Muu

Urmas Espenberg: Kas Euroopat oleks võimalik veel päästa? | Uued Uudised

 

Urmas Espenberg: Kas Euroopat oleks võimalik veel päästa?

17/07/2015

Tulin just oma äsjaselt Prantsuse reisilt. Käin seal tihti, varem tööasjus, nüüd rohkem muudel põhjustel. Ei salga armastan Prantsusmaad ja Pariisi, eriti seda kunagist Sartre’i ja Piaf’i aegset või veelgi varasemat, ajaloolist. Kuid paraku saab viimast otsida vaid teatud paikadest mälestusi kokku pannes, reaalne elu kaasajal on hoopis midagi muud.

Vähemalt pooled vaatevälja sattunud inimesed Pariisis ja Euroopa oru kandis (seal asub nimelt Disneyland) olid muust rassist või rahvusest kui klassikalised valged eurooplased. Olgu, teeme väikese möönduse turistidele, aga siiski. Seega julgen väita, ja see kehtib veel mõne teisegi riigi kohta, et neid riike täielikult päästa või vähemalt endisel vanal heal euroopalikul kujul taastada pole enam võimalik. Nad on muutunud multirassilisteks ja multikultuurseteks riikideks ning endise valdavalt valge Euroopa taastamine ilma tohutute ohvriteta ei toimi. Kaks verist sõda läbi elanud ja hellaks tehtud Euroopa aga ohvreid ei soovi. Euroopa on patsifistlik ja ei seisa enam enda eest. See tähendab tegelikult Euroopa globaliseerumist ja massiimmigratsiooni tandriks muutumist.

Rahvused, rahvusriigid, rassid ja rahvuskultuur ei oma enam tähtsust – loeb vaid lõputult käiv majandustsükkel ja teenuste-toodete tootmine ja tarbimine. Viimane muuseas ei kulge Euroopas samuti eriti edukalt, jäädes juba pikemat aega alla nii USAle kui ka Hiinale. Üldisi väärtusi mida hinnata ja millest rõõmu tunda (rahvuslik uhkus, riik, kultuur) jääb aina vähemaks. Jääb vaid inimese isiklik elu. Ja oleks too elu siis ohutu ja meeldiv. Kaugel sellest – madala IQga sisserändajate hordid ja islamiradikaalid teevad selle oma vaadete ja uskumuste pealesurumisega vastikuks ja lausa ohtlikuks. Lisaks kärarikkale retoorikale Euroopa väärtuste aadressil, mis neid diskrimineerivat, lähevad käiku pommid, terrorirünnakud ja tänavarahutused. Valgete naiste ründamisest ja muudest väiksematest olmetasandi ebameeldivustest rääkimata. Sisserännanud pole veel isiksusteks saanud, neil on arenenud karjavaim ja too kollektiivne ühtekuuluvus murrab varem või hiljem kuitahes arenenud individuaalsuse. Naiivne on loota vastupidist, sest peale euroopalike olmehüvede ja valgete naiste vabameelsuse, ei huvitu sissetungijad suurt millestki. Ei usinast töötegemisest ega Euroopa rikkalikust kultuuripärandist.

Muidugi või arutleda, et suured koloniaalimpeeriumide juhtriigid Inglismaa, Prantsusmaa, Holland, Belgia ja mõned teised on oma asjades ise süüdi – omal aja toimus tõepoolest armutu rikkuste kokkuvool asumaadest. Pärast koloniaalimpeeriumi lagunemist voogasid asumaade inimesed mõistagi emamaadesse. Euroopa suurriigid kurnasid asumaid majanduslikult, kuid ei ähvardanud neid demograafilise pommiga. Nüüd on olukord vastupidine ning sissevoogav maas lihtsalt imeb Euroopa rikkusest tühjaks ja võtab demograafiliselt üle. Kuid kaua võib seda vana plaati kedrata ja kolmandate riikide vastukolonisatsiooni õigustada? Selliseid põrunud ideolooge leidub kahjuks palju kõikides euroriikides, ka meil. Veidi teine seis on Saksamaa, Rootsi, Norra , Taani ja Soomega, kes on oma moslemid ja immigrandid endale ise sisse toonud ja kaela peale sättinud.

Neid riike, õigemini nende riikide teatud piirkondi, migrandid armastavad nimelt koguneda suurtesse metropolidesse (London, Pariis, Büssel, Marseille, Düsseldorf, Stuttgart, jne), kus neid palju koos ja hea toimetada, ei saa küll enam päästa, kuid võimalik oleks antud olukorra konserveerimine, aeglaste muutuste kaudu stabiliseerimine ja ehk lõpuks ka hilisem leevendamine. Päästa saaks kindlasti aga veel Ida-Euroopa riigid. Nemad ei osalenud kolonialismis ja neil pole seetõttu ka mingeid moraalseid kohustusi arenguriikide immigrantide ees. Olukorra traagilisus seisneb muidugi selles, et olulisi otsuseid Euroopa immigratsiooni kohta teevad just allakäigule lähemal olevad Lääne-Euroopa riigid, kes tahavad oma “haigusega” nakatada ka “terveid” riike.

Esimene küsimus mis tekib on – kas seda on vaja? Miks Euroopat üldse päästa? Las vanake Euroopa lahustub immigrantide tulvas ja globaliseerumise laines ning miks selle üle pead murda? Ometi on elu vastuoluline. Kreekat ju „päästetakse „ iga hinna eest? Vähemalt suur osa inimesi ujub vastuvoolu ja paljudele see käegalöömise variant siiski ei sobi – ikkagi ajalooline mälu, nostalgia, rahvustunne, kodutunne, jne. on sügavalt geenides.

Muidugi nõuaks Euroopa päästmine valitsevate paradigmade ja diskursuste muutmist, mis on vägagi raske ülesanne. Täiskiirusel kuristikku kihutavat rongi näib olevat ju võimatu peatada. Kuid mõnikord piisab hiiglasliku masinavärgi seiskamiseks ka liivaterast, mis sinna sisse poeb. Seoses konservtiivsete ja rahvuslike liikumiste ning erakondade võimsa esile kerkimisega on see saanud enam võimalikuks ning rahvas ärkab igal pool. On tekkinud lootusekiired. Peavool, valitsev ideoloogia Euroopas on mingi omapärane segu liberalismist ja sotsialismist, mis ei kannata mingit vastuvaidlemist oponentide poolt, valitseb Euroopa ideoloogilist ruumi umbes 60-70% ulatuses, alternatiivseid ja rahvuslik-konservatiivseid voole on ehk umbes 30-40 protsenti. Infotehnoloogia ja kaasaegne meedia on teinud võimalikuks aga ka vähemuse hääle kiire leviku. Selge on see, et muutus hakkab pihta inimeste peast. Kõigepealt peab muutuma Euroopa inimeste enda soov midagi kontinendi kaitseks ära teha, aga selleks peavad muutuma senised valitsevad ideoloogilised paradigmad ja diskursused, millega masse juhitakse. Peavoolu meedia kaudu levitatavad valed, inimeste lollitamine ja rumaluste tõe pähe müümine on praegu liigagi levinud. Globaalsus on hea, multikultuursus on hea, multirassilisus on hea, multiusklikkus on hea, feminism on hea, homoperekond on hea, föderaalne Euroliit mida juhitakse kitsa eliidi poolt Brüsselist on hea, Euroopa majanduse väljavaated on head, euro on hea, Schengen on hea. Reaalsuses töötavad viimased asjad kahjuks vaid rikaste Euroopa riikide huvides, samas kui osa Eurpoopa ääreriike (ka Eesti) kiratseb ja käib aina rohkem alla.

Euroopat on tabanud kollektiivne hullumeelsus. See on sotsiaalpsühholoogias üsna levinud nähe. Kui üksikisik võib hulluks minna, siis miks mitte terved riigid ja rahvad. Juhtus see ju 30ndate Euroopas, paljudes maoistlikes riikides, Nõukogude Venemaal. Euroopa hullumeelsesse paradigmasse on veel sisse põimitud jämedakoeline vastuolu, mida keegi aga tunnistada ei taha. Kõik euroopalikud “saavutused” feminismi, homoseksuaalsuse ja isikuvabaduste vallas, satuvad tegelikult löögi alla kui kontinendile on saabunud kriitiline mass kolmandate riikide inimesi, sest nende kultuurides ja uskudes (valdavalt islam) pole kohta ei vikerkaarlastele ega naisõiguslastele. Nii kaevab liberalism ja sotsialism ka endale hauda, seda ise tunnistamata.

ÜRO pagulaskonventsioonide muutmine, on veelgi raskem asi, aga samuti mitte ilmvõimatu, kui Eurooopa Liit asjad käsile võtaks. Uus läbimõeldum pagulaspoliitika ja geopoliitika on lausa hädavajalik. Praegune ÜRO ei saa hakkama ei konfliktide ennetamise ega põgenike abistamisega. Aegunud enamasti 1950-60ndatel aastatel vastuvõetud aktid ei arvesta uute arengute ja kontrolli alt väljuva olukorraga. Lõppude lõpuks ei saa Euroopa afrikaniseeruda vaid seetõttu, et ÜRO ja maailm ei saa oma asjadega hakkama. Ka valgel maailmal on oma eluõigus ja ruum, koht päikese all kui soovite.

Valik on lihtne. Kui Euroopa enda eest seista ei taha või suuda, siis ta lihtsalt kaob. Esmalt huku äärel kõndiv Lääne Euroopa, kuid seotuse tõttu viimsega ka Ida-Euroopa, mis vooluga kaasa tõmmatakse. Euroopa päästmine on eurooplaste endi asi, mitte Venemaa, Hiina, USA või ÜRO rida. Neil kõigil on oma head põhjused miks meie kontinendile vesi peale tõmmata.

Kui Euroopa on jagu saanud tallekese kuju võtnud vaenlasest enda sees ja üle saanud kollektiivsest enesehävituslikust hullusest, alles siis saame vastu astuda globaliseerumisele, värvilisele kolonisatsioonile ja muule mis ähvardab kontinenti hävitada, sest varsti võib olla juba liiga hilja. Siis jääb üle elada vaid isiklikku elu nii hästi või halvasti kus ja kuidas keegi uues olukorras suudab ja oskab. Euroopas ongi saabunud ärevad ajad ja üleüldine podisemine – Pegida Sakasamaal, Rahvusrinne Prantsusmaal, suured immigratsioonivastased protestid Poolas, Slovakkias, Tšehhis, Eestis, Ungaris, rahvarahutused Kreekas. Isegi endine Poola peaminister Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tusk hoiatab revolutsiooniliste meeleolude eest kontinendil, millist ei ole nähtud alates aastast 1968.

 

Allikas

%d bloggers like this: