Silt: rna

Eestinen, Tervis, Uudised, Välisuudised
Ootamatu avastus: neandertali geen vähendab oluliselt raske koroona tõenäosust

Teadlased tegid kindlaks, et neandertallastelt päritud geen vähendab teatud inimestel 22 protsendi võrra raske koroonahaiguse tõenäosust.

Teadlased võrdlesid 2200 inimese geene neandertallaste omadega. Selgus, et inimestel, kel on on teatud neandertali geenid, põevad koroonat raskel 22 protsenti väiksema tõenäosusega, vahendab Daily Mail.

Koroona põdemise osas kasulikud geenid asuvad 12. kromosoomis, kus on kokku 75 000 ühikut pärilikkusainet DNA-d.

Teadlased avastasid, et inimesed, kel on neandertali geenid OAS1, OAS2 ja OAS3, toodavad need geenid ensüüme, mis aitavad võidelda koroona-sarnaste RNA viirustega.

Uuringu viisid läbi dr Svante Pääbo Leipzigis asuvast Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudist ja professor Hugo Zeberg Rootsi Karolinska instituudist.

Varem tehti kindlaks, et 3. kromosoomis asuv neandertali geen muudab mõnedel inimestel koroona läbipõdemise raskemaks. Samas rohkem on inimestel levinud need neandertali geenid, mis vähendavad raske koroonahaiguse ohtu. Koroona mõistes kasulikud neandertali geenid on hinnanguliselt kolmandikul inimestest.

Uuring on avaldatud teadusajakirjas PNAS.

Genes from NEANDERTHALS slash the risk of severe Covid-19 by 22%

Researchers compared the DNA of 2,200 Covid-19 patients with Neanderthals People with Neanderthal stretch of DNA are 22% less at risk of severe infection Another piece of Neanderthal DNA on chromosome 3 actually increases risk 1 in 8 has the disadvantageous Neanderthal DNA on chromosome 3, whereas around 1 in 3, and up to half, of Eurasians have beneficial chromosome 12 DNA Three genes inherited from Neanderthals slash the risk of severe Covid-19 by 22 per cent, a new study has revealed.

//cdn.embedly.com/widgets/platform.js

The post Ootamatu avastus: neandertali geen vähendab oluliselt raske koroona tõenäosust appeared first on eestinen.
Loe otse allikast

Tervis
Andres Merits: kas äsja avastatud viirusetüvede ohtlik hübriid võib muuta koroonapandeemia kulgu?
Andres Merits

Teadlaste tänase teate kohaselt avastati Californias Briti ja California viirusetüvede niivõrd ohtlik hübriid, et see võib lausa muuta koroonapandeemia kulgu. Forte uuris viroloog Andres Meritsalt, kas see, kui ohtlike viirusetüvede genoomid hakkavad omavahel kombineeruma, võib tõesti tuua kaasa tõsise pöörde.

Väljaande NewScientist andmeil on hübriidviirus Ühendkuningriigis avastatud ülinakkava B.1.1.7 variandi ja Californiast pärineva B.1.429 variandi kombinatsiooni tulemus, mis võib olla hiljutise Los Angelese puhangu peamine põhjus, kuna see mutatsioon muudab selle vanade antikehade suhtes resistentseks.

Hübriidi avastas Bette Korber Los Alamose riiklikust laborist New Mexico osariigis. Kui need andmed kinnitust leiavad, oleks see esimene juhtum, kui selle pandeemia käigus avastaks erinevate tüvede genoomide kombinatsioon.

Erinevalt tavalisest mutatsioonist, kus muutused kogunevad ükshaaval, mistõttu tekkisid näiteks sellised variandid nagu B.1.1.7, võib hübriidne kombinatsioon koondada mitu mutatsiooni ühe korraga. Enamasti ei anna need viirusele eeliseid, kuid aeg-ajalt võib ka seda ette tulla.

Londoni ülikooli kolledži professori Fran?ois Ballouxi sõnul võib sellel avastusel olla suur tähtsus. Paljud peavad seda SARS-CoV-2 tekkeks, kuna sarnane kombineerimine võib viia uute ja veelgi ohtlikumate variantide tekkimiseni, ehkki pole veel selge, kui suurt ohtu esimene teada olev juhtum võib kujutada. Forte palus teemat kommenteerida Andres Meritsal.

Kui tõenäoline on see, et viiruse erinevate tüvede genoomid omavahel kombineeruvad?

Nii Briti tüvi kui ka Lõuna-Aafrika ja Brasiilia variandid on tekkinud üksteisest sõltumata. Kuna neil on mitmed sarnased omadused, siis on viirus sarnaste probleemide lahendamiseks tulnud välja suhteliselt sarnaste lahendustega. Nende vahel on ka erinevusi ja kõige olulisem nendest on mutatsioon ogavalgu positsioonis 484. Seal peaks olema glutamiinhape aminohappekoodis E, kuid mutandil on lüsiin ehk aminohappekoodis K.

Briti tüves seda pole, kuid Brasiilia ja Lõuna-Aafrika omas on. Ilmselt on tegemist erinevate eesmärkidega, kuna selle mutatsiooni bioloogiline efekt tundub olevat mitte soodustada seondumist retseptorile, vaid pigem vältida immuunvastuse toimet.

Aga kas need saavad omavahel kombineeruda? Me näeme, et Briti tüvesse tekib aeg-ajalt 484 mutatsiooni. Aga küsimus on selles kas ta sellega kokku sobib.

Lühidalt: mitte kõik mutatsioonid ei sobi omavahel kokku. Isegi eraldi võttes võib neil olla viiruse jaoks kasulik ja inimese jaoks kahjulik efekt, aga nad lihtsalt ei sobi kokku. Seda nimetatakse epistaatiliseks efektiks ehk üks mutatsioon välistab teise mutatsiooni positiivse efekti olemasolu. Eraldi on nad efektiivsed, kuid koos nad ei tööta.

Selle tõttu ei saa öelda, et Briti ja Lõuna-Aafrika kombinatsioon ohtlik, muidugi ei tohi seda alahinnata. See, et „kaks pluss kaks on neli”, viroloogias enamasti ei kehti.

Kõikidel viirustel, eriti RNA-viirustel -sh. koroonaviirustel- on tohutu potentsiaal omavahel geneetilist materjali vahetada. Selle eelduseks on, et inimene nakatub korraga kahe viirusega. Mida rohkem viiruseid liigub, seda suurem see tõenäosus on, sest iseenesest pole see lihtne, kuna eeldab nakatumist enam-vähem samal ajal. Ei saa nakatuda suure vahega, sest siis ühe viiruse-vastased antikehad blokeerivad teise ära. Kombinatsioon võib olla see koht kust tulevad uued variandid, seni väga tugevaid tõendeid, et midagi sellist on toimunud, pole. Pigem on tegemist mutatsioonide kogunemisega.

Kas teoorias võib selline kombineerumine ning uue ja ohtliku hübriidi tekkimine anda kogu pandeemiale täiesti uue pöörde?

Raske öelda. On näiteid pandeemiatest, mis on alguse saanud ühest ainsast mutatsioonist, mis muudab viiruse omadusi oluliselt ja saab hiljem vaid tagantjärele tark olla, mida ta tegi.

Kas see, aga pandeemia kulgemist radikaalselt muudab? Pigem mitte. Praegu on selleks vaktsiinide laialdasem kasutamine, mis läheb eksponentsiaalselt üles lähema kuue kuu jooksul.

Kas suveks on reaalne Eestis riskirühmad ära vaktsineerida?

Ma loodan, et see juhtub tunduvalt varem. Ma usun, et valitsuse eesmärk võimaldada maiks vaktsineerimist kõigile soovijatele, on Eesti puhul võimalik. Meid on vähe ja vaktsiini on tellitud arvestusega, et iga täiskasvanu kohta tuleb seitse doosi.

Lepingutes on see kirjas. See, kas kõik partnerid suudavad oma vaktsiini turule tuua ja sellistes kogustes tarnida, on teine küsimus. Nagu näeme, siis päriselus see ei taha toimida.

Eestis on viimastel nädalatel kõlanud imelikud nõudmised tuua venelaste vaktsiini Sputnik V. Kas see ei ole ebareaalne, arvestades seda, et Venemaa tervishoiuministeeriumi hinnangutel saavad nad Venemaal ise 145 miljonist inimesest ära vaktsineeritud kõigest 30 miljonit, kuna Venemaa tootmisvõimsus on väike?

Sputnik pole esitanud rahuldavaid kliiniliste uuringute tulemusi, mis on loa saamise eelduseks Euroopas.

Teine asi on ka see, kuidas on korraldatud Venemaal tootmisprotsess ja kuidas vastab see Euroopas kehtivatele nõuetele. Ja kolmandaks, Venemaa võimekus vaktsiini toota on paremal juhul neli miljonit doosi kuus. Seda tahetakse suurendada kümne miljonini kuus.

See aga tähendab omakorda seda, et raviks läheb tarvis kahte doosi ning suveks on vaktsineeritud 30 miljonit inimest.

Nii, et ühesõnaga on see Eestis kellegi fantaasiavili?

Jah, just nagu kuskil oleks miljoneid vaktsiinidoose, mida saaks kohe kasutada. Venemaa ei suuda Sputnikut toota kogustes, mis oleksid võrreldavad Pfizeri või AstraZeneca mahtudega. Olemasolevad andmed ei viita sellelegi, et Venemaa vaktsiinitootmine oleks selline, mis lubaks Euroopa ravimikriisi lahendada.

Kui Eesti oleks Venemaa hiiglama hea sõber ja saakski sealt miljon doosi kätte, siis see tähendaks seda, et Venemaal endal tuleks vaktsineerimine nädalaks seisma panna. See ei tundu reaalne. Venemaalt on võimalik saada vaid väga väike hulk vaktsiini.

Sputnik V ei ole halb, see on selgelt efektiivne. Ta on targalt kokkupandud ja pole mingit põhjust, miks ta ei peaks töötama.

Probleemid on tootmisega?

Probleemid on kliiniliste katsetuste andmete usaldusväärsusega ja nad pole võimelised seda tootma arvestavates kogustes. Kõige suurem number, mis ma olen näinud, on kümme miljonit doosi kuus. See tähendab, et Venemaa vajaduste katmiseks kulub poolteist aastat.

Pfizer on lubanud toota poolteist miljardit doosi aasta lõpuks. See number on hoopis teisest kategooriast.

Allikas

The UK and California variants of coronavirus appear to have combined into a heavily mutated hybrid, sparking concern that we may be entering a new phase of the covid-19 pandemic

Two variants of the SARS-CoV-2 coronavirus that causes covid-19 have combined their genomes to form a heavily mutated hybrid version of the virus. The “recombination” event was discovered in a virus sample in California, provoking warnings that we may be poised to enter a new phase of the pandemic.

The hybrid virus is the result of recombination of the highly transmissible B.1.1.7 variant discovered in the UK and the B.1.429 variant that originated in California and which may be responsible for a recent wave of cases in Los Angeles because it carries a mutation making it resistant to some antibodies.

The recombinant was discovered by Bette Korber at the Los Alamos National Laboratory in New Mexico, who told a meeting organised by the New York Academy of Sciences on 2 February that she had seen “pretty clear” evidence of it in her database of US viral genomes.

If confirmed, the recombinant would be the first to be detected in this pandemic. In December and January, two research groups independently reported that they hadn’t seen any evidence of recombination, even though it has long been expected as it is common in coronaviruses.

Unlike regular mutation, where changes accumulate one at a time, which is how variants such as B.1.1.7 arose, recombination can bring together multiple mutations in one go. Most of the time, these don’t confer any advantage to the virus, but occasionally they do.

Recombination can be of major evolutionary importance, according to Fran?ois Balloux at University College London. It is considered by many to be how SARS-CoV-2 originated.

Recombination could lead to the emergence of new and even more dangerous variants, although it isn’t yet clear how much of a threat this first recombination event might pose.

Korber has only seen a single recombinant genome among thousands of sequences and it isn’t clear whether the virus is being transmitted from person to person or is just a one-off.

Recombination commonly occurs in coronaviruses because the enzyme that replicates their genome is prone to slipping off the RNA strand it is copying and then rejoining where it left off. If a host cell contains two different coronavirus genomes, the enzyme can repeatedly jump from one to the other, combining different elements of each genome to create a hybrid virus.

The recent emergence of multiple variants of the new coronavirus may have created the raw material for recombination because people can be infected with two different variants at once.

“We may be getting to the point when this is happening at appreciable rates,” says Sergei Pond at Temple University in Pennsylvania, who keeps an eye out for recombinants by comparing thousands of genome sequences uploaded to databases. He says there is still no evidence of widespread recombination, but that “coronaviruses all recombine, so it’s a question of when, not if”.

The implications of the finding aren’t yet clear because very little is known about the recombinant’s biology. However, it does carry a mutation from B.1.1.7, called ?69/70, which makes the UK virus more transmissible, and another from B.1.429, called L452R, which can confer resistance to antibodies.

“This kind of event could allow the virus to have coupled a more infectious virus with a more resistant virus,” Korber said at the New York meeting.

Lucy van Dorp at University College London says that she hadn’t yet heard about the recombinant, but “would not be overly surprised if some cases start to be detected”.

Anekdoodid
Filosoofilised mõtteterad tervisespordist

Filosoofilised mõtteterad tervisespordist:

1. Minu vanaema hakkas kõndima 5 km päevas, kui ta sai 60 aastat vanaks. Praeguseks on ta 97 ja meil pole õrna aimu, kus ta võiks olla…

2. Eelmisel aastal astusin terviseklubisse, raiskasin selle peale 400 eurot, kuid ei kaotanud ainsatki kilogrammi! Pigem vastupidi…. Järeldus – ilmselt peab seal aeg-ajalt ikka kohal ka käima…

3. Hommikvõimlemist peaks tegema varahommikul, enne, kui aju aru saab, mis teoksil.

4. Ma ei tee kummardusi, et puudutada sõrmedega varbaid, sest kui Vanajumal oleks tahtnud, et me seda suudaksime, oleks ta varbad paigutanud kehal tunduvalt kõrgemale.

5. Mulle pakuvad tõelist naudingut pikad jalutuskäigud. Eriti, kui neid teevad inimesed, kes mind tõeliselt ärritavad.

6. Mul on väga viletsad puusad, kuid õnneks mu kõht varjab selle puuduse.

7. Sportides iga päev, lood eeldused sellele, et surres oled täiesti terve.

8. Ja lõpetuseks: ma ei hakka jooksmas käima juba ainuüksi sellepärast, et sellise tegevuse juures on oht, et alkohol võib klaasist välja loksuda.

Eesti, Teadus
Eesti esimeselt ilmatargalt Želninilt võtsid paljud eeskuju. Ühe suure eksimuse tekitas tagurpidi seapõrn

Just tänu Vadim Želninile on Eesti praegu ilmatarkade arvukuselt tuhande elaniku kohta maailmas kõrgel kohal, arutles tuntud klimatoloog Ain Kallis legendaarse piibuga vana tähendusele mõeldes tunamullu Maalehele. Et just täna on pea eksimatu ilmatarga 112. sünniaastapäev, avaldame Maalehe arhiivist toonase loo.

Artikkel ilmus esmakordselt 28. aprillil 2019.

Kui Ain Kallist uskuda, siis toona peale Vadim Želnini ehk piibuga vana, nagu teda rahva seas kutsuti, meil teisi ilmatarku polnudki. Vaatlejaid kindlasti oli, aga neid, kes oma ennustusi avalikkuse ette paiskasid, mitte. Eestis oli see 1960. aastate alguses uus nähtus. Ja küllap seepärast Vellavere vana nii tuntuks saigi.Želnin mainis alati ka ära, et Eesti on oma looduslike tingimuste poolest väga erinev ning tema ennustused kehtivad just Tartumaa kohta.

Tänu Želninile kerkisid varsti Eesti teisteski piirkondades esile oma ilmatargad. Või kui kohe ennustama ei hakatudki, siis innustas tema eeskuju paljusid looduse ilminguid ja muutusi loomastiku ja taimede elutsüklis tähele panema ning nende üle mõtlema.

“Samas üks väheseid eksameid, kus Eesti ilmalukku läinud mees ülikoolipäevil läbi põrus, oli just meteoroloogias, ja seda kogunisti paar korda,” toob Kallis näite, kui kummalisi seiku võib elu vahel pakkuda.

Õppejõud Kaarel Kirde olla tulevasele ilmatargale läbikukkumist põhjendanud sellega, et tollel polevat matemaatilist mõtlemist…

Juba siis tsurkis inimene kliimat

Kallis mäletab mitmeid vestlusi Želniniga Tõraveres asuva ilmajaama vaatlusväljakul. Ja mida aeg edasi läks, seda enam kurtnud Želnin, et kliima on inimtegevuse tagajärjel muutunud (juba siis!), ära tsurgitud; maailm on mürkide ja palju muuga vussi keeratud. Seepärast hakanud ka ennustused tal sagedamini kihva minema.

Üks drastilisem näide pärineb ilmatarga lõpuperioodist. Želnin oli väga kurb, kui üks põllumees lubas ta piibu puruks lüüa, kuna kogu hein oli vihma alla jäänud, kuigi ennustus oli lubanud kuiva ilma…Maalehe praegune ilmatark, üks auväärsemaid ses seltskonnas, Ilmar Tiismaa Pärnumaalt kipub arvama, et Želnin võis olla üldse esimene, keda ilmatargaks hakati nimetama. Kui oligi teisi, siis neist ei olnud algusaegadel küll midagi kuulda. “Želnin oli ilmatarkade alustala,” ütleb Tiismaa. “Ta oskas hästi loodust vaadelda ning selle järgi, nagu nüüd meiegi püüame, ilma ennustada.”

Igatahes piibuga mehe ennustused läksid küllaltki täppi ja temast kirjutati palju.

Ilmar Tiismaa on 1970. aastatel kahel korral käinud legendaarse Želnini Vellavere kodus külas. Kokku viis nad tollane Jõgeva agrometeoroloogiajaama juhataja Karl Põiklik, kes Tiismaa juhitavas sovhoosis Pärnu lähedal agrometeoroloogilisi vaatlusi tegi.

“Mulle jäi ta meelde targa, piipu popsutava, koduses riides ja kalossides halli habemega mehena. Rääkis hästi tasase häälega ja eks ta üht-teist õpetas ka,” meenutab Tiismaa. Eriti hakkas teda, algajat ilmavaatlejat, Vellaveres räägitud juttude järel huvitama seapõrn. Ja sealtmaalt asus temagi seapõrna uurima.

“Želnin õpetas mind, kuidas ilma jälgida, mida ja kuidas vaadata,” mäletab Tiismaa. “Ta ütelnud sedagi, et teinekord ei lähegi nii nagu arvad, aga kui on staaži ja kogemust, siis palju mööda ei pane.”Aga ükskord Želnin eksis kõvasti. Tiismaa mäletab Želnini toonast kirumist: “Vana mees vaatas seapõrna kogemata valest otsast.”

Ilmatarga kodu saab uue elu

Teisel külaskäigul Vellaverre ostis ta Želninilt, kes nutriaid kasvatas, ka oma sovhoosi karusloomafarmi Pärnumaale nutriaid lisaks hõberebastele ja naaritsatele.Ilmaennustamise kõrval pakkus Želninile meeletut põnevust igasugune eksperimenteerimine, teaduslikud katsed lindude ja loomadega. Aretustöö. Mõni ei jõudnud küla vahel tema “hullusi” ära imestada. Küll pani ka kolhoosi kanalas kukkedele nöörid jalgade külge, et kavaleride valimine jääks kanade peale. Kanad nimelt valivad kukkesid, ja ega kanalasse pole noid kikkaid, kellest kanad ei hooli, vajagi.

Kõlapinda pälvis see, kui ta teaduslikust huvist ristas kodu­emise metskuldiga. Suuremat edu saavutas Želnin lambatõugude ristamisel teiste tõugudega, et villatoodangut parandada ja see lammaste tõugrupp pälvis Eestis 1960. aastatel villatoodangus suisa esikoha. Mehest aga sai loomakasvatusinstituudi teadusnõukogu liige.Läks nii, et 1955. aastal viletsas seisus Vellavere kolhoosi esimeheks panduna juhtis Želnin seda 15 aastat, ja kui see 1970. aastal ühendati naabermajandiga, oldi juba üsna heal järjel.

“Tollal tuli kolhoosirahva hoidmiseks kõikvõimalikke asju otsida ja välja mõelda. Et raha teha ja palka maksta, oli vaja just selliseid otsiva vaimuga mehi, nagu papa Želnin oli,” räägib Jaan Erm, kes mäletab teda poisikeseajast saati.

Erm tunneb nüüdisajal suurt puudust neist, kes oskaks loodust lugeda ja sellest rääkida. “Nüüd näpitakse ekraani ja ei osata loodust vaadatagi,” ohkab Erm.

Želnini kodutalus Vellaveres käivad praegu aga renoveerimistööd. Valge silikaatvooder võetakse maha ja maja hakkab välja nägema pigem sellisena, milline oli enne valgete tellistega katmist. Matsi talul on nimelt uued omanikud, nad ostsid selle viie aasta eest Želnini kasupojalt, kes toimetas seal pärast ilmatarga lahkumist teispoolsusesse 1996. aastal. Sügiseks loodavad sisse kolida.

“Maja oli üsna hästi säilinud, aga me teeme ta nüüd tänapäevasele perele aastaringselt kasutatavaks. Et kunagi siin Želnin elas, on meie jaoks oluline, see annab majale väärtust juurde. Ütleme nii, et tunneme uhkust, et selline ajalugu tal on,” räägib uus peremees, kes tunnistab, et suht noortena neil endil isiklikku mälestust ilmatargast ei saa olla, küll teavad teda juttude järgi.Vellavere külagi pole oma suurmeest unustanud. Küla läbiva matkaraja ääres on ka ilmatarga elu ja tegevust tutvustav infotahvel eesti ja inglise keeles.

Vellavere külagi pole oma suurmeest unustanud.Vellavere külagi pole oma suurmeest unustanud.

Ilmatarga kodutalu nüüdse peremehe sõnul on nad alati silmad lahti hoidnud, et järsku ilmub kusagilt vanade asjade tuhlamisega välja ka ilmatarga kurikuulus piip, aga seni küll mitte. Tegelikult ei ole põhjust seda otsida, sest Vadimi elukaaslane Maimu pani selle talle kirstu kaasa. Koos prillidega. Et kui tal seal neid vaja, on võtta.

Küsimuse peale, kas ehk on mõttes majja mingi muuseuminurgake teha, vastab perenaine, et mõtteid on, aga eks seda aeg näitab. Midagi, mida eksponeerida, ei ole seni välja tulnud, ja üksnes sellest, et ta siin elanud on, ei piisa.

Tartust pärit uued omanikud on talu ajalugu uurinud ja teavad, et talu kuulus Kimmelite perele, kes küüditati. Seejärel asus selles kolhoosi kontor ja ilmatark oli seal esimees ning nii sinna sattuski. Kui Siberis lesestunud Maimu Kimmel lastega Siberist tagasi tuli, nad oma maja muidugi kohe tagasi ei saanud.“Oleme kuulnud, et Želnin aitas Kimmelitel seda maja tagasi saada ja jäi siis ise ka koos Maimuga elama,” räägib perenaine.

Vellavere ilmatarga Vadim Želnini kunagine kodumaja Matsu talu.

Hea auraga paik ilma ennustamiseks

Uutel omanikel on kahju, et 2016. aastal kukkus tormiga alla vana kurepesa, mis oli Želnini ajast väga kuulus. Kui külm kevad oli või kured väga vara tulid, toitis ta neid kaladega. Muidu olid igal aastal seal kured, nüüd pole sinna enam tuldud.

Tartu Ülikoolis bioloogiat õppinud nüüdne Matsi talu perenaine avaldab arvamust, et kuna sel kohal on hea aura, hakkab temagi ehk majas elanud ilmatarga kombel ilma ennustama. Maaleht tegi ettepaneku sellega kohe alustada ja küsis, milline tuleb suvi.

“Mitte väga vihmane ja mitte väga soe. Nii soe ei tule, kui oli eelmine. Selline keskmine klassikaline Eesti suvi. Sääski on tänavu vähe, sama vähe nagu eelmisel aastal. Aga kokkuvõttes võib suvega rahule jääda.”

Uued omanikud on mõelnud tallu ka ilmajaama püsti panna.

AUTOGRAMMIGA FOTOKui selle loo kirjutaja Rein Raudvere 1976. aastal sõjaväes olles ilmatargale kirjutas ja oma kollektsiooni autogrammiga fotot küsis, sai ta koos pildiga ka selle lühikese südamliku kirja.

Kiri ilmatargalt autogrammiga foto juurde, käekirjanäidis
Kiri ilmatargalt autogrammiga foto juurde, käekirjanäidisERAKOGU

Kiri Želninilt

7. mail 1976

Lp. Rein Raudvere!

Tänan ilusa ja soe kirja eest. Loodan et Teie huvi looduse vastu kunagi ei kustu. Ja see oleks hea.

Saadan oma foto. Tegelikult on ülesvõte tehtud 5 a tagasi.

Tervitades

Vadim Želnin

ElukäikVadim Želnin

Autogrammiga foto ilmatargast, ülesvõte aastast 1971
Autogrammiga foto ilmatargast, ülesvõte aastast 1971ERAKOGU

Sündis 12. veebruaril 1909 Peterburis

Suri 3. mail 1996 Vellaveres

Haridus

Valga Vene gümnaasium 1928

Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskond 1938

TRÜ loodusteaduskond 1945

Töö

TRÜ entomoloogia kateedri vanemassistent 1945–1949

TRÜ zooloogiamuuseumi juhataja ja bioloogiajaama vanemassistent 1950–1952

Vellavere kolhoosi esimees 1955–1970

Vellavere kolhoosi nutriafarmi juhataja 1971–1976

Raamat “Nutriakasvatuse kogemusi Vellaveres” 1978

Raamat “Läbi aastaaegade” 1985

Rohkesti artikleid ajakirjades ja ajalehtedes ornitoloogia alalt, linnu- ja loomakasvatusest ning tõuaretusest.

Muu

Loomakasvatusinstituudi teadusnõukogu liige

Eesti Looduskaitse Seltsi auliige

Allikas

Tervis
Puust ja punaseks: kuidas töötab AstraZeneca koroonavaktsiin
$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
$content[‘photos’][0][‘caption’.lang::suffix($GLOBALS[‘category’][‘lang’])]?>
AstraZeneca vaktsiinil on võrreldes turul olevatega nii puuduseid kui ka eeliseid. Autor/allikas: SCANPIX/REUTERS

Reede pärastlõunal teatab Euroopa Ravimiamet, kas Euroopa Liidus tohib kasutusele võtta ka Oxfordi Ülikooli ja ettevõtte AstraZeneca koostöös välja töötatud koroonaviiruse vaktsiini. Novaator uuris, mis eristab seda seni käiku lastud vaktsiinidest.

Olemuslik erinevus
Erinevalt mRNA vaktsiinidest pole nn vektorvaktsiinides olemuslikult mitte midagi uut. Tõsisemalt asuti nendega katseid tegema juba 1990. aastatel. “See ei ole uus leiutis. Jaapanlased on töötanud selle põhjalt välja entsefaliidivaktsiini. Ka Aafrika Ebola epideemia ajal vaktsineeriti inimesi tõhusa vektorvaktsiiniga,” märkis Andres Merits, Tartu Ülikooli rakendusviroloogia professor.

Inimese organismis viiruse vastu aitavate antikehade tekitamiseks peab see esmalt kokku puutuma võõra valguga. Juba kasutusele võetud Pfizer/BioNTechi ja Moderna vaktsiinid põhinevad lipiididega kaetud nanoosakestel, mis sisaldavad mRNA-d. Käskjalg-RNA annab käsu koroonaviiruse ogavalgu valmistamiseks. Immuunsüsteem saab seejärel valgule reageerida. Selle eri osade vastu tekivad mitmed erinevad antikehad.

AstraZeneca kasutab ogavalgu valmistamiseks tarvilike juhiste rakkudesse viimiseks adenoviirust. Inimestel tekitavad samad viirused tavaliselt lihtlabast külmetust.

“Vaktsiinis olevad viirused käituvad nagu viirused ikka ja hakkavad rakke nakatama. Neist viirustest on välja võetud aga kõik see, mis võimaldab neil ennast rakkudes paljundada,” selgitas professor. Samas suudab panna see endiselt raku valmistama viiruse ogavalku, milleks on lisatud viirusele vastav DNA- ehk pärilikkusaine jupp.

Nõnda sõltub nakatatud rakkude arv puhtalt sellest, kui palju adenoviirust inimese lihasesse süstitakse. Mida suurem on kasutatud viiruse kogus, seda tugevam on reeglina immuunvastus. “Seejuures ei teki antikehad mitte ainult ogavalgu, vaid ka kasutatud adenoviiruse vastu,” lisas Merits

Omad probleemid
Nagu mainitud, adenoviirused on äärmiselt tavalised. Enamik inimesi on nende eri tüüpidega nakatunud oma elu jooksul mitmeid kordi. “See tekitab probleemi, sest immuunsüsteem võib suuta adenoviirust ära tunda ja kõrvaldada enne, kui see rakkudesse jõuab,” tõdes Andres Merits.

Sestap kasutab AstraZeneca erinevalt samas nišiš tegutsevatest konkurentidest inimeste adenoviiruse asemel šimpansite adenoviirust. Kõige eelduste kohaselt on puutunud sellega kokku palju vähem inimesi.

Sellele vaatamata lahendab see probleemist vaid poole. Kahte süsti nõudva vaktsineerimiskuuri korral suudab immuunsüsteem lisaks koroonaviiruse ogavalgule ära tunda kasutatud šimpansite adenoviirust. Viirust jõuab vähem rakkudesse ja teistkordse vaktsineerimise mõju on selle arvelt väiksem.

Merits kahtlustab, et just seetõttu tagas AstraZeneca vaktsiin tõhusama kaitse juhul, kui esimest korda süstiti katsealuste lihasesse vähem viirust. Kuu-ajase vahega täieliku vaktsiinidoosi saanutest haigestus COVID-19-sse 38 protsenti. Esimesel korral pool doosi saanutest ilmutas haigussümptomeid aga vaid kümme protsenti. Viimane on võrreldav Pfizeri/BioNTechi ja Moderna vaktsiini tõhususega. “See on praegu puhtalt minupoolne spekulatsioon ja pole ilmselt ainus põhjus, aga see annab lihtsa selgituse,” laiendas professor oma mõtet.

Venemaal loodud Sputniku vaktsiini puhul valiti kitsaskohast mööda hiilimiseks teine tee. Teistkordsel vaktsineerimisel kasutatakse teist adenoviirust kui esimese vaktsineerimise puhul.

“Katseid pole jõutud veel teha, aga kui peame hakkama koroonaviiruse vastu näiteks üle aasta vaktsineerima, võiks olla see üks võimalus, kuidas kindlustada, et vaktsiin iga kord tõhusalt töötab,” sõnas professor. Samuti pole tema hinnangul mingit põhjust arvata, et mRNA- ja vektorvaktsiine ei saaks kasutada läbisegi.

Merits nentis, et mitte ühegi vaktsiini puhul pole veel kindel, kui kaua see inimesi kaitseb. Samuti on veel ebaselge, kas vaktsineeritud inimesed võivad uuesti nakatumise järel levitada viirust teistele inimestele.

Vaktsiini ohutus
Üks on selge. Nii mRNA vaktsiinid kui ka vektorvaktsiinid on oma tööpõhimõttelt äärmiselt ohutud. MRNA-d sisaldav nanoosake ei pea jõudma ogavalgu valmistamiseks rakutuuma. Inimese geene see muuta ei saa. Adenoviirus võib küll põhimõtteliselt inimese genoomiga lõimuda, kuid seda juhtub äärmiselt harva. Kui see peaks juhtuma, pole adenoviirusel erinevalt näiteks herpesviirusest ohtlikke geene.

Teine adenoviiruste ohutuse pant on nende lai levik, mis valmistas probleeme vaktsiini loomisel. “Teisalt kindlustab see meile, et neil põhinev vaktsiin on ohutu. Me kõik oleme nendega nakatunud, elu jooksul tõenäoliselt kümneid kordi. See ei suuda isegi metsikuna tõsist haigust tekitada, liiatigi siis laboris muudetud kujul,” rõhutas Merits.

Kõigi kolme vaktsiini puhul võib esineda valu süstekohas. Harvem kurdetakse pea- ja liigesvalu, väsimuse ja külmavärinate üle.

Pirtsakad rakud
AstraZeneca vaktsiini tootmiseks kasutatakse spetsiaalseid rakuliine, milles suudab end paljundada isegi muudetud viirus. Selleks tarvilikke valke toodavad rakud ise. “Adenoviirusega nakatunud viirused kogunevad peamiselt rakku, seejärel need purustatakse ja puhastatakse väga kõrge tasemeni. Seda on äärmiselt kerge teha,” selgitas professor. mRNA-vaktsiine toodetakse seevastu täielikult n-ö katseklaasis.

Teoreetiliselt on tootmisprotsess kõigis AstraZeneca tehastes samasugune. Ettevõtte juht on aga nentinud, et nende mõnedes tehastes on saagis väiksem.

Rakendusviroloogina pidas Merits seda võimalikuks. “Olen isegi olnud oma laboris kümneid kordi hädas, et katsed ei tule täpselt samamoodi välja. Mõnikord taandub see sellele, et tegime ühe katse kevadel, teise suvel või mõnel juhul veidi erinevale veepuhastusele. Elusal asjal on alati omad kapriisid ja alati me selle põhjuseid ei mõista,” sõnas Merits

Mugavam käitlemine
Nii Pfizeri/BioNTechi kui ka Moderna vaktsiine tuleb talletada väga madalatel temperatuuridel. Neist esimest tuleb transportida -70 °C juures, Moderna vaktsiin nõuab vähemalt -20 °C. Vaktsiinid sulatakse vahetult enne kasutamist.

Pfizeri/BioNTechi vaktsiin tuleb sulatamise järel ära kasutada viie päeva ja Moderna vaktsiin 30 päeva jooksul isegi juhul, kui neid külmkapis hoida. AstraZeneca vaktsiini saab erilise mureta säilitada vähemalt kuus kuud 2–8 °C juures tavalises külmkapis.

“See on tavaline, stabiilne ja normaalne viirusosake, mõni viirus võib seista 4 °C juures kuid, mõni isegi. Peale selle on see valk-DNA-kompleks, mis on peaaegu alati stabiilsem kui paljas RNA. See on viiruspartiklite loomulik füüsiline omadus. mRNA kipub seevastu kõrgemal temperatuuril lagunema, ükskõik kas see on muudetud või mitte,” selgitas Andres Merits.

Allikas