Kirev elu, Kultuur, Religioon

Toomas Paul: on tore olla kalkun, kuni tänupüha pole veel käes


Vaeseid oli kombeks nimetada  “nendeks, kellel pole midagi”. Aga 2011. aastal oli rohkem kui 95 protsendil vaesuspiirist allpool olevatest Ameerika majapidamistest elekter, veevärk, vesiklosett, külmik, pliit ja värviteler.


Aasta lõpp 31. detsembri südaööl on kokkuleppeline. Majandusaasta aruannete esitamise tähtpäev on 30. juuni, et oleks võimalik tulud ja kulud korralikult kokku arvata. Ja nagu nädala ilmavaatluste põhjal ei saa suurt midagi järeldada kliima püsimise või teisenemise kohta, nii on ka inimajaloo suundumuste hoomamiseks vaja pikemat perspektiivi kui kalendriaasta. Heitkem siis pilk paari viimase sajandi arengutele.

Edmund Burke tabas midagi inimloomust iseloomustavat, kui ta 1770. aastal sedastas: “Kurta selle aja üle, milles elame, nuriseda praeguste võimulolijate üle, hädaldada mineviku pärast, kavandada ekstravagantseid tulevikuootusi on suurema osa inimkonna ühises loomuses.” Tal on õigus – sama võiksime nentida praegu. Inimene jääb samaks. Kuid ühiskond võib olla üpris erinev.

Üsna pea toimus Suur Prantsuse revolutsioon. Ega see väga vale olnud, kui otsustati kehtestada uus ajaarvamine, mille nullpunktiks valiti 22. september 1792. Valgustusajastu ning teadus- ja tööstusrevolutsioon on maailma põhjalikult muutnud.

Võtame näiteks elektri, millel on praegu päratu roll meie olmes. Kui vool katkeb, jääb elu – vähemalt linnas, suurlinnadest rääkimata – peaaegu seisma.

Õpetlik on vaadelda võitlust öö pimeduse vastu. Majan­dus­teadlane William Nordhaus on arvutanud, et inflatsiooniga kohandatud miljoni luumentunni (kogus, mida on vaja, et aasta jooksul iga päev kaks ja pool tundi lugeda) hind on alates keskajast langenud kaksteist tuhat korda, umbes 35 500 naelsterlingilt 1300. aastal vähem kui kolmele naelsterlingini tänapäeval.

Valguse hind läheneb pidevalt nullile

Nagu näitas Adam Smith, “iga asja tegelik hind on selle asja omandamise töö ja vaev”. Nord­haus arvutas välja, kui palju pidi inimene eri ajastutel töötama, et teenida välja tund aega valgust lugemiseks. Babüloonlane aastal 1750 eKr pidanuks rügama 50 tundi, et lugeda seesamiõlilambi valgel ühe tunni oma kiilkirjatahvleid. Aastal 1800 pidi inglane rassima kuus tundi, et tund aega rasvaküünalt põletada. Aastal 1880 läks vaja 15 minutit tööd, et põletada petrooleumilampi tund aega; aastal 1950 kaheksa sekundit hõõgpirni puhul, ja aastal 1994 pool sekundit tunni eest luminofoorlambi valgel. See on 43?000kordne hinnalangus kahe sajandi jooksul. Täitsa pöörane! Ja sellega pole areng läbi: Nordhaus avaldas oma artikli enne, kui LED-pirnid turu üle ujutasid.

See on efektne näide, kui palju on kasvanud komfort ja kui endastmõistetavaks me peame neid mugavusi, mis on meie ajastu käsutuses. Minu poisipõlves ei olnud maal elektrit. Ajasime läbi petrooleumilambiga. Just selle tõttu võiks mõelda pikemale perioodile, kui me kurdame praegu, et elektri hind on viimastel kuudel kerkinud.

Me vajame elektrienergiat muidugi paljuks muukski peale valgustuse. Ainuüksi pesupesemisele kulunud aeg langes ligi 12 tunnilt nädalas 1920. aastal praeguse poolteise tunnini. Hans Rosling väidab, et tänu meile “pesupäeva” vabaks andmisele väärib pesumasin tööstusrevolutsiooni suurima leiutise nime.

Eluiga pikeneb kogu inimkonnas, sealhulgas maailma vaeseimates riikides märksa suu­re­ma kiirusega kui rikastes.

Eesti keeles ilmus äsja Steven Pinkeri “Valgustusajastu tänapäeval. Kaitsekõne mõistuspärasusele, teadusele, humanismile ja progressile” (2018), mille kohta Bill Gates ütleb: “Minu kõigi aegade uus lemmikraamat.” Pööraselt optimistlik!

Pinker võtab ette elu erinevad küljed ning näitab, millist edu neis on saavutatud. Tsiteerib majandusajaloolast Johan Norbergi: me kipume arvama, et “liigume aasta lähemale surmale iga aastaga, mil me vananeme, ent XX sajandi jooksul lähenes keskmine inimene surmale vaid seitse kuud iga vananetud aasta kohta”.

Eluiga pikeneb kogu inimkonnas, sealhulgas maailma vaeseimates riikides märksa suurema kiirusega kui rikastes. “Perioodil 2003–2013 pikenes keskmine eluiga Keenias peaaegu 10 aasta võrra,” kirjutab Norberg. “Pärast kümmet aastat elu, armastust ja heitlust polnud keskmine inimene Keenias kaotanud ainsatki aastat oma järelejäänud elueast. Kõik olid saanud kümme aastat vanemaks, ent surm polnud astunud sammugi lähemale.”

Ameeriklane läheb tänapäeval pensionile 62aastaselt – sada aastat tagasi suri keskmine ameeriklane 51aastaselt. Mujal palju varem. Tänapäeval on keskmine eluiga maailma vaeseimas riigis (Kesk-Aafrika Vabariigis) 54 aastat (Eestis on meeste oodatav eluiga 74,4 ja naistel 82,8 aastat). Sünnitussurmade määra langus XVIII sajandi lõpust on 300kordne, langedes 1,2%-lt 0,004 protsendile.

Pinkeri tüse teos (670 lk) pakub kümneid vaimustavaid tabeleid ja graafikuid, mis tõestavad, kui turvaliseks ja mõnusaks on muutunud elu Maal. Kahe sajandi jooksul on äärmusliku vaesuse määr maailmas langenud üheksakümnelt protsendilt kümnele, pool langusest on toimunud viimase 35 aasta jooksul.

Tänane vaene elab nagu eilne rikas

Perioodil 1820–1900 maailma sissetulekud kolmekordistusid. Uuesti kolmekordistusid need 50 aastaga. Järgmiseks kolmekordistumiseks kulus vaid 26 aastat ja ülejärgmiseks veel 33 aastat. Maailmamajanduse kogutoodang on kasvanud peaaegu 100 korda aastast 1820, mil toimus tööstusrevolutsioon, ja peaaegu 200 korda alates valgustusajastu algusest. Tööviljakuse kasv on olnud metsik. Näiteks XIX sajandi keskpaigas võttis 25 mehel tonni vilja koristamine ja peksmine terve päeva, tänapäeval saab üks inimene teraviljakombainiga selle tehtud kuue minutiga.

Tehnoloogia ja globaliseerumine on üheskoos muutnud seda, mida tähendab olla vaene inimene. Stereotüüpne ettekujutus vaesest oli luider kehvik kaltsudes. Tänapäeval on vaesed sama ülekaalulised kui tööandjad. Vaeseid oli kombeks nimetada “nendeks, kellel pole midagi”. 2011. aastal oli rohkem kui 95 protsendil vaesuspiirist allpool olevatest Ameerika majapidamistest elekter, veevärk, vesiklosett, külmik, pliit ja värviteler. Rikkad on saanud rikkamaks, ent nende elu pole nii palju paranenud. Warren Buffettil võib olla rohkem konditsioneere kui enamikul inimestest ja need võivad olla uhkemad, ent juba fakt, et enamikul vaestest ameeriklastest on õhukonditsioneer, on hämmastav.

Mida komplekssem on süsteem, seda vähemast piisab tema häirimiseks.

2008. aastal oli maailma rahvastikul, tollal 6,7 miljardil, võrdne sissetulek lääneeurooplasega aastal 1964. Äärmuslik vaesus kaob ja maailm muutub keskklassiks. Aastail 1961–2009 suurenes toidu kasvatamiseks kasutatud maa hulk 12%, ent tänu rohelisele revolutsioonile kasvas toidu kogus 300%.

Jne, jne. Kõik on suurepärane. Kui ei oleks mõnda “aga”. On loomulik, et inimesed tahavad kõikjal elada hästi. Ja sama loomulik ehk paratamatu on, et vastavalt kasvab ökoloogiline jalajälg. Näiteks: 1962 olid Botswana ja Burundi võrdselt vaesed 70dollarise aastasissetulekuga inimese kohta ja kumbki riik ei emiteerinud mainimisväärselt CO2. 2010. aastal teenisid botswanalased 7650 dollarit aastas, 32 korda rohkem kui endiselt vaesed burundilased, ja emiteerisid 89 korda rohkem CO2.

Mida komplekssem on süsteem, seda vähemast piisab tema häirimiseks. Kes oleks uskunud, et koroonahaigus halvab kogu maailma toimimise? Ja toob välja meeletu hirmu vaktsineerimise ees. Veel on meie riik nii rikas, et olla ebaõnnes süüdlane ja maksta surma korral kompensatsiooniks 300 000 eurot.

Nagu täheldas Benjamin Franklin: “Nii mugav on olla ratsionaalne olend, sest see lubab meil mõelda välja põhjenduse kõigele, millele soovime.” Pinkeri sõbra Hans Roslingu “Faktitäius. Kümme põhjust, miks me maailmast valesti mõtleme?– ja miks asjad on paremini, kui sa arvad” on sama paduoptimistlik. Nad eiravad vääramatuid tõiku planeedi piiridest, millele juhib tähelepanu Pentti Linkola samuti lõppeval aastal eesti keeles ilmunud raamatutes “Teisitimõtleja märkmed” ja “Ellujäämise küsimus”.

Nassim Nicholas Taleb toob ilmeka võrdluse. Lihunik toidab kalkunit tuhat päeva. Iga lõppev päev lubab kalkuni analüütikutel kinnitada, et lihunikud armastavad kalkuneid “üha suurema statistilise usaldusväärsusega”. Lihunik jätkab kalkuni nuumamist, kuni tänupühani jääb mõni üksik päev. Siis saabub tund, mil kalkun olla pole üldse hea mõte.

Allikas

Related Posts

%d bloggers like this: