Silt: valitsus

Teadus, Tervis
Andres Merits avab suu: valitsus on koroonaviiruse uurimist Eestis finantseerinud täpselt nulli euro ja null-null sendi eest
  •  “Tundub, et haridus- ja teadusministeerium koosneb eitaja
  •  Praegune kasutab järglase tootmiseks 50 korda vähem inimressurssi
  •  Koroona on oma eesmärki saavutamas
Andres Merits
Andres Merits FOTO: ARGO INGVER

Koroona võib olla jõudnud väga lähedale oma evolutsioonilisele eesmärgile nakatada kõiki mitteimmuunseid inimesi ükskõik, kus nad on ja kuidas nad ka t vältida ei prooviks, leiab viroloog Andres Merits Fortele antud intervjuus, milles märgib ka, et haridus- ja teadusministeeriumis paistavad töötavat eitajad, kes ei taha kuuldagi e uurimisest s.

Kurikuulus „hispaania gripp” nõudis 20. sajandi alguses kümneid miljoneid inimelusid ning seda on algusest peale võrreldud pandeemiaga. Kahtlta on neil palju ühist, see ei puuduta küll bioloogilist komponenti, vaid meetmeid, mida inimkond toona tarvitusele võttis, ja pandeemia laineid. „Hispaania gripp”, nagu -19, liikus lainetena mööda . Ja lõppes ühel hetkel väga järsult, nõrgenedes harilikuks sesoonseks gripiks.

Kas peab paika arvamus, et ed nõrgenevad levides vastavalt sellele, kui kasvab nende kandjate arv?

See on üldine trend. Selle taga võib olla e kohastumine uuele peremehele ja/või
e vastase immuunsuse levik. Kui suurem osa elanikkonnast on põdenud – ajalooliselt
muud valikut ju polnud – ja omab teatud immuunsust, siis muutub nii e levik kui ka
t poolt tekitatud haiguspilt.

Kas SARS-CoV-2 käitub kuidagi ebaloogiliselt? Ühest küljest näeme, et kahe aasta jooksul pole leebks muutunud. Pigem näitavad andmed, et praegune variant tekitab immuunta inimesel sagedamini t või surmaga lõppevat haigust – kui palju sagedamini pole lihtne öelda, sest algsed andmed Wuhanist pole täpsed. On arvatud et vahe võiks olla 1,5–2 korda.

See on aga inimese vaatenurk. Viiruse poolt vaadatuna on kõik loogiline: vähem kui kahe aastaga
on õppinud inimeses paljun rohkem kui sada korda paremini ja teinud seda vaid
väga väikse patogeensuse suurenemise hinnaga.

Seega, ühe järglase tootmiseks kasutab praegune 50 korda vähem „inimressurssi”.

See on e vaa ju väga suur efektiivsuse tõus. Sellise efektiivsuse hinnaks oleks võinud olla patogeensuse samaväärne tõus, kuid seda juhtunud ei ole. Ilmselt mitte selle tõttu, et see olnuks võimatu, vaid põhjusel, et see poleks olnud e levikule kasulik.

19181919 möödus nii nn. hispaania gripi ega, millel oli kolm lainet ja mis muutus seejärel harilikuks sesoonseks gripiks. Kas uue ega toimub midagi sarnast?

Selleks, et antud küsimusele kindlalt vastata, oleks vaja t paremini tunda, teisisõnu
uurida, miks ja kuidas ta käitub ja millised on t bioloogilised omadused, kuidas „lahendab” erinevaid probleeme ja milles seisneb erinevate mutatsioonide toime.

"Kanna maski või mine vangi!" - inimkond seisis juba saja aasta eest samade probleemide ees kui täna.
“Kanna maski või mine vangi!” – inimkond seisis juba saja aasta eest samade probleemide ees kui täna.

See on e „” aluste ehk siis molekulaarbioloogia ja -peremees interaktsioonide uurimine.

Paraku on SARS-CoV-2 uurimist s finantseeritud täpselt nulli euro ja null-null sendi eest.

Selles osas tundub, et või vählt haridus- ja teadusministeerium koosneb eitaja, kes on küll huvitatud probleemist ja selle lahendusest, kuid ei soovi aru saada, mis on selle kõige põhjus, või vählt ei tunneta vajadust seda uurida.

See on omamoodi veider, sest e jälgimiseks, imiseks, isegi e vastaste vahendite arendamiseks ja e kaudsete mõjude hindamiseks on kulutatud sadu miljoneid, kuid e uurimiseks – mitte midagi.

Seetõttu on mu otsene kogemus piiratud sellega, mida olen suutnud teha koostöös teiste laboritega.

Võttes kokku need napid andmed ja liites siia selle, mida olen lugenud, on minu arvamus – mille usaldusväärsus on napi isikliku kogemuse tõttu paraku väike –, et SARS-CoV-2 ei tekita suure tõenäosusega uusi põhimõtteliselt erinevate omadustega probleemseid tüvesid.

Seda ei saa küll välistada, kuna te puhul on alati võimalus ootamatuteks arenguteks, kuid selle kasuks räägivad mitmed faktid või tähelepanekud.

Esiteks, meie ja teiste uurimused näitavad, et mitmel põhjusel ei ole SARS-CoV-2 geneetiliselt eriti paindlik. See tähendab – lahendades mingit probleemi, mis on seotud efektiivs levikuga, kasutab see suhteliselt väikest arvu „standardlahendusi”, mis on suures osas kattuvad sõltumata sellest, millises olukorras nad tekkisid.

Teisisõnu, muteeruvad suurel määral samad positsioonid e genoomis. Nendest mutatsioonidest saab moodustada palju kombinatsioone, kuid kaugeltki mitte kõik kombinatsioonid pole efektiivsed.

Minu teada pole viimase poole aasta jooksul tekkinud ühtegi põhimõtteliselt uut mutatsiooni ega nende kombinatsiooni.

Teiseks, üheks evolutsiooni edasiviivaks jõuks on geneetiline mitmekesisus ja see on võrreldes aasta taguse ajaga järsult vähenenud. Deltatüvi on „teerulliga” üle käinud kõigist muudest ja enamikus osades moodustab nüüd umbes 99% leviva e variantidest. Teised variandid on sisuliselt kadunud. Seega saab uus tekkida nüüd deltavariandist, mis ei pruugi olla lihtne ega üldsegi võimalik.

Analoogia võib tuua tulla majandusest – kui mingi ettevõte/bränd on teised välja tõrjunud ja saanud
monopoolseks, seiskub/aeglustub areng. Samuti, kui toodet on „lihvitud” juba väga põhjalikult,
muutuvad muudatused ühe vähem olulisteks. Näiteks, kui varaste põlvkondade mobiilide puhul tõi uus mudel kaasa palju täiustusi, siis märkamaks vahet iPhone12 ja iPhone13 vahel, on vaja juba päris tõsiselt pingutada. pole mobiiltelefon, kuid sama loogika kehtib ka siin.

Kas deltatüvi on teadaoleva SARS-CoV-2 teadaoleva tüvedest tõesti kõige „hirmsam”?

Kõik probleemsed SARS-CoV-2 tüved on tekkinud vaktsineerimata inimestes, kes on siis
uute e variantide „tootearenduse” keskusteks. Vaktsineerimise edenedes on neid jäänud
oluliselt vähks.

Kui tõenäoline on see, et antud el võivad tekkida veel tapvamad, inimorganismi kahjustavamad ja nakkavamad variandid kui deltatüvi?

Viirus võib olla lähedal oma evolutsioonilise eesmärgi saavutamisele. Tundub et SARS-CoV-2
eesmärgiks on nakatada kõiki mitteimmuunseid inimesi ükskõik, kus nad on ja kuidas nad ka t
vältida ei prooviks. Deltatüve leviku efektiivsus ja viis – õhklevi – lubab arvata, et see eesmärk on
suurel määral saavutatud.

Muidugi on alati inimesi, kellel õnnestub vaktsineerimata olles est puutumata jääda, kuid kardetavasti pole neid palju.

Teine eesmärk on tagada e püsimajäämine suures osas immuunses populatsioonis. See näib ol samuti saavutatud – või oli algusest peale nii, sest läbipõdemine ei anna kindlasti eluaegset immuunt.

See annab küll hea immuun, mis aga aja jooksul nõrgeneb ja annab ele uue võimaluse. Kuna vaktsiinid jäljendavad t, pole ka nende antud immuun igavene. Tõsi, nii läbipõdemisel kui ka vaktsineerimisel saadud immuunt saab tõhustada, kuid kas see on võimalik sellisel määral, et üldse enam levida ei suudaks, on praegu teadmata.

Allikas

Tervis
Süst ei aitagi levikut piirata? Island hakkab testi nõudma ka vaktsineeritutelt

Island leevendas alates 1. juulist märgatavalt reisipiiranguid ning vaktsineeritud reisijatel piisas Islandile reisimiseks vaktsineerimistõendi ettenäitamisest. Paraku ei jätku seda vabadust pikalt. Islandi otsustas, et seoses nakatumiste arvu kasvuga peavad alates 27. juulist enne lennureisi Islandile negatiivse i esitama kõik reisijad, vahendab Trip.ee.

  • Vaktsineeritud (vählt 14 päeva viimasest doosist) ja läbipõdenud reisijad peavad esitama negatiivse PCR i või antigeeni kiiri, mis poleks vanem, kui 72 tundi.
  • , kes on sündinud aastal 2005 või hiljem, on imisnõudest vabastatud.
  • Vaktsineerimata reisijad peavad enne Islandile suunduva lennuki pardale minekut esitama negatiivse PCR i (antigeeni ei sobi), teg PCR i saabudes, viibima 5 päeva karantiinis ning seejärel uuesti ima.
  • Kõigil on vaja registreeruda aadressil visit.covid.is. Seda saab teha Islandile saabumisele eelneva 72 h jooksul.
  • Kõiki reisijaid julgustatakse alla laadima jälgimisäpp?”Rakning C-19“.

Islandist veelgi karmimad  võeti kasutusele Gröönimaal. Alates 20. juulist saavad seal ühistransporti kasutada, kohvikusse, restorani või spordisaali ainult need, kes on saanud vählt ühe doosi vaktsiini. Erandiks on taksosõidud. Vaktsineerimistõendeid kuskil kontrollima ei hakata, vaid loodetakse inimeste teadlikkusele.

Lisainfot leiab: island.is/en/p/entry ja visiticeland.com.

Allikas: Trip.ee

Ajalugu
75 aastat tagasi valitses Eestis samasugune teadmatus nagu täna, aga siis oli inimestel kuhugi põgeneda

Möödunud aastal täitus kolmveerand sajandit ajast, kui kümned tuhanded Teise sõja ja täiesti teadmatu tuleviku eest üle mere Rootsi ja Saksamaale põgenesid.

Umbes selline oli st põgeneja kohvri sisu. Foto Meremuuseumi näituselt “1944 – Suur põgenemine” Foto: Priit Simson

Selle sündmuse kohta on Meremuuseumis (alates eriolukorra lõpust taas) avatud näitus “1944 – suur põgenemine”. Muuseumi teadusjuht ja Uppsala ülikooli teadur Hele Kiimann on oma töös ja Rootsi ajaloolistele seostele palju pööranud.

Praegusel olukorral on sellega, mis 75 aastat tagasi s valitses, teatavaid sarnasusi, ainult vahe on selles, et praegu pole kuhugi põgeneda. Kuidas asjaolud 1944. aastal, mil mitukümmend tuhat inimest rannikult Rootsi poole teele asus, kujunes?


Tõepoolest, kuigi praegu tuleb pigem kodus püsida, võib sarnasusi leida küll. Eelkõige sarnaneb tol ajal läbi elatu meie kogemusega selles mõttes, et nagu praegu, pidid ka siis inimesed saama hakkama ohtliku olukorraga ja neil polnud aimugi sellest, mida tulevik toob.

Peamiseks põhjuseks, miks inimesed otsustasid 1944. aastal st lahkuda, oli kogemus Nõukogude okupatsioonivõimu inimeste julmast kohtlemisest 1940. ja 1941. aastal.

Esimesteks põgenikeks võib lugeda sakslasi, kes 1939. aastal ja ka pärast seda vallutatud aladele ja Saksamaale ümber asustati. Rootsi hakkasid inimesed põgenema juba 1940. aastal, kui näiteks Pakri saarelt lahkus üle saja inimese. Selle taga oli Nõukogude Liidu sõjaväe toomine sse, mil baaside rajamisel Pakri saartele, Osmussaarele ja Naissaarele aeti esimesel nõukogude aastal kodudest välja pea pooltuhat sealset elanikku, kelleks olid s põliselt elanud rannarootslased.Inimesi lahkus paatidel Rootsi kogu Teise sõja jooksul. Üle-line lahkumine sai valdavalt alguse 1944. aasta suvel-sügisel, mil selgus, et Punaarmee okupeerib ja iseseisvuse taastamiseks üritatud Teine Vabadussõda on läbi kukkunud.

Vabariigi mereväe lipp viidi põgenemisel samuti paadiga kaasa. Praegu on see väljas meremuuseumi näitusel, mis tollal sündinust räägib.
Foto: Priit Simson

Suvekuudel oli alanud ka rannarootslaste Rootsi riigi poolt läbi viidud, kuid siinsete Saksa okupatsioonivõimude loal toimunud organiseeritud evakueerimine, millega ühes lahkus umbes pool rootslas. Selle abil pääses vabasse ka tuhandeid eestlasi. Ülejäänud ära läinud eestirootslased põgenesid omal initsiatiivil. on hinnata kui palju rannarootslasi jäi, kuna osad rootsi keelt kõnelevad isikud ei olnud registreeritud eestirootslastena, siiski arvatakse see olevat natuke üle kümne protsendi põgenenute arvust, kes tänaseks on üldiselt eestistunud.

Rootsi jõudis teadaolevalt 27 000–29 000 eestlast. See on umbes sama palju, kui Rakveres ja Kuressaares tänapäeval inimesi kokku. Umbes 7000 neist liikus mõned aastad hiljem edasi teistesse riikidesse nagu , ja Austraalia.

Kuidas põgenemine st inimeste jaoks välja nägi? s sisemaalt pärit pagulastel oli tegelikult juba mere äärde jõudmine väga ohtlik ettevõtmine.


Massilisemalt algas lahkumine st 1943. aasta lõpust ning saavutas kulminatsiooni 1944. aasta suvel-sügisel. Palju oli neid, kes soovisid põgeneda, kuid sisemaalt ranniku poole liikujad kodumaalt tihti minema ei saanud – sõjarinne tuli neist lihtsalt üle ja edasipääsemine ei olnud enam võimalik.

Leidus ka neid, kes küll jõudsid mereni, kuid jäid hätta põgenemiseks paadi või laeva leidmisel või siis olid kohad lihtsalt täis. Ei ole teada kui palju aluseid merel kinni püüti või kadus aga hinnanguliselt arvestatakse teekonnal kadunuks jäänute hulgaks 6–9% põgenike koguarvust.

Ohtliku teekonna läbimine ning merel üle elatu jättis sügava jälje ja mõju paljude inimeste ellu.

Nii võib näiteks tuua Saaremaal sündinud, Rootsi põgenenud kunstnik Erik Haamri, kes oma töödes on inimese ja looduse ning inimese ja ühiskonna vahelisi suhteid käsitelnud. Lugu räägib ka sellest, et kui ta paadiga jõudis Rootsi rannikule, oli nahk tema sõrmedel aerutamise käigus pea luuni maha kulunud. Läks paar aastat aega, enne kui ta sai uuesti pintsli kätte võtta. st sõja tõttu pagulasena lahkumise teemat on ta käsitlenud ka oma töödes „Põgenemine“ , “Perekond vees”, „Evakueeritavad“.

Samuti võib teismelisena Rohukülast Rootsi põgenenud kunstnik Enno Halleki töödes näha paadipõgenemise motiive nagu päästeveste ja aere. Tema kuulsaimajalugu tõlgendav teos, 1975. aastal maalitud aerudest installatsioon “Minu aerud st ja mälestused”, asub Stockholmi Moderna Museet´s, mis on Põhjamaade tähtsaim moodsa kunsti muuseum. (vt selle kohta lisalugu.)

Rootsi polnud ainus sihtkoht, ka Saksamaale põgenes eluohtliku olukorra eest st väga palju inimesi. Millised need vahekorrad olid?

Rootsi otsiti väikestel paatidel ja purjekatel põgenemisteed eelkõige Lääne-st ja saartelt. See oli kõige lähem sihtpunkt ja sõjas neutraalne riik. Põhjarannikult põgeneti samamoodi, aga peamiselt . Sealt liikus enamik inimesi siiski kiirelt edasi sõjas neutraalseks jäänud Rootsi, kartes, et Nõukogude Liit saab Soomet survestada inimesi tagasi saatma.

Meeleheitel inimesed lahkuvad eluohtlikus olukorras suure teadmatuse tõttu st. Foto on tehtud 20. septembri paiku 1944. aastal.
Foto: Meremuuseum

Selles aitas neid Stockholmis 1944. aasta märtsis kolmekümne eestimaalase asutatud Komitee. Ja nagu näitas, oli kartustel Soome jääda ka alust.

Saksamaale läks Rootsiga võrreldes tegelikult veel rohkem pagulasi, 42 000 -45 000 inimest. Sinna jõudsid tsiviilisikud koos evakueeritavate sõjaväelastega, osa pagulasi lahkus ka rannaäärseid teid pidi või rongiga läbi ja Leedu. Sealjuures need Saksamaale põgenenud , kes jäid Nõukogude Liidu mõjupiirkoda, langesid enamjuhul repressioonide ohvriks. Kes lääneliitlaste mõju all olevatee territooriumitele sattusid, need üldiselt pääsesid.

Kui vastata küsimusele, miks Saksamaale põgenes eestlasi arvuliselt enam kui lähemal olevatele Soome ja Rootsi kallastele, siis eelkõige oli see seotud suuremate sõjalaevadega, mis Saksamaale siirdusid. See toimus 1944. aastaseptembri keskpaigas, mil Hitler andis seoses nõukogude sõjaväe kiire edasitungimisega käsu alustada Saksa vägede väljaviimist st. On välja toodud ka trendi, et Saksamaale jõudis rohkem inimesi just Mandri-st.

Mis st põgenenud inimes pärast Rootsis sai?


Rootsi siirdunud rannarootslased asusid elama põhiliselt Stockholmi või Mälareni ümbrusesse. Aga üldiselt ei lubatud pärast põgenikelaagrist vabanemist 1945.-46. aastal pagulastel, sealhulgas st pärit pagulastel Stockholmi ega Götheborgi elama asuda. See olukord muutus alles 1960. aastatel, mil paljud põgenikest said Rootsi kodakondsuse.

Rootsis tõi paljude tollaste pagulaste jaoks kaasa ühiskonnaredelil langemise. Kuigi vaid 40 protsenti saabunud eestlas olid töölistaustaga, saadeti pea kõik Baltimaadest pärit pagulased tööle kas raudteele või tehastesse. Osa inimesi hakkas tööle põllumajanduses, aga liikusid siis samuti tööstustesse. 1960. aastal töötas pagulas kaks kolmandikku töölistena ja vaatamata selgelt jälgitavale tõusule ühiskonnas, jäi ka 1980. aastatel eesti päritolu inimeste hõivatus tööstussektoris kõrgemaks kui Rootsis keskmiselt.

Õnnelikuks erandiks olid arhiividesse tööle pääsenud. Selle näol oli tegemist 1930. aastatel käima lükatud programmiga, mille eesmärgiks oli töötutele kõrgharidusega inimestele ameti pakkumine. Aastal 1945 võimaldas see tööd leida 2000 nii Baltimaadest kui mujalt sõjapõgenike hulgast saabunud literaadil.

Välismaalase pass pole ainuomane vaid osale elanikest: pärast põgenemist said sellise dokumendi endale ka kümned tuhanded st Rootsi lahkunud pagualsed.
Foto: Annika Karlsson

polnud sealjuures ainsad pagulased, kes Rootsist sõja ajal pelgupaika otsisid. Rootsi oli paljudele Põhja- ja Loode- põgenikele kui vabaduse oaas. 1943. aastal saabus 12?000 inimest, sealhulgas ka peamiselt Taani juudid, kuid ka näiteks rannarootslased.

Järgmine, 1944. aasta, mil Nõukogude liidu sõjavägi sse jõudis, oli eriti Rootsi põgenike saabumiseks valmistunud. Lõppkokkuvõttes asutati 271 põgenikelaagrit, kuid esialgu niivõrd suurt pagulaste tulva siiski ennustada ei osatud – 1944. aasta hilissuvel ja sügisel rekordpäeval randus Rootsis üle 700 pagulase.

Ühe paadi pardal pardal oli umbes 10-15 inimest. Leiab ka ekstreemseid juhtumeid: näiteks Läänemaalt, Riguldilt põgenenud inimesed meenutavad kalapaadiga üleminekut, kus pardal oli 20-40 inimest.

Lisaks saabus vähemal määral, natuke üle 10 000 inimese st. Leedust lahkuti eelkõige Saksamaale.

Rootsi ühiskonna jaoks oli selline põgenikelaine ootamatu, sest alles 20. sajandi alguses oli Rootsi olnud maa, kust välja rännati, peamiselt -sse.

Kes inimesi üle mere Rootsi viisid, kes olid paatide ja purjekate omanikud ja juhid?

Tegemist oli eelkõige üksikisikute või kohaliku kogukonna initsiatiiviga ning samuti varieerus põgenemise organiseerimine geograafiliselt. Arvestada tuleb ka seda, et rannikul ja saartel elavatel inimestel olid paadid olemas ja nad omasid teadmisi meresõidust.

Osa paatidest jätsid põgenikud llihtsalt maha ja seal on need püsinud 75 aastat, 1944. aastast saadik.
Foto: Annika Karlsson

Tihti tuli kalapaadid küll ehituslikult ümber kohandada, näiteks võimalusel mootoriga varustada. Ei ole teada, et oleks olnud ühtset süsteemi paadile pääsemise tasu osas. Küll aga on teada, et tekkisid paadiomanikest ülevedajad, kes võtsid ohtliku ja riskantse teekonna ette rohkem kui üks kord. Võib oletada, et kuna kõik võitlesid ellujäämise eest, tekkis tasustamise ning informatsiooni liikumise osas kahepoolseid kokkuleppeid. Rootsile ja lääneliitlastele luureinfo jagamise eest said need inimesed nii rahalist abi kui varustust, et Rootsi jõuaksid st võtmeisikud, kes võiksid eksiilis poliitilist tegevust jätkata.

Põgenemiseks kasutati erinevaid kalapüügi- ja rannasõidualuseid, mootor- ja purjelaevu aga ka lausa paar tuhat inimest mahutavaid sõjalaevu. Kalapaatides 10-15 inimest, mootor-purjelaevades paarsada kuni 500 inimest.

Laevatasumaksuametis registreeritud 740 alusest, mis tol ajal Rootsi jõudsid, määratleti 705 kui põgenike paadid, mis tuli Nõukogude Liidule välja anda. Enamus paadiomanikest said hüvitustasu. Teadaolevalt veidi üle 60 laeva-paadi on nimekirjas vrakkidena, mis leiti triivivana või mahajäetuna. Osa neist on Rootsis siiani rannaaladel alles.

Rootsis tegutses ka eestlaste abistamisorganisatsioon, kes 1944. aastal kiireloomulise pagulaste Rootsi toomise aktsiooni läbi viis. Abiorganisatsioon taotles Rootsis nii kirikutelt kui pankadelt rahalist toetust. Toetust avaldasid üldiselt paljud Rootsi organisatsioonid ja ühiskonnas juhtpositsioonil olnud isikud. Rootsi riik aitas samuti varustusega.sse tehti 40 reisi ja toodi ära 1400 inimest. Reisid algasid Gotlandi saarelt Sli. Meeskonnad koosnesid nii eesti meremees kui kaluri, nad tundsid randu ega peljanud riske. Neli paati tagasi ei pöördunud, kaks sõitis tugeva tormi ja saksa sõjaväe tulistamise tõttu Rootsi tagasi ilma st inimesi peale võtmata.

Rannaäärsete piirkondade inimestel olid olemas nii paadid kui ka meresõiduks vajalik muu varustus, samuti teadmised.
Foto: Annika Karlsson

Mis rolli üldse tolleaegne pagulastelaine Baltimaadest praeguses Rootsi ühiskonnas mängib, kui palju seda mäletatakse?


Mäletatakse väga hästi ning ka kui ühte positiivset näidet integreerumisest Rootsi ühiskonda. Teadlikkus suurpõgenemisest ja sellega kaasnenud pagulusprotsessidest lasub suuresti Rootsi saabunud kogukondade enda aktiivsel panusel ning osaliselt ka uurimustöödel.

Olen lisaks tööle Meremuuseumis teadur ka Uppsala ülikoolisja korraldan seal muuhulgas eestirootslaste kohta seminari. Kui seal osalejate tausta uurida, jääb silma, et järjest enam lisandub ajaloo- ja kultuuri huvilisi väljaspool kohalikku paadipõgenike kogukonda.Varasemalt teati ning mäletati suurpõgenemist Baltikumist vaikimisi, laiemalt sellest ei räägitud. Nüüd kui on muutunud võrdsemaks partneriks, on ka mereajalooliselt huvi tollaste sündmuste vastu kasvanud. Stockholmi mereajaloomuuseumis on töös uurimis- ja dokumenteerimisprojekt, mis püüab välja selgitada, milliseid teadmisi annavad esemed ja säilmed, sealhulgas põgenike paadid 1944. aasta suurpõgenemise kohta ning milline on selle kultuuripärandi roll tänapäeval. See on näide selle ajaloo sündmuse tähtsusest ning nähtavaks tegemisest Rootsi merenduse ajaloos.

75 aasta eest maha jäetud paadid ja purjekad on olnud väga vastupidavad. Rootsis on asutud põgenemist, sealhulgas maastikus leiduvaid vrakke uurima ja uurimistööga loodetakse jõuda ka rannikule.
Foto: Annika Karlsson

Milles täpsemalt see projekt seisneb?


Peamiselt keskendutakse põgenike paatide inventeerimisele, mida võib Rootsi idarannikul veel leida. Sealhulgas pakub neile huvi rannarootsi ja eesti paadiehituskultuur, aga ka kultuuriloolised märgid, mis kannavad endaga põgenemisest erinevaid lugusid, mälestusi ja traditsioone.

Mida saavad näiteks paadid põgenemise kohta öelda? Millised jäljed on nad kohalikust kogukonnast jätnud? Ja kuidas on inimesed oma ajaloolise pagasiga hakkama saanud? Need on vaid mõned küsimused, millele sõja eest põgenemiseks kasutatud paatide uurimise käigus vastust otsitakse. Projekti põhieesmärk on tõsta esile suuresti tundmatut ja seni uurimata kultuuripärandit, kuna riiklikul tasandil on Rootsis nii põgenemisega seotud esemete kogud kui teadmised killustatud.

Projekti juhil Anna Arnbergil Rootsi mereajaloo muuseumist oli plaan tänavu suvel viia rannikul läbi merearheoloogilised välitööd, mille käigus küsitletakse kohalikke inimesi nii rannikualadel kui saartel. Samuti kavatseti projektiga seoses koostada leidudest fotoalbum.Aga kuna kujunenud on ootamatu olukord nii s kui Rootsis, siis suvised välitööd on lükkunud järgmisesse aastasse. Loodame, et siis asi ikkagi toimub.

Meremuuseumi teadusjuht Hele Kiimann töötab ka Uppsala ülikoolis. Tema üheks peamiseks uurimisalaks on rootslased.
Foto: Priit Simson

Autor :

Indrek Tark indrek.tark@epl.ee

Allikas

Nõmme, Tallinna uudised
91. Rabajooksul purustati osalusrekord

Autor: Sõnumid

91. Rabajooksu esimene start. (foto: Endel Apsalon)
Pühapäeval, 14. aprillil toimunud 91. Rabajooksu kiireim mees oli Raido Mitt ja kiireim naine Laura Maasik. Rabajooks on kaks korda aastas – kevadel ja sügisel – korraldatav rahvaspordiüritus, mis on toimunud juba 45 aastat.

linnaosa vanema Grete Šillise sõnul purustati 91. Rabajooksul kõigi aegade osalusrekord. «Esimene jooks toimus 1974. aasta aprillis, sellel osales 71 inimest. 91. Rabajooksust võttis osa 2379 registreerimislehe täitnud jooksusõpra. Teeb rõõmu, et pikkade traditsioonidega rahvaspordiüritus muutub iga korraga järjest populaarsemaks. Üle kahe tuhande osavõtja oli ka kahel eelmise aasta jooksul,» rääkis Šillis.

Rabajooks on kõikidele osavõtjatele tasuta. Naiste, meeste, tüdrukute ja poiste (snd 2007 või hiljem) esikolmikuid autasustati kinkekottidega, mille panid välja Rabajooksu koostööpartnerid. Esimesed 2000 lõpetanut said täidetud osavõtjakaardi vastu traditsioonilise vimpli.

Esimese ühisstardi (start kell 11.00) kiiremad

Mehed: 1. Raido Mitt 19.19, 2. Jaanus Kallaste 19.34 ja 3. Tõnu Lillelaid 19.39.
Naised: 1. Laura Maasik 22.44, 2. Liliana Torn 23.17 ja 3. Evelin Talts 23.23.
Poisid (sündinud 2007 või hiljem): 1. Kaspar Jaaska 25.24, 2. Adam Ojava 25.47 ja 3. Märt Lukas Marran 26.15.
Tüdrukud (sündinud 2007 või hiljem): 1. Liise Lillelaid 27.59, 2. Mariliis Tiits 29.45 ja 3. Berit Kant 30.00.

Rabajooksu korraldab linnaosa . 91. Rabajooksu toetasid MyFitness, Kaitseliidu malevkond ja Naiskodukaitse jaoskond, Kergejõustikuliidu kohtunikud, Kadrioru Staadion, Viking Line , Oriflame, Ühinenud Ajakirjad OÜ, Saku Läte, Kiusamisest Vabaks, LaMuu, Seikluspark, Pähklinäpp ja HammerHubi kontorihotell.

Loe otse allikast