Kirev elu

Tori talli valgustkartev saladus: zoofiil käis aastaid öösiti hobustel „külas“

Eesti uhkeima ajalooga hobusekasvandus käib kohut kliendiga, kes tuvastas oma võistlushobuse salapärast vigastust uurides, et tall pole midagi ette võtnud hobuseid pikka aega külastanud zoofiiliga. Teolt tabatud mees jäi ise karistuseta, elab meie keskel edasi ja teeb isegi poliitikat.

Üheteistkümne aasta eest sündis Ungaris soojavereline mära Obora’s Jeunesse. Kuigi looma ilmale toojaks oli teadmata põlvnemisega Jessica, nähti noores märas potentsiaali käia oma Prantsuse ratsahobuste suguvõsast põlvneva isa Timpex Apoleoni jälgedes ja saada sporthobuseks.

„Tuli pakkumine, et oleks vaja toetada üht noort ratsutajat,“ meenutab kümne aasta tagust aega teedeehitusettevõtja ja Lääneranna vallavolikogu aseesimees Vallo Kappak. „Ja siis soetasimegi noore hobuse – sellesama Jeunesse’i.“

Ratsutaja tegeles hobusega iga päev, lisaks võeti sellele kohe ka treener. „Lisaks tallid ja asjad. Tulemuste parandamiseks hakkasime teda talviti saatma parematesse tingimustesse. Hollandisse, Belgiasse, Saksamaale. Ta sai seal talv läbi sõita, ei pidanud siin muda sees olema. Tulemused olid kohe ka näha,“ meenutab Kappak.

Pärast järjekordset talve Kesk-Euroopas otsustati 2018. aasta varakevadel, et ehk oleks hobusel mõistlik alalisemalt taas Eestis elada.

„Otsuse tegi treener, kes tegeleb mitme hobusega. Liikusime vastavalt sellele, kuidas treeneri teised hobused liikusid. Tulime Hollandist tagasi, ta ütles, et paneme Tori talli.“

Pärnu kesklinnast umbes 30 km kirde poole jääv Tori hobusekasvandus on Eesti vanim, alustas tegevust juba 1856. aastal. Sihtasutuse Maaelumuuseumid kaudu kuulub see maaeluministeeriumile.

„Kui õigesti mäletan, oli seal just mingisugune ehitis valmis saanud. Treeningutingimused olid head ja eluolu soodne. Oli boks, mille eest kanti hoolt. Oli sööt. Väljas käis temaga treener ise.“

Vigastus

„Saime seal olla mõne nädala, kui asjad toimuma hakkasid. Treener helistas mulle hommikul, et hobused olid tallis oma boksidest saanud. See tundus imelik. On võimalik, et üks on saanud, aga et kõik… Jeunesse’il oli kulm lõhki ja lonkas esimest jalga,“ meenutab Kappak.

ARMUTU RÖNTGEN: Võhiku jaoks arusaamatu, kuid siiski oluline pilt. Näha peaks olema vigastus, mis lõpetas Obora’s Jeunesse’i karjääri.

„Meil oli ka vanal Grand Prix’ hobusel rinna all verevalum jalalöögist. Nii selle kui ka Jeunesse’i kulmu õmblemisega tegeles kohalik Pärnu vetarst. Lonkamise osas uurisime, keda eelistada, ja kutsusime ühe arsti, keda kasutab ka näiteks Gunnar Klettenberg ja kellega võrdväärset meil Eestis kahjuks võtta ei ole,“ selgitab hobuse treener Indrek Lootus. „Toris tehti kohe röntgenid. Selgus, et jalal on murd. Põletiku maha võtmiseks tehti süste. Ja siis hakkas ravi. Alguses oli hobune boksirežiimil, siis hakkas viie minuti kaupa jalutamas käima. Korra käisime Jelgavas kliinikus ka kohapeal kontrollimas. Mingi hetk sai ratsutama. Arst ütles täpselt, kui palju traavi on lubatud. Saatsime talle videoid ja ta muudkui hindas.“

Kuna Lootuse teised hobused siirdusid edasi Hollandisse, otsustati sinna ravile viia ka Jeunesse. „Lootsime, et ehk õnnestub ta seal üles turgutada,“ meenutab Kappak.

„Lõpuks põletikku enam polnud, aga mingisugused kiud olid nihu ja sinna pole midagi parata. Hüppamise peale hakkab ta lonkama, koormust ei talu. Ja selliselt ei ole ta ka enam sporthobune. Me ei saa teda sundima tegema midagi valuga, see ei oleks normaalne,“ lisab Lootus.

Teolt tabatud

„Esimest korda tulin ma oma hobustega Tori talli 2009. aastal. Siis oli seal kõik korras. Millalgi aga kolisin ära, 2018. aasta talvel tulin tagasi. Kevadel toimus juba esimene sissemurdmine. Seesama, mille käigus Vallo hobune viga sai,“ pajatab oma kogemusest hobusekasvataja Sirli*.

Kui hakkasin kasti ära viima, leidsin maast meeste bokserid. Helistasin kohe hobuse günekoloogile, tema ütles, et õnneks on hobune liikuv ja mees ei saa seal seljas väga midagi teha.

Ta jätkab: „Esimese sissemurdmise ajal olin ma ise Türgis. Mul vedas, minu hobuste boksid olid praktiliselt ainukesed, mis olid mingil põhjusel jäänud tegemata. Pärast toimunut hakkasime tallile rääkima, et pange kaamerad. Öeldi, et tegeletakse, aga möödus nädal ja varsti juba kuu. Seejärel hakati selgitama, et kaamerad saab panna ainult riigihankega ja et kõik see võtabki aega. Kahjuks sattusid kogu selle venitamisega sihikule ka minu hobused.“

2018. aasta 11. mai varahommikul kuulevad hobuse öiseks poegimiseks talli jäänud töötajad, et kõrvaltallist kostab valjusid ja imelikke hobusehääli.

Kisa põhjuseks osutub talli tunginud ja seal suuremaid ümberkorraldusi teinud nooremapoolne mees.

„Ma ei tea, mis heliefekti või asja ta tahtis, aga ta oli viinud minu noore mära täku kõrvale tühja boksi, mis muidu seisis turvakaalutlustel tühjana,“ kirjeldab Sirli. „Mära oli boksi nurgas, sest kartis, et täkk tuleb läbi seina. Sealt tuli ka heli, mida tallitöötajad kuulsid ja mille tõttu kontrollima tulid.“

Sirli teise hobusega on asi veel hullem.

„Tema boksis olid kõik asjad pilla-palla. Hobuse juurde oli tassitud kast, päitsed ja nöör. Paistis, et talle on üritatud selga ronida. Hobune tundus traumeeritud. Kartis. Boksis ei tahtnud kätte anda. Selline meeleseisund jäi talle veel kauaks.“

Sirli otsustab kibekiiresti hobuse boksi koristama hakata.

VAHISTAMINE: Pildi kehva kvaliteedi ja käeraudades meesterahva paljastatud alaselja tõttu võib lugeja siinkohal ehk hüpata järelduseni, et tegu on kuvatõmmisega Eesti räpipundi 5miinust hittlaulust „Ei ole aluspükse“. Tegelikkuses poseerib siin hoopis tänaseks 31aastane Pärnumaa mees, kellele meeldivad hobused, konservatiivne ilmavaade ja kes end politseinike eest põõsasse peitis.

„Kui läksin hobuse taha veetud kasti juurde ja hakkasin seda ära viima, leidsin maast meeste bokserid. Hiljem võttis need kaasa politsei. Ma ise helistasin kohe hobusegünekoloogile, et kas ta saaks tulla ja midagi teha. Näiteks proovi võtta. Günekoloog ütles, et õnneks on hobune liikuv ja mees ei saa seal seljas väga midagi teha. Tung oli olnud nii suur, et mees oli roninud talli läbi katkise akna ja ta jalg oli verine. See teda aga ei takistanud.“

„Eelmine kord murti talli sisse tagumiste uste kaudu, mis olid altosast ära painutatud. Sellele uksele pani talli töötaja raudvaia ette,“ selgitab treener Lootus arvamust, miks on kindel, et sama hobustega vallatleja oli ka mõni aeg varem tallis käinud. „Teise intsidendi järel avastasime, et vai on kõveraks painutatud. Ehk mees oli üritanud sisse tulla sama teed kaudu. Ja kui ta siis ilma püksata seal vahele jäi, panigi ta plehku sellesama ukse alt, kust viimati oli sees käinud. Lihtsalt viskas selle raudkangi eest.“

Sissemurdja tabatakse üksnes seetõttu, et tema põgenemist silmab sündmuskohale rutanud Lootuse naine. „Mu naine jooksis talle järele. Mees peitis ennast põõsa taha ära ja jäi ootama. Pärast naine näitas politseile, et seal ta on.“

Läheb sõjaks

„Kui oli esimene intsident, kus kõik hobused boksidest välja pääsesid, siis okei… juhtus, saame aru,“ jagab oma nägemust Kappak. „Aga kui tuli see teine intsident ja me saime aru, millest see esimene tingitud oli, ja lisaks hakkasid ka talliinimesed rääkima, et see on toimunud regulaarselt ja kaks aastat vähemalt, lõi meil tuled põlema: mis mõttes!!? Te pole midagi ette võtnud? Te pole talli korralikult lukustanud, kaameraid ega ühtegi muud valveseadet paigaldanud?“ tulistab ta veel paar aastat hiljemgi ilmselgelt ärritatuna küsimusi.

Ka Sirli kuulis, et sase mustriga kahtlaseid asju olevat tallis toimunud ka varem. „Üks mees rääkinud, et kui hommikul talli tuli, oli tema noor täkk seotud talli tagaosasse jalgupidi kinni. Aga see oli kuulujutt.“

Teemat sihipäraselt uurima hakanud Kappak aga sattus üha uute imelike juttude peale, mis kirjeldasid viimastel aastatel Tori tallis toimunud sündmusi. Praegu usub ta, et tõenäoliselt oli 2018. aasta mais vahele jäänud mees käinud seal juba aastaid.

„Igaühega võib juhtuda, et ühel ööl murrab keegi hull su korterisse sisse ja teeb selle tühjaks. Selle vastu ei ole keegi lõpuni kaitstud. Aga kui sa lased sellel hullul kaks aastat järjest sisse murda ja ikka midagi ette ei võta… Selline tunne oli, nagu keegi ks oma poega.“Kappak selgitab, et talli tegevusetus turvaseadmete asjus on talle küll üllatav, aga edasine lausa solvav. Ta toob esile ka teise probleemi. Tall kuulub Maaelumuuseumidele ja nii on tekkinud kentsakas olukord, kus Pärnumaal asuvat talli juhivad Tartust ajaloo taustaga inimesed, kes ei tea hobustest midagi.

TRAUMEERITUD LOOM: Pildil on näha Sirli hobune, kellest paremal pool maas on nöör. Vasakul pool aga hobutarbeid sisaldav ehituskast, mille nihutamisel tulid nähtavale meeste aluspüksid.

„Kõik, kes talliga seotud, kuulsid, et sellised intsidendid olid. Meie hobune sai vigastada ja mõned hobused said rahuldust. Aga talli juhataja meiega hiljem ühendust ei võtnud. Oleks siis helistanud või meili teel. Küsinud, kuidas hobusel läheb. Uurinud, kas kõik saab ikka korda. Pakkunud kas või midagi sümboolset, nagu tasuta tallikohta paariks kuuks. Kas või kahjutunnet. Aga ei! Mitte midagi, täiesti null! Ja kui meie ise nendega esimest korda ühendust võtsime, vastas meile juba vandeadvokaat Tarmo Pilv. Kui see advokaadi kiri tuli, otsustasin, et läheb sõjaks.“

Kohtulahing

Tänavu aasta 19. juunil otsustas Tartu maakohus jätta Kappaki ettevõtte Valicecar hagi Tori talle haldava sihtasutuse vastu rahuldamata ning menetluskulud hobuseomaniku kanda.

Kohus põhjendas otsust muu hulgas sellega, et Valicecari ja talli vahel sõlmitud „lepingust ei nähtu ja hageja ei ole tõendanud pooltevahelist täiendavat kokkulepet selle kohta, et hobune ei tohtinud teiste hobustega kokku puutuda või et kostjal oli tagada hobuse talliboksi ööpäevaringne valve.“Samuti leiti, et „poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et tallis asuvad boksid on suletavad väljastpoolt ning õnnetuse-eelsel õhtul olid boksid riividega väljastpoolt lukustatud. Ööpäevaringse valve tagamise t lepingus kokku lepitud ei olnud. Seega tegi kostja piisavalt pingutusi oma te nõuetekohaseks täitmiseks. Kostja ei rikkunud hoolsust, mida on oodata temaga samal tegevus- või kutsealal tegutsevalt mõistlikult isikult.“

ENDINE RATSASPORDISPONSOR VALLO KAPP: „Ma kunagi ei eelda, et sport mulle rahalises mõttes midagi tagasi annab. Sport tasub mulle emotsionaalselt. Kui tulevad tulemused, tunnen ka mina end hästi. Aga hobustega ma hetkel küll enam tegeleda ei soovi.“

Kappak kaebas otsuse edasi Tartu ringkonnakohtusse, mis maakohtu otsuse tühistas. Leitakse, et Eesti Maaelumuuseumid SA-l tuleb hobuse omanikule Valicecar OÜ-le tekitatud kahju hüvitamiseks tasuda 31 925 eurot.

Maakohtu seisukoht, mille järgi „lepingust ei nähtu kostja tagada talliboksi ööpäevaringne valve ja tallis asuvad boksid olid riividega väljapoolt lukustatud, siis ei ole kostja rikkunud lepingust tulenevaid i“ on ringkonnakohtu sõnul „ebaõige“.

Maaelumuuseumid esitavad sellele seisukohale aga vastuväite, mille kohaselt „on lepingu rikkumine vabandatav, sest t on rikutud vääramatu jõu tõttu“.

Ringkonnakohus leiab aga, et Maaelumuuseumid said „lepingu sõlmimisel arvestada asjaoluga, et hobuse turvalisuse eesmärgil tuleb välistada kolmandatel isikutel võimalus avada boksiuks ja sellega lasta hobune boksist välja. Selleks oli tal võimalus kasutada vastavat lukustussüsteemi, turvasüsteemi vms. Seega kostja, jättes kindlustamata tema hooldusele antud hobuse turvalisuse, rikkus lepingust tulenevat t ning rikkumine ei toimunud vääramatu jõu tõttu.“

Maaelumuuseumid ringkonnakohtu tõlgendustega aga ei nõustu. Samuti ei soostu sihtasutus tasuma hobuse vigastuse eest 32 925 eurot. Asi läheb edasi riigikohtusse.

„Omanik on loo välja mõelnud!“


“Mõnikord sarjame esimese astme kohut, aga antud hetkel lendab see kivi küll ringkonnakohtu kapsaaeda,“ pakub oma nägemuse kohtuveskite toimimisest Maaelumuuseume esindav vandeadvokaat Tarmo Pilv. Ning lisab, et mida aeg edasi, seda keerulisemaks on muutunud kohtute võimalike otsuste ennustamine. „Tegemist on äärmiselt kiirustatud otsusega. Hagi ümberkirjutamine praktiliselt. Tegemist ei ole ka selgesti jälgitava otsusega. Hobuseid ei ole keegi halvasti kohelnud. Vigastuse teke sellisel kujul ei ole tõendatud. Omanik on loo välja mõelnud. Tegemist on kriminaalse juhtumiga. Ühtegi dokumenti pole suudetud tuua.“Pilve sõnul on Kappaki ajakirjandusega suhtlemises ka šantaaži ning väljapressimise hõngu. „Küsige Maaelumuuseumide töötajaskonna käest, kuidas nad klientidena on käitunud! Nõukogu esimees võib teiega rääkida. Neilt nõuti ringkonnakohtu otsuse järel viivitamatut raha väljamaksmist, vastasel juhul pöördutakse ajakirjandusse.“

TORI TALLID: „Talli probleem oli selles, et tehti nägu, et probleemi, millest kõik teised aru said, pole olemas. Oleksid nad sellega kohe tegelenud, ei oleks olukord täna tõenäoliselt, see mis on,“ leiab hobusetreener Indrek Lootus.

Nõukogu esimees on Maaelumuuseumidel aga värskelt vahetunud ja kommentaare nõustub andma juhatuse liige Merike Lang, kelle sõnul ei soovi sihtasutus enne riigikohtu otsust asja kommenteerida. „Me saame emotsionaalselt aru, et kohtus käimine on aeganõudev ja alati püütakse seda vältida, kuid meie oleme riigi poolt asutatud sihtasutus ja meie peame kaitsma end viimase instantsini välja.“

Lang lisab: „Ma arvan, et Toris on käesoleval ajal toimumas nii suured ja paremuse poole viivad muutused, et meil oleks hea meel, kui ajakirjanik keskenduks praegusel pingelisel ajal, mil maailm ägab e uudistest, hoopis Tori tulevikule. Tori Hobusekasvandus, mis järgmisel suvel tähistab oma 165. aastapäeva, pole veel kunagi näinud nii esinduslik välja.“

Hobuseihaleja saatus

Erinevalt enamikust arenenud riikidest, kaasa arvatud kõik Põhjamaad, kus loomadega seksimine on kriminaliseeritud, on zoofiilia Eestis legaalne. Keelatud on küll loomade väärkohtlemine ning nagu spekuleerivad Ekspressiga suhelnud juristid, saab loomaga vahekorda astumist oskusliku advokeerimise korral sinna alla liigitada, kuid sellised näited praktikas teadaolevalt puuduvad.

Nii läks ka siinse loo keskmes oleva tallirüüstajaga. Ehkki mees veeti talli juurest ära politseiautos, pole karistusregistris mingit märki, mis seostaks teda loomade väärkohtlemisega. Pärnu politseijaoskonna juhtivuurija Kaire Kontsa sõnul karistati meest aga „karistustiku paragrahvi alusel, mis käsitleb omavolilist sissetungi“. Aknaklaasi lõhkumise eest tuli tal tasuda 200 euro suurune trahv.

Internetis nähtava põhjal paistab paljulapselisest perest pärit mees elavat igati ontlikku elu. Lõbustab sugulaste lapsi, tegi vahepeal ka väikest viisi äri. Naabrimeheks on tal kohalik konstaabel. Mullu kevadel ehk aastapäevad pärast seda, kui mees aluspüksid hobuse juurde unustas, astus ta üksnes mehe ja naise vahelist seksuaalelu sündsaks pidavasse EKREsse.

Maaelumuuseumid ja Vallo Kappaki ettevõte Valicecar OÜ käivad aga endiselt kohtuteed. Ei ole veel teada, kas riigikohus asja arutada võtab või jääb kehtima ringkonnakohtu otsus. Obora’s Jeunesse elab aga Brasiilias, kus tema geene kasutatakse ära väikeste võistlushobuste sünnitamiseks.

„Sel teemal tuleb kirjutada, et loomapidajad teaksid ohtudest, mille peale ise ei tule, ja oskaksid oma loomi kaitsta,“ võtab Sirli asja kokku.

„Tallipidajad, hoidke silmad ,“ lisab Kappak. „Keeruline on näha, et ta lõpetaks. Ja miks peakski? Eesti est lähtuvalt on tema tegevus ju igati okei. Ja vaevalt on ta ainuke selline inimene Eestis.“

Mis põhjustab zoofiiliat?Tartu Ülii psühholoogia instituudi seksuaalkäitumise õppejõud Toivo Aavik

Ajalooliselt on palju viiteid inimeste ja loomade suguelule. Minotaurus mütoloogias oli poolinimene/poolpull – Kreeta kuninganna oli pulliga vahekorras ja sellest siis sündis ka Minotaurus. idevahelistes uuringutes on leitud palju tõendusi selle fenomeni olemasolule, vahekorras ollakse kasside, koerte, lammaste, vasikate, hobuste, kanadega. Kinsey 1948. aasta uuringus tunnistas kaheksa protsenti mehi ja kolm protsenti naisi, et neil oli olnud mingisugune seksuaalkontakt loomaga. Alvarez ja Freinhar (1991) võrdlesid psühhiaatrilisi patsiente ja kontrollgruppi ning leidsid, et esimestest 50 protsenti, teistest 10–15 protsenti olid sellega kokku puutunud. Üldiselt ollakse ühel nõul, et sellise käitumise levik võib olla väga suur – alustades lihtsalt fantaasiatest loomadega ja lõpetades reaalse tegevusega.

Enam on zoofiiliat sellistes maapiirkondades, kus inimesed peavad pikalt olema üksinda – karjakasvatajad mägedes jne. See on ka algne oletus zoofiilia põhjuste kohta – inimestel pole lihtsalt valikut ja seks loomadega on aseaine. Hiljutiste paljude uuringute valguses on siiski hakatud selles kahtlema, sest seal uuritud valimis on seks loomadega olnud selgelt esimesel kohal ehk seda eelistatakse inimestele. Tekkida võib see ilmselt vermumisena varajases nooruseas, kus kas pealt nähtud loomade sugutustegevus või midagi muud on põhjustanud erutuse ja inimene on fikseerunud selle erutuse külge. Ka internet pakub palju võimalusi. Et oleks mingi pärilikkuse faktor, mis põlvest põlve edasi kanduks, pole tuvastatud ja suure tõenäosusega keegi ei otsi ka. Kui üldiselt inimesed arvavad, et selle taga on lihtsalt sugutung, siis tegelikkuses võivad zoofiilid seda kirjeldada ka kui vastastikust armastust, uudishimu jms. Näiteks Miletski uuringus ainult 12 protsenti väitis, et nad olid vahekorras inimpartneri puudumise tõttu, aga 67 protsenti olid seda vastastikuse armastuse tõttu.

Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 10. (RHK-10) versiooni järgi on tegemist vaimsete haiguste hulka kuuluva (F klass) ja muude parafiilsete häirete alla kuuluva diagnoosiga. Samas viimastel aastakümnetel määratakse seda diagnoosi tegelikkuses väga harva.

Põhjus, miks zoofiilid või ka pedofiilid jt astuvad konservatiivsete vaadetega erakondadesse, võib olla põhjustatud nn kompensatsioonimehhanismist. Kui inimene ise kardab temast endast tulenevaid sisemisi impulsse, tahaks ta need impulsid suruda võimalikult kaugele oma teadvusest välja. Kui keskkond on konservatiivne, siis on seda palju lihtsam teha. Sellega on ka võimalik seletada nn salajaste homoseksuaalide olemasolu konservatiivsetes erakondades. Kui inimene pole ise oma identiteedis kindel ja ta kardab, on kergem olla nende hulgas, kes toetavad nn õiget lähenemist. Aga nagu tihti näha, siis liha on ikka nõder ja ei suudeta vastu panna.

Allikas

No tags for this post.

Related Posts

%d bloggers like this: