Silt: Viljandi

Ajalugu, Eesti
EESTI WABARIIGI RIKKAD | Ärinaine, kelle tehasest sai nõukogude trikotaažitööstuse uhkus
Betty ja tema poja Maxi ettevõttega liideti mitu väikekäitist ja ühendettevõttele pandi ENSV rahvakomissaride nõukogu 1940. aasta 29. novembri otsusega nimeks Marat.
Betty ja tema poja Maxi ettevõttega liideti mitu väikekäitist ja ühendettevõttele pandi ENSV rahvakomissaride nõukogu 1940. aasta 29. novembri otsusega nimeks Marat.

Betty ja tema poja Maxi ettevõttega liideti mitu väikekäitist ja ühendettevõttele pandi ENSV rahvakomissaride nõukogu 1940. aasta 29. novembri otsusega nimeks Marat.[/caption]

„Firma kasvab ja areneb, vaatamata raskele ajale, kusjuures alati näeme firma eesotsas energilist proua Besprosvannyt,” kirjutas Üleriiklise Kaupmeeste Keskliidu häälekandja oktoobris 1935 kaubandus- ja tööstusettevõtte Betty Besprosvanny & Poeg 30-aastase tegevuse juubeli puhul. „Praegu on firmal mehaaniline kudumistööstus Suur- maanteel, millise sisseseade praeguse aja tehnilisel kõrgusel. Firma toodab villaseid, siidi- ja puuvillaseid silmakoesaadusi. Peale selle on ärid veel as, s ja s. Üldse leiavad ettevõtte tööstuses ja ärides tööd ligi 250 inimest.”

Kes oli see tänapäeval enamikule tundmatu energiline naine, keda omal ajal nimetati koguni üheks Eesti rikkamaks äridaamiks? Tema 1940. aastal natsionaliseeritud tehases sättis end sisse Marati trikotaažitööstus, mille toodangut mäletavad ja on kandnud ilmselt kõik kunagise ENSV elanikud.

Esimesed sammud isa riideäris

Betty Besprosvanny (neiupõlvenimega Betty Kofkin) sündis 6. detsembril 1887 Pärnus. Tema isa, põlisest Valgevene juutide perekonnast pärit Zale Kofkin õppis Peterburis rätsepmeistriks, kolis seejärel 1878 Pärnusse ja abiellus seal. Zale Kofkin pidas Pärnus riideäri, kus Betty oli abiks juba Pärnu tütarlaste gümnaasiumis õppides.

Üheks sõjaeelse Eesti vabariigi rikkamaks naiseks peetud Betty Besprosvanny (1887–1941) langes holokausti ohvriks. Ta hukati koos oma minia Eva ning viieaastase ja kolmeaastase lapselapsega.
Üheks sõjaeelse Eesti vabariigi rikkamaks naiseks peetud Betty Besprosvanny (1887–1941) langes holokausti ohvriks. Ta hukati koos oma minia Eva ning viieaastase ja kolmeaastase lapselapsega.
FOTO: REPRO

1905 abiellus vaevu 18-aastane Betty Samuel Besprosvaniega (1878?1934), kes oli esiotsa olnud samuti ametis Zale Kofkini riideäris, kuid asutas siis oma ettevõtte, mis kandis pikka ja uhket nime: Pudu-, moodi- ja koetud kaupade suurladu – Samuel Besprosvanie. Aasta pärast abiellumist sündis neil poeg Max (1906?1983). Juba Pärnu perioodil püüdis Betty ka ise korraldada riide valmistamist ja avas kaupluse juures väikese kudumiskäitise.

1907 kolis noor perekond a ja avas aadressil Pärnu mnt 20 oma pudu- ja riidekaupluse. Kuna äri läks hästi, koliti 1912. aastal uutesse ja suurematesse ruumidesse Suur-Karja 12. Kaupluses müüdi peamiselt pudu- ja riidekaupu, jalatseid ja välismaalt toodud villast lõnga, mida kohalikud käsitöölised väga hindasid. Ajast ette rutates tasub mainida, et aastaid hiljem laiendati äri ka kõrvalmajja Suur-Karja 14, mida praegused tallinlased teavad Ivo Nikkolo hiljuti suletud rõivapoe järgi.

Bettyst saab ärijuht

1921. aastal sai Bettyst mehe kõrval ettevõtte ärijuht. Just tema algatusel võeti poodi müüki kudumeid, mille käsitöölised olid teinud Betty hangitud lõngast. Sealt tekkiski mõte asutada oma kudumisvabrik.

1926. aasta alguses ostis siis veel Samuel Besprosvanie nime kandnud ettevõte Saksamaalt oma esimese uue mehaanilise kudumismasina, et hakata ise trikooesemeid tootma. Esiotsa ikka veel sealsamas Suur-Karja kaupluse tagaruumides. Järgmisel aastal soetati villaste silmkoeesemete valmistamiseks veel kümmekond väikest kudumismasinat, mis pandi tööle palgatud töötajate kodudes või a vanalinnas üüritud ruumides (näiteks Viru tänaval). Kuid sellestki ei piisanud, sest nõudlus kudumite järele aina kasvas. Kiire kasv tekitas paraku konkurentides kadedust.

1926. aastal ostis ettevõte Saksamaalt esimese uue mehaanilise kudumismasina.

Sekkuvad ja riigiametnikud

1928. aasta jaanuaris sai Besprosvaniede pere tööstusliku äri tunnistuse, mis lubas püsti panna juba omaette kudumisäri. Töötajate arv oli selleks ajaks kasvanud juba üle kümne. Besprosvanied ei jätnud neid sugugi saatuse hooleks: töötajad kindlustati a haigekassas ja kindlustusühingus.

Sama aasta mais saabus Saksamaalt esimene elektriline kudumismasin. Besprosvaniede äritegevust lähemalt uurinud ajaloolane Toivo Jullinen on ajakirja Kleio 1991. aasta neljandas numbris kirjutanud, et see äratas kaubandus-tööstusministeeriumi tööstusosakonna ning l paluti selgitada, millega Besprosvanied õieti tegelevad.

Besprosvanie rõivaäri asus Suur-Karja 12 ja Suur-Karja 14 hoones. Kaupluses müüdi peamiselt pudu- ja riidekaupa, jalatseid ja välismaalt toodud villast lõnga, mida kohalikud käsitöölised väga hindasid.
Besprosvanie rõivaäri asus Suur-Karja 12 ja Suur-Karja 14 hoones. Kaupluses müüdi peamiselt pudu- ja riidekaupa, jalatseid ja välismaalt toodud villast lõnga, mida kohalikud käsitöölised väga hindasid.

„Juurdlusel selgus, et Samuel Besprosvanie kudumistööstus kuulub kesktööstuse (viis kuni üheksateist töölist) järku, kuid selle sisseseadmiseks puudub nõutav luba. Vastavalt ettekirjutusele tuli see muretseda ühe kuu jooksul. Samuel Besprosvanie püüdis ennast välja vabandada suur-, kesk- ja väiketööstuse seaduse vähese tundmisega ning lubas kohe tegevusloa taotleda,” kirjutab Jullinen.

Sama aasta 20. augustil tutvus tootmisega a linnae komisjon, kelle arvates polnud loa andmiseks takistusi. Kaubandus-tööstusministeerium andis as Suur-Karja 12 asunud kudumistööstusele tegutsemisloa 3. septembril 1928.

Besprosvaniest saab Besprosvanny

Juulis 1931 kujundati Samuel Besprosvanie kudumistööstus ümber aktsiaseltsiks Samuel Besprosvanie. 1933, kui Samueli tervis halvenes ja ta jäi halvatuna voodisse, sai Bettyst asjaajaja-direktor ehk tänapäeva mõistes tegevjuht. 1934. aastal Samuel suri.

Ettevõttega liitus ka poeg Max, kes pärast a vene gümnaasiumi lõpetamist oli õppinud Prahas saksa ülikoolis ja Viini kõrgemas kaubanduskoolis. Tõsi, Max oli vanemate äris jõudumööda kaasa löönud varemgi, õpingute vaheaegadel. Peale selle oli ta lühikest aega töötanud praktikandina a Aktsiapangas, kuid pühendus siis täienisti isa ja ema loodud ettevõttele. Seda enam, et ettevõte andis siis tööd juba 80–90 inimesele. Mais 1934 astus Max isa Samueli asemel ka aktsiaseltsi juhatuse liikmeks.

Kuna äri oli jõudsalt laienenud ja vajas suuremaid ruume, oli Betty eraisikuna ostnud 80 000 krooni eest kinnistu mnt ja Laulupeo tänava nurgal (praegune mnt 63 / Laulupeo 2). Varem oli seal tegutsenud 1930. aasta lõpus pankrotti läinud Estoking ehk Ühendatud Saapa- ja Nahavabrikud, kuid hoone müüs vaid mõneks nädalaks selle omanikuks saanud Pienu Pank.

1928. aasta 29. juuni ajalehes Waba Maa avaldatud kuulutus
1928. aasta 29. juuni ajalehes Waba Maa avaldatud kuulutus

Asjaolu, et Betty ostis kinnistu eraisikuna, oli ilmselt seotud aktsiaseltsi Samuel Besprosvanie likvideerimismenetlusega ja selle käigus ilmnenud maksuvõlgadega. Probleem lahenes pärast seda, kui Betty oli lasknud nimetatud võlad ümber vormistada oma isiklikeks võlgadeks. Enne seda, mais 1935 pidi ta aga seda majandusministeeriumile selgitama: „Aktsiaseltsi likvideerimine käesoleval juhul ei tähenda sugugi ettevõtte lõpetamist, vaid koguni ümberpöördult. Kavatsetud on ettevõtte üleminek täisühingu kätte minu ja minu poja isikus.”

Juulis 1935 sõlmisid Betty ja ta poeg Max omavahel lepingu aktsiaseltsi Samuel Besprosvanie tegevuse jätkamiseks uue juriidilise isikuna. Asutati uus tööstus-kaubandusühing Betty Besprosvanny & Poeg, mis võttis üle aktsiaseltsi Samuel Besprosvanie varad. Betty panustas uue ettevõtte asutamisse 10 000 krooni, Max oma töö ja vaeva. Tegevusluba saadi septembris 1935.

Sealt alates hakkas Betty kasutama nimekuju Besprosvanny. Ka Samueli hauasambal Rahumäe juudi kalmistul seisab sama nimi.

Poeg Maxil õnnestus imekombel sõjaajast eluga pääseda.

Kiire areng ja veel kiirem lõpp

Pärast ruumide kohandamist osteti juurde uusi silmkoemasinaid ning tootmismaht ja müügitulu aina kasvas. Kogu toodang müüdi ettevõtte enda a, ja kauplustes. Töötajate arv suurenes koos kaupluste personaliga juba jõudsalt üle kahesaja. Bettyt peeti sel ajal üheks Eesti rikkamaks naiseks. Paraku ei halastanud saatus Bettyle ega tema perele.

Marati peahoonet Tallinnas Tartu maanteel ehtis nõukogude ajal ja hulk aastaid hiljemgi loosung „Au tööle!”.
Marati peahoonet as maanteel ehtis nõukogude ajal ja hulk aastaid hiljemgi loosung „Au tööle!”.FOTO: PILLE-RIIN PREG

1940. aasta juunipöördega alanud Nõukogude okupatsiooni ajal natsionaliseeriti Besprosvannyle kuulunud käitis riigivolikogus 1940. aasta 23. juulil vastu võetud pankade ja suurtööstuste natsionaliseerimise deklaratsiooni alusel. Augustis-septembris 1940 koostatud natsionaliseerimistoimikus on peale ettevõtte vara üksipulgi üles loetud ka Betty enda ja tema poja Maxi vara. Max on oma allkirjaga kinnitanud: „Minul pole kunagi olnud mingit kindlat palka, sest olin senini kaasomanik. äraelamiseks sain oma emalt Betty Besprosvannylt. [- – -] Samuti polnud minul mingeid kapitale äris, kuna kõik kuulus minu emale.”

Betty, kellelt nõuti ettevõtte kasumilt tulumaksu tasumist, kinnitas aga oma allkirjaga: „Kuna annan riigile üle ühe absoluutselt elujõulise ja ajakohase ettevõtte, milline varustatud vajalikkude toorainetega, abimaterjalide ja valmiskaupadega, ühtlasi ka oma enda kapitalidega, siis julgen loota, et suurem osa minule määratud tulumaksust saab natsionaliseeritud ettevõtte poolt tasutud.”

Maxist sai lihttööline

Betty ja Maxi ettevõttega liideti mitu väikekäitist ja ühendettevõttele pandi ENSV rahvakomissaride nõukogu 1940. aasta 29. novembri otsusega nimeks Marat. Märkimisväärne on, et koos Bettyga juhatusse kuulunud Max vormistati natsionaliseeritud ettevõttes lihttööliseks.

Marati ajalugu algab 1926. aastast, mil Samuel Besprosvanie nime kandnud ettevõte ostis Saksamaalt esimese uue mehaanilise kudumismasina, et hakata trikooesemeid tootma.
Marati ajalugu algab 1926. aastast, mil Samuel Besprosvanie nime kandnud ettevõte ostis Saksamaalt esimese uue mehaanilise kudumismasina, et hakata trikooesemeid tootma. FOTO: ANDRES PUTTING

1941. aasta sügisel, juba Saksa okupatsiooni ajal, langes Betty holokausti ohvriks: ta hukati koos Maxi abikaasa Eva ning nende laste, viieaastase Sami ja kolmeaastase Salikaga. Nende mälestuseks on Rahumäe juudi kalmistule pandud hauatähised. Samas puhkab ka poeg Max (1906?1983), kel imekombel õnnestus sõjaaeg üle elada.

Max abiellus pärast sõda uuesti ja tal sündis poeg Siimu (1947?2011), kes kandis oma ema järgi perekonnanime Loogma. 1990. aastate alguses taotles Siimu Loogma maantee kinnistu tagastamist, kuid Tiit Vähi e korraldusega 30. aprillist 1996 jäeti see taotlus rahuldamata põhjendusega, et tagastava hoone „eraldamine Marati tootmiskompleksist teeks võimatuks selle kui ühtse terviku kasutamise”.

Hotelliärimees Alexander Kofkin on Betty noorema venna Simon Kofkini poeg.
Hotelliärimees Alexander Kofkin on Betty noorema venna Simon Kofkini poeg.
SER

Marat kolis juba aastaid tagasi oma tootmise maanteelt minema. Juulis 2014 nimetati AS Marat ümber osaühinguks Patricia, mille põhitegevus ei ole enam trikotaažitootmine, vaid kinnisvara üürileandmine ja käitlemine.

Allikas

Ajalugu
Intervjuu ajaloolasega: kas tõeline Eesti iseseisvuspäev on 21., 23. või 24. veebruar?
Vabariigi väljakuulutamine 24.II.1918

Aastal 1919 fikseeriti Vabariigi aastapäevaks 24. veebruar kui aasta varem oli as loetud ette „Manifest kõigile maa rahvastele” ja võim läks Päästekomitee kätte. Sellele vaatamata on läbi aegade pakutud välja ka teisi daatumeid. Forte uuris Tartu Ülii ajaloo dotsendilt Ago Pajurilt milline siis ikkagi oli tõeline iseseisvuspäev.

Ago Pajur rõhutab, et toonastes sündmustes mängis suurt rolli juhus.

Miks oli Vabariik tarvis kõige pealt välja kuulutada Pärnus?

Ega seda polnudki tarvis tingimata Pärnus teha. Pärast seda kui enamlased katkestasid poole pealt Asutava Kogu valimised leiti, et ei jää midagi muud üle, kui tuleb koostada rahvale avalik pöördumine – manifest – ja see kuskil esimeses kohas, kus õnnestub, ja esimesel hetkel kui see võimalik on, see ette lugeda ja sellega Vabariik välja kuulutada. Enne seda oli rahvuslaste ringkondades loodetud, et tuleb kokku kogu eesti rahvast esindav Asutav Kogu ja võtab vastu olulise otsuse ning kuulutab iseseisvaks.

Esimene katse tehti 21. veebruaril 1918, kui Päästekomitee liikmed Konstantin Päts ja Jüri Vilms asusid teele Haapsalu poole, kuna nad teadsid, et eelmisel õhtul oli 1. polk seal võimu enamlastelt üle võtnud.

Polgu ülem Ernst Põdder oli ise kutsunud eesti poliitikuid Haapsallu, et nad polgu all kuulutaksid iseseisvaks enne kui sakslased kohale jõuavad. Paraku olid sakslased kiiremad ja selleks hetkeks, kui tulnuks teele asuda, polnud manifesti lõplik redaktsioon veel valmis. Poolel teel tulid neile vastu sõdurid ja teatasid, et sakslased on juba Haapsalus. Okupeeritud linna sõita polnud mõtet, sest seal poleks saanud iseseisvat riiki välja kuulutada.

Teine katse tehti järgmisel päeval, 22. veebruaril, kui Päästekomitee täies koosseisus, lisaks Pätsile ja Vilmsile ka Konstantin Konik, üritasid sõita Tartusse, kuid see jäi ära, sest enamlased olid tugevdanud kontrolli kõikidel ast väljaminevatel maanteedel. Lisaks ei õnnestunud hankida ka sõiduks autot.

Pärast seda tehti veel üks katse. Päästekomitee liikmete nimel ja otsusel saadeti manifestist tehtud ärakirjad maakonnalinnadesse laiali. Ning kui võimalus kusagil tekib, siis manifestitekst ette lugeda ja sellega olekski Vabariik välja kuulutatud. Kuna Ajutise Maavalitsuse asjadevalitseja Jaan Soop jõudis ühe ärakirjaga esimesena Pärnusse, kus sõdurid olid võimu üle võtnud, siis oli võimalik iseseisvusmanifest 23. veebruari õhtul Pärnus esmakordselt ette lugeda.

Kuid see polnud kõik. Pärnus trükitud manifestid saadeti 24. veebruaril sse, kus see sama päeva pärastlõunal ette loeti. Endine Järvamaa miilitsaülem, kirjanik ja ajakirjanik, Jaan Lintrop jõudis 24. veebruari õhtul Paidesse ja tõi samuti kaasa ühe ärakirja manifestist, mis 25. veebruaril loeti Paide turuväljakul ette.

Vabariigi väljakuulutamine ja iseseisvusmanifesti ette lugemine sai teoks küllaltki juhuslikes kohtades, kus oli piisavalt ettevõtlikust ning kuhu jõudsid kohale manifesti ärakirjad ja kus võim oli õigeaegselt läinud rahvuslike jõudude kätte.

Kumb teie enda arvates õige iseseisvuspäev on – kas 23. või 24. veebruar?

Raske öelda, milline on õige päev. Sellised tuntud õigusteadlased, nagu Jüri Uluots, Ants Piip ning Artur Kliimann väitsid, et õige päev on 15. november 1917, kui Maanõukogu kuulutas end s kõrgeimaks võimuks. Ka 23. veebruar tuleb kõne alla, sest sel päeval loeti esimest korda ette iseseisvusmanifest.

On veel üks võimalus: pidada õigeks päevaks hoopis 21. veebruari, sest Pärnu manifestil, mis ette loeti, ära trükiti ja edasi sse saadeti, oli kõige alumine rida „as, 21. veebruaril 1918″.

Ja kui arvestada, et manifesti tekstis on kirjas, et kuulutatakse „tänasest peale iseseisvaks demokratliseks vabariigiks” ja tänane päev oli manifesti teksti all ära toodud 21. veebruar, siis tekib küsimus, kas oli tarvis oodata kuni see ette loeti ja võib-olla piisas ka sellest 21. veebruarist teksti all.

24. veebruar on aga traditsiooniliselt kujunenud Vabariigi aastapäevaks ja praegu oleks mõttetu hakata seda muutma.

Kas on võimalik tagantjärele selgeks teha ka seda, kes oli iseseisvuse välja kuulutamise initsiaatoriks?

Vaevalt küll. Iseenesest võiks minna tagasi nii kaugele kui 25. august 1917, kui peale Riia langemist sakslaste kätte teatas Jaan Tõnisson Maanõukogu koosolekul, et Venemaa on surmani haige ja l tuleks otsida muid tagatisi oma olemasolule. Räägiti Baltoskandia riikide liidust ja muudest võimalustest, mis kõik oleksid tingimata tähendanud, et tuleb kõige pealt Venemaast lahti ühendada. Ka seda võib vaadelda, kui esimest ideed liikumisel iseseisvuse suunas.

Või Maanõukogu otsust 15. novembril 1917 kui Maanõukogu kuulutas end ainsaks kõrgeima võimu kandjaks s, mis tähendas sisuliselt lahkulöömist Venemaast. Võib-olla oli Uluotsal, Piibul ja Kliimannil õigus kui nad tõlgendasid seda riikluse loomisena.

Kui 1918. aasta veebruarile lähemale tulla, siis seoses baltisakslaste plaaniga kutsuda Mandri-sse saksa väed ja anda tuleviku üle otsustamine Saksa keisrile, maa rüütelkonna peamees Eduard von Dellingshausen võttis ühendust Jaan Raamotiga ja uuris kuidas sellesse suhtuvad ning taotles eestlaste toetust sellele ideele. Omalt poolt lubas ta seda, et saavad vähemalt kultuuriautonoomia ja kelleltki ei võeta talusid ära. Ning kui toimubki saksa kolonisatsioon siia, siis vaid vabatahtlikkuse alusel.

Selle ettepaneku arutamiseks kutsuti kokku nn. aastavahetusnõupidamised 31. detsembril 1917 ja 1. jaanuaril 1918. Kogunes 20-30 inimest: esindajad kõikidest erakondadest. Kutsuti isegi enamlasi, kuid nemad ei saatnud oma esindajaid. 1. jaanuari koosoleku otsuses öeldi välja, et lähimal ajal iseseisvus tuleb tarvilikuks tunnistada. Ehk pidada siis seda kõige otsustavamaks sammuks. Toona loodeti Asutava Kogu kokkutulekule ja loodeti, et Asutav Kogu kuulutab iseseisvuse välja.

Kui tulla nüüd veel lähemale, siis selle kohta, kes otsustasid, et iseseisvus tuleb välja kuulutada iseseisvusmanifesti ette lugemise läbi, ei tea me suurt midagi. See oli suurem seltskond, kes käis koos a Haritlaste Klubis teatris. Sealseid koosviibimisi ei protokollitud ja samuti ei tea me ka täpselt, kes seal koos käisid. Nii et sinna paika jäävad ka meie teadmised. Ühte isikut, kes oleks seda teinud välja ei saa tuua, see oli kollektiivne otsus, mis kujunes välja järk-järgult pikema aja vältel vastavalt sellele kuidas arenes poliitiline olukord.

Toona polnud ei t ega televisiooni, rääkimata internetist. Kui palju jõudis see keskmise eestlaseni, et riik on välja kuulutatud?

See erines piirkonniti. Pärnu ja elanikud ning järvalased said kindlasti teada. Pärnus ja Paides trükitud manifestid saadeti üle maakonna laiali. Seal levis see teave kindlasti. Samuti as ja a ümbruses. Paremas seisus olid ka idapoolsed alad: Rakvere ja ning Virumaa. 24. veebruaril oli säilinud telegraafiühendus a ja Peterburi vahel ning kui Päästekomitee nimetas leitnant Theodor Kääriku a posti ja telegraafi komissariks, siis Käärik saatis 24. veebruari õhtul Peterburi poole teate, et enamlaste võim on as langenud ja Päästekomitee on loomas Ajutist Valitsust. Järgmisel hommikul saatis ta ka teele manifestiteksti ja Päästekomitee päevakäsud. Nii, et Peterburi jõudsid need kindlasti. Veel jõudsid need Helsingisse, sest a ja Helsingi vahel olnud merealune telegraafikaabel toimis ja oli Theodor Kääriku kui posti ja telegraafi komissari kontrolli all.

Aga kas ja kuivõrd jõudis see Kagu-sse ning Lääne- saartele, mis oli juba 1917. aasta lõpust sakslaste käes, on selgusetu. Tartu sai väljakuulutamisest kindlasti teada ja Tartumaal levisid ka mingid käsikirjalised ärakirjad manifestist. Kui palju neid oli ja kui laialt need levisid on öelda. Kuid tartlased olid iseseisvuse väljakuulutamisest kindlasti teadlikud.

Teave Vabariigi väljakuulutamisest ei pruukinud igasse valda, igasse külasse ja talusse jõuda siiski varem kui 1918. aasta sügisel. Eriti puudutas see saari.

Allikas

Nõmme, Tallinna uudised
Viljandi maantee servas avati kergliiklustee

r: Raepress/ Sõnumid

Uus kergliiklustee. (foto: Jukko Nooni)
Eelmisel neljapäeval avati maantee ääres kulgev uus kergliiklustee.
«as valmib tänavu mitmeid kilomeetreid kergliiklusteid ja maantee pikk vast valminud lõik aitab meid suure sammu turvaliste jalutamis- ja rattasõidutingimuste poole. Oleme seadnud eesmärgiks, et meie kergliiklusteed moodustaksid ühendatud ja järjepideva võrgustiku,» ütles linnapea Mihhail Kõlvart.

Vast valminud rattatee algab kuu aega tagasi maantee ääres avatud ja aktiivselt kasutatava kettagolfiväljaku juurest. Valdeku tänavast Pärnu maanteeni kulgev kergliiklustee on osa ümber Ülemiste järve kavandatavast ja a erinevaid terviseradasid hõlmavast võrgustikust.

«Valdeku tänavat ja Pärnu maanteed ühendavat kergliiklusteelõiku on oodatud mitu aastat,» ütles linnaosa vanem Grete Šillis. «Nüüd on a kergliiklusteede võrgustik ühendatud Kiili valla omaga. Lisaks rajas Discgolfi Liit teega piirnevasse Järve a kettagolfiraja.»

2,6 kilomeetri pikkuse ja nelja meetri laiuse asfaltkattega kergliiklustee ehitas TV-2 Grupp AS, projekteerisid T-Model OÜ ja Teedeprojekt OÜ. Projekti kogumaksumus oli 783 827 eurot. Kergliiklustee mõls servas on 0,75 m laiused graniitsõelmetega kaetud jooksurajad. Raudtee ületamiseks rajati viadukt ning Järve terviserajale ka torutunnel.

Loe otse allikast

Kohus
Algas kohtulik uurimine neiu mõrva süüdistuses
2. märts 2018

Täna jätkus kohtumajas istung Tairo Poopuu (22) kriminaalasjas 17-aastase neiu vägistamise ja mõrva süüdistuses.

Lõuna ringkonnaprokuratuuri prokurör Marja-Liina Talimaa esitas avakõnes süüdistusest kokkuvõtte ning andis ülevaate kohtus esitatava tõendi, mis kinnitavad kuriteo toimepanemise asjaolusid.

Kaitsja vandeadvokaat Sirje Must leidis avakõnes, et t aluse osas on tõendatud kannatanu surma põhjustamine, kuid ülejäänud süüdistus ei ole tõendatud.

Loe otse allikast

Kohus
Kohus mõistis koolitulistamises süüdistatavale noormehele üheksa-aastase vangistuse

maa tunnistas täna 16-aastase noormehe süüdi Paalalinna i õpetaja tapmises ning tulirelva ja padrunite ebalikus käitlemises. Kohus mõistis süüdistatavale üheksa-aastase vangistuse.

Kohus rahuldas kannatanute tsiviilhagi osaliselt, mõistes süüdimõistetult ja t isalt tsiviilkostjana välja kokku 10 000 eurot.

Menetluskulude katteks peab süüdistatava lik esindaja tasuma 11 791 eurot.

Kohus leidis, et süüdistatava süü toimepandud des on tõendamist leidnud ja noormees pani teo toime kavatsetult.

Loe otse allikast

Kohus
Koolitulistamise kriminaalasja istung jätkub ülehomme

Tänane kohtuistung itulistamise kriminaalasjas lükkub kaitsja haigestumise tõttu edasi. Asja arutamine jätkub sel reedel, 9. oktoobril.

naalasja arutamine on seni kulgenud plaanipäraselt. Kohtus on ära kuulatud nii prokuröri kui kaitsja taotletud tunnistajad ja uuritud kirjalikke tõendeid, samuti on ütlused andnud süüdistatav. Järgmisel istungil selgub, kas asja arutamine jätkub kohtuvaidlusega.

Kohtuistung on lahendi kuulutamiseni alaealise süüdistatava ja kannatanute eraelu ks kinnine.

Loe otse allikast

Kohus
Koolitulistamise kriminaalasja avaistung jätkub pärastlõunal

Täna algas kohtumajas istung, kus arutatakse Paalalinna i õpetaja tapmises süüdistatava 16-aastase noormehe kriminaalasja.

Süüdistatav ütles, et süüdistus on talle arusaadav ja ta tunnistab ennast selles süüdi.

Lõuna ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Kaire Hänilene esitas avakõnes süüdistusest kokkuvõtte ning andis ülevaate kohtus esitatava tõendi, mis kinnitavad kuriteo toimepanemise asjaolusid ja selle ettekavatsetust.

Loe otse allikast