Religioon

TOOMAS PAUL: „Huumorisoone olemasolu tundub olema Jumala üks põhiomadusi.“

Toomas Paul
(Tiina Kõrtsini)

„Teatud nihestusega vaatamine ongi nali ja Jumalal, kes näeb kõike, peaks olema eriti naljakas vaadata inimeste tegemisi,“ leiab teoloog ja vaimulik Toomas Paul, et enesestmõistetavalt on Jumalal huumorisoont.

Paavst tunnistas hiljuti, et põrgut igavese piina mõttes pole olemas.

Ma ei ole paavsti väidetega nende õiges kontekstis tutvunud, nii et ma saan vastata ainult oletamisi, aga see on taeva mõamise loogiline tulemus. Juba ammu leiti, et taevasse pääsemiseks ei pea olema kristlane, rääkimata siis sellest, et ainult katoliiklased pääsevad taevasse. Jumala silmis leiavad armu ka need, kes pole kunagi ega kokku puutunud.

Loosung „Armasta oma vaenlast“ tundus kunagi ju ilmvõimatu, aga nüüd ollakse seisukohal, et Jumalal ei ole vaenlasi ja milleks talle sel juhul põrgu? Põrgu võib olla vaid pedagoogiline hirmutusvahend nagu jõuluvanal oli vanasti vitsakimp.

Kas paavstil on tema ameti tõttu kuidagi lihtsam Jumalale pääseda? Kas paavsti palve on mõjusam kui ükskõik kelle teise siirast südamest tulnud palve?

ex officio

Katoliku kirikus on pühakute palve see, mis võimendub, abi saamiseks pöördutakse nende poole. Luther ei näinud pühakutes eestpalvetajaid ja luterlastele on pühakud eeskujudeks, mitte vahendajateks.

Samas ühendab kirik nii need, kes on olnud enne meid, kui ka need, kes tulevad pärast meid. Ma olen leerilastele selgitanud, et kui meie põlvitame altari ees võre ääres ja palvetame, siis me võime ette kujutada, et nii-öelda altari taga põlvitavad ja palvetavad koos meiega kõik need, kes siin on kord olnud. Me kõik kuulume Jumalale, kelle jaoks pole minevikku, kellele on kõik olevik.

Paavst on andnud mõista, et ka homoseksuaalid pääsevad taevasse. Kuulates EK seisukohti, on mulle jäänud mulje, et kui katoliiklas homoseksuaalidel on taevasse minek võimalik, siis vähemalt EKsse kuuluvatel luterlas homoseksuaalidel mitte. Kuidas selline vahe on võimalik?

See on üks küsimus, mis pole läbi aegade eriti olulised olnud, aga mis muutuvad – nagu paljud muudki sellised teemad – kohutavalt tähtsaks siis, kui ellujäämise ja süüa saamise pärast muresid pole.

Olgu selle taevasse saamisega, kuidas on, aga Kuradil on õnnestunud suurepäraselt kasutada ära seda temaatikat kirikute tülliajamiseks. Asja ennast pole ju ollagi!

3. ja 4. sajandil olid kristoloogilised tülid, kus vaieldi Kristuse jumalikkuse ja inimlikkuse üle: vaieldi selle üle, kuidas on võimalik ristisurm, millal Jumal Kristusest lahkus, kas Jumal suri. Need olid tõsised küsimused, mis praegu ei puuduta kedagi, ka kirikus. Nende asemel on nüüd niisugused vähemuste küsimused, mis on tulnud päevakorda Teise sõja järel ja mina näen neid üldises komplektis teiste niisuguste küsimustega, mis saavad üles kerkida ainult heaoluühiskonnas. Kui kõik on nii korras, siis ei saagi ju olla enam muud küsimust, kui see, kellega sa magad.

No tuleb välja, et see on EK jaoks tähtis teema, peapiiskop Urmas Viilma üritab põhiesse raiuda, et abielu on vaid mehe ja naise vaheline asi.

Loomulikult on ka EK sellesse lõksu langenud, sest mõlema poole võitlejad võtavad teemat maru tõsiselt. See on pseudoprobleem. See ei suurenda ühegi abielupaari armastust või sideme tugevust. See on teema, millega pääseb küll pildile, aga – millise hinnaga?

Te olete suur teadusehuviline. Kuidas teie kujutate, mis juhtub inimesega pärast surma? Mis saab inimese teadvusest? Paar lehekülge edasi küsib Mare Liiger retooriliselt, kas inimese aju loob teadvust või vahendab teadvust.

Suur teadusehuviline ei saa eriti tähtsaks pidada seda, mida tema arvab asjadest, mille suhtes teadlased on täiesti ausalt ütlemas, et nad ei tea, mis toimub. Minu arvamus on nii tühine, et sellest pole mõtet rääkida.

Ma olen häbematu ja küsin ikkagi: kuidas teie kujutate ette seda, mis juhtub inimesega pärast surma?

Ma ei kujutagi ette! Üldaega pole olemas, on olemas ainult lokaalne aeg – minusugusel on seda raske kirjeldada, sest ma vaevalt saan aru nendest võrrandi, mis seal taga on. Kui inimene ärkab üles koomast, pole tal vahet, kas ta on olnud koomas viis minutit, viis päeva või viis valgusaastat – ta jätkab elu sealt, kus see katki jäi.

Mu vastus küsimusele, mis saab meist pärast surma, on: ei tea! Me saame mingil määral selleks valmistuda, sättida asju nii, et see, mis meist järele jääb, mis jätkuda võiks, oleks võimalikult hea. See on kõik.

Millest see tuleb, et Eestis on praegu väga populaarsed igasugused uhhuu-teadused: inimesed loevad ahnelt horoskoope, soetavad endale väega kive, katsuvad avada tšakraid.

Kirurg Andres Ellamaa tuletab memuaarides meelde omaaegseid teadusliku materialismi loenguid ülikoolis ja kahetseb, et tänapäeva arstid on sellest kõigest ilma jäänud. Praegu on vähe inimesi, kes teavad midagi filosoofiast ja filosoofia ajaloost; kellel on mingisugune kriteeriumite süsteem, mille põhjal uskumusi sorteerida.

Omaaegne positivistlik teaduslik materialism oli küllaltki radikaalne, aga ta andis selgeid seisukohti, tõsi, kiriku meelest visates mõnikord ka lapse koos pesuveega minema. Aga praegu on nii, et pole last ega pesuvett.

Kui me rääkisime siin ennist, mis saab inimesest pärast surma, siis pean ütlema, et ma ei saa aru isegi sellest, mis temast enne surma saab. Kuidas ta suudab uskuda lapikut maad? Aga näed – suudab!

Insener võib pikalt rääkida, et ära hakka omaenese tarkusest suitsuahju ehitama, teeme korraliku projekti – arhitektuur on ikkagi tuhandeid aastaid vana teadus. Jutt jumala õige. Hetk hiljem teatab ta aga, et vaktsiinid on ravimifirmade vandenõu. Unustades sekundiga ära, et meditsiin on sama vana kui inseneriteadus.

Nii et te olete samasuguses nõutuses – ei saa aru, mis niisuguste inimeste peades toimub? Mina ei saa samuti aru vaktsiinivastas.

Sõgedaks ei tee mitte üksnes vankumatu uskumine, et maa on lame või vaktsiinid vandenõu. Üks mu tuttav sattus bioloogiaõpingute keskel Elu Sõnasse ja väitis ühel hetkel, et Maa vanus on neli tuhat aastat, sest Piiblis on nii kirjas. Sealjuures ta vist veel eksis – Piibli järgi peaks tulema Maa vanuseks kuus tuhat aastat.

Jah, alla kuut tuhandet ei saa Maa Piibli järgi vana olla.

Asi on selles, et inimesele peab olema ette antud süsteem. Väga vähesed suudavad selle enda jaoks ise luua; ainult eksperimendi korras, ainult oma loogikanatukesega seletades kaugele ei jõua. Nii võibki välja tulla mõtlemine, et inseneriteadus on oluline ja päris, aga arstiteadus pettus.

Praegusel ajastul tundub olema õnn, kui keegi on oma pähe saanud kokku piisavalt kaine süsteemse ettekujutuse st. Suuresti läheb ta ikka nii, et jupp teadmisi on siit ja jupp sealt.

Kas me anname siis inimestele kehvemat haridust kui näiteks enne Teist sõda?

Nüüd ma vastates ületan jälle oma pädevuse piire. Minu lapselapse käivad praegu koolis, aga ma tean liiga vähe sellest, mismoodi praegu õpetamine käib.

Üks asi on muidugi teadmiste hulk, teine aga süsteem. Miks on paljudele intellektuaalidele muhameedlus veetlev? Selle pärast, et seal on selge süsteem. Islami omaksvõtmine läheb kiirelt ja kärmelt, sest seal on asjad paika pandud: mis on lubatud, mis on keelatud. Inimene vajab süsteemi, aga koolis on ju suundumus sinnapoole, et õigekirja ei peaks enam nõudma… Isiklikult võiks ma rõõmustada selle üle, et ammu ei nõuta enam ilukirja, sest mul pidid õpetajad ikka venitama kolme miinuse välja, et ma istuma ei jääks, kuna mina ei suutnud teha leheküljetäit paisutustega kaldkirja nii, et ei tuleks tindiplekki. Ikka tuli plärakas! Aga see oli käeline harjutus.

Mitte et me peaks seda kahetsema, aga me lihtsalt nendime, et käeline suutlikkus sellel, kes ajab oma mobiilis asju pöidlaga, on kõvasti kängu jäänud.

Kui ma veel matmas käisin, nägin, kuidas tugevad mehed puutusid hauda kinni ajades esimest korda kokku labidaga. Vaadati teiste järgi, kuidas töötada, aga ikka ei osatud nii kiiresti õppida, kuidas võtta labidatäit, mida ka visata jõuab. Sa näed, et inimene on pandud üle võimete käiva ülesande ette.

?????????

Selleks ajaks, kui küpsuskirjand kaotati, oli see juba muutunud paljudele inimestele viimaseks korraks elus, kus nad omaenda mõtteid emakeeles käsitsi paberile panid.

Veatus keeles, ilma vigadeta.

Kui me mõtleme niisugustele asjadele – ja me oleme siin toonud vaid üksikuid näiteid –, siis peame leppima, et on alanud ajastu, kus inimesel pole käelist oskust vaja. Tal ei ole vaja ka ükskordühte pähe õppida.

Aga sellel on tagasimõjud. Pärast sõda oli minu isa ajaloolase Peeter Tarveliga ühes kambris Patarei vanglas. Tarvel pidas seal kaasvangidele loenguid. istusid oma saatust teadmata vanglas ja jagasid üksteisega oma teadmisi! Neil oli lõputult laule ja värsse peas! Nii nagu 19. sajandi kirikhärrad jalutasid pensionipõlves ja skandeerisid peast Vergiliust. See on niisugune varandus, mida sult ära võtta ei saa.

Pikka aega on haridus tähendanud seda, et väga palju tuli pähe õppida. Sa pidid paigutama oma pähe asjad, mida võib-olla ei läinud vajagi…

…aga sa õppisid õppima…

…aga sa õppisid õppima.

Milleks tõestada teoreemi, mille on ära tõestanud juba Pythagoras või Lobatševski? Ikka selle jaoks, et sina ka mõtleksid. Kui sa ei tõesta neid, siis ongi nõnda, et usud vandenõuteooriaid. Mõtlemine hakkab pihta põhihoiaku.

Veel kord: ma ei räägi, et inimesed vähe teaksid, aga nende teadmistel puudub karkass. Kui sul matemaatika põhitehted selged pole, ei suuda sa arvutada liitintressi ja siis on kerge manipuleerida sind võtma laenu, mida maksad tagasi nii, et aitab!

level’ile ei saa ja kogu moos. Ei mingit kujundlikku hindamist ega mängulist õpet.

Te mainisite ennist, et paljudele intellektuaalidele pakub elu hõlbustavat raamistikku islam.

Islami üks võludest on see… Ma olin meie jutuajamise alguses hädas ega osanud teie küsimustele vastata, sest es on vastused niivõrd seinast seina, et valik on sinu. Kui me rääkisime suhtumisest homodesse või abielu tähtsustamisest, tuli välja, et EK on ühel pool, katoliiklased teisel ja nii edasi.

Islamis kehtivad suhteliselt lihtsad reeglid. Kui kehtib , et vargal raiutakse käsi maha, on see asi selge. Turul varastamisel on lõpp peal Ali Baba aegadest alates.

Kui tundub, et lubatavus ja vabadus on liiga suureks koormaks kujunenud, siis on muidugi ka est võimalik leida endale raame, nagu leidis see bioloogiatudeng, kes läks Elu Sõnasse. Lisaks tuleb juurde uudsusemoment.

Islam pole aga midagi muud kui tugevalt lihtsustatud . Raudselt monoteistlik reoon, mida oma kolmainsuseõpetuse järgi ei ole.

Katoliiklus, tuli meie jutuajamise alguses välja, saneb pigem polüteismiga, kus on nutikas ajada asju pühakute kaudu.

Jaa-jah!

Islamis on terve hulk jooni, mis näivad pakkuvat tänapäeva hädadele lahendust.

Kas islamiterrorist, kes laseb end inimesi täis bussis õhku ja tapab sedasi juhuslikke kõrvalseisjaid, pääseb taevasse? Või saab ta pigem pettumuse osaliseks: imaam ajas jama, see ei ole kiirtee Jumala paremale käele?

Koraani järgi saab ta pikemata taevasse. Kõik see, mida niinimetatud mõõdukad islamistid räägivad, kaldub väga tugevasti koraanist kõrvale. Islamis on see eneseohverdus. Muhameedlase jaoks on islam ainuke usk ja selle eest peab sõdima. Kas sõjas peab siis olema nii, et sa kõmmutad teised maha ja jääd ise ellu? Miks see on õilsam, kui variant minna ka ise koos oma vastastega surma? Vastased või ohvrid lähevad, kus nad lähevad, aga moslem usub, et tema saab paradiisi.

Üks kolleeg palus mul teilt küsida, millest tekib nii-öelda Jeruusalemma sündroom – miks inimesed selles linnas käies või elades hulluks lähevad?

See ei ole päris õige, ma olen Jeruusalemmas käinud ega ole langenud selle sündroomi küüsi. Jeruusalemmale pani Jumala needuse peale prohvet Jeremia, öeldes, et see linn saagu maha jäetud! Tegemist on juutluse pealinnaga, aga ka e jaoks tähtsa linnaga ja nüüd on ta Kaljumošee tõttu ka muhameedlastele ääretult oluline.

Mõnedele asjadele ei ole lihtsalt seletust. Jeruusalemm on eriline juba selle tõttu, et väga paljud inimesed peavad seda linna väga oluliseks. Ka siis, kui pole materiaalset kandjat, on psüühiline surve seda tähtsaks pidada suur.

Kas kirikuõpetaja peab tingimata olema ka ise usklik? Või piisab sellest, kui ta teeb piisavalt hästi – andke andeks, et ma seda sõna kasutan – müügitööd?

Sellele küsimusele tuleb vastata kahel eri tasandil. Mitteusklik kirikuõpetaja võib olla kavalam ja nutikam serveerima usuasju, sest ta suhtub neisse distantseeritult.

Kuid kas ta on sel juhul oma tööandja, Jumala ees üldse keegi? Või on ta veel see kõige hullem? Aga et mõned sellised on olemas olnud – sinna pole midagi teha.

Mis asi on jumalavallatus?

Tausta on vaja. Kui ei ole jumalakartlikkust, siis ei ole ka jumalavallatust.

Tihti te vannute? Vello Salo on öelnud umbes nii, et Issanda nime ei tohi ilmaasjata suhu võtta, aga kurja nimetamise kohta pole midagi öeldud.

Siin on nüüd osalt temperamendi küsimus. Vello on palju temperamentsem kui mina, talle lähevad paljud asjad rohkem kondi vastu ja siis läheb süda täis ka. Minu häda on pigem see, et vihastamise asemel ajab asi mind hoopis naerma. Mulle tundub, et vihastades laseks ma vedada end selle mõistetamatu või naeruväärse asja sisse. Ja seda ma ei taha.

Te olete korduvalt avaldanud mõtet, et islam on tulnud Euroopasse selleks, et jääda ja saja aasta pärast leiab t siinses nurgas ehk ainult perifeeriates.

See on tõesti üks võimalus. Kõik, mis meid ees ootab, sõltub nii paljudest teguri, et pole võimalik öelda, millised tegurid tegelikult mõjuma hakkavad. Küll aga saame teha järeldusi sellest, mismoodi on kooseksisteerimine siiamaani välja näinud.

Martin Luther ütles nii-öelda äikesepilve-jutluses, et Jumala arm on nagu paduvihm. Esimesel ja teisel sajandil sadas ta Süüria ja Väike-Aasia kohal, seal tekkisid esimesed kogudused. Esimesena kasutati sõna „kristlane“ Antiookias. Seal olid sajandite vältel õitsvad kogudused. Aga mis neist, küsis Luther, järele on jäänud?

Edasi ütles Luther oma kaasaegsetele, et praegu on Jumala arm Saksamaa kohal, aga ta ei jää siia. Meie võime nüüd tõdeda, et Lutheri ennustus oli õige.

Minu arvamus, et sajandi pärast on Euroopas valitsev usk islam, võib minna täide siis, kui praegused tendentsid jätkuvad.

Millised?

Näiteks perekondade taasühinemine – endastmõistetav inimõigus. Saksamaale kolinud türklased abielluvad tüdrukutega kodust, sest Saksamaal elavad türgi tüdrukud on emantsipatsiooniga ju ära rikutud! Nii et kogu aeg tuleb Saksamaale türklasi juurde ja nende sündimus on nii paju suurem, et isegi siis, kui türklasi enam Türgist juurde ei tuleks, oleks sajandi jooksul ülekaal Saksamaal nende käes.

Inimene on väga paljunemisvõimeline. Yasser Arafat, Nobeli rahupreemia laureaat, ütles: „Meie relv on naiste üsk!“

Kui pärast Teist sõda loodi Iisraeli riik, põgenes selle territooriumilt Gaza sektorisse ja Jordani Läänekaldale umbes pool miljonit palestiinlast. Praegu on sealsete elanike arv neli-viis miljonit. Neid ei lastud teiste hulka, vaid pandi traataia taha ja Lääs toidab neid seal, mitte teised idamaad. Seal elavate inimeste arv kasvab kiiresti ja neid nimetatakse – see on täiesti unikaalne! – palestiina põgenikeks. Inimesi, kelle vanavanemad pole kah kuhugi põgenenud, vaid on elanud traataia sees.

Saksa sotsioloog ja majandusteadlane Gunnar Heinsohn on arvutanud, et kui saksa naistel oleks 1960nda alates olnud keskmiselt üheksa last – nagu on Gazas –, oleks praegu Saksamaal 80 miljonit 15–30aastast meest. Ja Heinsohn küsib: „Kas need 80 miljonit noort sakslast oleksid kümme korda patsifistlikumad kui tänased seitse miljonit noort Saksa meest? Või on siiski palju tõenäolisem, et nad loobiks pomme Prahas, Gdanskis ja Wrocławis ning kisaksid – just nagu palestiinlased – „See on meie maa! See on võetud meilt ajaloolistel põhjustel, millega meil pole midagi pistmist!“?“

Mida karjusid sakslased enne Teist sõda?

Nõudsid eluruumi.

„Maad on vaja!“

Mina olen tehnilise haridusega insenerimõtlemisega mees, kuigi olen hakanud paljut ära unustama, ja mulle mõjuvad sellised lihtsad arvutused.

Gaza sektori nii-öelda põgenikest on oluline osa mehed, nende arv ja osakaal kasvab suure hooga ning sellega kaasnevad paratamatult ulatuslikud vägivallatsemised.

Aafrikas kasvab samamoodi rahvaarv meeletu kiirusega, seal on juba praegu miljard inimest, kes saavad Läänest toitu.

Omal ajal vapustas Rooma Klubi raamat „The Limits to Growth“ ehk „Kasvu piirid“. Hiljem on ironiseeritud, et pole neid piire kuskil, aga see, et need piirid on kaugemale nihkunud, ei tähenda, et neid poleks. Kui jäätmaad enam ei ole, kui inimestel kuskile enam kolida ei ole, on piir käes.

Teil on koolis käivate lastelastelaste tulevikule mõeldes hirm nahas?

Oleks vale öelda, et ei ole. Aga see on olnud nii läbi aegade, et tulevikule mõeldes on hirm nahas. Inimene loomu poolest kardab rohkem, kui on rahul. See on evolutsiooniliselt juba nii, et krabin põõsas võtab söögiisu kohe ära.

Allikas

%d bloggers like this: