Silt: Tartu

Ajalugu, Eesti
EESTI WABARIIGI RIKKAD | Ärinaine, kelle tehasest sai nõukogude trikotaažitööstuse uhkus
Betty ja tema poja Maxi ettevõttega liideti mitu väikekäitist ja ühendettevõttele pandi ENSV rahvakomissaride nõukogu 1940. aasta 29. novembri otsusega nimeks Marat.
Betty ja tema poja Maxi ettevõttega liideti mitu väikekäitist ja ühendettevõttele pandi ENSV rahvakomissaride nõukogu 1940. aasta 29. novembri otsusega nimeks Marat.

Betty ja tema poja Maxi ettevõttega liideti mitu väikekäitist ja ühendettevõttele pandi ENSV rahvakomissaride nõukogu 1940. aasta 29. novembri otsusega nimeks Marat.[/caption]

 

Kes oli see tänapäeval enamikule tundmatu energiline naine, keda omal ajal nimetati koguni üheks Eesti rikkamaks äridaamiks? Tema 1940. aastal natsionaliseeritud tehases sättis end sisse Marati trikotaažitööstus, mille toodangut mäletavad ja on kandnud ilmselt kõik kunagise ENSV elanikud.

Esimesed sammud isa riideäris

Betty Besprosvanny (neiupõlvenimega Betty Kofkin) sündis 6. detsembril 1887 Pärnus. Tema isa, põlisest Valgevene juutide perekonnast pärit Zale Kofkin õppis Peterburis rätsepmeistriks, kolis seejärel 1878 Pärnusse ja abiellus seal. Zale Kofkin pidas Pärnus riideäri, kus Betty oli abiks juba Pärnu tütarlaste gümnaasiumis õppides.

Üheks sõjaeelse Eesti vabariigi rikkamaks naiseks peetud Betty Besprosvanny (1887–1941) langes holokausti ohvriks. Ta hukati koos oma minia Eva ning viieaastase ja kolmeaastase lapselapsega.
Üheks sõjaeelse Eesti vabariigi rikkamaks naiseks peetud Betty Besprosvanny (1887–1941) langes holokausti ohvriks. Ta hukati koos oma minia Eva ning viieaastase ja kolmeaastase lapselapsega.
FOTO: REPRO

1905 abiellus vaevu 18-aastane Betty Samuel Besprosvaniega (1878?1934), kes oli esiotsa olnud samuti ametis Zale Kofkini riideäris, kuid asutas siis oma ettevõtte, mis kandis pikka ja uhket nime: Pudu-, moodi- ja koetud kaupade suurladu – Samuel Besprosvanie. Aasta pärast abiellumist sündis neil poeg Max (1906?1983). Juba Pärnu perioodil püüdis Betty ka ise korraldada riide valmistamist ja avas kaupluse juures väikese kudumiskäitise.

1907 kolis noor perekond Tallinna ja avas aadressil Pärnu mnt 20 oma pudu- ja riidekaupluse. Kuna äri läks hästi, koliti 1912. aastal uutesse ja suurematesse ruumidesse Suur-Karja 12. Kaupluses müüdi peamiselt pudu- ja riidekaupu, jalatseid ja välismaalt toodud villast lõnga, mida kohalikud käsitöölised väga hindasid. Ajast ette rutates tasub mainida, et aastaid hiljem laiendati äri ka kõrvalmajja Suur-Karja 14, mida praegused tallinlased teavad Ivo Nikkolo hiljuti suletud rõivapoe järgi.

Bettyst saab ärijuht

1921. aastal sai Bettyst mehe kõrval ettevõtte ärijuht. Just tema algatusel võeti poodi müüki kudumeid, mille käsitöölised olid teinud Betty hangitud lõngast. Sealt tekkiski mõte asutada oma kudumisvabrik.

1926. aasta alguses ostis siis veel Samuel Besprosvanie nime kandnud ettevõte Saksamaalt oma esimese uue mehaanilise kudumismasina, et hakata ise trikooesemeid tootma. Esiotsa ikka veel sealsamas Suur-Karja kaupluse tagaruumides. Järgmisel aastal soetati villaste silmkoeesemete valmistamiseks veel kümmekond väikest kudumismasinat, mis pandi tööle palgatud töötajate kodudes või Tallinna vanalinnas üüritud ruumides (näiteks Viru tänaval). Kuid sellestki ei piisanud, sest nõudlus kudumite järele aina kasvas. Kiire kasv tekitas paraku konkurentides kadedust.

1926. aastal ostis ettevõte Saksamaalt esimese uue mehaanilise kudumismasina.

Sekkuvad politsei ja riigiametnikud

1928. aasta jaanuaris sai Besprosvaniede pere tööstusliku äri tunnistuse, mis lubas püsti panna juba omaette kudumisäri. Töötajate arv oli selleks ajaks kasvanud juba üle kümne. Besprosvanied ei jätnud neid sugugi saatuse hooleks: töötajad kindlustati Tallinna haigekassas ja kindlustusühingus.

Sama aasta mais saabus Saksamaalt esimene elektriline kudumismasin. Besprosvaniede äritegevust lähemalt uurinud ajaloolane Toivo Jullinen on ajakirja Kleio 1991. aasta neljandas numbris kirjutanud, et see äratas kaubandus-tööstusministeeriumi tööstusosakonna tähelepanu ning politseil paluti selgitada, millega Besprosvanied õieti tegelevad.

Besprosvanie rõivaäri asus Suur-Karja 12 ja Suur-Karja 14 hoones. Kaupluses müüdi peamiselt pudu- ja riidekaupa, jalatseid ja välismaalt toodud villast lõnga, mida kohalikud käsitöölised väga hindasid.
Besprosvanie rõivaäri asus Suur-Karja 12 ja Suur-Karja 14 hoones. Kaupluses müüdi peamiselt pudu- ja riidekaupa, jalatseid ja välismaalt toodud villast lõnga, mida kohalikud käsitöölised väga hindasid.

„Juurdlusel selgus, et Samuel Besprosvanie kudumistööstus kuulub kesktööstuse (viis kuni üheksateist töölist) järku, kuid selle sisseseadmiseks puudub nõutav luba. Vastavalt ettekirjutusele tuli see muretseda ühe kuu jooksul. Samuel Besprosvanie püüdis ennast välja vabandada suur-, kesk- ja väiketööstuse seaduse vähese tundmisega ning lubas kohe tegevusloa taotleda,” kirjutab Jullinen.

Sama aasta 20. augustil tutvus tootmisega Tallinna linnavalitsuse komisjon, kelle arvates polnud loa andmiseks takistusi. Kaubandus-tööstusministeerium andis Tallinnas Suur-Karja 12 asunud kudumistööstusele tegutsemisloa 3. septembril 1928.

Besprosvaniest saab Besprosvanny

Juulis 1931 kujundati Samuel Besprosvanie kudumistööstus ümber aktsiaseltsiks Samuel Besprosvanie. 1933, kui Samueli tervis halvenes ja ta jäi halvatuna voodisse, sai Bettyst asjaajaja-direktor ehk tänapäeva mõistes tegevjuht. 1934. aastal Samuel suri.

Ettevõttega liitus ka poeg Max, kes pärast Tallinna vene gümnaasiumi lõpetamist oli õppinud Prahas saksa tehnikaülikoolis ja Viini kõrgemas kaubanduskoolis. Tõsi, Max oli vanemate äris jõudumööda kaasa löönud varemgi, õpingute vaheaegadel. Peale selle oli ta lühikest aega töötanud praktikandina Tallinna Aktsiapangas, kuid pühendus siis täienisti isa ja ema loodud ettevõttele. Seda enam, et ettevõte andis siis tööd juba 80–90 inimesele. Mais 1934 astus Max isa Samueli asemel ka aktsiaseltsi juhatuse liikmeks.

Kuna äri oli jõudsalt laienenud ja vajas suuremaid ruume, oli Betty eraisikuna ostnud 80 000 krooni eest kinnistu Tartu mnt ja Laulupeo tänava nurgal (praegune Tartu mnt 63 / Laulupeo 2). Varem oli seal tegutsenud 1930. aasta lõpus pankrotti läinud Estoking ehk Ühendatud Saapa- ja Nahavabrikud, kuid hoone müüs vaid mõneks nädalaks selle omanikuks saanud Pikalaenu Pank.

1928. aasta 29. juuni ajalehes Waba Maa avaldatud kuulutus
1928. aasta 29. juuni ajalehes Waba Maa avaldatud kuulutus

Asjaolu, et Betty ostis kinnistu eraisikuna, oli ilmselt seotud aktsiaseltsi Samuel Besprosvanie likvideerimismenetlusega ja selle käigus ilmnenud maksuvõlgadega. Probleem lahenes pärast seda, kui Betty oli lasknud nimetatud võlad ümber vormistada oma isiklikeks võlgadeks. Enne seda, mais 1935 pidi ta aga seda majandusministeeriumile selgitama: „Aktsiaseltsi likvideerimine käesoleval juhul ei tähenda sugugi ettevõtte lõpetamist, vaid koguni ümberpöördult. Kavatsetud on ettevõtte üleminek täisühingu kätte minu ja minu poja isikus.”

Sealt alates hakkas Betty kasutama nimekuju Besprosvanny. Ka Samueli hauasambal Rahumäe juudi kalmistul seisab sama nimi.

Poeg Maxil õnnestus imekombel sõjaajast eluga pääseda.

Kiire areng ja veel kiirem lõpp

Pärast ruumide kohandamist osteti juurde uusi silmkoemasinaid ning tootmismaht ja müügitulu aina kasvas. Kogu toodang müüdi ettevõtte enda Tallinna, Tartu ja Viljandi kauplustes. Töötajate arv suurenes koos kaupluste personaliga juba jõudsalt üle kahesaja. Bettyt peeti sel ajal üheks Eesti rikkamaks naiseks. Paraku ei halastanud saatus Bettyle ega tema perele.

Marati peahoonet Tallinnas Tartu maanteel ehtis nõukogude ajal ja hulk aastaid hiljemgi loosung „Au tööle!”.
Marati peahoonet Tallinnas Tartu maanteel ehtis nõukogude ajal ja hulk aastaid hiljemgi loosung „Au tööle!”.FOTO: PILLE-RIIN PREGEL

1940. aasta juunipöördega alanud Nõukogude okupatsiooni ajal natsionaliseeriti Besprosvannyle kuulunud käitis riigivolikogus 1940. aasta 23. juulil vastu võetud pankade ja suurtööstuste natsionaliseerimise deklaratsiooni alusel. Augustis-septembris 1940 koostatud natsionaliseerimistoimikus on peale ettevõtte vara üksipulgi üles loetud ka Betty enda ja tema poja Maxi vara. Max on oma allkirjaga kinnitanud: „Minul pole kunagi olnud mingit kindlat palka, sest olin senini kaasomanik. Raha äraelamiseks sain oma emalt Betty Besprosvannylt. [- – -] Samuti polnud minul mingeid kapitale äris, kuna kõik kuulus minu emale.”

Betty, kellelt nõuti ettevõtte kasumilt tulumaksu tasumist, kinnitas aga oma allkirjaga: „Kuna annan riigile üle ühe absoluutselt elujõulise ja ajakohase ettevõtte, milline varustatud vajalikkude toorainetega, abimaterjalide ja valmiskaupadega, ühtlasi ka oma enda kapitalidega, siis julgen loota, et suurem osa minule määratud tulumaksust saab natsionaliseeritud ettevõtte poolt tasutud.”

Maxist sai lihttööline

Betty ja Maxi ettevõttega liideti mitu väikekäitist ja ühendettevõttele pandi ENSV rahvakomissaride nõukogu 1940. aasta 29. novembri otsusega nimeks Marat. Märkimisväärne on, et koos Bettyga juhatusse kuulunud Max vormistati natsionaliseeritud ettevõttes lihttööliseks.

Marati ajalugu algab 1926. aastast, mil Samuel Besprosvanie nime kandnud ettevõte ostis Saksamaalt esimese uue mehaanilise kudumismasina, et hakata trikooesemeid tootma.
Marati ajalugu algab 1926. aastast, mil Samuel Besprosvanie nime kandnud ettevõte ostis Saksamaalt esimese uue mehaanilise kudumismasina, et hakata trikooesemeid tootma. FOTO: ANDRES PUTTING

1941. aasta sügisel, juba Saksa okupatsiooni ajal, langes Betty holokausti ohvriks: ta hukati koos Maxi abikaasa Eva ning nende laste, viieaastase Sami ja kolmeaastase Salikaga. Nende mälestuseks on Rahumäe juudi kalmistule pandud hauatähised. Samas puhkab ka poeg Max (1906?1983), kel imekombel õnnestus sõjaaeg üle elada.

 

Max abiellus pärast sõda uuesti ja tal sündis poeg Siimu (1947?2011), kes kandis oma ema järgi perekonnanime Loogma. 1990. aastate alguses taotles Siimu Loogma Tartu maantee kinnistu tagastamist, kuid Tiit Vähi valitsuse korraldusega 30. aprillist 1996 jäeti see taotlus rahuldamata põhjendusega, et tagastava hoone „eraldamine Marati tootmiskompleksist teeks võimatuks selle kui ühtse terviku kasutamise”.

Hotelliärimees Alexander Kofkin on Betty noorema venna Simon Kofkini poeg.
Hotelliärimees Alexander Kofkin on Betty noorema venna Simon Kofkini poeg.
SER

Marat kolis juba aastaid tagasi oma tootmise Tartu maanteelt minema. Juulis 2014 nimetati AS Marat ümber osaühinguks Patricia, mille põhitegevus ei ole enam trikotaažitootmine, vaid kinnisvara üürileandmine ja käitlemine.

 

Allikas

RSS, Teadus
Uuring: Eesti teadus on võrdõiguslikkusest kaugel

Endiselt kehtib reegel: mida madalam ametiaste, seda suurem on naiste osakaal ning vastupidi. Ametikohtadega seotud formaalsed nõuded võivad küll näida võrdsed, ent võimalused võrdsed ei ole. Nii tuleb välja Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse (RAKE) vastvalminud uuringust, mis väidab, et soolise võrdõiguslikkusega seotud probleemide tajumist pärsib meritokraatlik suhtumine ning enesetsensuur.

Loe otse allikast