Silt: tänu

Teadus, Tervis
INTERVJUU TEADLASEGA | Immunoloog Uku Haljasorg: valitsus jäi piirangutega hiljaks, viimane aeg on inimestega tegelikult rääkida

Uku Haljasorg osaleb teadustöös, mille eesmärgiks on tuvastada, kuidas panna vaktsiinid paremini tööle just vante inimeste puhul. Teada on nimelt see, et immuunsüsteemi vananemise käigus toimuvad organismis muudatused, mis ei luba hästi vaktsiinile reageerida ja immuunmälu tekitada.

Loomulikult rääkisime tga seetõttu eelkõige koroonaviiruse ja selle vastu vaktsineerimisega seonduvatel tedel ning jõudsime lõpuks välja poliitikani ning selleni, mis meil Eestis pandeemia teise laine juhtimisega kapitaalselt valesti läks. Muu hulgas selgus, et palju olulisem müstilise nimega antikehade olsolust on mälurakkude olsolu inimese luuüdis ning seegi, et ka vaktsineeritud inimene võib viiruse ninna tõmbamise järel olla mitu päeva nakkav.

Selge on see, et koroonaviiruse eest meil kellelgi igavesti põgeneda ei ole võimalik ning küsimus on ainult selles, kas me oleme teda ninna tõmmates kaitstud ehk vaktsineeritud või mitte. Ma uuriks aga hoopis seda, kas organismis tekkiv immuunsus selle viiruse vastu on täpselt ühesugune nii koroonat läbi põdedes kui vaktsineerides?

Vaktsineerimisel tekkiv immuunsus on oluliselt rohkem ette ennustatav. Haigestumise korral ei või me iial ennustada, kas inimene on asümptomaatiline või lõppeb ta teekond intensiivraviosakonnas juhitaval hingamisel. Mida vanem on inimene, seda suurem oht haiglavoodisse jõuda on, aga üldislt on tekkivad sümptomid täiesti ette ennustamatud.

Seetõttu mina väga-väga tugevalt eelistaksin vaktsineerimist.

Aga ikkagi tulemus: kui haigus edukalt läbi põdeda, siis kas tulemus on sama, mis vaktsineerides. Kas mõll juhul tekib võrdne vastupanuvõime järgmise nakatumise puhuks?

Teadustööde raames on kõrvutatud vaktsineerituid ja läbipõdenuid ja seal tuleb välja tegelikult see, et vaktsineeritud inimestel on tekkiv antikehade tase veres kõrge ja palju ühtlasem. Kui inimene on haiguse läbipõdenud, siis antikehade hulk võib sõltuda näiteks sellest, kui lt haigust läbi põdeda – mida m haigus, seda rohkem tekib antikehasid ja seda pikem ning tõhusam on kaitse. Osadel asümptomaatilistel inimestel ei tekigi antikehi – see on loterii. Aga tahame me koroonat lt läbi põdeda?

Kellel haigestumise tagajärjel juba antikehad ols on, siis viimased andmed näitavad, et need püsivad suurel osal inimes vählt aasta – osadel küll langenud tasemel. Vaktsineeritute puhul on tänaseks tõestatud kaheksa kuud kestvad antikehade olsolu veeniveres.

Teadlane näitab, milline on antikeha
Teadlane näitab, milline on antikeha
Teadlane näitab, milline on antikeha
KUVATÕMMIS SKYPE’I INTERVJUUST

Teeme palun selle nii palju räägitud antigeeni mõistega asjad selgeks. Legendid räägivad enam-vähem järgimist väärivaid sõnumeid levitavast ja isegi jumalikka DNA-d omavast juudamaa mehest Kristusest ning tle vastanduvast ja kohtagi endale ihaldavast Antikristusest. Bioloogid räägivad aga kehast ja millestki, mis justkui peaks ol keha vastand – antikehast. Mis asi see antikeha on?

Antikehad on valgumolekulid, mida meil ühed immuunrakud – B-rakud – toodavad ainult siis, kui on ära tundnud mingisuguse võõra molekuli, mida su oma kehas ei ole. Antikehasid saab organismis tekitada peaaegu ükskõik millise võõrmolekuli vastu – olgu see viiruse osake või süstiga saadud võõra valgu mingi jupp.

Antikeha on Y-kujuline molekul ja oma haaradega seondub ta mingi kindla molekuli külge. Näiteks kui üks vabalt ringi hulpiv antikeha seondub koroonaviiruse ogavalgu külge, siis t sabaots seondub hoopis ühe teise immuunraku külge ning sealt hakkab aren immuunvastus. Vabalt leidub antikehasid peamiselt meie veres ja sellele töötavad ka antigeeni kiirid – kui vereproovis on ols antikehad, siis seonduvad need ribal olevate viiruse osakestega ja toimub värvusreaktsioon.

Kas antikehad tekivad inimese organismis ainult siis, kui ma parasjagu haigust põen või olen värskelt vaktsineeritud? Hiljem neid juurde ei teki ja saame rääkida vaid piiritletud koguse vähenemisest ajas?

Organism ei tooda reeglina mitte midagi, mida tal hetkel vaja ei ole. Antikehad tekivad suures laastus kaks-kolm nädalat peale nakatumist või vaktsineerimist.

Inimesel on teatavasti kaasasündinud ebaspetsiifiline immuunsus – selle nähtusteks on palavik – ja esimese hooga proovib organism kasutada seda. Hiljem hakkavad B-rakud tootma antikehi ja see kestab nii kaua, kuni tsütokiinide ehk suhtlusmolekulide kaudu tuleb teade, et nüüd on viirus kadunud ja hetkel ei ole enam väga palju toota vaja – „võtke rahulikult”. Palavikku ja teisi ebastpetsiifilisi reaktsioone on vaja selleks, et hoida haigustekitaja levik spetsiifilise immuunvastuse tekke ajaks kontrolli all. Läheb aega, et leitaks kehast üles just need B-rakud, kelle antikeha sobib. Ja siis on vaja veel aega selleks, et nad paljuneda saaks.

Selle teate peale surevad väga paljud B-rakud lihtsalt maha, osad rakud aga muutuvad mälurakkudeks ja nd liiguvad luuüdisse. Kui sama patogeeniga nakkus tuleb uuesti, siis nad ärkavad – plahvatavad ja hakkavad tohututes kogustes uusi antikehi tootma, et viirus võimalikult kiiresti „maha võtta”.

Nii et palju olulisem on tegelikult omada püsivalt mälurakke luuüdis, mitte antikehasid veres?

Jah

Me põeme elu jooksul päris palju haigusi läbi. See tähendab, et meie luuüdi on erinevaid haigusi mäletavaid rakke paksult täis?

Nii on ja arvatakse, et see on ka üks põhjus, miks vantel inimestel uute haiguste vastu immuunvastust ei teki – luuüdis lihtsalt ei ole füüsiliselt rohkem ruumi, kuhu mälurakke paigutada.

Inimese immuunvastus viirusele koosneb niisiis mitmest osast, milline neist meie organismis aastatega kindlalt nõrgeneb?

On teada, et uute valgevereliblede ning lümfotsüütide ehk T-rakkude pealetulek ja võimekus vähenevad. Inimese immunreaktsioon tekib lümfisõlmedes ja põs ning selles osalevad väga erinevad rakud – on näiteks dendriitrakud, kes korjavad väljast tulnud vaktsiini antigeeni füüsiliselt üles, näitavad seda teistele immuunrakkudele ja algatavad seeläbi reaktsiooni. Edasi ongi väga oluline, kuidas lümfisõlmedes reageerivad T-rakud, B-rakud ning millist tuge pakuvad neile lümfisõlmede enda struktuursed rakud. Need rakud kogu aeg suhtlevad omavahel ja kui näiteks dendriitrakkude aktiivsus väheneb või neis olevate signaalmolekulide tootmine on alanenud, siis on ka inimese immuunvastus nõrgem.

Lihtne näide: kui ma endale sõrme lõikan, siis võib tekkida põletik – mis asi see põletik seal haava ümber on, kas ka immuunvastuse osa?

Immuunrakud tulevad tõesti kohale ja proovivad ühelt poolt vigastust korda teha ja teiselt poolt takistada sodi ja mustuse jõudmist vereringesse. Päris äge nähtus minu meelest on see, et sõrmejooned täpselt samasugused tagasi kasvatatakse.

COVID-19 juurde tagasi tulles, miks on selle haiguse puhul peamiseks probleemiks ja ka surma põhjustajaks organismi ülereageerimine. Mis seda põhjustab?

Põhjustajaks on tsütokiinid ehk molekulid, millega rakud omavahel suhtlevad – nagu meie helilaineid tekitades. Ja sellist kontrollimatut rakkudevahelist suhtlust nimetatakse tsütokiinide tormiks.

Seotud on selle tormi intensiivsus organismi ja immuunsüsteemi vananemisega. Probleem on selles, et tsütokiinid aktiveerivad tohutu koguse immuunrakke, aga vana organism ei oska pidurit enam peale panna, kuna arvab, et muidu ei saada haigusetekitajaga hakkama See on justkui tulvavesi, mida mingi jõud ei suuda takistada. Nii köetakse, köetakse ja köetakse aktiveerivaid molekule järjest peale.

Kui nüüd inimesed on mälurakud ja antikehad kenasti ols, siis kaua võtab aega see, et hingamisteedesse sattunud koroonaviirus kahjutuks teha ja muuta inimene ka selliseks, et ta teisi enam ei nakkaks?

See on ääretult individuaalne, kelle organismis viirus suudab rakkudele kinnituda ja neisse ka siseneda. Antikehade mõte on see, et nad võtavad viiruse maha enne, kui see rakku siseneb – antikehad rakkudesse iseseisvalt minna ei saa. Kuid koroonaviirusega seotult neelavad õgirakud kogu selle kompleksi alla ja lõhuvad viiruse juppideks. Varem märgitud T-rakkude ülesanne on aga tappa juba nakatunud rake.

Paar-kolm päeva õnnestub viirusel ikka hingamisteedes rahulikult „sitsida”. Sel ajal on ka teoreetiline võimalus, et vaktsineeritud ja haiguse varem korra läbi põdenud inimene võib teisi nakatada.

Ka vaktsineeritutel tasub kindlasti tagasihoidlikult käituda, vaktsiini toime võib piirduda lihtsalt ka sellega, et inimene põeb haigust sümptomiteta.

Kuidas teile immunoloogina tundub, kas koroonaviirusega valmistatakse meid ette millekski veel hullks – üha uuteks ja uuteks viiruspandeemiateks?

Seda, mida tulevik toob, ma öelda ei oska. Aga ma tõesti loodan, et praegused tegevusetused ja tehtud asjad valmistavad meid hoopis paremini ette. Inimkonna mälu on hästi lühike – ma loodan, et seda mäletatakse, kui „tuksi” võib olukord minna. Sada aastat tagasi oli s Hispaania gripp ja sellega võitlemise viise täna justkui keegi ei tea ega mäleta – nagu ka kommunismi õudusi ja Edgar Savisaare müstilist võimulpüsimist.

Mis meil Eestis teie arvates valesti on tehtud – miks me oleme s nakatumisnäitajatelt esirinnas? Kas viirusele meeldib meie juures eriliselt olla või on meil liiga vähe piiranguid?

Piirangud pandi peale liiga hilja. Selleks, et neist tõesti tolku oleks olnud, oleksid nad pidanud peale min oluliselt varem. Kuigi nakatumus 100 000 elaniku kohta on pikka aega pidevalt tõusnud, on kogu aeg tehtud hoopis pehmendusi – „tõuseb, siis tõuseb…”.

KUVATÕMMIS SKYPE’I INTERVJUUST

Mida minu arvates üldse ei tohiks teha, on piirata inimeste liikumist väljas. See keerab inimeste pead täiesti tuksi!

Kõige olulisem asi, mida ja teadusnõukogu ei ole suutnud teha, on inimlik selgitus ja lähenemine. Tulevad käsud-keelud. Selle jaoks, et erakordses kriisis inimesteni jõuda, on vaja suhtlemiskanaleid, mis aitaks lahendada väga paljude inimeste isiklikke muresid, vastata kõigile nende küsimustele, anda nõu toimetulekuks ja tülpimuse peast väljasaamiseks.

Inimestel on praegu leviku piiramise huvides äärmiselt oluline olla aus üksteise vastu. Kui tahetakse kellegagi kohtuda, siis tuleks ausalt öelda ja küsida, kas kumbki käib kuskil salapidudel või kohtub mujal paljudega. Me ei tohi varjata, kuidas me ise elame, peame rääkima, kellega me oleme kohtunud ja mis oludes.

Aga kõik märgid näitavad, et vählt Eesti oludes on koroona puhul tegemist sesoonse viirusega?

Selles osas arvamused lahknevad. Näiteks i või ka USA meiega samas kliimavöötmes asuvate piirkondade puhul ei saa väita, et tegemist sesoonse viirusega.

Allikas

Eesti, RSS, Toit
Hapendamist meeles pea ehk Mida ütleks vanaema? Riina MÄRKMIK
 - pics/2021/02/58038_001_t.jpg
– pics//02/58038_001_t.jpg

Piruka sees on hapendatud koreapärane kapsas kimchi, selle ümber vana taldrikul t aia helesinised meelespead. Kokku ära-unusta-mind vabariigi aastapäeva hommikukohvi hetk. Foto: Riina Kindlam

Mida ütleks vana, kui näeks pirukate valikus sõna KIMCHI? Arvan, et ta ütles: „Aga see on ju hapukapsas!“ Ja tal oleks tuline õigus. Tulisem on ka maitse selle korea hapendatud kapsasalati puhul, aga mitte üleliia, vählt mitte vabariigi aastapäeva hommikul Bekkeri pagariäris as.

Kimchid peetakse Korea köögi südameks ja hingeks – sisuks sobiv. Pirukas jääb ikka pirukaks, kelle ridades endiselt uhkelt liha, porgand, kapsas, kohati kilu ja teises võtmes moos. Tol päeval Bekkeris ka kõrgelt ümar, kuldsest pärmitaignast aseene – „soolatud riisikatesegu, kartulitambi ja röstitud sibula täidisega“. Kimchid saab kiirkäigus valmistada ka meie oma hapukapsast, lisades tšillikastet, rohelist sibulat ja koriandrit. Muidu võib hapneda päevi ja kuid (võtme-koostisosadeks veel küüslauk ja ingver), säilides hästi ning muutes toidu meie organismile hulga kasulikumaks elusbakteritele. Tuttav lugu!

Silmad on suureks teinud ka Ristikheina kohvikus nähtud TOM KHA pirukas. Sees on sellenimelise magus-hapu, vürtsika Tai köögi kuulsa kookospiima-kanasupi tummisem osa.

Vaheduv sisu lisab elule vürtsi ja ega vana köögiklassika ega lõosilmadki kuhugi kao, kui me nende eest hoolt kanname. Lõosilm on meelespea (forget-me-not) ametlik nimi. s aed-lõosilm (kultuuris ehk vana aias), põld-lõosilm, soo-lõosilm ja teised, perekond Myosotis.

Kes aga ihkab sinist värvi teed siniste lilledega kaunistatud serviisi, saab seda lihtsalt valmistada kuivatatud iku kassinaeri roosakaslilladest õi (common mallow, Malva sylvestris) – s tavaline ilu- ja iidne ravimtaim, mis ka Põhja-Ameerikasse rännanud.

Riina Kindlam,

Loe otse allikast

Eesti, Teadus
Eesti esimeselt ilmatargalt Želninilt võtsid paljud eeskuju. Ühe suure eksimuse tekitas tagurpidi seapõrn

Just tänu Vadim Želninile on Eesti praegu ilmatarkade arvukuselt tuhande elaniku kohta s kõrgel kohal, arutles tuntud klimatoloog Ain Kallis legendaarse piibuga vana tähendusele mõeldes tunamullu Maalehele. Et just täna on pea eksimatu ilmatarga 112. sünniaastapäev, avaldame Maalehe arhiivist toonase loo.

Artikkel ilmus esmakordselt 28. aprillil 2019.

Kui Ain Kallist uskuda, siis toona peale Vadim Želnini ehk piibuga vana, nagu teda rahva seas kutsuti, meil teisi ilmatarku polnudki. Vaatlejaid kindlasti oli, aga neid, kes oma ennustusi avalikkuse ette paiskasid, mitte. Eestis oli see 1960. aastate alguses uus nähtus. Ja küllap seepärast Vellavere vana nii tuntuks saigi.Želnin mainis alati ka ära, et Eesti on oma looduslike tingimuste poolest väga erinev ning tema ennustused kehtivad just maa kohta.

Tänu Želninile kerkisid varsti Eesti teisteski piirkondades esile oma ilmatargad. Või kui kohe ennustama ei hakatudki, siis innustas tema eeskuju paljusid looduse ilminguid ja muutusi loomastiku ja taimede elutsüklis tähele panema ning nende üle mõtlema.

“Samas üks väheseid eksameid, kus Eesti ilmalukku läinud mees üliipäevil läbi põrus, oli just meteoroloogias, ja seda kogunisti paar korda,” toob Kallis näite, kui kummalisi seiku võib elu vahel pakkuda.

Õppejõud Kaarel Kirde olla tulevasele ilmatargale läbikukkumist põhjendanud sellega, et tollel polevat matemaatilist mõtlemist…

Juba siis tsurkis inimene kliimat

Kallis mäletab mitmeid vestlusi Želniniga Tõraveres asuva ilmajaama vaatlusväljakul. Ja mida aeg edasi läks, seda enam kurtnud Želnin, et kliima on inimtegevuse tagajärjel muutunud (juba siis!), ära tsurgitud; maailm on mürkide ja palju muuga vussi keeratud. Seepärast hakanud ka ennustused tal sagedamini kihva minema.

Üks drastilisem näide pärineb ilmatarga lõpuperioodist. Želnin oli väga kurb, kui üks põllumees lubas ta piibu puruks lüüa, kuna kogu hein oli vihma alla jäänud, kuigi ennustus oli lubanud kuiva ilma…Maalehe praegune ilmatark, üks auväärsemaid ses seltskonnas, Ilmar Tiismaa Pärnumaalt kipub arvama, et Želnin võis olla üldse esimene, keda ilmatargaks hakati nimetama. Kui o teisi, siis neist ei olnud algusaegadel küll midagi kuulda. “Želnin oli ilmatarkade alustala,” ütleb Tiismaa. “Ta oskas hästi loodust vaadelda ning selle järgi, nagu nüüd meiegi püüame, ilma ennustada.”

Igatahes piibuga mehe ennustused läksid küllaltki täppi ja temast kirjutati palju.

Ilmar Tiismaa on 1970. aastatel kahel korral käinud legendaarse Želnini Vellavere kodus külas. Kokku viis nad tollane Jõgeva agrometeoroloogiajaama juhataja Karl Põiklik, kes Tiismaa juhitavas sovhoosis Pärnu lähedal agrometeoroloogilisi vaatlusi tegi.

“Mulle jäi ta meelde targa, piipu popsutava, koduses riides ja kalossides halli habemega mehena. Rääkis hästi tasase häälega ja eks ta üht-teist õpetas ka,” meenutab Tiismaa. Eriti hakkas teda, algajat ilmavaatlejat, Vellaveres räägitud juttude järel huvitama seapõrn. Ja sealtmaalt asus temagi seapõ uurima.

“Želnin õpetas mind, kuidas ilma jälgida, mida ja kuidas vaadata,” mäletab Tiismaa. “Ta ütelnud sedagi, et teinekord ei lähegi nii nagu arvad, aga kui on staaži ja kogemust, siis palju mööda ei pane.”Aga ükskord Želnin eksis kõvasti. Tiismaa mäletab Želnini toonast kirumist: “Vana mees vaatas seapõ kogemata valest otsast.”

Ilmatarga kodu saab uue elu

Teisel külaskäigul Vellaverre ostis ta Želninilt, kes nutriaid kasvatas, ka oma sovhoosi karusloomafarmi Pärnumaale nutriaid lisaks hõberebastele ja naaritsatele.Ilmaennustamise kõrval pakkus Želninile meeletut põnevust igasugune eksperimenteerimine, teaduslikud katsed lindude ja loomadega. Aretustöö. Mõni ei jõudnud küla vahel tema “hullusi” ära imestada. Küll pani ka kolhoosi kanalas kukkedele nöörid jalgade külge, et kavaleride valimine jääks kanade peale. Kanad nimelt valivad kukkesid, ja ega kanalasse pole noid kikkaid, kellest kanad ei hooli, vajagi.

Kõlapinda pälvis see, kui ta teaduslikust huvist ristas kodu­emise kuldiga. Suuremat edu saavutas Želnin lambatõugude ristamisel teiste tõugudega, et villatoodangut parandada ja see lammaste tõugrupp pälvis Eestis 1960. aastatel villatoodangus suisa esikoha. Mehest aga sai loomakasvatusinstituudi teadusnõukogu liige.Läks nii, et 1955. aastal viletsas seisus Vellavere kolhoosi esimeheks panduna juhtis Želnin seda 15 aastat, ja kui see 1970. aastal ühendati naabermajandiga, oldi juba üsna heal järjel.

“Tollal tuli kolhoosirahva hoidmiseks kõikvõimalikke asju otsida ja välja mõelda. Et raha teha ja palka maksta, oli vaja just selliseid otsiva vaimuga mehi, nagu papa Želnin oli,” räägib Jaan Erm, kes mäletab teda poisikeseajast saati.

Erm tunneb nüüdisajal suurt puudust neist, kes oskaks loodust lugeda ja sellest rääkida. “Nüüd näpitakse ekraani ja ei osata loodust vaadatagi,” ohkab Erm.

Želnini kodutalus Vellaveres käivad praegu aga renoveerimistööd. Valge silikaatvooder võetakse maha ja maja hakkab välja nägema pigem sellisena, milline oli enne valgete tellistega katmist. Matsi talul on nimelt uued omanikud, nad ostsid selle viie aasta eest Želnini kasupojalt, kes toimetas seal pärast ilmatarga lahkumist teispoolsusesse 1996. aastal. Sügiseks loodavad sisse kolida.

“Maja oli üsna hästi säilinud, aga me teeme ta nüüd tänapäevasele perele aastaringselt kasutatavaks. Et kunagi siin Želnin elas, on meie jaoks oluline, see annab majale väärtust juurde. Ütleme nii, et tunneme uhkust, et selline ajalugu tal on,” räägib uus peremees, kes tunnistab, et suht noortena neil endil isiklikku mälestust ilmatargast ei saa olla, küll teavad teda juttude järgi.Vellavere külagi pole oma suurmeest unustanud. Küla läbiva matkaraja ääres on ka ilmatarga elu ja tegevust tutvustav infotahvel eesti ja inglise keeles.

Vellavere külagi pole oma suurmeest unustanud.Vellavere külagi pole oma suurmeest unustanud.

Ilmatarga kodutalu nüüdse peremehe sõnul on nad alati silmad hoidnud, et järsku ilmub kusagilt vanade asjade tuhlamisega välja ka ilmatarga kurikuulus piip, aga seni küll mitte. Tegelikult ei ole põhjust seda otsida, sest Vadimi elukaaslane Maimu pani selle talle kirstu kaasa. Koos prillidega. Et kui tal seal neid vaja, on võtta.

Küsimuse peale, kas ehk on mõttes majja mingi muuseuminurgake teha, vastab perenaine, et mõtteid on, aga eks seda aeg näitab. Midagi, mida eksponeerida, ei ole seni välja tulnud, ja üksnes sellest, et ta siin elanud on, ei piisa.

st pärit uued omanikud on talu ajalugu uurinud ja teavad, et talu kuulus Kimmelite perele, kes küüditati. Seejärel asus selles kolhoosi kontor ja ilmatark oli seal esimees ning nii sinna sattuski. Kui Siberis lesestunud Maimu Kimmel lastega Siberist tagasi tuli, nad oma maja muidugi kohe tagasi ei saanud.“Oleme kuulnud, et Želnin aitas Kimmelitel seda maja tagasi saada ja jäi siis ise ka koos Maimuga elama,” räägib perenaine.

Vellavere ilmatarga Vadim Želnini kunagine kodumaja Matsu talu.

Hea auraga paik ilma ennustamiseks

Uutel omanikel on kahju, et 2016. aastal kukkus tormiga alla vana kurepesa, mis oli Želnini ajast väga kuulus. Kui külm kevad oli või kured väga vara tulid, is ta neid kaladega. Muidu olid igal aastal seal kured, nüüd pole sinna enam tuldud.

Tartu Ülikoolis

“Mitte väga vihmane ja mitte väga soe. Nii soe ei tule, kui oli eelmine. Selline keskmine klassikaline Eesti suvi. Sääski on tänavu vähe, sama vähe nagu eelmisel aastal. Aga kokkuvõttes võib suvega rahule jääda.”

Uued omanikud on mõelnud tallu ka ilmajaama püsti panna.

AUTOGRAMMIGA FOTOKui selle loo kirjutaja Rein Raudvere 1976. aastal sõjaväes olles ilmatargale kirjutas ja oma kollektsiooni autogrammiga fotot küsis, sai ta koos pildiga ka selle lühikese südamliku kirja.

Kiri ilmatargalt autogrammiga foto juurde, käekirjanäidis
Kiri ilmatargalt autogrammiga foto juurde, käekirjanäidisEROGU

Kiri Želninilt

7. mail 1976

Lp. Rein Raudvere!

Tänan ilusa ja soe kirja eest. Loodan et Teie huvi looduse vastu kunagi ei kustu. Ja see oleks hea.

Saadan oma foto. Tegelikult on ülesvõte tehtud 5 a tagasi.

Tervitades

Vadim Želnin

ElukäikVadim Želnin

Autogrammiga foto ilmatargast, ülesvõte aastast 1971
Autogrammiga foto ilmatargast, ülesvõte aastast 1971EROGU

Sündis 12. veebruaril 1909 Peterburis

Suri 3. mail 1996 Vellaveres

Valga Vene gümnaasium 1928

Ülii põllumajandusteaduskond 1938

TRÜ loodusteaduskond 1945

Töö

TRÜ entomoloogia kateedri vanemassistent 1945–1949

TRÜ zooloogiamuuseumi juhataja ja bioloogiajaama vanemassistent 1950–1952

Vellavere kolhoosi esimees 1955–1970

Vellavere kolhoosi nutriafarmi juhataja 1971–1976

Raamat “Nutriakasvatuse kogemusi Vellaveres” 1978

Raamat “Läbi aastaaegade” 1985

Rohkesti artikleid ajakirjades ja ajalehtedes ornitoloogia alalt, linnu- ja loomakasvatusest ning tõuaretusest.

Muu

Loomakasvatusinstituudi teadusnõukogu liige

Eesti Loodus Seltsi auliige

Allikas

Nõmme, Tallinna uudised
330 aastat tagasi ilmus kaardile Mägedevahe kõrts

r: Leho Lõhmus

Holmbergi kaart, kus peal Mägedevahe kõrts koos kahe naabri, Pääsküla ja Sukl (Valdeku) kõrtsiga.
(Foto: Leho Lõhmuse erakogu)
Vanu kohanimesid, asumeid ja asutusi näeme tihti vanadel kaartidel. Nii on see olnud ka ga. Ilmus ju (Nöme, Nömme) nimi meie teadvusse just 18.-19. sajandi kaartidele, eriti just Mellini atlases leiduvale a kreisi kaardile aastast 1798. Tegu oli seal kõrtsi, mitte veel asumiga.

Veel sajand varem, 1689. aastal maamõõtja ja kartograafi Johann Holmbergi välja antud kaardil kandis see asutus nime Mägedevahe kõrts (meggedewahe Krog). Sama nime näeme ka Harjumaa teede kontuurkaardil (1700) ja Põhjasõja-aegsel Rootsi sõjaväe tehtud maanteede kaardil. On vaieldud, kas tegu on ikka ühe ja sama joomakohaga. kõrtsi asukoht on meil teada. See asus «keskväljaku» ääres, praeguse kaubanduskeskuse kohal. Erinevate nimetuste all (krog, kortshma, kõrts, vana kõrts, restoran, pubi) on see vaheaegadega töötanud tänapäevani. Ka praegune pubi on kunagise joogikoha mantlipärija – selle ruumid paiknevad ju vana kõrtsi keldris.

Foto kõrtsist umbes 19. sajandi lõpust.
(Foto: Leho Lõhmuse erakogu)
Mägedevahe kõrtsi täpne asupaik on teadmata. Asupaigana on oletatud kohta, kus Vana-Pärnu maantee praegu lõpeb, lõikudes kergliiklusteega. Sealt edasi ongi «mägedevaheline» ala. Võimalik, et need kaks kõrtsi tegutsesid mõni aeg korraga, pakkudes teineteisele konkurentsi. Ka kõrtsile tekkis hiljem, 19. sajandi viimasel veerandil, uus konkurent restorani näol. Viimane paiknes otse kõrtsi vastas, praeguse Pärnu maantee 326 kohal ning hävis tulekahjus 1924. aastal. kõrtsi oli tabanud sama saatus paarkümmend aastat varem, 1903. aastal. Kõrts ehitati küll uuesti üles ja jätkas tööd.

kõrtsist on meil pilt enne 1903. aasta põlengut ols. Seda baltisaksa ajaloolasele ja kirjanikule Peter Zoege von Manteuffelile, kes 19. sandi lõpul, 20. sajandi alul st nii mõnegi huvitava foto tegi. Mägedevahe kõrtsi tegevuse ajal polnud fotograafia veel paraku leiutatud. Pole ka teada, et ta mõnele gravüürile oleks jäädvustatud.

Loe otse allikast

Nõmme, Tallinna uudised
Pääsküla rabatornis esineb Liis Lemsalu

r: Jukko Nooni

Viimastel aastatel on Kevade ajal toimunud Pääsküla rabatorni juures hommikukontserdid. Laupäeval, 25. mail kell 11 esineb seal Liis Lemsalu trio.
Oma kõige eriskummalisks esinemiskohaks peab Liis Lemsalu Sedona kõrbe Ameerikas, kus filmiti ta
viimase singli “Tähed me jalge all” videot. (foto: Kristel Kont)
Mitmekordne aasta naisartist ei vaja ilmselt pikt tutvustamist. Lemsalu viimane album «+1» pälvis 2017. aasta popalbumi tiitli ning võitis Kuldplaadi. T värskeimast singlist «Tähed me jalge all» tõotab kujuneda üks saabuva suve hitte.

is «Eia jõulud Tondikakul» osales Lemsalu näitlejana, kehastades üht peaosalist Jetet, kes armastab väga loodust. Milline suhe aga lauljataril endal aga on? «Juba väiksest saadik on olnud al mu südames suur koht. Olen oma perele väga palju aega väiksena looduses veetnud ja ega see armastus looduse vastu ei kustu. Mina ja hingame üsna ühes rütmis,» rääkis artist.

Liis on lõpetanud gümnaasiumi ning nende kodu asus Pääsküla raba kõrval. «Tihtipeale käisin Pääsküla rabaas end laadimas ja ka mitmed minu lood on sündinud just seal,» rääkis ta.

Suurle publikule esineb ta rabas aga esimest korda. «Minu rabas esinemised on olnud vaid koos vanaga. Me käisime tihtipeale as koos matkamas ja alati sai ka üks tore lauluviis üles tõmmatud. Ehk ma olen rabas reaalselt esinenud vaid ühele inimesele, kui seda saab esinemiseks kutsuda,» sõnas Lemsalu.

Oma kõige eriskummalisks esinemiskohaks peab ta aga Sedona kõrbe Ameerikas. «isime seal minu uue singli «Tähed me jalge all» videot ja päris huvitav ning võimas oli seal punaste kanjonite vahel oma lugu laulda. Turistid ilmusid uurima, et kes see laulab ja mis looga on tegu. Mäletan, et inimestele see lugu väga meeldis.»

Pääsküla raba kontserdil saadavad Liis Lemsalu kitarrivirtuoos Kalle Pilli ja basskitarrist Martti Laas, kes üllatab kuulajaid ka suurepärase lauluoskusega. «Kava saab ol pigem lustlik ja sellele maagilisele hommikule sobiv. Eks loodus näitab ja juhatab meid õigele teele,» lausus Liis Lemsalu.

Pääsküla raba hommikukontsert on kuulajatele tasuta. rajale pääseb kõige paremini Hiiu või Kraavi tänava lõpust. Istumiseks võib soovi korral kaasa võtta teki.

Loe otse allikast