Silt: tähelepanu

Ajalugu, Eesti
EESTI WABARIIGI RIKKAD | Ärinaine, kelle tehasest sai nõukogude trikotaažitööstuse uhkus
Betty ja tema poja Maxi ettevõttega liideti mitu väikekäitist ja ühendettevõttele pandi ENSV rahvakomissaride nõukogu 1940. aasta 29. novembri otsusega nimeks Marat.
Betty ja tema poja Maxi ettevõttega liideti mitu väikekäitist ja ühendettevõttele pandi ENSV rahvakomissaride nõukogu 1940. aasta 29. novembri otsusega nimeks Marat.

Betty ja tema poja Maxi ettevõttega liideti mitu väikekäitist ja ühendettevõttele pandi ENSV rahvakomissaride nõukogu 1940. aasta 29. novembri otsusega nimeks Marat.[/caption]

 

Kes oli see tänapäeval enamikule tundmatu energiline naine, keda omal ajal nimetati koguni üheks Eesti rikkamaks äridaamiks? Tema 1940. aastal natsionaliseeritud tehases sättis end sisse Marati trikotaažitööstus, mille toodangut mäletavad ja on kandnud ilmselt kõik kunagise ENSV elanikud.

Esimesed sammud isa riideäris

Betty Besprosvanny (neiupõlvenimega Betty Kofkin) sündis 6. detsembril 1887 Pärnus. Tema isa, põlisest Valgevene juutide perekonnast pärit Zale Kofkin õppis Peterburis rätsepmeistriks, kolis seejärel 1878 Pärnusse ja abiellus seal. Zale Kofkin pidas Pärnus riideäri, kus Betty oli abiks juba Pärnu tütarlaste gümnaasiumis õppides.

Üheks sõjaeelse Eesti vabariigi rikkamaks naiseks peetud Betty Besprosvanny (1887–1941) langes holokausti ohvriks. Ta hukati koos oma minia Eva ning viieaastase ja kolmeaastase lapselapsega.
Üheks sõjaeelse Eesti vabariigi rikkamaks naiseks peetud Betty Besprosvanny (1887–1941) langes holokausti ohvriks. Ta hukati koos oma minia Eva ning viieaastase ja kolmeaastase lapselapsega.
FOTO: REPRO

1905 abiellus vaevu 18-aastane Betty Samuel Besprosvaniega (1878?1934), kes oli esiotsa olnud samuti ametis Zale Kofkini riideäris, kuid asutas siis oma ettevõtte, mis kandis pikka ja uhket nime: Pudu-, moodi- ja koetud kaupade suurladu – Samuel Besprosvanie. Aasta pärast abiellumist sündis neil poeg Max (1906?1983). Juba Pärnu perioodil püüdis Betty ka ise korraldada riide valmistamist ja avas kaupluse juures väikese kudumiskäitise.

1907 kolis noor perekond Tallinna ja avas aadressil Pärnu mnt 20 oma pudu- ja riidekaupluse. Kuna äri läks hästi, koliti 1912. aastal uutesse ja suurematesse ruumidesse Suur-Karja 12. Kaupluses müüdi peamiselt pudu- ja riidekaupu, jalatseid ja välismaalt toodud villast lõnga, mida kohalikud käsitöölised väga hindasid. Ajast ette rutates tasub mainida, et aastaid hiljem laiendati äri ka kõrvalmajja Suur-Karja 14, mida praegused tallinlased teavad Ivo Nikkolo hiljuti suletud rõivapoe järgi.

Bettyst saab ärijuht

1921. aastal sai Bettyst mehe kõrval ettevõtte ärijuht. Just tema algatusel võeti poodi müüki kudumeid, mille käsitöölised olid teinud Betty hangitud lõngast. Sealt tekkiski mõte asutada oma kudumisvabrik.

1926. aasta alguses ostis siis veel Samuel Besprosvanie nime kandnud ettevõte Saksamaalt oma esimese uue mehaanilise kudumismasina, et hakata ise trikooesemeid tootma. Esiotsa ikka veel sealsamas Suur-Karja kaupluse tagaruumides. Järgmisel aastal soetati villaste silmkoeesemete valmistamiseks veel kümmekond väikest kudumismasinat, mis pandi tööle palgatud töötajate kodudes või Tallinna vanalinnas üüritud ruumides (näiteks Viru tänaval). Kuid sellestki ei piisanud, sest nõudlus kudumite järele aina kasvas. Kiire kasv tekitas paraku konkurentides kadedust.

1926. aastal ostis ettevõte Saksamaalt esimese uue mehaanilise kudumismasina.

Sekkuvad politsei ja riigiametnikud

1928. aasta jaanuaris sai Besprosvaniede pere tööstusliku äri tunnistuse, mis lubas püsti panna juba omaette kudumisäri. Töötajate arv oli selleks ajaks kasvanud juba üle kümne. Besprosvanied ei jätnud neid sugugi saatuse hooleks: töötajad kindlustati Tallinna haigekassas ja kindlustusühingus.

Sama aasta mais saabus Saksamaalt esimene elektriline kudumismasin. Besprosvaniede äritegevust lähemalt uurinud ajaloolane Toivo Jullinen on ajakirja Kleio 1991. aasta neljandas numbris kirjutanud, et see äratas kaubandus-tööstusministeeriumi tööstusosakonna tähelepanu ning politseil paluti selgitada, millega Besprosvanied õieti tegelevad.

Besprosvanie rõivaäri asus Suur-Karja 12 ja Suur-Karja 14 hoones. Kaupluses müüdi peamiselt pudu- ja riidekaupa, jalatseid ja välismaalt toodud villast lõnga, mida kohalikud käsitöölised väga hindasid.
Besprosvanie rõivaäri asus Suur-Karja 12 ja Suur-Karja 14 hoones. Kaupluses müüdi peamiselt pudu- ja riidekaupa, jalatseid ja välismaalt toodud villast lõnga, mida kohalikud käsitöölised väga hindasid.

„Juurdlusel selgus, et Samuel Besprosvanie kudumistööstus kuulub kesktööstuse (viis kuni üheksateist töölist) järku, kuid selle sisseseadmiseks puudub nõutav luba. Vastavalt ettekirjutusele tuli see muretseda ühe kuu jooksul. Samuel Besprosvanie püüdis ennast välja vabandada suur-, kesk- ja väiketööstuse seaduse vähese tundmisega ning lubas kohe tegevusloa taotleda,” kirjutab Jullinen.

Sama aasta 20. augustil tutvus tootmisega Tallinna linnavalitsuse komisjon, kelle arvates polnud loa andmiseks takistusi. Kaubandus-tööstusministeerium andis Tallinnas Suur-Karja 12 asunud kudumistööstusele tegutsemisloa 3. septembril 1928.

Besprosvaniest saab Besprosvanny

Juulis 1931 kujundati Samuel Besprosvanie kudumistööstus ümber aktsiaseltsiks Samuel Besprosvanie. 1933, kui Samueli tervis halvenes ja ta jäi halvatuna voodisse, sai Bettyst asjaajaja-direktor ehk tänapäeva mõistes tegevjuht. 1934. aastal Samuel suri.

Ettevõttega liitus ka poeg Max, kes pärast Tallinna vene gümnaasiumi lõpetamist oli õppinud Prahas saksa tehnikaülikoolis ja Viini kõrgemas kaubanduskoolis. Tõsi, Max oli vanemate äris jõudumööda kaasa löönud varemgi, õpingute vaheaegadel. Peale selle oli ta lühikest aega töötanud praktikandina Tallinna Aktsiapangas, kuid pühendus siis täienisti isa ja ema loodud ettevõttele. Seda enam, et ettevõte andis siis tööd juba 80–90 inimesele. Mais 1934 astus Max isa Samueli asemel ka aktsiaseltsi juhatuse liikmeks.

Kuna äri oli jõudsalt laienenud ja vajas suuremaid ruume, oli Betty eraisikuna ostnud 80 000 krooni eest kinnistu Tartu mnt ja Laulupeo tänava nurgal (praegune Tartu mnt 63 / Laulupeo 2). Varem oli seal tegutsenud 1930. aasta lõpus pankrotti läinud Estoking ehk Ühendatud Saapa- ja Nahavabrikud, kuid hoone müüs vaid mõneks nädalaks selle omanikuks saanud Pikalaenu Pank.

1928. aasta 29. juuni ajalehes Waba Maa avaldatud kuulutus
1928. aasta 29. juuni ajalehes Waba Maa avaldatud kuulutus

Asjaolu, et Betty ostis kinnistu eraisikuna, oli ilmselt seotud aktsiaseltsi Samuel Besprosvanie likvideerimismenetlusega ja selle käigus ilmnenud maksuvõlgadega. Probleem lahenes pärast seda, kui Betty oli lasknud nimetatud võlad ümber vormistada oma isiklikeks võlgadeks. Enne seda, mais 1935 pidi ta aga seda majandusministeeriumile selgitama: „Aktsiaseltsi likvideerimine käesoleval juhul ei tähenda sugugi ettevõtte lõpetamist, vaid koguni ümberpöördult. Kavatsetud on ettevõtte üleminek täisühingu kätte minu ja minu poja isikus.”

Sealt alates hakkas Betty kasutama nimekuju Besprosvanny. Ka Samueli hauasambal Rahumäe juudi kalmistul seisab sama nimi.

Poeg Maxil õnnestus imekombel sõjaajast eluga pääseda.

Kiire areng ja veel kiirem lõpp

Pärast ruumide kohandamist osteti juurde uusi silmkoemasinaid ning tootmismaht ja müügitulu aina kasvas. Kogu toodang müüdi ettevõtte enda Tallinna, Tartu ja Viljandi kauplustes. Töötajate arv suurenes koos kaupluste personaliga juba jõudsalt üle kahesaja. Bettyt peeti sel ajal üheks Eesti rikkamaks naiseks. Paraku ei halastanud saatus Bettyle ega tema perele.

Marati peahoonet Tallinnas Tartu maanteel ehtis nõukogude ajal ja hulk aastaid hiljemgi loosung „Au tööle!”.
Marati peahoonet Tallinnas Tartu maanteel ehtis nõukogude ajal ja hulk aastaid hiljemgi loosung „Au tööle!”.FOTO: PILLE-RIIN PREGEL

1940. aasta juunipöördega alanud Nõukogude okupatsiooni ajal natsionaliseeriti Besprosvannyle kuulunud käitis riigivolikogus 1940. aasta 23. juulil vastu võetud pankade ja suurtööstuste natsionaliseerimise deklaratsiooni alusel. Augustis-septembris 1940 koostatud natsionaliseerimistoimikus on peale ettevõtte vara üksipulgi üles loetud ka Betty enda ja tema poja Maxi vara. Max on oma allkirjaga kinnitanud: „Minul pole kunagi olnud mingit kindlat palka, sest olin senini kaasomanik. Raha äraelamiseks sain oma emalt Betty Besprosvannylt. [- – -] Samuti polnud minul mingeid kapitale äris, kuna kõik kuulus minu emale.”

Betty, kellelt nõuti ettevõtte kasumilt tulumaksu tasumist, kinnitas aga oma allkirjaga: „Kuna annan riigile üle ühe absoluutselt elujõulise ja ajakohase ettevõtte, milline varustatud vajalikkude toorainetega, abimaterjalide ja valmiskaupadega, ühtlasi ka oma enda kapitalidega, siis julgen loota, et suurem osa minule määratud tulumaksust saab natsionaliseeritud ettevõtte poolt tasutud.”

Maxist sai lihttööline

Betty ja Maxi ettevõttega liideti mitu väikekäitist ja ühendettevõttele pandi ENSV rahvakomissaride nõukogu 1940. aasta 29. novembri otsusega nimeks Marat. Märkimisväärne on, et koos Bettyga juhatusse kuulunud Max vormistati natsionaliseeritud ettevõttes lihttööliseks.

Marati ajalugu algab 1926. aastast, mil Samuel Besprosvanie nime kandnud ettevõte ostis Saksamaalt esimese uue mehaanilise kudumismasina, et hakata trikooesemeid tootma.
Marati ajalugu algab 1926. aastast, mil Samuel Besprosvanie nime kandnud ettevõte ostis Saksamaalt esimese uue mehaanilise kudumismasina, et hakata trikooesemeid tootma. FOTO: ANDRES PUTTING

1941. aasta sügisel, juba Saksa okupatsiooni ajal, langes Betty holokausti ohvriks: ta hukati koos Maxi abikaasa Eva ning nende laste, viieaastase Sami ja kolmeaastase Salikaga. Nende mälestuseks on Rahumäe juudi kalmistule pandud hauatähised. Samas puhkab ka poeg Max (1906?1983), kel imekombel õnnestus sõjaaeg üle elada.

 

Max abiellus pärast sõda uuesti ja tal sündis poeg Siimu (1947?2011), kes kandis oma ema järgi perekonnanime Loogma. 1990. aastate alguses taotles Siimu Loogma Tartu maantee kinnistu tagastamist, kuid Tiit Vähi valitsuse korraldusega 30. aprillist 1996 jäeti see taotlus rahuldamata põhjendusega, et tagastava hoone „eraldamine Marati tootmiskompleksist teeks võimatuks selle kui ühtse terviku kasutamise”.

Hotelliärimees Alexander Kofkin on Betty noorema venna Simon Kofkini poeg.
Hotelliärimees Alexander Kofkin on Betty noorema venna Simon Kofkini poeg.
SER

Marat kolis juba aastaid tagasi oma tootmise Tartu maanteelt minema. Juulis 2014 nimetati AS Marat ümber osaühinguks Patricia, mille põhitegevus ei ole enam trikotaažitootmine, vaid kinnisvara üürileandmine ja käitlemine.

 

Allikas

Uued uudised
Miks on vaja tähelepanu juhtida Eesti 200 juhi taustale ja mõttemaailmale

Uued Uudised avaldas eile Facebookis ringlevale infole ja ETV+ eetris olnud videoloole tuginedes artikli, milles juhtisime tähelepanu Eesti200 juhi Kristina Kallase identiteediprobleemidele ja seda avavale perekondlikule taustale.

Miks selline teemapüstitus? Sest Eesti 200 nimelist projekti toetavatel inimestel (neid on uuringute andmetel üle kümne protsendi) on õigus teada, millist maailmavaadet ja poliitikat nad tegelikult toetavad.

Vene keelt emakeelena kõnelev ja Kesk-Euroopa ülikoolis (loe: Sorose asutatud multikulti ajupesuülikoolis) hariduse saanud Kallas on aegade jooksul väljendanud oma eestlusevaenulikke seisukohti, kuid on püüdnud pärast Eesti 200 nimelise projekti etteotsa asumist neil teemadel anda ümaraid ja „salongikõlbulikke“ vastuseid, et eestlastest valijaid mitte ära ehmatada.

Pärast Uute Uudiste artikli ilmumist saatis Eesti 200 laiali pressiteate, milles ähvardab meid kohtuga, sest artiklis kujutatakse Kallase ema ja isa kommunistidena. Eesti 200 juhatuse liige Lauri Hussar leiab, et tegu on vaenu õhutamisega ja vihakõnega, millele tuleb ühiskonnas koheselt reageerida. Neile, kes ei tea… Hussar on endine Postimehe peatoimetaja, kes veel ametis olles tegi Eesti 200 varjamatut reklaami.

Uued Uudised möönab, et ei kontrollinud Facebookis ringlevate väidete faktilist paikapidavust. Seepärast võtsime algse artikli faktide ülekontrollimiseks maha ja palume vabandust, kui levitasime tahtmatult valeinfot selle kohta, mis puudutas Kristina Kallase ema seotust interrindega ja isa kommunistliku parteiga.

Aga… kõik see ei lükka ümber kõige olulisemat – Eesti 200 juhtfiguuriks on lõhestunud identiteediga inimene, kellele on vastumeelne Eesti rahvusriik ja eestlus. Kallas on seda korduvalt ise mõista andnud.

Ajalehele Sirp antud intervjuus (13.05.2016) ütleb ta muu hulgas:

„Etnilisus tuleks riigi alusdokumentidest välja võtta või siis ümber sõnastada./…/ Etnilisus tuleks privaatsfääri üle viia ja võimaldada vabalt ka selle esitlemist avalikus ruumis indiviidi tasandil. /…/ Eesti riigi ülesandeks ei peaks olema eestlaste heaolu tagamine, nende identiteedi ja keele toetamine. /…/ Eesti keele tähendus peab muutuma kogukonna identiteedi aluseks olevast keelest Eesti riigikeeleks. Eesti kultuur peab integreerima elemente kõikide Eesti elanike sümbolitest, representatsioonidest ja väärtustest.“

Kui paneme siia juurde vaieldamatu tõsiasja, et Kallase ema, 50 aastat Eestis elanud naine pole tänaseni eesti keelt ära õppinud ja Kallasel oli juba lasteaias identiteedikriis rahvuse pinnal, siis selgitab see Eesti 200 juhi kujunemislugu ja annab kõneka pildi tema maailmavatest ja väärtustest.

 

 

 

The post Miks on vaja tähelepanu juhtida Eesti 200 juhi taustale ja mõttemaailmale appeared first on Uued Uudised.

Loe otse allikast

Teadus, Tervis
Itaalia lubab suurt läbimurret: antikehade kokteil juurib koroona Euroopast lõplikult välja

Itaalia riiklik ravimiagentuur (AIFA) andis veebruari algul Euroopa ravimiameti (EMA) nõusolekut ootamata rohelise tule monoklonaalsete antikehade kasutamiseks COVID-19 patsientide ravis. Võimaliku imeravimi uus tulek pälvib Euroopas suurt tähelepanu.

Tegemist on sama ravimiga, mida manustati USA ekspresident Donald Trumpile vaid mõned päevad pärast tema tõsist haigestumist koroonaviirusega mullu sügisel.

Tõsi, viroloogid püüdsid toona ülemaailmset entusiasmi imeravimi osas leevendada: monoklonaalsed antikehad blokeerivad küll viiruse tungimise inimkehasse, kuid see ravi on kättesaadav vaid neile, kel on võimalik välja käia miljon dollarit. Arutelud COVID-19 imelise ravimi üle sellega ka päädisid: see, mis on võimalik Trumpile, ei ole võimalik keskmise ameeriklase või eurooplase jaoks.

Itaalia ravimiameti peadirektor Nicola Magrini tuli aga mõne päeva eest välja pommuudisega, teatades, et valitsus on loonud spetsiaalse fondi monoklonaalsete antikehade tootmiseks. “Meil on juurdepääs juba kümnetele tuhandetele patsientidele,” ütles Magrini.

Õige pea selgus, et USA ettevõte Bsp Pharmaceuticals on asunud Itaalias Rooma lähedal Latinas tootma keerulise nimega antikehade kokteili bamlanivimab, kirjutab Leedu Delfi.

Algselt toodetakse igas kuus plaanide kohaselt 100 000 annust, misjärel võimekust järk-järgult suurendatakse, jõudmaks 2021. aasta lõpuks ligi kahe miljoni doosini.

Ilmnes, et ameeriklased pakkusid juba eelmise aasta oktoobris Itaalia valitsusele võimaluse kliiniliste uuringute alustamiseks, kuid riigi ravimiagentuur väidetavalt keeldus. Ajalehe Il Fatto Quotidiano teatel oli keeldumise peamiseks põhjuseks just see, et ei USA FDA ega Euroopa EMA ei olnud monoklonaalsete antikehade masstootmist veel heaks kiitnud. USAs on lubatud seesuguseid ravimeid küll kasutada, ent ainult erandjuhtudel ja uuringute ajal.

Haiglad tühjaks

Huvi monoklonaalsete antikehade kasutamise vastu koroonapatsientide ravis on aga ennekõike tingitud selle ravi olulisest mõjust pandeemia arengule: võimalusele, et see aitab ülerahvastatud haiglad patsientidest tühjendada.

Alabama ülikooli hiljutises uuringus anti antikehakokteili 550 patsiendile, kellest jätkas seejärel haiglaravil üksnes 15 inimest. Ülejäänute seisund paranes sedavõrd, et neil oli võimalik minna kodusele ravile. Välja on käidud teisigi hinnanguid antikeharavi mõjust hospitaliseerimisele, ent kõik uuringud on olnud üsna optimistlikud, leides, et see vähendab haiglapatsientide arvu 70–90 protsenti.

Teadaolevalt ei ole ka antikehade kokteili hind enam ebamõistlikult kõrge, jäädes kardetud sadade tuhandete eurode asemel tegelikult kuni kahe tuhande euro kanti.

Itaalia ravimianalüütikute sõnul on ka lootust, et ravi maksumus väheneb lähitulevikus veelgi – ja seda märkimisväärselt. Arvestades siiski, et üks Itaalia haigla intensiivravivoodis hingamisaparaadi all veedetud päev maksab vähemalt 3000 eurot, tooks see juba praeguse hinna juures kuludelt märkimisväärse kokkuhoiu.

Itaallased lubavad Euroopale läbimurret: nad on välja töötanud ja tootma asunud palju odavamat paikselt kasutatavat monoklonaalsete antikehade preparaati. Huvi selle vastu on veelgi suurendanud teadmine antikehade võrdsest tõhususest kõigi tänaseks teadaolevate COVID-19 mutatsioonide vastu.

Tootmisele Toscanas on omakorda õla alla pannud Itaalia üks võimsamaid jaekette Coop ning ka majandusministeerium on sellesse investeerinud ca 15 miljonit eurot. Juba suve algul kavatseb Itaalia turuhinnaga müüki paisata umbes 200 000 ravimiannust.

Teadlane: see võib tähendada lõplikku võitu koroona üle

Giuseppe RemuzziFoto: Leedu Delfi

Leedu Delfi rääkis monoklonaalsete antikehade kasutamisest ühe kuulsaima Itaalia farmaatsiaspetsialisti, Milano Mario Negri farmakoloogiliste uuringute instituudi juhi professor Giuseppe Remuzziga.

– Kuidas toimib monoklonaalsete antikehade kasutamine COVID-19-ga nakatunute ravis?

– Kui nakkus satub meie kehasse, hakkab keha tootma antikehi, mis ründavad kutsumata külalist ja üritavad seda kõrvaldada. COVID-19 infektsiooni korral ründavad meie antikehad viiruse konkreetset elementi: naastvalku, mis on inglise keeles tuntud kui „spike protein“. Need naastud väljuvad SARS-Cov-2 viiruse kapslist ja kinnituvad raku ACE2 retseptorile, tungides meie kehasse, mis omakorda hakkab tootma antikehi, mis blokeerivad naastvalku.

Teadlased valivad inimeste hulgast välja täpselt need spetsiifilised antikehad, mida on vaja viirusega võitlemiseks, nende kopeerimiseks ja laboris paljundamiseks. Hiljem ravimpreparaadiks töödeldud antikehad manustatakse patsiendile tilguti kaudu intravenoosselt.

– Millisest inimese elundist eraldatakse monoklonaalsed antikehad?

– Inimese vereplasmast. Näiteks Singapuris on avastatud inimene ülivõimsate antikehadega, mis on naastutüüpi valkude vastu äärmiselt tõhusad.

– Kas see on piisavalt usaldusväärne viis koroonaviirusega võitlemiseks?

– Jah, ma arvan, et see on üks tõhusamaid relvi viiruse ennetamiseks meie kehas. Kui suudaksime kõik terved inimesed vaktsineerida ja immuniseerida ning ravida haigestunuid monoklonaalsete antikehadega, tähendaks see lõplikku võitu COVID-19 üle, täpselt samamoodi nagu võitluses Ebola või rõugetega.

– Kas Itaalia on juba alustanud ravi monoklonaalsete antikehadega? Kui palju maksab üks annus praegu?

– Jah, oleme juba alustanud selle ravi kasutamist Roomas ja Milanos. Tegime seda kohe pärast seda, kui meie ravimiagentuur AIFA kiitis mõne päeva eest antikeharavi kasutamise heaks. Üks annus maksab praegu umbes kaks tuhat eurot. Tasub meeles pidada, et see ravimeetod ei ole haiglas veel vabalt kättesaadav ega sobi ka patsientidele, kes vajavad kopsude kunstlikku ventilatsiooni või hapnikku.

– Millistel juhtudel on siis antikeharavi kõige tõhusam?

– See on kõige tõhusam, kui ravi alustatakse esimese kümne päeva jooksul pärast nakatumist või haiguse esimeste sümptomite korral. Teoreetiliselt peaks see olema kodune ravi, kuid arsti järelevalve all. Ühesõnaga oleks siin vaja korralduslikke jõupingutusi, näiteks kui kiirabibrigaadid – arst, õed – saaksid tulla koju ja ühendada tilguti antikeha preparaadiga, jälgida patsiendi seisundit. Nagu ma ütlesin, on kõige tähtsam mitte hiljaks jääda, vaid tabada seda agressiooni etappi viiendal või kuuendal päeval pärast nakatumist – see on ülioluline.

– Võib-olla võiks vaktsineerimise asendada monoklonaalsete antikehade kasutamisega?

– Vaktsineerimine on mõeldud tervetele inimestele nakkuse vältimiseks. Haiguse edasise progresseerumise ja haiglate koormuse vältimiseks tuleks antikehi manustada juba nakatunud inimestel. Vaktsiinid ei ole asendatavad. Ühtlasi ärge unustage, et teame nüüd, et haiguse hilisemates staadiumides, kui tekib hingamispuudulikkus, ei ole antikeharavi enam efektiivne.

– Kas Itaalia tegi õigesti, kui ei oodanud EMA otsust antikeharavi kohta?

– Ma arvan, et meie AIFA tegi õigesti. On piisav faktidest lähtuv selgus, et monoklonaalsed antikehad blokeerivad viiruse. Kui me mõni nädal tagasi kuulsime, et see ravi pole efektiivne, siis ainult seetõttu, et katsetati juhuslike patsientidega ja vales staadiumis.

Allikas

Anekdoodid
Anekdoot: kuidas endale õigesti naist valida?

Kuidas endale õigesti naist valida?

Naist hankides peaks tähelepanu pöörama järgmistele omadustele: värv, valmistusmaa, suurus ja keremudel. Iga naise värv on sagedamini seotud maaga, kus naine on valmistatud. Edelamaade naised on värvilt märgatavalt tumedamad kui Põhjamaade toodang. Tänapäeval on Eestis saadaval igat värvi naisi, nad on kas imporditud või valmistatud litsentsi alusel Eestis.

Naist valides tuleb tähelepanu pöörata sellele, et välismaalt hangitud naise käitumine erineb kodumaal valmistatust, ning see vajab veidi harjumist. Naise suuruse järgi määratakse ära üldkulud. Väiksema keremudeliga naine on sageli majanduslikult kasulikum kui suurem mudel. Naist valides on tark tegu valida eksemplar, kus on palju varustust, sest lisavarustus on küllaltki kallis.

Kui siiski hilisemal uurimisel selgub, et naise varustusest on midagi olulist puudu, on siiski võimalik valida laialdasest lisavarustusest endale vajaminev – push-up, make-up, shock-up jne. Kui oled hankimas kasutatud naist, tuleks samuti kindlaks teha: eelmine omanik/omanikud, töötunnid, üldine välimus (avariiline), määrdunud või hästi hoitud. Ihaldatuim naine on puhas, vähe kasutatud ja hästi hooldatud. Loomulikult tuleb teha proovisõit enne lõplikku valikut. Proovisõidul selguvad sõiduomadused ja võimalikud peitvead ja puudused. Proovisõidul tuleks proovida erinevaid sõiduasendeid ja nende mõju naise käitumisele.

Käivitus

Uut naist on tavaliselt alguses natuke raske käivitada, kuid see läheb pikema sõidu peale üle. Mõnel juhul kauaaegses kasutuses olnud naine ei käivitugi. Siis on kergem hankida uus naine, kui hakata vana putitama. Enne käivitust tuleb naist eelsoojendada. Eelsoojendus aeg on seda pikem, mida külmem naine on. Dringi kasutus hõlbustab sageli naiste käivitamist. Vahel võib juhtuda, et naine juba käib ja on piisavalt soe või isegi ülekuumenenud. Selline naine vajab rasket ja pikka sõitu taastamaks normaaltemperatuuri.

Sissesõit

Kasutamata naine vajab alati sissesõitmist. Sissesõitmise ajal tuleb olla eriti ettevaatlik, sest sissesõit on määrava tähtsusega naise tulevaste sõiduomaduste suhtes. Kasutamata naise sõiduomadused alguses ei ole võrreldavad kasutatud naise sõiduomadustega, kuid need paranevad edaspidiste sõitudega.

Hooldus

Kui omaduste ja välimuse järgi on soovitud naine leitud, on edaspidi siiski kasulik mängida kindla peale ja hooldada naist korrapäraselt edaspidiste ebameeldivuste vältimiseks. Naise omandamisega kaasnevad aga ka kulutused. Isegi uus naine vajab pahteldamist ja värvimist pea iga päev, et ta oleks ilus vaatepilt tuttavatele ja sõpradele. Erilisi kemikaale kulub palju.

Naistel on ka üks paha omadus – nimelt kipuvad nad lekkima, mitte küll sageli, aga umbes kuuajase vahega. Sellistel naistel on tavaliselt sõidukeeld või on nendega sõitmine ebamugav. Remonti siiski see leke ei vaja, hoopis tõsisem on asi siis, kui leket ühel kuul enam ei ilmne!

Kui puudub leke, tuleb naine kohe viia hooldusesse, et vältida pisivigasid tulevikus. Neid pisivigasid võib aga esineda ja isegi palju juba kasutatud naiste puhul. Väikestel vigadel on omadus kasvada suureks probleemiks aastate jooksul, nii et neid peaks siiski vältima igal juhul. Kui naine siiski jätab vahele, raputab, jätab teele või väikesed vead kasvavad liiga suureks, on aeg vahetada naine noorema vastu.

Muud naised

Kui ei taha hankida oma naist, on tavaliselt võimalik kasutada vabu naisi või võtta naine laenutusest. Sõprade naisi võib samuti üritada laenata. Kui sul siiski on oma naine, aga sõidad rohkem töönaisega või kasutad rendinaist, on targem oma naist hoida kodus.

Ajalugu, Eesti
„Putini suhtlusstiil oli heatahtlik ja sõbralik. Jäi mulje, et ta toetab Eesti iseseisvumist”. Mida tegi Putin Eestis?

Venemaa presidendi Vladimir Putini sidemed Eestiga on tihedamad, kui võiks arvata. Aastaid tagasi on ta siinmail suhteid hoidmas käinud enam kui korra.

2019. aastal kutsus president Kersti Kaljulaid Moskvas riigivisiidil käies Vladimir Putinit Tartusse soome-ugri rahvaste maailmakongressile. See peaks aset leidma tänavu suvel, kuid on vähetõenäoline, et Putin seal osaleda kavatseb. Ent aastate eest on Putin korduvalt Eestis käinud ja eestlastega asju ajanud. Siis oli ta Leningradi ja Peterburi juhi Anatoli Sobtšaki asetäitja.

Eestis pole teist inimest, kes oleks Peterburi linnapea Anatoli Sobtšakiga nii lähedalt kokku puutunud kui vandeadvokaat Jüri Raidla, kes oli 1990–1992 Edgar Savisaare üleminekuvalitsuse justiitsminister. Raidla valmistus Tartu ülikooli õigusteaduskonnas kandidaadiväitekirja kaitsma, kui tema juhendaja Endel Laasik 1985. aasta sügisel suri. Siis tuli mängu juhus. Tartu ülikooli dotsent Endel Ploom, kes oli omal ajal õppinud koos Sobtšakiga Leningradi ülikoolis, tutvustas Raidlat Sobtšakile.

Peterburi külalised Tallinnas
Peterburi külalised TallinnasFOTO: AJALEHT ESTONIJA ARHIIV

„Ploom võttis mu käekõrvale, viis Sobtšaki juurde ning ütles umbes midagi sellist: „Vaata, Anatoli Aleksandrovitš, siin on üks maapoiss Eestist, tahab kangesti kandidaati ära teha, aga kahjuks tema juhendaja suri. Võta ta endale juhendada.” Sobtšak võttiski. Siiamaani ma ei tea, miks ta mind võttis. Akadeemilises ja intellektuaalses mõttes ilmusin ma tema ette mitte kusagilt. Mul puudus vähimgi vajalik taust, et Sobtšaki-taolise akadeemilise staari tähelepanu pälvida,” meenutab Raidla.

Raidla kaitses väitekirja 1987. aastal, kuid sõbralikud suhted Sobtšakiga säilisid ka pärast seda. Raidla sõnul andis Sobtšak nõu IME ettepaneku koostamisel. „Võin julgelt väita, et saime Sobtšakiga sõpradeks. Ta käis perekonnaga mitu korda mul Eestis külas, veetsime aega minu sünnikodus Pärnumaal, isegi heina tegime minu vanemate loomakarjale nii mõnelgi korral koos. Ja mitte ainult. Minu palvel osales Sobtšak episoodiliselt ka Isemajandava Eesti programmi ettevalmistamisel.”

Pärast läbirääkimiste ametliku osa lõppu käidi saunas ja joodi teed ning vesteldi poliitikast. Putini sõnadest jäi mulje, et ta toetab Eesti iseseisvumist.

Raidla räägib, et koostöö Sobtšakiga ja tema juhitud Leningradi administratsiooniga oli Eesti vabanemise protsessis olulisel kohal. Kõik algas eestlaste initsiatiivil kahepoolsete suhete sisseseadmisest 1990. aasta suvel ja varasügisel, sellele järgnes nn Tallinna protsess (kahepoolsete suhete sisseseadmine liiduvabariikide vahel ilma Moskva vahenduseta – toim). Eestile oli 1990-ndate alguses väga tähtis sisse seada otsesuhted Venemaa piirkondadega, mida juhtisid demokraadid, ja teiste endise Nõukogude Liidu vabariikidega.

„Ilma Sobtšakita, see tähendab ilma Nõukogude Liidu suuruselt ja tähtsuselt teise linnata ei oleks ilmselt mitmed Tallinna protsessi osalised söandanud selle protsessiga ühineda. 1990. aastal tehtud jõupingutused horisontaalsuhete sisseseadmiseks tasusid end kuhjaga ära hilisemates pöördelistes sündmustes 1991. aasta jaanuaris ja augustis. Tegemist oli vabanemise poliitilise investeeringuga.”

Eksminister, vandeadvokaat Jüri Raidla tutvus Peterburi linnapea Anatoli Sobtšakiga juhuse tahtel, kui Sobtšakist sai tema doktoritöö juhendaja.
Eksminister, vandeadvokaat Jüri Raidla tutvus Peterburi linnapea Anatoli Sobtšakiga juhuse tahtel, kui Sobtšakist sai tema doktoritöö juhendaja.FOTO: RAUNO VOLMAR

Raidlal Sobtšaki lähikondlastega otsesuhtlust ja tihedamaid kontakte polnud – tollal polnud kombeks ajada asju ülemuse seljataga. „Pidades silmas Venemaa administratsioonide toimimise põhimõtteid, kus ilma kõige kõrgema ülemuse korralduste või siis suhtumiseta sellistes tundlikes küsimustes nagu otsekontaktid Eestiga suurt midagi ei toimu, suhtlesin ma eeskätt Anatoli Sobtšakiga. Küllap olid aeg-ajalt pildis ka Vladimir Tšurov (toonane Peterburi välissuhete juht, hilisem riigiduuma saadik ja Venemaa keskvalimiskomisjoni juht – toim) ja Anatoli Tšubais, kuid mingit alalist suhtlust mul nendega ei olnud.”

Õpitult tagasihoidlik

„Otsesuhtlust ei olnud mul ka Putiniga, kuigi üsna mitu korda ta osales koosolekutel või allakirjutamistel Sobtšaki kaaskonnas. Mul on raske hinnata, kas see oli tingitud Putini enda väljaõppest ja soovist olla suhteliselt märkamatu ja tagasihoidlik või Sobtšaki kõikehõlmavast ja katvast karismast, kuid Sobtšakiga samal ajal ruumis olles ta esile ei küündinud. Sobtšakiga oli üldse nii, et kui ta ruumi ilmus, siis oli terve ruum teda täis.”

Peterburi linnapeale Anatoli Sobtšakile meeldis end ümbritseda kuulekate ja alandlike tegelastega. Vladimir Putini vastastele on kaadrid temast Sobtšaki kohvreid tassimas hiljem palju nalja teinud
Peterburi linnapeale Anatoli Sobtšakile meeldis end ümbritseda kuulekate ja alandlike tegelastega. Vladimir Putini vastastele on kaadrid temast Sobtšaki kohvreid tassimas hiljem palju nalja teinudFOTO: AFISHA.RU

Dmitri Medvedev, Venemaa president aastail 2008–2012, töötas Leningradi linnanõukogu välissuhete komitees, kuid tema teed eestlastega ei ristunud. Ent Raidlat ühendab Medvedeviga omapärane asjaolu.

„Medvedeviga ma kokku ei puutunud. Tõenäoliselt oli ta Sobtšaki jaoks kusagil kogu aeg olemas ja vastupidi. Aastaid hiljem ühel privaatsel õhtusöögil küsis Sobtšaki lesk Ljudmila Narussova minu käest: „Jüri, kas sa tead, kes oli Anatoli Aleksandrovitši viimane aspirant?” Loomulikult ma ei teadnud. Selgus, et mina olin Sobtšaki viimane aspirant ja Dmitri Medvedev olevat olnud eelviimane.

Putin pidas eestlastega läbirääkimisi


Vladimir Juškin, Edgar Savisaare nõunik aastail 1990–1992, meenutab, et eestlastel olid kokkupuuted ka Putiniga, kes saabus Sobtšaki korraldusel 1990. aasta sügisel Eestisse Savisaare valitsusega läbirääkimisi pidama.

Putin oli Eestis 17. ja 18. septembril ning pidas läbirääkimisi majanduspiiri kehtestamise üle. Eesti poolt esindas kõnelustel üleminekuvalitsuse konsultant Jevgeni Vassiljev.”

Juškini sõnul jättis Putin endast Eestis olles tagasihoidliku inimese mulje. „Aruandes, mille Vassiljev mulle pärast esitas, oli kirjas, et Putini suhtlusstiil oli heatahtlik ja sõbralik, Eesti poole esindajaid, kes olid tema eakaaslased, ta teietas. Pärast läbirääkimiste ametliku osa lõppu käidi saunas ja joodi teed ning vesteldi poliitikast. Putini sõnadest jäi mulje, et ta toetab Eesti iseseisvumist.”

Artikkel tähtsast külaskäigust
Artikkel tähtsast külaskäigustFOTO: AJALEHT ESTONIJA ARHIIV

Majanduspiiri ja koostöö protokoll, mille Leningradi poolelt kinnitas Putin, sai allkirjad 18. septembril Narva-Jõesuus.

Juškini ja Putini teed ristusid korraks veel ka hilisemal ajal. „Juba pärast Savisaare valitsuse tagasiastumist organiseerisin Peterburi linna välissuhete komitee juhataja Tšurovi abiga Eesti ärimeestele kohtumise Putiniga. Eestlaste mureks oli see, et Eesti sadamad ei tule toime nende metalliveo mahtudega, mis tollal olid. Toona oli ju Eesti suuruselt teine värviliste metallide eksportija terves Euroopas.”

Putin on hea värbaja. Ta näeb inimeste nõrkusi ja võtab neist kohe kinni. Ja ta hoiab selle abil neid tänaseni.

Professionaalne värbaja


Küsimusele, kas selles pole vastuolu, et Jeltsini järel Venemaa teiseks demokraadiks tituleeritud Sobtšaki kaaskondlased hävitasid 2000-ndatel Venemaal kõik 1990-ndatega kätte võidetud vabadused, vastab Juškin, et tegemist polnud Sobtšaki lähikondlastega, vaid inimestega, kelle KGB tema meeskonda 1980-ndate lõpus infiltreeris. Juškini sõnul võttis Putin presidendiks saades need ennast lojaalsena näidanud inimesed endaga Moskvasse kaasa.

„On hästi teada, et Putin väärtustab ainult isiklikke sõpru ja sugulasi ega anna neid kunagi ära. Siin toimib veel üks Putini oluline iseloomuomadus: ta on hea värbaja. Ta näeb inimeste nõrkusi ja võtab neist kohe kinni. Ja ta hoiab selle abil neid tänaseni. Ta on väga professionaalne. Putini lähikonna moodustavad tema värvatud ja end lojaalsena tõestanud inimesed.”

Igor Setšin (vasakul) alustas oma karjääri Putini abilise ja kohvrikandjana. Saanud Venemaa presidendiks, tegi Putin Setšinist Venemaa rikkaima mehe, andes talle üle vangistatud Hodorkovski firma Jukos varad.
Igor Setšin (vasakul) alustas oma karjääri Putini abilise ja kohvrikandjana. Saanud Venemaa presidendiks, tegi Putin Setšinist Venemaa rikkaima mehe, andes talle üle vangistatud Hodorkovski firma Jukos varad.FOTO: KUVATÕMMIS

Tallinna linnapead hoidsid suhteid


See ei jäänud Putini viimaseks Eestis käiguks. Hardo Aasmäe, Tallinna linnapea aastail 1990–1992, oli peale Juškini, Raidla ja Savisaare nõuniku Olev Kanguri üks neist, kes Eestis Sobtšaki ja tema lähikondlastega suhteid hoidis.

Sidemed ei katkenud ka Tallinna järgmise linnapea Jaak Tamme ajal (1992–1996). 15.–16. märtsil 1996 saabus Tallinna Peterburi linna ja Leningradi oblasti delegatsioon, mida juhtis Sobtšaki esimene asetäitja ja välissuhete komitee juhataja Vladimir Putin, keda teiste hulgas saatis tema tollane asetäitja, tänane Rosnefti juht ja aktsiate enamuse omanik Igor Setšin, kellele pärast Mihhail Hodorkovski türmi pistmist anti enamik naftafirma Jukos varasid. Kuid siis oli tegemist Putini abilisega, kes rohketel fotodel on jäädvustatud Putini kohvreid ja spordikotte kandmas.

Anatoli Sobtšak ja Edgar Savisaar 1991. aasta novembris läbirääkimistel Narvas. Nende taga seisavad Vladimir Juškin, Raivo Vare, Jüri Raidla ja Hardo Aasmäe.
Anatoli Sobtšak ja Edgar Savisaar 1991. aasta novembris läbirääkimistel Narvas. Nende taga seisavad Vladimir Juškin, Raivo Vare, Jüri Raidla ja Hardo Aasmäe.FOTO: RAHVUSARHIIVI FILMIARHIIV

Visiidi fookus oli neile aastatele omaselt transiidil, metalliäril ja kuritegevuse ohjeldamisel. Putin käis saatjatega Pikal tänaval Vene saatkonnas kohtumas suursaadik Aleksandr Trofimoviga, kelle kogu diplomaatiline karjäär oli seotud Aafrika maadega, kuid kes läheb ajalukku ikkagi kui Venemaa föderatsiooni esimene suursaadik taasiseseisvunud Eestis. Putin kohtus ka peaminister Tiit Vähi ja linnapea Jaak Tammega. Kõrgete külalistega käidi Eesti Pangas ja majandusministeeriumis ning Muuga sadamas ja EMEX-is, mis tollal oli Eesti monopoolne metallieksportija.

Kui Vladimir Putin oleks olnud väga särav isiksus, siis oleks see loomulikult meelde jäänud, aga sellest pole ühtegi erilist mälestuskildu.

Tallinna linnaisad võõrustasid külalisi raekojas. Kohtumisel osalenud Tallinna kauaaegne linnasekretär Toomas Sepp sõnab, et Putiniga kohtumine ei jätnud erilist muljet. „Raekojas sai üksjagu inimesi vastu võetud, kuid sellest visiidist ei mäleta ma mitte midagi. Kui Vladimir Putin oleks olnud väga särav isiksus, siis oleks see loomulikult meelde jäänud, aga sellest pole ühtegi erilist mälestuskildu. Mäletan, et mind oli palutud raekotta külalisi vastu võtma, sest oskan hästi vene keelt, ja see on kõik. Pärast tuli Anatoli Sobtšakilt tänukiri selle eest, et Putini juhitud delegatsiooni Tallinnas soojalt vastu võtsime.”Galerii

Viisakas inimene


Ehkki ürituse ametlikus programmis oli kohtumine toonase peaministri Tiit Vähiga, kinnitab Vähi, et tema 1996. aastal Putinit vastu ei võtnud ja temaga visiidi ajal ei suhelnud. „Olen Putiniga elus vaid korra kokku puutunud ja suhelnud. Kui 1992. aastal peaministriks sain, siis käisin märtsis või aprillis Peterburis ja kohtusin Anatoli Sobtšakiga. Pärast seda sõime Smolnõis Sobtšaki ja tema delegatsiooniga lõunat. Istusin oma delegatsiooniga Sobtšaki vastas ja rääkisime palju. Sobtšaki paremal käel istus Vladimir Vladimirovitš Putin, kes ei öelnud lõunasöögi ajal ühtegi sõna. Pärast lõunasööki peatusin mõne minuti koridoris, Putin tuli minu juurde ja vahetasime paar sõna.”

Millest Vähi Putiniga rääkis? „Kohtumine Putiniga kestis võib-olla kolm minutit ning selle jooksul vahetasime viisakusi. Kõik tööasjad rääkisime Sobtšakiga ära ning poleks viisakas olnud, kui kohtumise ajal vait olnud Putin oleks neid minuga arutama tulnud. Putin on viisakas inimene.”

Kuulekad käsutäitjad Putin ja Medvedev

Dmitri Medvedevi (paremal) töö Sobtšaki juures seisnes külaliste vastuvõtmises ja nende registreerimises ning neile tee pakkumises. Lühidalt öeldes umbes sama, mida teevad tänapäeval sekretärineiud. Fotol võtavad Sobtšak ja Medvedev vastu kaugeid väliskülalisi.
Dmitri Medvedevi (paremal) töö Sobtšaki juures seisnes külaliste vastuvõtmises ja nende registreerimises ning neile tee pakkumises. Lühidalt öeldes umbes sama, mida teevad tänapäeval sekretärineiud. Fotol võtavad Sobtšak ja Medvedev vastu kaugeid väliskülalisi.FOTO: AFISHA.RU

Peterburi politoloog ja ajakirjanik ning pikaajaline linnasaadik Boriss Višnevski ütleb, et Peterburi esimene linnapea Anatoli Sobtšak armastas end ümbritseda endiste kompartei funktsionääride ja KGB töötajatega, sest nood täitsid tema käske tõrkumata.

19. veebruaril 2020 62-aastaselt surnud Sobtšak oli vastuoluline isiksus, kelle puhul negatiivne kaalus lõppkokkuvõttes positiivse üle, arvab Višnevski.

Te tundsite Anatoli Sobtšakki ja nägite teda kõrvalt. Kuidas hindate praegu tema tegevust poliitikuna?

Ta oli väga vastuoluline isiksus. Oma karjääri alguses oli ta üks demokraatia ja seaduskuulekuse sümboleid. Paljude jaoks sümboliseeris ta lootust uuele elule. Aastatel 1989–1991 oli ta Peterburis meeletult populaarne ning ilma vähima kahtluseta üks olulisemaid arvamusliidreid. Ta oli inimeste jaoks ebajumala staatuses ning selle najal sai ta Leningradi linnanõukogu esimeheks ja hiljem Peterburi linnapeaks. Tal oli väga laialdane toetus.

Ent kohe, kui ta sai Peterburi juhiks, hakkasid ilmnema tema negatiivsed omadused. Ehkki teda peeti üheks demokraatliku liikumise juhiks ja üheks Venemaa peamiseks demokraadiks, ei viljelenud ta linnajuhina demokraatiat. Linnanõukogu saadikutesse suhtus ta nagu professor esimese kursuse üliõpilastesse ja arvas, et saadikud vaid segavad teda õigeid otsuseid langetamast. Linnapeaks saades teatas ta avalikult, et kui talle linnanõukogu otsused ei meeldi, ei kavatse ta neid täita.

Linnapeaks saanuna hakkas ta end ümbritsema kommunistliku nomenklatuuri liikmetega ja Leningradi KGB töötajatega ning nimetas neid ametisse. Kõige eredam näide on loomulikult Vladimir Putin, kes oli Sobtšaki nõunik, kui too sai linnanõukogu esimees. Hiljem oli Putin linnapea esimene asetäitja ja töötas Sobtšaki heaks nii kaua, kuni Sobtšak kaotas 1996. aastal valimised. Suhtumine Sobtšakki muutus pärast 1991. aastat kiiresti negatiivseks, sest ta oli üleolev, suhtus tavainimestesse halvasti ja oli ükskõikne avaliku arvamuse vastu. Ta lubas endale ka solvavaid repliike oma oponentide kohta. Sobtšak läks kahtlemata ajalukku ning tal oli positiivseid ja negatiivseid iseloomuomadusi, kuid minu isiklik arvamus on, et tas oli negatiivset rohkem kui positiivset.

Miks ta otsustas end ümbritseda põhimõttetute karjeristidega nagu Putin, Medvedev, Narõškin, Mutko jt?

Sobtšakil oli nendega lihtne, sest nad ei hakanud talle kunagi vastu. Nad rääkisid Sobtšakile seda, mida ta tahtis kuulda: et tal on alati õigus ja kui midagi ei õnnestu, siis on süüdi tema vaenlased või kadestajad. Nad ei vaielnud talle mitte kunagi vastu ja käitusid nagu tema alamad.

Sobtšaki põhiprobleem seisnes selles, et ta tahtis enda ümber näha mitte kaasvõitlejaid, vaid alamaid. See on klassikaline autoritaarse juhi iseloomujoon. Kuna Vladimir Putin töötas KGB-s, siis ta sobis sellesse rolli suurepäraselt. Dmitri Medvedev ei mänginud Sobtšaki ajal mingit rolli. Ta oli mõnda aega Sobtšaki abiline, kui Sobtšak oli linnanõukogu esimees. Medvedev istus vastuvõturuumis ning vastas telefonikõnedele ja registreeris külalisi, kes Sobtšaki juures käisid. Narõškinit ja teisi ei mäleta ma üldse, sest need olid nii väikesed tegelased, et mul polnud nendega mingeid kokkupuuteid.

Sobtšak määras Peterburis juhtivatele kohtadele endisi kohalikke parteibosse ja KGB töötajaid, muu hulgas neid, kes olid dissidente jälitanud. Need inimesed olid tema jaoks mugavad, sest nad olid kuulekad ja sobisid hästi sellesse autoritaarsesse süsteemi, mida ta üritas enda ümber rajada. Leningradi linnanõukogu saadikud olid selle vastu ja üritasid teda ümber veenda, kuid see ei meeldinud Sobtšakile üldse. Tema jaoks oli olemas „õige” ehk tema enda arvamus ja „vale” ehk ülejäänute arvamus.

Kas teie jaoks polnud imelik, et inimesed, kes 1990-ndatel tassisid Sobtšaki asju ja keetsid talle teed, tõusid 2000-ndatel Venemaa etteotsa?

See sai võimalikuks, sest Putin sai presidendiks ja võttis enamiku oma kaastöötajaid Peterburist Moskvasse kaasa. Kui seda poleks juhtunud, oleksid need inimesed jäänud edasi „mittekellekski”. Sest oma oskuste ja teadmistega poleks nad normaalsel, demokraatlikul maal ja demokraatlikus võimusüsteemis iialgi suutnud karjääri teha. Kuid toona oli kombeks valida kaadrit mitte professionaalsuse, vaid lojaalsuse järgi. Täpselt nagu nõukogude ajal.

Mis on saanud Sobtšaki lemmikutest?

Kooperatiivi Ozero osalised ja Sobtšaki asetäitjad valitsevad praegu Venemaad. Fotol asetavad pärast Sotši olümpiamänge „dopinguministri” kuulsuse omandanud Vitali Mutko ja Sobtšak pärja suure isamaasõja monumendile.
Kooperatiivi Ozero osalised ja Sobtšaki asetäitjad valitsevad praegu Venemaad. Fotol asetavad pärast Sotši olümpiamänge „dopinguministri” kuulsuse omandanud Vitali Mutko ja Sobtšak pärja suure isamaasõja monumendile.FOTO: AFISHA.RU

Venemaad on viimase kahe kümnendi vältel valitsenud endised Sobtšaki asetäitjad ja suvilakooperatiivi Ozero liikmed. Kus on Sobtšaki mehed täna?

Dmitri Kozak

1985. aastal lõpetas ta kiitusega Leningradi riikliku ülikooli õigusteaduskonna, kus tol ajal õpetas Anatoli Sobtšak. Aastail 1985–1989 oli Kozak prokurör, seejärel Leningradi prokuratuuri vanemprokurör. 1990–1991 Leningradi linna täitevkomitee juriidilise osakonna juhataja asetäitja, alates 1994 Peterburi linnavalitsuse liige. Aastail 2004–2007 oli Kozak Lõuna föderaalringkonnas presidendi täievoliline esindaja, hiljem nimetati ta regionaalarengu ministriks. Alates 2008. aastast Venemaa föderatsiooni asepeaminister, vastutas Sotši taliolümpiamängude eest. Alates 2014. aasta märtsist kureeris ta Krimmi ja Sevastopoliga seotud küsimusi. 2020. aastast on Kozak ametis residendiadministratsiooni juhi Anton Vaino asetäitjana

Igor Setšin

1988. aastast alates töötas Leningradi linnanõukogu sõpruslinnade osakonnas, kus kureeris Leningradi koostööd Rio de Janeiroga ning hiljem Barcelona ja Milanoga. 1991. aastast töötas Setšin Peterburi linnavalitsuses, kuni 1996. aastani oli ta linnapea esimese asetäitja Vladimir Putini asetäitja. Aastail 1998–2004 töötas Setšin eri ametikohtadel Putini administratsioonis, aastatel 2008–2012 oli ta asepeaminister, 2012. aastast Rosnefti president.

Dmitri Medvedev

1989. aastal Leningradi riikliku ülikooli aspirant ja Sobtšaki usaldusisik NSV Liidu rahvasaadikute valimistel. 1990. aastatel töötas ta Peterburi linnavalitsuse välissuhete osakonnas. Aastail 2008–2012 Venemaa president, 2012–2020 Venemaa föderatsiooni peaminister. 2020. aastast Venemaa julgeolekunõukogu esimehe asetäitja.

Anatoli Tšubais

1990. aastal sai noorest majandusteadlasest Tšubaisist Leningradi linnanõukogu täitevkomitee esimehe esimene asetäitja ja Anatoli Sobtšaki peamine majandusnõunik. 1991–1994 oli ta Venemaa riikliku varahalduse komitee esimees. Endine Rosnano juht ja asepeaminister, praegu Venemaa presidendi eriesindaja rahvusvaheliste organisatsioonide juures.

Vladimir Putin

Aastail 1990–1991 Leningradi linnanõukogu esimehe nõunik, 1991–1996 Leningradi (Peterburi) linnapea kantselei välissuhete komisjoni esimees, hiljem Peterburi linnapea esimene asetäitja . Pärast Sobtšaki kaotust 1996. aasta kubernerivalimistel lahkus Putin Sobtšaki juurest ja asus tööle Venemaa föderatsiooni presidendi administratsiooni. 1999. aasta augustist detsembrini ja aastail 2008–2012 Venemaa peaminister. Aastail 2000–2008 ja alates 2012. aastast Venemaa föderatsiooni president.

Aleksei Miller

Aastail 1991–1996 töötas Leningradi linnanõukogu täitevkomitee majandusreformi komitees ja Peterburi linnavalitsuse välissuhete komitees. Alates 2001. aastast Gazpromi juhatuse esimees.

Aleksei Kudrin

Alates 1990. aastast Leningradi linnanõukogu täitevkomitee majandusreformi komitee aseesimees, seejärel alates 1991. aastast Peterburi majandusarengu komitee aseesimees. Alates 1992 Peterburi linnavalitsuse finantsosakonna esimees. Alates 1993. aastast linnapea asetäitja. Lahkus Sobtšaki juurest pärast kaotust 1996. aasta kubernerivalimistel. 2000–2011 Venemaa föderatsiooni rahandusminister, 2013–2018 Putini majandusnõunik. Praegu Venemaa finantskontrolli juht.

Sergei Narõškin

Aastail 1992–1995 juhtis üht Peterburi linnavalitsuse majandus- ja rahanduskomitee osakonda. Aastail 2004–2008 oli valitsusaparaadi juht ja asepeaminister, 2008–2011 presidendi administratsiooni juht. 2011–2016 Vene riigiduuma esimees, alates 2016. aastast Venemaa välisluure (SVR) juht.

German Gref

1990–1993 Leningradi riikliku ülikooli õigusteaduskonna aspirant. Alates 1992. aastast Peterburi administratsiooni varahalduskomitee Petrodvortsovõi rajooniagentuuri juhataja, seejärel Peterburi Petrodvortsovõi rajooni juhi asetäitja, 1994. aastast Peterburi linnavara halduskomitee juhataja asetäitja, 1997. aastast Peterburi asekuberner. Aastail 2000–2007 Kasjanovi ja Fradkovi valitsuse majandusarengu minister. Oktoobrist 2007 seniajani Venemaa Sberbanki juhatuse esimees.

Vitali Mutko

Aastail 1983–1991 oli Leningradi Kirovi rajooni rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee esimees. Alates 1992. aastast Peterburi abilinnapea ja linnavalitsuse sotsiaalküsimuste komisjoni esimees. Pärast Sobtšaki kaotust valimistel lahkus Sobtšaki juurest. 1997–2003 jalgpalliklubi Peterburi Zenit president. 2008–2016 Venemaa föderatsiooni spordiminister, 2016–2020 asepeaminister. Praegu riigifirma Dom.rf juht.

Allikas