mis ei asu Eestis, mis on ka täitsa okei. Nii et ma ei ütleks, et me konkurendid oleme.
Tegelikult on see võhma küsimus. Ma tahaksin, et see suhtlus oleks palju tormilisem ja üksteist toetavam. Loodetavasti see tulevikus nii saab ka olema. Elleri koolist me võiks ju mõelda kui konkurendist, aga ma mõtlen ikka niimoodi, et väga hea, kui meie seal midagi ajame ja nemad meie juures.
Kuigi aetakse sama asja, siis õppekeskkonnad on ikkagi erinevad. Oluline on see, et õppija leiaks enda jaoks õige üles, et Eesti ei kaotaks. Väga hea, kui ta kuskil teises koolis avaneb. Ainuvalitsemist pole vist vaja.
Kuidas koolijuhina kolme üksuse haldamine argisemas või isiklikus plaanis läinud on? Intervjuu eel ka juba mainisid, et kõiki õpilasi enam päris ei tea.
See on tõesti erinev jah, et kui oled 300 õpilasega keskkonnas, siis enam-vähem nime ja nägu tead. Kui neid on 700 kanti, siis enam-vähem tead nägu, aga nime alati ei tea. Töötajaid on meil ka 300 kandis, nii et meid on kuskil tuhatkond ja kui mõelda, siis tuhandet nägu ja nime nii kiiresti kohe ära õppida ei ole võimalik.
Ma muidugi proovin võimalikult palju neid otsekontakte luua, käin nii palju kui võimalik üritustel, tänan ja õnnitlen noori ja nende õpetajaid. Siis on ka kergem asju ajada.
Ülemineku käigus pole siis tass üle ajama hakanud?
Üliinimene ei ole meist keegi. Kindlasti on hetki, kus tundub, et seda kõike on liiga palju, vastamata küsimusi liiga palju, aga siis tuleb leida lihtsalt mõne tasakaalustava tegevuse või vaba hetke ja siis saab uuesti asja kallale asuda.
Kas uuel õppeaastal ootavad ka mõned suured muutused ees?
Oleme selles osas alles kooskõlastamise ringi lõpetamas, aga me üritamegi leida tasakaalu erinevate ainete vahele, mida MUBA-s õpime ja selle tarvis läheme üle süsteemile, kus 45+45=75. Teeme klassi ja rühmatunnid natukene lühemaks mõttega, et saaks harjutamisaega natukene rohkemaks ja kvaliteetsemaks. See on päris suur ümberharjumine.
Nii suures majas on muidugi lõputu küsimus ka info ühest punktist teise jõudmine. See on ka alati nuputamise koht.
Kõige selle juures olete ka ise endiselt aktiivne helilooja.
Jah, mõtlesin, et ei saa seda kõike päris niisama nurka jätta. Täitsa lihtsal põhjusel, et ma pean ju vereringet pidi aru saama, mis valdkond see kunstivaldkond on. Siis peab enda tutvust sellega pidevalt uuendama.
Kuidas koolijuhist helilooja argipäev välja näeb?
Heliloomise avamine jääb enamasti varahommikute peale. Kuskil kella viie kanti õnnestub teha esimesed asjad heliloomingus. Huvitav on see, et kui tegeleda teiste asjadega, siis vaim ja keha otsivad lahendusi edasi. Teise asja juurde tagasi tulles on see mõte võib-olla juba küpsenud ja saab selle põhjalt edasi minna.
Mõlema asja tegemine on päris kõva planeerimine, aga natukene nad tasakaalustavad ka üksteist. Loomingusse ära minnes jäävad ülejäänud asjad hetkeks seljataha.
Tore on ka see, et ma saan väga hästi aru õpilastest, kes sügavalt erialaga tegeledes, on võib-olla veidi kaootilisemad teiste kohustuste täitmisel. Tihtilugu ongi nii, et oled ühes asjas nii sees, et välja tulles lööd varba esimese ettejuhtuva asja vastu ära, kuigi sa kunagi varem selle vastu seda ära löönud polnud. Oled natukene abitu, kui tagasi tuled ja proovid aru saada, kuidas realistlikult toimuvas maailmas asjad ära korraldada.
Teil käib see režiimivahetus täitsa nipsust?
Kui sa nii küsid, siis nüüd läbi mõeldes saan aru, et ma võib-olla natukene valetasin sulle alguses. Kui ma hommikul üles ärkan, siis teen lahti oma elektroonilise või mitte-elektroonilise noodi, aga tegelikult teen lahti ka küsimused, mis koolikorralduses on vaja teha ja mõnikord tegelen hoopis sellega.
See on selline veider asi, et aju lubab ennast vahel ära petta. Vahepeal paneb väga vastu, kui tuleb mingi asjaga tegeleda ja on tunne, et tuleb õudselt pigistada. Aga kui ma ei tegele konkreetse asjaga, siis see aju hakkab selle lahendusega ise tegelema. See on selline hea ära petmine. Mul on tõesti peas mõlemad korraga lahti.
Aga enamasti panen ikkagi hommikuks endale ülesandeks, et heliloominguga kuhugi välja jõuaksin.
Ei ole tunnet, et need kaks üksteist kuidagi ahistaks?
Ikka on vahel on see tunne, et mis siis saaks, kui tegeleks rohkem ühe või teisega. See küsimus puudutab vast rohkem loomingut. Kui saaks veel rohkem aega ja tegeleks sellega veel jõulisemalt – mis siis saaks? Aga täna mul seda vastust ei ole.
Pigem on küsimus selles, et kuidas selles ajapuuduses nutikalt planeerida ja õiged koostööd leida.
Mõlema kõrvalt peaks veel ka ülejäänud eluks aega jääma. Või ei mõjugi kumbki tööna?
Ei mõju. Mõlema puhul on tunne, et hing tahab need ära teha ja siis hakkadki tegema. Võib-olla isegi sõltumata sellest, mis kohal või positsioonil elus oled. Hing kutsub.
Möödunud suvel tuli esitlusele teie ooper “Crisis”, mille ajendiks oli maailmas toimuvate kriiside voog. See pole siiani vaibunud. Kas näete ja tajute selle mõju noorte loomingus või nende lähenemises kunstile ja kultuurile?
Mulle tundub, et sõltumatult sõdadest ja sõltumatult kliimakriisist, ongi noorte inimeste elutunnetus pisut vähem mängulisem ja pisut rohkem dramaatilisem. See on täitsa loomulik. Ma olen küll kuulnud mõne eksamikomisjoni arutelu loomingu üle, kus mõeldakse, et miks noored ei kirjuta rõõmsamalt ja mängulisemalt. Aga ma arvan, et selleks tuleb õige hetk ja aeg.
Kui inimesel õnnestub elada pikem elu, siis tekib ka mängulisust juurde ja elust laiemalt saab rohkem rõõmu võtta. Noorel inimesel see eneseotsing on kõige juures nii tugev ja see ongi üks tõsisemaid ja peamisi katsumisi, see rada leida.
See ei ole alati ka tingimata seotud. Dramaatilise loomingu looja ei pruugi ise nii dramaatiline olla. Ma ise intervjueerisin kunagi Eino Tambergi ja mulle hakkas tema vanema põlve teoseid kuulates kõrva, et need on päris sünged ja mõtlesin, et kas ta ise on ka selline. Aga suhtlustasandil küll ei olnud. Need sidemed loomingu ja looja vahel on väga alati mitmekesised.
Kuidas nüüd, aasta hiljem, see sama voog endas figureerib?
Eks ikka figureerivad. Tuleb ennast kogu aeg tähele panna, et mitte oma, mõnes mõttes, pisimurede sisse ära ei upuks ja ei unustaks ära põhiasju, mida vaja meeles hoida. Teisalt tuleb vaim ka töös hoida. Musta masendusse ära vajumisest suurt kasu pole. Elu tuleb ikkagi üleval hoida.
Suuremad mured samas tuletavadki meelde, et asjad, mille üle siin Eestis igapäevaselt kurdame, ei olegi äkki kurtmist väärt. Tuleb natukene ümber hinnata oma maailma. Teistpidi elab inimene ikkagi enda üksikut elu, oma murede ja rõõmudega, oma kriisidega ja need on austust väärt. Võib-olla seda pisikurtmist selle taustal natuke lihtsalt vähendada.
Aga kui kurta, siis kas koolijuhi või helilooja vaatest on midagi, mis Eesti kultuurimaastikul muret tekitab?
Võib-olla see pigem iseloomustab Eesti elu üldisemalt, aga mulle tundub, et meie väga väikese rahvaarvu juures, ei ole süvenemine nii hästi toetatud kui võiks. Inimese kirg ei pruugi alati ta põhiline elatusallikas olla. Siis saad sellele pühenduda täpselt nii palju, kui saad, ja mõnikord tuleb teha otsuseid, et seda põhilist kirge toetada ja mõnikord lihtsalt enam ei jaksa selle põhikirega tegeleda.
Süvenemine on inimese jaoks üks väga imeline kogemus. Kui seda saaks piisavalt teha, siis, sõltumata sellest, kas see muusika või kunst kuhugi jõuab, saab selle inimlikult väga tähtsa kogemuse ikkagi kätte.
Mis sellele kaasa aidata võiks?
Tuleks vaadata, et su koostööd, lähiring ja kaasloojad sind toetaksid. Nad on tegelikult väga head energiaallikad. See on väga oluline. Alati on nii, et kui endaga võitlust pead, et kas hakata muusikat kirjutama või mitte, sest alati võib ju ka mitte hakata, täna sind keegi selle eest maha ei löö, võid seda ka homme teha, siis kui oled kolleegiga midagi kokku leppinud, siis on vähetõenäoline, et sa ei hakka midagi tegema. Siis lihtsalt hakkad.
Kas muusikaharidus kui selline on oma tähenduses täna pigem seotud ikkagi klassikalise muusikaga?
Siin majas on mõlemat, aga kindlasti ta võiks oma valikutes mitmekesisem olla. Aga kõige pealt saab põnevaid asju ära teha. Minu haridus on väga puhtalt klassikalise helilooja haridus. See on aidanud mul komponeerida nii kooli kui ka loomingulisi koostöid. Küsimus on pigem selles, kuidas haridus enda jaoks tööle panna.
Samas popmuusika või popmuusikute puhul ei ole mis iganes parameetrite järgi edukaks saamiseks tingimata muusikalist haridust vaja. Võib öelda, et popmuusika kriitikas isegi eksisteerib terminina “muusikakoolilikkus”, mis tähistab justkui seda, et püüdlikkus, õpitublidus või maneerlikkus lämmatavad mingisuguse loomingulise essentsi. Kuidas te seda vastandust näete?
Kui päris asjaga tegelema hakata, siis mõnes mõttes tulebki sellest õpetatusest lahti saada. See tulebki küsimärgi alla seada ja need sammud sellest eemale teha. See on iga looja enda lahendada. Harida saab ennast igas suunas, üsna palju, aga lõpuks selle valiku, et millised meetodid ja vahendid kasutusele võtta, peab ikkagi ise tegema.
Mul on ka selline kogemus muusikakirjutamise meistrikursuse tegemisest, kus üks grupp inimesi ütles, et loomine on vaba ja seal ei tohiks ühtegi reeglit kehtestada. Ma lasin neil ka luua ja nad lõid ääretult trafaretseid vorme. Kui nad oleks teadnud, et sellised on olemas, siis ei oleks nad neid loonud. Haridus annab võib-olla ka teadmise, mis on tehtud, kas ma ikka tahan seda uuesti teha või kas ma just tahan seda uuesti teha. See oleks hea, kui loomine oleks valik.
Kui ma tahan neid trafaretseid vorme teha ja see on minu otsus, siis pole kellelgi selle peale midagi öelda.
Et peale seda, kui ennast noodijoonestikku sisse oled mätsinud, tuleks sealt ikkagi välja murda.
Mulle küll tundub, et see on ainuloogiline võimalus.
Klassikalise muusika puhul see jällegi ei kehti.
Tänapäevane helilooming pakub ka klassikalises muusikas väga palju võimalusi. Võib kasutada ja sünteesida varasemat või otsida täiesti uusi kõlasid ja loota, et äkki on need sammud tehtud sellises suunas, kuhu keegi tõesti polegi astunud. See on võimalik.
Kas kujutaksite ette olukorda, kus näiteks MUBA juhib hoopis puhas popmuusik?
Mina küll ei välistaks seda. Eks ta on selline mõistmise küsimus. Ma ise tunnen hetkel sügavat kaasaelamist kõikidele valdkondadele, mis meil siin on. Ma ei saaks öelda, et ma salaja ühe valdkonna jaoks töötan. Oluline on kõikidega toime tulla ja kursis olla. Samamoodi võib ka tantsija seda kooli juhtida. Pole küsimust.
Vaiko Eplik leidis, et Eesti muusikas on õitsengu aeg ja üks põhjustest selleks on professionaalsete ja rahvusvahelise haardega manageride, promootorite ja muude tööstuse professionaalide tekkimine. Selles on juba ja on ka edaspidi oma panus MUBA-l.
Nende järgi on kindlasti vajadus. Mida paremad on tugiüksused on, seda paremini töötab kogu süsteem. Meie panustame kõige rohkem muusikaettevõtluse erialaga, kust peaks tulema inimesed, kes tahavad valdkonda panustada korraldades ja kaasa aidates.
Mõnes mõttes peab see iga muusiku või tantsija enda ABC-s ka olemas olema. Ei ole ju ka vähe neid, kes ise oma asju väga heal tasemel korraldavad.
Ma arvan, et ka neid inimesi, kes tegelevadki loominguga, ükskõik, mis žanris, on ka rohkem. Meie rahvusriik kannab seda vilja, üsna paljud inimesed saavad sellega tegeleda.
Paratamatult ka iga kultuurivorm tootestub. Seda tuleb kuidagi müüa ja esitleda. Kas hüperturunduslikus maailmas oma loo või tantsuga ellu jäämiseks annate ka siit tööriistad kaasa?
Päris hüperturunduslikke tööriistu ei saa. Selles eas peaks hoidma loomingurahu ja uskuma sellesse, et looming ise on ka väärtus, hoolimata sinna juurde kuuluvatest asjadest. Mulle tundub, et kui väga varakult hakata mõtlema sellele, kuidas see kõik sobitub ühe või teise turuloogikaga, siis võib-olla tuleb ka väga kastiline looming, mis ei pruugi alati kõige parem olla.
Küll inimene leiab need õiged vahendid ka üles, aga loomerahul võiks ka selles protsessis oma koht olla. Kuid kindlasti õpivad nad suhtlemisoskust ja õigete inimeste leidmist, kes usuvad su loomingusse.
Kuidas te ise enda loomerahu tagate?
Minul on ikkagi usk, et kui sisemus hakkab vibreerima ja idee tekib, siis tõmbad need ressursid ükskõik kust välja, et seda teha saaks. Siis tuleb küll hakata mõtlema, et kust see siis saada, aga kõik hakkab ikkagi ideest pihta. Kui ise oma ideesse usud, siis sealt saab edasi minna. Mulle on näiteks võõras see mõte, et tegeleda millegagi, millesse sa ise ei usu. Kirg idee ja loomeimpulsi vastu tagabki loomerahu.
Mida veel noored täna lisaks pillile ja tantsule õpivad, mida näiteks kümme aastat tagasi ei õpetatudki?
Järjest rohkem tegeleme psühholoogilise tööriistakastiga. Kui enne oli kõik kogemuslikum, kes rääkis, kes ei rääkinud, kes sai abi, kes ei saanud, siis praegu tundub, et psühholoogilisi tööriistu vajab peaaegu iga inimene, et endaga mingites olukordades hakkama saada.
Kõige lihtsam on ise endale kõigepealt abiks olla. Parem on olla ise kõigepealt teadlik kui mingis olukorras paanikasse sattuda. Eks lavanärv ja kõik selline on igavene teema, aga idee järgi peaks kooli lõpetanu olema ära tundnud töötemperatuuri, kus tal asjad õnnestuvad ja oskama seda saavutada.
Nii et tehnika- ja ülesandekeskse lähenemise juurde tuleb aina enam psühholoogiat, suhtlemist, aga ka seda turundamismomenti. Kummalisel kombel ei võta see pilli- või tantsuoskust vähemaks, vaid pigem lisab seda. See on hea, sest publik on aina nõudlikum ja konkurents aina suurem.
Milles publiku kasvav nõudlikkus väljendub?
Kõige rohkem selles, kuidas teatrite, orkestrite ja pillimängu tase liigub aina kõrgemale ja publik puutub aina enam sellega kokku. Kui kuulata tänaste salvestuse kõrval näiteks 1970. aastate salvestusi, siis võib olla nii, et kuuleme palju mittepuhast mängu ja me ei ole sellega lihtsalt harjunud.
Kuigi üldisem esteetika on ka võib-olla muutunud, siis tehniline käsitlus muutub ka järjest nõudlikumaks. Noorte ees ei ole kerge ülesanne.
Teil oli ka võrdlemisi pikk karjäär muusikameedias.
Ahjaa, hakkab juba ära ununema.
Tänaseks sellist muusikaajakirjandus-saadet televisioonis ei olegi. Kas täna oleks kohta või põhjust sellisele saatele nagu “MI”?
Ma usun küll. Võib-olla meie oma tiimiga läksime seda rada, et mulle endale tundus, et teen ikkagi loomingut, mitte ajakirjandust. Ma polegi ennast tahtnud ajakirjanikuna tahtnud identifitseerida, vaid mingi nähtus andis loomingulise impulsi, millele üritasime siis selle saate kontekstis vastata. See oli see lõbus töö.
Kindlasti saab seda tuhandet erinevat moodi teha ja väga tore oleks, kui ta oleks. Samas on kõikvõimalikke taskuhäälinguid jms, mis tegelevad muusikaga, äkki isegi rohkem. Sellist professionaliseeruvat sisu on tõesti vähem. Aga ma hea meelega näeksin muusikasaadet televisioonis ka.
Samas on muusikameedia ka laiemalt kokku tõmbumas.
Eks see on väga keeruline asi. Millegipärast ei ole ta masse haarav. Tükk aega on ju imestatud, et miks meil nii vähe popmuusikakriitikat on. Lõpuks ei saa ka peale suruda inimestele. Võib-olla on seal vaja väga tugevat isiksust, kelle mõtteid on inimesed valmis kuulama. Isiksusi, kelle mõtteid me usume ja kelle mõtetes ennast ära tunneme, ning oleme valmis nendega kaasa minema, oleks ehk rohkem vaja.
Kuulasin ühel autoteekonnal vestlus ühe filmirežissööriga, kes tõi huvitavalt välja erinevused aruteludes, mida prantslased ja eestlased filmide vaatamise järel peavad. Eestlased kipuvad ütlema, et mulle ei meeldinud see ja mulle ei meeldinud see. Prantslased samas toovad välja asja eripära ja nii palju ei eksponeerita seda, mis mulle meeldis või ei meeldinud. Võib-olla laiemalt tasuks seda nüanssi läbi mõelda. Kriitikute poole pealt ka.
Tahate te mõne mõtte siia lõppu lugejatele kaasa anda?
Aeg on ikka see põhiline. Leida aega selleks, et olla igapäevaselt kunsti küljes ja kires. See on kõige ägedam see ära tunda, see poeetiline maailmavaade. Asju saab vaadata poeetiliselt, saab vaadata teaduslikult. Nende vahel on sarnasusi, on erinevusi ja see erinevus on just väga tore. Asja saab vaadata teaduslikult või siis selles ilus, milles ta parajasti on.
Aitäh.
