Silt: Toomas Paul

Kirev elu, Kultuur, Religioon
Toomas Paul: on tore olla kalkun, kuni tänupüha pole veel käes

Vaeseid oli kombeks nimetada  “nendeks, kellel pole midagi”. Aga 2011. aastal oli rohkem kui 95 protsendil vaesuspiirist allpool olevatest Ameerika majapidamistest elekter, veevärk, vesiklosett, külmik, pliit ja värviteler.


Aasta lõpp 31. detsembri südaööl on kokkuleppeline. Majandusaasta aruannete esitamise tähtpäev on 30. juuni, et oleks võimalik tulud ja kulud korralikult kokku arvata. Ja nagu nädala ilmavaatluste põhjal ei saa suurt midagi järeldada kliima püsimise või teisenemise kohta, nii on ka inimajaloo suundumuste hoomamiseks vaja pikemat perspektiivi kui kalendriaasta. Heitkem siis pilk paari viimase sajandi arengutele.

Edmund Burke tabas midagi inimloomust iseloomustavat, kui ta 1770. aastal sedastas: “Kurta selle aja üle, milles elame, nuriseda praeguste võimulolijate üle, hädaldada mineviku pärast, kavandada ekstravagantseid tulevikuootusi on suurema osa inimkonna ühises loomuses.” Tal on õigus – sama võiksime nentida praegu. Inimene jääb samaks. Kuid ühiskond võib olla üpris erinev.

Üsna pea toimus Suur Prantsuse revolutsioon. Ega see väga vale olnud, kui otsustati kehtestada uus ajaarvamine, mille nullpunktiks valiti 22. september 1792. Valgustusajastu ning teadus- ja tööstusrevolutsioon on maailma põhjalikult muutnud.

Võtame näiteks elektri, millel on praegu päratu roll meie olmes. Kui vool katkeb, jääb elu – vähemalt linnas, suurlinnadest rääkimata – peaaegu seisma.

Õpetlik on vaadelda võitlust öö pimeduse vastu. Majan­dus­teadlane William Nordhaus on arvutanud, et inflatsiooniga kohandatud miljoni luumentunni (kogus, mida on vaja, et aasta jooksul iga päev kaks ja pool tundi lugeda) hind on alates keskajast langenud kaksteist tuhat korda, umbes 35 500 naelsterlingilt 1300. aastal vähem kui kolmele naelsterlingini tänapäeval.

Valguse hind läheneb pidevalt nullile

Nagu näitas Adam Smith, “iga asja tegelik hind on selle asja omandamise töö ja vaev”. Nord­haus arvutas välja, kui palju pidi inimene eri ajastutel töötama, et teenida välja tund aega valgust lugemiseks. Babüloonlane aastal 1750 eKr pidanuks rügama 50 tundi, et lugeda seesamiõlilambi valgel ühe tunni oma kiilkirjatahvleid. Aastal 1800 pidi inglane rassima kuus tundi, et tund aega rasvaküünalt põletada. Aastal 1880 läks vaja 15 minutit tööd, et põletada petrooleumilampi tund aega; aastal 1950 kaheksa sekundit hõõgpirni puhul, ja aastal 1994 pool sekundit tunni eest luminofoorlambi valgel. See on 43?000kordne hinnalangus kahe sajandi jooksul. Täitsa pöörane! Ja sellega pole areng läbi: Nordhaus avaldas oma artikli enne, kui LED-pirnid turu üle ujutasid.

See on efektne näide, kui palju on kasvanud komfort ja kui endastmõistetavaks me peame neid mugavusi, mis on meie ajastu käsutuses. Minu poisipõlves ei olnud maal elektrit. Ajasime läbi petrooleumilambiga. Just selle tõttu võiks mõelda pikemale perioodile, kui me kurdame praegu, et elektri hind on viimastel kuudel kerkinud.

Me vajame elektrienergiat muidugi paljuks muukski peale valgustuse. Ainuüksi pesupesemisele kulunud aeg langes ligi 12 tunnilt nädalas 1920. aastal praeguse poolteise tunnini. Hans Rosling väidab, et tänu meile “pesupäeva” vabaks andmisele väärib pesumasin tööstusrevolutsiooni suurima leiutise nime.

Eluiga pikeneb kogu inimkonnas, sealhulgas maailma vaeseimates riikides märksa suu­re­ma kiirusega kui rikastes.

Eesti keeles ilmus äsja Steven Pinkeri “Valgustusajastu tänapäeval. Kaitsekõne mõistuspärasusele, teadusele, humanismile ja progressile” (2018), mille kohta Bill Gates ütleb: “Minu kõigi aegade uus lemmikraamat.” Pööraselt optimistlik!

Pinker võtab ette elu erinevad küljed ning näitab, millist edu neis on saavutatud. Tsiteerib majandusajaloolast Johan Norbergi: me kipume arvama, et “liigume aasta lähemale surmale iga aastaga, mil me vananeme, ent XX sajandi jooksul lähenes keskmine inimene surmale vaid seitse kuud iga vananetud aasta kohta”.

Eluiga pikeneb kogu inimkonnas, sealhulgas maailma vaeseimates riikides märksa suurema kiirusega kui rikastes. “Perioodil 2003–2013 pikenes keskmine eluiga Keenias peaaegu 10 aasta võrra,” kirjutab Norberg. “Pärast kümmet aastat elu, armastust ja heitlust polnud keskmine inimene Keenias kaotanud ainsatki aastat oma järelejäänud elueast. Kõik olid saanud kümme aastat vanemaks, ent surm polnud astunud sammugi lähemale.”

Ameeriklane läheb tänapäeval pensionile 62aastaselt – sada aastat tagasi suri keskmine ameeriklane 51aastaselt. Mujal palju varem. Tänapäeval on keskmine eluiga maailma vaeseimas riigis (Kesk-Aafrika Vabariigis) 54 aastat (Eestis on meeste oodatav eluiga 74,4 ja naistel 82,8 aastat). Sünnitussurmade määra langus XVIII sajandi lõpust on 300kordne, langedes 1,2%-lt 0,004 protsendile.

Pinkeri tüse teos (670 lk) pakub kümneid vaimustavaid tabeleid ja graafikuid, mis tõestavad, kui turvaliseks ja mõnusaks on muutunud elu Maal. Kahe sajandi jooksul on äärmusliku vaesuse määr maailmas langenud üheksakümnelt protsendilt kümnele, pool langusest on toimunud viimase 35 aasta jooksul.

Tänane vaene elab nagu eilne rikas

Perioodil 1820–1900 maailma sissetulekud kolmekordistusid. Uuesti kolmekordistusid need 50 aastaga. Järgmiseks kolmekordistumiseks kulus vaid 26 aastat ja ülejärgmiseks veel 33 aastat. Maailmamajanduse kogutoodang on kasvanud peaaegu 100 korda aastast 1820, mil toimus tööstusrevolutsioon, ja peaaegu 200 korda alates valgustusajastu algusest. Tööviljakuse kasv on olnud metsik. Näiteks XIX sajandi keskpaigas võttis 25 mehel tonni vilja koristamine ja peksmine terve päeva, tänapäeval saab üks inimene teraviljakombainiga selle tehtud kuue minutiga.

Tehnoloogia ja globaliseerumine on üheskoos muutnud seda, mida tähendab olla vaene inimene. Stereotüüpne ettekujutus vaesest oli luider kehvik kaltsudes. Tänapäeval on vaesed sama ülekaalulised kui tööandjad. Vaeseid oli kombeks nimetada “nendeks, kellel pole midagi”. 2011. aastal oli rohkem kui 95 protsendil vaesuspiirist allpool olevatest Ameerika majapidamistest elekter, veevärk, vesiklosett, külmik, pliit ja värviteler. Rikkad on saanud rikkamaks, ent nende elu pole nii palju paranenud. Warren Buffettil võib olla rohkem konditsioneere kui enamikul inimestest ja need võivad olla uhkemad, ent juba fakt, et enamikul vaestest ameeriklastest on õhukonditsioneer, on hämmastav.

Mida komplekssem on süsteem, seda vähemast piisab tema häirimiseks.

2008. aastal oli maailma rahvastikul, tollal 6,7 miljardil, võrdne sissetulek lääneeurooplasega aastal 1964. Äärmuslik vaesus kaob ja maailm muutub keskklassiks. Aastail 1961–2009 suurenes toidu kasvatamiseks kasutatud maa hulk 12%, ent tänu rohelisele revolutsioonile kasvas toidu kogus 300%.

Jne, jne. Kõik on suurepärane. Kui ei oleks mõnda “aga”. On loomulik, et inimesed tahavad kõikjal elada hästi. Ja sama loomulik ehk paratamatu on, et vastavalt kasvab ökoloogiline jalajälg. Näiteks: 1962 olid Botswana ja Burundi võrdselt vaesed 70dollarise aastasissetulekuga inimese kohta ja kumbki riik ei emiteerinud mainimisväärselt CO2. 2010. aastal teenisid botswanalased 7650 dollarit aastas, 32 korda rohkem kui endiselt vaesed burundilased, ja emiteerisid 89 korda rohkem CO2.

Mida komplekssem on süsteem, seda vähemast piisab tema häirimiseks. Kes oleks uskunud, et koroonahaigus halvab kogu maailma toimimise? Ja toob välja meeletu hirmu vaktsineerimise ees. Veel on meie riik nii rikas, et olla ebaõnnes süüdlane ja maksta surma korral kompensatsiooniks 300 000 eurot.

Nagu täheldas Benjamin Franklin: “Nii mugav on olla ratsionaalne olend, sest see lubab meil mõelda välja põhjenduse kõigele, millele soovime.” Pinkeri sõbra Hans Roslingu “Faktitäius. Kümme põhjust, miks me maailmast valesti mõtleme?– ja miks asjad on paremini, kui sa arvad” on sama paduoptimistlik. Nad eiravad vääramatuid tõiku planeedi piiridest, millele juhib tähelepanu Pentti Linkola samuti lõppeval aastal eesti keeles ilmunud raamatutes “Teisitimõtleja märkmed” ja “Ellujäämise küsimus”.

Nassim Nicholas Taleb toob ilmeka võrdluse. Lihunik toidab kalkunit tuhat päeva. Iga lõppev päev lubab kalkuni analüütikutel kinnitada, et lihunikud armastavad kalkuneid “üha suurema statistilise usaldusväärsusega”. Lihunik jätkab kalkuni nuumamist, kuni tänupühani jääb mõni üksik päev. Siis saabub tund, mil kalkun olla pole üldse hea mõte.

Allikas

Kultuur, Tervis
Toomas Paul: paljud viirused pole sugugi halb uudis, vähemalt inimese jaoks mitte

Hirm koroonae ees on need tillukesed tegelased tõstnud üldsuse huvipunkti. Põhjendatult. Hongkongi epidemioloog professor Gabriel Leung on välja arvutanud, et COVID-19 võib nakatada ca 60% inimkonnast. Kui suremusprotsent oleks kas või üks, tähendaks see 50 miljoni inimese surma.

Võib öelda, et Maa on mikroobide planeet. Meie elame siin tänu nende heatahtlikkusele. Neil pole meid üldse tarvis. Meie ei püsiks nendeta aga ühtegi päeva elus.

Praeguseks on teada, et lisaks bakteritele koosneb inimese isiklik mikroobide repertuaar seen, , ainurakse (amööbid, vetikad, algloomad jne) ning arhe- ehk ürgbakteri. Kogu see seltskond elab taltsalt meie sees.

Meie oleme nende koduks ja paljud neist aitavad meid. Vaid tibatilluke osa bakteri teeb haigeks. Üksnes 1415 mikroobi miljonist või enamast liigist põhjustavad (teadaolevalt) inimeste haigestumist.

Mikroobilast ajuga samas kaalus

i ja Kanada teadlased viisid 2016. aastal läbi põhjaliku hindamise ning jõudsid järeldusele, et igaühes meist on umbes kolmkümmend triljonit inimrakku ja keskmiselt kolmkümmend kuni viiskümmend triljonit bakterirakku, niisiis on vastavad näitajad pigem lähedaselt võrdsed – kuigi siinkohal tuleks mainida sedagi, et 85 protsenti meie enda rakkudest on punaverelibled, mis pole tegelikult üldsegi päris rakud, kuna neil puudub rakkude tavaline masinavärk (näiteks tuum ja mitokonder) – sisuliselt on tegu hoopiski hemoglobiinimahutitega.

Inimkehas on umbes 20 000 t enda geeni, kuid bakterite omi suisa kahekümne miljoni jagu, niisiis selles mõttes on inimene umbes 99 protsendi osas bakteriaalne ja napilt ühe protsendi ulatuses inimene. Ega selline teave inimese eneseuhkust küll ei tõsta.

Alles 2019. aasta alguses avastati Cambridge’i lähedal Wellcome Sangeri instituudis vaid kahekümnest inimesest koosnevat rühma uurides 105 uut soolestikubakteri liiki, mille olsolu polnud isegi kahtlustada osatud.

Nende täpne arv on erinev nii inimeste lõikes kui ka samade inimeste puhul erinevatel ajahetkedel, olenevalt sellest, kas tegu on lapse või eaka inimesega, kus või kellega ta on maganud, kas ta on võtnud antibiootikume ja kas ta on kõhn või paks. (Kõhnadel inimestel on soolestikumikroobe rohkem kui paksudel, nende kõhnuse võib vählt osaliselt panna näljaste mikroobide arvele.) Kokku kaalub meie igaühe privaatne mikroobilast umbes 1,3 kilo, seega sama palju kui aju.

Viirused on pööraselt pisikesed. Teaduskirjanik Bill Bryson ütleb, et kui neid tennisepalli mõõtmeteni suurendada, peaks inimene samas mõõtkavas ol 500 miili ehk 800 kilomeetri kõrgune. Bakter oleks sel juhul umbes rannapalli mõõtu.

Valkudesse pakendatud halb sõnum?

Määratlus “” tuli käibesse alles 1900. aastatel, mil Hollandi botaanik Martinus Beijerinck avastas, et t uuritavad tubakataimed olid vastuvõtlikud salapärasele, baktereist väiksle nakkuskandjale.

Esialgu ristis ta tundmatu olevuse contagium vivum fluidum’iks, kuid asendas selle peagi nimetusega virus, mis ladina keeles tähendab toksiini. Viroloogia isa avastuse tähtsust ei tunnustatud t eluajal, talle ei antud Nobeli auhinda, mille ta oli ära teeninud.

Hulk aega arvati, et kõik ed põhjustavad haigusi. Viirus on Briti päritolu Nobeli auhinna laureaadi Peter Medawari sõnul “valkudesse pakendatud halb sõnum”. Tegelikult pole paljud ed sugugi nii halb uudis, vählt inimese jaoks mitte. Suurem osa nakatab üksnes bakterirakke ja ei avalda inimesele mingit mõju. Teadaolevalt nakatavad imetajaid 586 te liiki ja neist inimesi omakorda üksnes 263 liiki.

“Viirus” ja “bakter” on samasugused üldnimed nagu “puu” – tegelikult on vaid kuused ja kased, ning seegi on juba üldistus.

Mittepatogeense teatakse väga vähe, kuna uuritakse enamasti ikka haigusetekitajaid. San Diego Ülii bioloog Dana Willner keskendus ühe hiljutise uuringu käigus terve inimese kopsudes leiduvatele tele. Ta avastas, et keskmise inimese kopsus on end sisse seadnud 174 te liiki, kusjuures 90 protsenti neist olid seni teadusele täiesti tundmatud.

Viirused pole justkui päris elus, kuid samas ka mitte surnud. Väljaspool elavaid rakke on nad täiesti inertsed. Nad ei söö ega hinga ega tee üldse suurt midagi. Neil puuduvad võimalused liikumiseks. Me peame nad ise üles korjama: ukselinkidelt või kellegi kätt surudes, ka õhust sisse hingates.

is oli antibiootikumide kasutuselevõtt nakkushaiguste ravis murranguline. Kuna inimesed ei tee pahalastel vahet, siis võtavad nad ka haiguste korral antibiootikume. Antibiootikumid tapavad baktereid sama valimatult kui granaat, hävitades ka meile väga vajalikud sooltebakterid, nii et vählt kõige oluliste taasasustamiseks tuleb võtta probiootikumide kapsleid. Resistentseks muutunud bakterite vastu pole antibiootikumidest enam abi.

Üks võimalus oleks bakteriofaagi, meie jaoks kahjulikke baktereid otsiva ja tapva e abi kasutamine. Bakteriofaagid, mida sageli lihtsalt faagideks nimetatakse, kuuluvad kõige arvukamate bioosakeste hulka Maal. Nendega on kaetud sisuliselt kõik pinnad planeedil, meie ise kaasa arvatud.

Üht asja teevad nad erakordselt hästi: igaüks neist keskendub konkreetsele bakterile. See tähendab, et meditsiinispetsialistid peavad kindlaks määrama haigusetekitaja ja valima t tapmiseks sobiva faagi. See protsess on küll kulukas ja aeganõudev, kuid muudaks resistentsuse tekke bakteri jaoks palju raskks. Inimene kasutaks niisiis eid sõjas talle kahjulike bakterite vastu.

Kõik on põimitud suhtlusvõrgustikuks

Võib-olla on ed inimesele sama vajalikud nagu mõned bakterid. Briti Columbia Üliis 2015. aastal läbi viidud uuringu kohaselt seostub nelja soolestikue (täpslt LachnospiraVeillonellaFaecalibacterium’i ja Rothia) puudumine imikute soolestikus astma tekkimisega esimestel eluaastatel. Kui nii, võiks mõne e rehabiliteerida.

Võitlev ateist Richard Dawkins peab viimseni kõiki reoone inimese vaimu kahjustavateks teks. Ta sooviks nad viimseni maailmast ära hävitada. Eks uusaja lääne progressiusk ja stsientism ongi selle üritamine. Kuigi praeguseks hakkab muren lootus, et inimkonnale terendab tehnoloogiline paradiis.

Võiks võtta rahulikumalt. Et mõned reoonid on ebajumalakummardamine, on ka piibli sõnum. Aga see ei tähenda veel, et ei võiks olla reooni resp. reoone, mis toetavad inimelu.

Hea küll, nõustume väitega, et reoonid on ed. Aga kui looduses on nii üüratu kogus erinevaid eid, siis ei saa nad olla ainult kahjulikud. Analoogselt usunditega. Ilmselt oleks asjakohasem uurida välja: kas mõnest usust ei ole kasu nagu bakteriofaagist?

Pigem tasub uskuda James Lovelocki, et meie planeet on ühtne ja keeruline superorganism – me oleme selle lahutamatu osa ega saa ennast sellele vastandada. Kõik, ja bakteri puudeni ja amööbidest vaaladeni, on põimitud suhtlusvõrgustikuks.

Vahva on see, kuidas praegune prohvet Valdur Mikita kirjeldab nn mõtlusade mõju: “Võib-olla ongi inimene loodud selleks, et need mütoloogilised ad saaksid meie sees edasi elada. See on nagu mingi nägemuslik soome-ugri , maagiline mükoriisa või midagi sinnapoole. Müstilised mustikamännikud kappavad ringi meie sisemuses, neil on miski kaugem plaan, mida me ei pruugi teada…”

Mis ma muud oskan öelda kui “Aamen!”.

r:

Allikas: https://maaleht.delfi.ee/arvamus/toomas-paul-paljud-viirused-pole-sugugi-halb-uudis-vahemalt-inimese-jaoks-mitte?id=88961959

Religioon
Toomas Paul: surma astel on katki murtud

Elu iseloomustab rütm. Süda pumpab verd, kopsud hingavad sisse ja välja. Oleme ärkvel ja magame, pingutame ja puhkame.

Aastat liigendavad ristirahval kirikupühad. Järjepanu keskendutakse Jeesuse elu olulistele hetkedele. Jõulud on pühendatud inkarnatsiooni imele – rõõmusõnumile, et Jumal on Jeesuses sündinud inimlapseks. Vaikne nädal suunab pilgu Kolgatale ja ristile. Ülestõusmispühad räägivad surma võitmisest.

Pühi saadavad välised toimingud. Jõulukuuseta jääb jõulutundest puudu, rääkimata jõulukirikusse minemisest. Palmipuudepüha markeerivad meie maal pajuurvad, nelipühasid noored kased kirikus ja toas.

Võib öelda, et see kõik on pealispindne dekoor ja võib rahulikult ära jääda. Nagu see praeguse pandeemia ajal on paratamatu.

Kirikujuhid lohutavad iseennast ja meid, et katki pole midagi. On küll! Võib väita, et usk on eraasi. Või et tõeline usk on südameasi ega vaja väliseid vorme. Vajab küll. Koroona on kirikule ränk katsumus. Pühad ei ole privaatsed, vaid kristliku kogukonna ühine asi. Ja seda ei asenda virtuaalne.

Jah, mõnel aastal võib sünnipäevapeo ära jätta ja sellest ei muutu midagi. Aga kirikupühad on pühade ring, kus usklik elab kaasa õndsusloo sündmustele. Loomulikult võib seda teha ka haigevoodis või karantiinis, eriti kui mälestuses on kauneid pilte, mida elustada. Aga igal juhul jääb tänavu lünk.

Rituaale ei saa suvaliselt luua

Eks neid teisenemisi tuleb ikka, tahtmatuid ja tahtlikke. Rituaalid vajavad palju sugupõlvi hoolikat edasi kandmist, et koguda väge. Aga nad on haprad nagu elusolendid ja võivad kuivada ning kaduda kärmelt. Mainin näitena, et kui alustasin 60 aastat tagasi tööd kirikus, oli suur reede üks rahvarohkemaid kirikupühasid, üks kolmest aasta kõige suurema armulaualiste arvuga jumalateenistusest. Praegu on luteri kirikus suur reede ainuke päev aastas, mil missat ei peeta.

Riitused – neid nimetati nõukogude ajal pisut pilkavalt “kiriklikuks kombetalituseks” – on kultuuris oluline komponent. Rituaalid ühendavad meid arhetüüpsete sündmustega, toovad mineviku ja tuleviku praegusesse hetke.

Briti biokeemiku Ruprecht Sheldrake’i raamatus “Teadus ja vaimne praktika” on eraldi peatükk “Rituaalid ja mineviku kohalolu”. Ta kirjutab: “Paljude rituaalide eesmärk on luua ühendus osavõtjate ja selle esialgse sündmuse vahel, mida kõnealune rituaal tähistab, ja ühtlasi luua ka ühendus kõigi nendega, kes on selles rituaalis varem osalenud. Rituaalid rändavad ajas, nad toovad mineviku olevikku .”

Mälestamine on liturgia ja rituaali südamikuks. Jeesus ütles püha õhtusöömaaega seades: “Seda tehke minu mälestuseks” (Lk 22:19). Nii ühendab armulaua sakrament kõik osalised Jeesuse ja tema jüngrite viimase õhtusöömaajaga – mis omakorda oli juutide mälestussöömaaeg, paasapüha – ning kõigi nendega, kes on selles rituaalis pärast seda osalenud või edaspidi osalevad.

Siit kasvab välja õpetus pühade osadusest. Religiooniloolase Mircea Eliade sõnadega: “Missat võib vaadata kui kõigi nende missade jätku, mis on toimunud alates sellest ajast, kui missa esimest korda ellu kutsuti, kuni tänase päevani.”

Sheldrake seletab rituaali mõju nn morfilise resonantsiga. Siinkohal ei ole võimalik seda lähemalt tutvustada (sellest räägib tema raamat “Dogmadeta teadus. Uuriva vaimu vabastamine”).

Rituaalis kasutatakse sihilikult ja teadlikult tegevusmustreid nii, nagu neid on alati korratud. Mida suurem on praeguse ja minevikku kuuluva rituaali sarnasus, seda tugevam on nendevaheline resoneeriv side. Morfiline resonants pakub loomuliku seletuse rituaalide loomusele ja näitab, kuidas rituaalid ühendavad praegusi osalejaid kõigi nendega, kes on nendes varem osalenud, kuni kõige esimese korrani välja.

Kuid rituaalid ei ühenda mitte üksnes üle aja, lisaks sellele avavad nad olevikus spirituaalse sfääri, mis avati kord minevikus. Jeesuse surma mälestamine ei ole pelgalt kunagise ajaloosündmuse meelde tuletamine, vaid sellest otse isiklikult osa saamine. Nii nagu keskaegsetel altarimaalidel on kujutatud tolle aja pürjeleid risti all seismas. Jumala jaoks ei ole aeg selline, nagu inimgrammatika ta jaotab.

Surelik võib anda kõike peale surematuse

Miks on kristlasele nii oluline olla osaline Jeesuse elu sündmustes? Trafaretne vastus on, et Jeesus lunastas inimesed oma ristisurmaga. Ta suri patuste eest. Kuidas see on võimalik?

Prantsuse filosoof Jacques Derrida arutleb meditatsioonis “Surma and” loogilise lõpuni: “Kui leidub midagi radikaalselt võimatut – ja kõik omandab mõtte sellest võimatusest lähtudes –, siis on selleks suremine “teise eest”, tähenduses: suremine “teise asemel”. Ma võin teisele anda kõik peale surematuse, peale “tema eest suremise” ses mõttes, et sureksin tema asemel ja päästaksin ta tema enda surma käest.”

Võin surra sõbra eest olukorras, kus minu surm võimaldab tal natuke kauem elada; ma võin kellegi vette või tulle viskudes päästa, kiskudes ta ajutiselt surma lõugade vahelt välja; ma võin talle tema elu pikendamiseks kinkida oma südame, olgu otseses või kaudses mõttes. Aga ma ei saa surra tema asemel, vahetada oma elu tema surma vastu.

Ent Kristuse surm on unikaalne. Täielik oksüümoron. Saladus (kr k mystērion) on võimalus surra koos Jeesusega. Mitte tulevikus, vaid eksistentsiaalses eluühenduses, mis viib uude ellu – Paulus kinnitab, et ristiinimene on juba koos Kristusega üles äratatud surnuist (Kl 2:12; 3:1 jm).

Jeesus kui tõeline Jumal ja tõeline inimene kannatas meie eest ja koos meiega. Tema surm on unikaalne, ainuline. Pauluse pildiga – surma astla katki murdmine (1Kr 15:55j).

Jeesus oli tõeline inimene. Ei olnud Superman, vaid inimene, kes kannatas nälga ja janu, oli vahel väsinud ja kurb, kartis valu ja surma. Oli kõiges kiusatud nagu meie (Hb 4:15).

Kas tähtsusetu teoreetiline targutamine?

Ent Jeesus on ka tõeline Jumal. Kristluse kuulutuses on põhiline, et Jumal ise, Absoluut või kuidas tahes Teda nimetada, ohverdab iseenda. Surma võitmiseks läheb ise läbi surma. Milleks sellist kosmilist draamat tarvis, see on teoreetiline targutamine, millel pole viimset tähtsust. Küsimus on: kas ma adun adekvaatselt oma olukorda ning kas ma valin lahenduse, mis toimib?

Kardan, et kõik, mida ma nii suurtest asjadest öelda või mõelda julgen, on liiga pateetiline. Aga singulaarse jaoks ei ole sobivaid sõnu.

Liibanoni päritolu USA filosoof Nassim Nicholas Taleb kirjutab raamatus “Oma nahk mängus. Peidetud asümmeetriad igapäevaelus”: “Näib, et kiriku asutajad tegelikult tahtsidki, et Kristus oma nahaga mängus oleks; ta kannatas tõesti ristil, ohverdas end ja koges surma. Ta võttis endale riski.”

Meie jutu seisukohast oli veelgi tähelepanuväärsem, et ta ohverdas end “teiste heaks”. Jumal, kellel inimlik mõõde puudub, ei saa sellisel moel oma nahaga riskida, ta ei saa reaalselt kannatada (kui saaks, toetaks selline ümberdefineerimine, et Jumalas sisaldub inimlik loomus, meie seisukohta). Jumal, kes poleks ristil kannatanud, sarnaneks mustkunstnikuga, tema polnuks nagu mees, kes reaalselt jäänoa kämblaluude vahele torkab, nii et veri voolab.

Jeesuse ristisurm peab saama sündmuseks, milles usklik on otseselt osaline. Paulus ütlebki: “Ma olen ühes Kristusega risti löödud, nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees.” Mitte sümboolselt, vaid päriselt. Reaalne eluosadus.

Ortodoksi kirik laseb inimlikul poolel üleneda, mitte alaneda. Just Jeesuse ülimalt inimlik loomus võimaldab meil, surelikel, jõuda Jumalani ja Temaga ühte sulada, saada osaks Temast, jumalikustuda (kr k theosis).

Parim on võnkuda ühes rütmis, sünkroonis Lunastajaga. Minna läbi tõusude ja mõõnade, teades, et me elu kätkeb ühes Kristusega Jumalas (Kl 3:3).

Autor:

Allikas :https://maaleht.delfi.ee/arvamus/toomas-paul-surma-astel-on-katki-murtud?id=89536503

Religioon
Toomas Paul: Kirikupühade ketist ei saa välja võtta ühtegi lüli

Aasta ringi kõik päevad tööd rassida ega ka lakkamatult lõbutseda ei jaksa keegi. Vaheldus on vältimatu.

Foto: Priit Simson

Kuutsükli veeranditeks jagamisega saab hingamispäevaks sabat (vene k subbota), kristlaste pühapäev (kuna Kristus tõusis surnuist a esimesel päeval, vene k voskressenje) või mõlst eristumiseks muhameedlastel reedene päev.

Ei ole mõtet tööga tappa – 1926. aastal kehas Henry Ford oma töölistele viiepäevase tööa, ilma tasu vähendamata. Tark tegu – konveieril töötajatele kosumiseks antud vaba lisapäev tasus ära. Rahvaauto tootja eeskuju nakkas ning nõnda sugenes alõpp (week-end) kõikjale. Heaoluühiskonnas ei ole ju vaja ainult toota aina rohkem, vaid ka anda aega poodlemiseks.

Pühad on mõnusad

Selle a reede on meil riigipüha. Tänavaküsitlused on näidanud, et enamik ei tea, mida sel päeval tähistatakse. Igatahes viisakad inimesed soovivad üksteisele juba täna “Rõõmsaid pühi!”. Pühad on mõnusad, nimetatagu neid kuidas tahes. No keda see huvitab, et naistepäev on 1909.–1910. aastal välja pakutud Rosa Luxemburgi ja Clara Zetkini poolt rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana? Praeguseks on saanud sellest ideaalne ettekääne daamidele lilli kinkida.

muutub. Sõjajärgsetel aastatel oli suur reede üheks luteri usu koguduste armulaual käimise päevaks. Muidugi ei olnud tung pühakotta enam nii suur kui sajandi alguses. August Arumäe meenutab oma nooruspäevi: “Suure reede pärastlõunasele jumalateenistusele sõitsime sageli kirikusse. Mäletan, kuidas ükskord tulid Kirikumäel meile inimesed vastu ja ütlesid, et kirik on nii täis, et nad pidid koju tagasi min. Läksime siiski edasi, kuid ka meie ei saanud ühestki uksest sisse.”

Suur reede on praegu töövaba päev. Kuid ka armulauavaba päev. Uus kirikukäsiraamat säab: suure neljapäeva “…jumalateenistuse lõpul võib altari eseme ja tekstiilidest tühjaks teha, millega väljendatakse Kristuse viimaste kannatuste algust. Uuesti ehitakse altar alles ülestõusmispüha ööl.”.

Suurel reedel “…kirikukelli ei helistata, kirikus süüdatakse ainult hädapärane valgustus, orelit või muud instrumenti kasutatakse vajadusel vaid koguduselaulu toetamiseks. Suur reede on ainulaadne püha aastas, mil ei pühitseta armulauda.”.

Leinapäev. Kristus on risti löödud, surnud ja maha maetud. Kahtlta lähevad mõned väga usklikud inimesed hämarasse kirikusse ka siis, kui kelli ei helistata. Kombekristlased ei lähe. Toimub polarisatsioon. Ühelt poolt karmistab (endine) rahvakirik nõudeid, teiselt poolt – mida peaks tavaline pere selle päevaga peale hakkama, kui ei tohi enam aknaid pesta ega mune värvida? Ikkagi vaba maa.

Tavad elavad oma elu

Kuidas aga üldse saadi kogu rahvas – enam-vähem kõik – kirikupühi pidama? Tagakiusamiste ajastu lõpul, kui est sai riigiusk, toimiti arukalt. Kirikud ja kabelid ehitati vanadele kultuskohtadele, võeti üle ka looduskalendri tähtpäevad. Jõulud sobisid talvisele pööripäevale, jaanipäev suvisele, kuus kuud vahet: “T peab kasvama, mina pean kahan” (Jh 3:30).

Sellisel ülevõtmisel ja ümbernimetamisel olid oma head ja vead. Lihtne oli anda uus tähendus ja kohandada kombeid. Midagi tuli muidugi vanast kaasa, aga see jääk sulandus ajapikku nii, et näiteks ala Rootsi aja visitaatorid manavad tollal veel elujõulist normaalset katoliiklikku rahvavagadust kui ebausukombeid.

Paraku elavad tavad oma elu. Kui palju on neid, kes peavad jaaniõhtut Ristija Johannese sünnipäeva tähistamiseks? Jõulupühade väline atribuutika nihutati a võrra edasi ja (peaaegu) kõik kõlbas nääridele. Kuid teiselt poolt, ega ikka vägisi ka ei saa – katse monteerida jaanilaupäevale võidupüha ei ole õnnestunud.

XXI sajandi inimene on lemmikloomaarmastaja – jõulud on päkapikkude pühad, lihavõtted jänkude pühad. Nn pühad on laste- ja meelelahutusüritused, mida toetab reklaam ja kaubandus. Mõnes peres on asunud nn üllatusmunade tarvis susse aknalauale seadma. Eks need jänesed olegi päkapikkude vaste.

Enne kui värvitud kanamunast sai munadepüha sümbol, on mune kasutatud ohvriannina. Muistsed germaanlased matsid mune mulda, et mõjustada sellega põllu viljakust. Hiljem viidi põllule õnnistatud mune ning paluti õnne ja t algavale põllutööaastale. Munast sai nii Kristuse kui ka kõikide inimeste surnuist ülestõusmise sümbol. Tibudega kaunistatakse lihavõttelauda, pannakse ajatatud muru sisse või pajuokstele. Tibu on sammuke edasi munast uue elu tekkimisel.

Jänes (või küülik, ikonograafias ei tehta nendel vahet) oli keskajal väga levinud jumalikkuse sümbol, nt nutikas kolmnurk kolmest jänesest kujutas kolmainsust. Lihavõttejänes on sakslaste leiutis XVII sajandi lõpust, hiljem võtsid selle üle ka teised rahvad. Nii hüppasid nunnud jänkukesed postkaartidele, munakorv käppade vahel. Lihavõttejänes sai erilise hoo 2011. a popfilmiga “Hop”.

Sümbolitega on juba kord lugu selline, et neid ei saa keegi monopoolselt endale. Munadetoojana on jänes üsna hiline kultuurilaen. Paljude rahvaste uskumustes on ta oma kiire ja rohke paljunemise tõttu viljakuse, elujõu ja elu sümbol. Germaanlastele oli jänes sigivuse sümbol, antiigis on teda mainitud seoses Veenuse, Afrodite või Bachusega. Kui nendest on nüüd saanud playboy-jänkud, on see ringiga tagasi jõudmine.

Vaevalised kannatused

Kirikupühad tõstavad suurest panoraampildist esile mõne olulise hetke, et sellesse süveneda, et sündmustele mõttes kaasa elada. Loomulikult on kergem rõõmustada jõululapse sünni üle – laps paneb heldima iga normaalse inimese. Kannatuste väljakannatamine on teine asi. Katarsis kaasneb vaid siis, kui on ka lahendus.

Kirikupühade taga olevad sündmused on nagu taevast ja maad ühendav kett, kust ei saa suvaliselt lülisid välja keevitada. Järelejäänud jupid ei kanna, ja kõik laguneb vanarauaks.

Jeesuse ülestõusmine surnuist on midagi täiesti muud kui (näiteks) Naini linna noormehe oma. Seal oli tegu pelgalt surma edasilükkamisega. Jeesuse ülestõusmine pärast t hukkamist oli aga singulaarne transformatsioon, nii et jüngrite – kõigepealt Tooma – jaoks on probleem identsuses: kas see, keda nad kohtavad, on ikka sama, kes risti löödi?

Kristus sündis, et lahendada kurja ja surma saladust. Inimeseks saades loobus jumalus oma privileegidest ning koges surmaängistust. “La sabahtaan’i” ja sureva Kristuse kohutav kahtlus. Surmaheitlus olnuks kergem, kui seda leevendanuks mingi lohutav usk hinge surtusesse. Ent kui Jumal saab inimeseks, peab ta tundma põhjatut lootusetust.

Eksistentsialistlik filosoof Albert Camus nendib oma “Mässavas inimeses”: “Ainult Jumala kannatused – ning kõige vaevalisd kannatused – võisid leevendada inimlikku agooniat. Kui eranditult kõik nii taevas kui ka maa peal on määratud kannatama, osutub võimalikuks mingi eriskummaline õnn.

Ent hetkest, mil ristiusk pärast oma võidukäiku langeb mõistuse kriitika alla – kuni Kristuse jumalikkuse eitamiseni –, saab kannatus jälle inimeste pärismaaks.

Kannatav Jeesus on kõigest veel üks süütu, keda Aabrahami Jumala esindajad erilisel kombel piinasid. Taas lahutab isandat ja orje ületamatu kuristik ning endiselt kisendab mässaja armukadeda Jumala läbitungimatu palge ees.”

Pealispindselt võib paista, et suur reede on out. Süvatasandil on pigem vastupidi. Jumal on surnud, Jeesuse ristile jäädes. Ja kuigi tarbimispidu kestab, on selles varjul meeleheide. Hüljatud kosmos.

Kui Kristus ei ole üles tõusnud, siis…

Artikkel ilmus algselt 29.03.2013

Allikas : https://maaleht.delfi.ee/arvamus/toomas-paul-kirikupuhade-ketist-ei-saa-valja-votta-uhtegi-luli?id=89527855