Kultuur, Tervis

Toomas Paul: paljud viirused pole sugugi halb uudis, vähemalt inimese jaoks mitte

ca

Võib öelda, et Maa on mikroobide planeet. Meie elame siin nende heatahtlikkusele. Neil pole meid üldse tarvis. Meie ei püsiks nendeta aga ühtegi päeva elus.

Praeguseks on teada, et lisaks bakteritele koosneb inimese isiklik mikroobide repertuaar seen, , ainurakse (amööbid, vetikad, algloomad jne) ning arhe- ehk ürgbakteri. Kogu see seltskond elab taltsalt meie sees.

Meie oleme nende koduks ja paljud neist aitavad meid. Vaid tibatilluke osa bakteri teeb haigeks. Üksnes 1415 mikroobi miljonist või enamast liigist põhjustavad (teadaolevalt) inimeste haigestumist.

Mikroobilast ajuga samas kaalus

i ja teadlased viisid 2016. aastal läbi põhjaliku hindamise ning jõudsid järeldusele, et igaühes meist on umbes kolmkümmend triljonit inimrakku ja keskmiselt kolmkümmend kuni viiskümmend triljonit bakterirakku, niisiis on vastavad näitajad pigem ligilähedaselt võrdsed – kuigi siinkohal tuleks mainida sedagi, et 85 protsenti meie enda rakkudest on punaverelibled, mis pole tegelikult üldsegi päris rakud, kuna neil puudub rakkude tavaline masinavärk (näiteks tuum ja mitokonder) – sisuliselt on tegu hoopiski hemoglobiinimahutitega.

Inimkehas on umbes 20 000 tema enda geeni, kuid bakterite omi suisa kahekümne miljoni jagu, niisiis selles mõttes on inimene umbes 99 protsendi osas bakteriaalne ja napilt ühe protsendi ulatuses inimene. Ega selline teave inimese eneseuhkust küll ei tõsta.

Alles 2019. aasta alguses avastati Cambridge’i lähedal Wellcome Sangeri instituudis vaid kahekümnest inimesest koosnevat rühma uurides 105 uut soolestikubakteri liiki, mille olemasolu polnud isegi kahtlustada osatud.

Nende täpne arv on erinev nii inimeste lõikes kui ka samade inimeste puhul erinevatel ajahetkedel, olenevalt sellest, kas tegu on lapse või eaka inimesega, kus või kellega ta on maganud, kas ta on võtnud antibiootikume ja kas ta on kõhn või paks. (Kõhnadel inimestel on soolestikumikroobe rohkem kui paksudel, nende kõhnuse võib vähemalt osaliselt panna näljaste mikroobide arvele.) Kokku kaalub meie igaühe privaatne mikroobilast umbes 1,3 kilo, seega sama palju kui aju.

Valkudesse pakendatud halb sõnum?

Määratlus “” tuli käibesse alles 1900. aastatel, mil i botaanik Martinus Beijerinck avastas, et tema uuritavad tubakataimed olid vastuvõtlikud salapärasele, baktereist väiksemale nakkuskandjale.

contagium vivum fluidum’virus, mis ladina keeles tähendab toksiini. Viroloogia isa avastuse tähtsust ei tunnustatud tema eluajal, talle ei antud Nobeli auhinda, mille ta oli ära teeninud.

Hulk aega arvati, et kõik ed põhjustavad haigusi. Viirus on Briti päritolu Nobeli auhinna laureaadi Peter Medawari sõnul “valkudesse pakendatud halb sõnum”. Tegelikult pole paljud ed sugugi nii halb uudis, vähemalt inimese jaoks mitte. Suurem osa nakatab üksnes bakterirakke ja ei avalda inimesele mingit mõju. Teadaolevalt nakatavad imetajaid 586 te liiki ja neist inimesi omakorda üksnes 263 liiki.

“Viirus” ja “bakter” on samasugused üldnimed nagu “puu” – tegelikult on vaid kuused ja kased, ning seegi on juba üldistus.

Mittepatogeense teatakse väga vähe, kuna uuritakse enamasti ikka haigusetekitajaid. San Diego Ülikooli bioloog Dana Willner keskendus ühe hiljutise uuringu käigus terve inimese kopsudes leiduvatele tele. Ta avastas, et keskmise inimese kopsus on end sisse seadnud 174 te liiki, kusjuures 90 protsenti neist olid seni teadusele täiesti tundmatud.

Viirused pole justkui päris elus, kuid samas ka mitte surnud. Väljaspool elavaid rakke on nad täiesti inertsed. Nad ei söö ega hinga ega tee üldse suurt midagi. Neil puuduvad võimalused liikumiseks. Me peame nad ise üles korjama: ukselinkidelt või kellegi kätt surudes, ka õhust sisse hingates.

is oli antibiootikumide kasutuselevõtt nakkushaiguste ravis murranguline. Kuna inimesed ei tee pahalastel vahet, siis võtavad nad ka haiguste korral antibiootikume. Antibiootikumid tapavad baktereid sama valimatult kui granaat, hävitades ka meile väga vajalikud sooltebakterid, nii et vähemalt kõige olulisemate taasasustamiseks tuleb võtta probiootikumide kapsleid. Resistentseks muutunud bakterite vastu pole antibiootikumidest enam abi.

Üks võimalus oleks bakteriofaagi, meie jaoks kahjulikke baktereid otsiva ja tapva e abi kasutamine. Bakteriofaagid, mida sageli lihtsalt faagideks nimetatakse, kuuluvad kõige arvukamate bioosakeste hulka Maal. Nendega on kaetud sisuliselt kõik pinnad planeedil, meie ise kaasa arvatud.

Üht asja teevad nad erakordselt hästi: igaüks neist keskendub konkreetsele bakterile. See tähendab, et meditsiinispetsialistid peavad kindlaks määrama haigusetekitaja ja valima tema tapmiseks sobiva faagi. See protsess on küll kulukas ja aeganõudev, kuid muudaks resistentsuse tekke bakteri jaoks palju maks. Inimene kasutaks niisiis eid sõjas talle kahjulike bakterite vastu.

Kõik on põimitud suhtlusvõrgustikuks

LachnospiraVeillonellaFaecalibacterium’Rothia) puudumine imikute soolestikus astma tekkimisega esimestel eluaastatel. Kui nii, võiks mõne e rehabiliteerida.

resp.

Hea küll, nõustume väitega, et religioonid on ed. Aga kui looduses on nii üüratu kogus erinevaid eid, siis ei saa nad olla ainult kahjulikud. Analoogselt usunditega. Ilmselt oleks asjakohasem uurida välja: kas mõnest usust ei ole kasu nagu bakteriofaagist?

Pigem tasub uskuda James Lovelocki, et meie planeet on ühtne ja keeruline superorganism – me oleme selle lahutamatu osa ega saa ennast sellele vastandada. Kõik, ja bakteri puudeni ja amööbidest vaaladeni, on põimitud suhtlusvõrgustikuks.

Mis ma muud oskan öelda kui “Aamen!”.

Autor:

Allikas: https://maaleht.delfi.ee/arvamus/toomas-paul-paljud-viirused-pole-sugugi-halb-uudis-vahemalt-inimese-jaoks-mitte?id=88961959

%d bloggers like this: