Silt: RE

Eesti, Uued uudised
Mart Helme Narvas: “Halli passi omanikud peaks otsustama ära, mis riigi kodanikud nad olla tahavad”

Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees Mart Helme andis täna Narvas pressikonverentsi, kus küsiti muu hulgas, kuidas suhtub EK venelastest liikmetesse. Mart Helme vastas, et EK-s on kohta kõikidele kodanikele, kes nõustuvad EK programmiga – see tähendab üldjuhul konservatiivse meelelaadiga inimesi.

„Me ei jaga kodanikke rahvusliku kuuluvuse alusel. Kuna oleme ise rahvuslik erakond, siis oskame hinnata kõigi inimeste loomulikku lojaalsust oma rahvuslikule identiteedile. Ida-Viru on iidne ala, aga Peipsi ääres on aastasadu elanud vene vähemus, kes on lojaalne le, peab t oma kodumaaks, samas säilitades omaenda kultuurilise identiteedi venelasena,“ lausus Mart Helme.

Sealseid ajakirjanikke huvitas, et miks ei võiks saada kohalike omavalitsuste valimistel osaleda halli passi omanikud, keda on Ida-Virumaal väga palju.

„Meie arvates peaksid halli passi omanikud otsustama ära, mis riigi kodanikud nad olla tahavad,“ vastas Helme. „Need inimesed on siin sündinud ja kasvanud. Nad võiksid olla kodanikud, mis annab neile valimisõiguse nii kohalikul kui ka parlamendi tasandil.“

Ta lisas, et valitsuses olles ajas EK sellist poliitikat ja tegi selliseid rahaeraldusi, mis laiendas võimalusi keele ja kodakondsuseksamite tegemiseks, samuti suurendati itusvõimalusi ja selle rahastust. „Meile on väga oluline, et oleks riik, kus kõik oskavad eesti keelt ja kõikjal saab rääkida eesti keeles. s on sellest küll 30 aastat räägitud, kuid varasd valitsused pole selle nimel kuigi palju pingutanud, see on jätnud ka mitte-eestlastele mulje, et keeleoskus polegi väga oluline. s on igal inimesel rohkem võimalusi ja parem äraelamine, kui ta oskab riigikeelt.“

Küsimusele, mis puudutas EK liikmete teravaid või solvavaid väljaütlemisi venelaste aadressil, vastas EK aseesimees, et tihti on ekrevaenulik meedia neid moonutanud – näiteks laiendanud väljaütlemisi pronksiöö rüüstajate kohta tervele venekeelsele elanikkonnale.

„Katsed maalida meie erakonda natslikuks või fašistlikuks on kõige puhtakujulisem laim, tavapärane vasakliberaalide taktika sildistada kõiki, kes ei nõustu nende äärmusliku liberalismiga rassistide või fašistidena. Me oleme rahvuslased, mitte natsid,“ rõhutas Helme, lisades, et me elame veel vabal maal ja igaühel on õigus eneseväljendusele ja iga eraldi liikme seisukoht pole veel erakonna seisukoht, kuid Reformierakonna poolt ettevalmistatav tsensuuri on lubamatu.

Kõne alla tuli ka 9. mai tähistamine. Mart Helme: „Eestlastel ja venelastel on erinev ajalooline mälu. Meie jaoks tähendas Teine sõda iseseisvuse kaotust, kõigepealt nõukogude okupatsiooni, siis saksa okupatsiooni ja siis taas nõukogude okupatsiooni. Nende okupatsioonidega käisid kaasas massirepressioonid, millest iga eesti pere on puudutatud. Meile ei tähenda 9. mai võitu, vaid kõigi nende ränkade ajaloosündmuste meenutust, selle tõttu me seda ei tähista. Samas saame aru, et venelastel on teine, täiesti erinev arusaam sellest kuupäevast ja sellest sõjast. Mõistame, et vene inimeste jaoks on see tähtpäev, kui mälestatakse oma pereliikmeid. 9. mai on küsimus, milles eestlased ja venelased jäävad eriarvamusele. Aga erinev suhtumine 9. maisse ei tähenda, et meil oleks võimatu omavahel külg-külje kõrval elada.“

Mart Helme rõhutas, et nad ei ole kunagi püüdnud kellegi hääli: „Me otsime mõttekaaslasi, kellega ühiselt poliitikat teha ja tutvustame oma programmi, mis meie arvates tagab inimestele võimalikult parima elu.“

Ta loetles: „Me arvame, et s ei tohiks lammutada traditsioonilist abielu ja perekonda kui institutsiooni. Me arvame, et homoseksuaale ja teisi seksuaalvähemusi ei pea tuslikult imetl; me arvame, et s tuleb piirata immigratsiooni, et võõrtöölised ei viiks meie palgataset alla; me arvame, et põlevkivi kaevandamine peaks jätkuma, see on meie rahvuslik rikkus. Kaevandamise lõpetamise asemel peaksime mõtl, kuidas seda rohkem väärindada.

Rääkides eestikeelsest haridusest, ütles Helme, et riigikeelt tuleb osata, aga üleminek peab ol mitte loosungite tasemel, vaid hoolikalt ettevalmistatud, astmeline ja õpilasi, õpetajaid ning vanid mitte stressi viiv. „Meie plaan on alustada lasteaias süvendatud eesti keele õpet ning liikuda evolutsiooniliselt edasi is, väikstest klassidest vanteni. Meie mure on näiteks see, et eesti lapsi ei tohi muuta integratsiooni tööriistadeks ohverdades nende keelse hariduskeskkonna.“

Ta märkis, et kõlab uskumatult, et 30 aastat pärast taasiseseisvumist, ei suuda riik pakkuda Ida-Virumaal kõigile soovijatele võimalust õppida eesti keeles ja eesti keelt. „Meid huvitab sisu, tegelik tulemus, mitte loosungid. Ei ole vaja tegevuskavasid, on vaja tegusid.“

Vastates küsimustele tööhõive kohta Ida-Virumaal, rääkis Helme, et tööpuudus on seal juba 16 protsendi ringis, seejuures ei ole lõviosa töötuse kasvu põhjustanud aeg, vaid eelkõige teadmatus põlevkivitööstuses.

Helme: „Meie arvame, et põlevkivi on meie rahvuslik rikkus ja me peaksime jätkama selle kaevandmist. Tõsi, ahju ajamise asemel peaksime liikuma selle väärindamise suunas.“

Rohepöörde kohta ütles, Helme, et ei saa panna senist majandust kinni olukorras, kus see niinimetatud uus majandus kipub jääma põhiliselt mõttetalguteks ja visioonideks, mis toidavad ehk selle koostajaid, aga mitte kohalikke inimesi. Rohepööre on võimalik siis, kui uued tehnoloogiad ja tööstused tõepoolest pakuvad vählt sama head või isegi part tööd ja palka senise asemel.

„Praegu me näeme ainult plaane sulgeda ja maksta tühiseid eid mõned aastad. Aga mis edasi? Me ei nõustu sellega. Me usume, et põlevkivil, põlevkiviõlil, põlevkivikeemial on tulevikku. Me usume, et Ida-Virumaa on väga suure potentsiaaliga, siin on põllumajandust, metsandust, kalandust, maavarasid, tööstust, keemiatööstust, sadamad, transiit, turism. Seda on rohkem, kui nii mõnelgi teisel piirkonnal. Miks siis siit inimesed ära tahavad minna? Miks siin on kehvem elustandard? Kas üks osa vastusest ei peitu ehk selles, et siinsed poliitikud ei ole oma tööga hästi hakkama saanud? Me soovime pakkuda valikuvõimalust senistele poliitilistele jõududele!“ rääkis erakonna aseesimees.

Konkreetsete ideedena tõi Mart Helme välja Ida-Virumaal tööstuse ja kauba vabatsoonide loomise, regulaarse laevaühenduse käivitamine Sillamäe – Soome – Rootsi vahel, tuua tagasi plaan rajada Narva lennujaam, Narva vanalinna taastamine, samuti regionaalsed maksusoodustused.

The post Mart Helme Narvas: “Halli passi omanikud peaks otsustama ära, mis riigi kodanikud nad olla tahavad” appeared first on Uued Uudised.

Loe otse allikast

Kirev elu
Ajateenija põgenes Kaug-Idast koju Eestisse. Võeti kinni, viidi tagasi. Põgenes uuesti


TUNNUSTUS: 18. veebruaril 2021 andis Vabariigi President Tanel Kapperile majori auastme.
TUNNUSTUS: 18. veebruaril andis Vabariigi President Tanel Kapperile majori auastme.
TUNNUSTUS: 18. veebruaril andis Vabariigi President Tanel Kapperile majori auastme.[/caption]

Jaanipäeval (ikka 1989) kamandati mind koos teiste kutsealustega tervisekontrolli. juba ukse taga ootas. See viis mu otse Ämari lennuväljale, kus mõned kutid juba ees olid. Ämarist sõjaväelennukiga Moskvasse ja reisilennukiga Tšitaasse sõjaväeossa. Tšitaa on Kaug-Idas, teisel pool Baikalit, Tallinnast 7000 kilomeetrit. Tokio on Tšitaale tükk maad lähemal kui Tallinn.

Sõjaväeosa, kuhu mind viidi, kandis numbrit 33003. Ümberringi venelased, ukrainlased, mõni tšetšeen, ülejäänud usbekid. Ühtegi eestlast ma ei kohanud. Eestis käib laulev revolutsioon, võideldakse Eesti vabaduse ees, aga mina kükitan Kaug-Idas!

Tuli pidulik vandeandmise päev. Noorsõdureid hakati kasarmust riviväljakule ajama. Ütlesin, et mina seda vannet ei anna.

Sellest tuli jube skandaal. Eestlastel oli niigi fašisti maine – tahavad Liidust välja astuda! Zampolit (rooduülema asetäitja poliitalal) tuli kättpidi kallale. Läks rüselemiseks. Mind süüdistati, et olen ohvitseri löönud. Pärast klaarime seda asja, öeldi ähvardavalt, seniks jäeti mind kasarmusse. Mingi ukraina kutt vahtis ka seal.

PILT SIBERIST: Selline pilt Tanelist pandi 1990 aasta kevadel Siberist Eestimaal poole teele. See pidi tõestama, et Tanel on elu ja tervise juures. Saatke talle kojusõiduks raha!
PILT SIBERIST: Selline pilt Tanelist pandi 1990 aasta kevadel Siberist Eestimaal poole teele. See pidi tõestama, et Tanel on elu ja tervise juures. Saatke talle kojusõiduks raha!
EROGU
Uksed olid pärani, mingit valvet ei olnud ja me tõmbasime koos ukrainlasega sõjaväeosast minema. Midagi erilist selles polnud. Demblid (vanemad ajateenijad) käisid pidevalt üle aia hüppes.

Esimese öö olime metsas. Ukraina kutt küsis hommikul murelikult: mis me nüüd teeme? Ma ütlesin: väga lihtne, läheme raudteele, pöörame näo sinnapoole, kuhu päike loojub, ja hoiame läände. Kaug-Idast polegi eriti mujale minna kui läände.

Astusime mööda raudteed, ümberringi taiga. Siis mõtlesin küll korra: kas ma tõesti arvan, et tulen Siberist jala koju!?

10–15 kilomeetrit olime astunud, kui nägime metsaservas muld­onni, mis oli pooleldi maa all. Onnis oli buržuika, magamislavats, laud, paar tooli. Kapis kuivikud, suhkur ja pekk. Selle öö magasime onnis. 10–15 kilomeetri pärast avastasime – järgmine onn! Need olid raudteelaste onnid. Nendele mõeldud, kes käivad mööda raudteed ja kolks-kolks-kolks vastu liipreid kolgivad, et kas raudtee on korras.

Kui mõni kaubarong võttis kurvis hoogu maha, hüppasime rongi peale ja saime sellega edasi. Sadakond kilomeetrit Tšitaast (kohas, mille nimi on Mogzon) avastas meid raudteevalve – see ohtlik üksus koosnes pensionäridest, kellele oli antud nagaanid ja vintpüssid. Saime kõvasti joosta.

Kümmekonna päeva pärast olime Irkutskis, kus sõjaväepatrull meid varsti ka kinni nabis. Mis ukrainlasest sai, ma ei tea, aga mulle saadeti Tšitaa komandantuurist ohvitser järele, mingi vanemleitnant. Uuesti rongi peale ja tagasisõit! Ohvitser võttis restoranvagunis mõnusasti viina. Kui jaam lähenes, otsis mu üles ja valvas, et ma jooksu ei paneks. Mingil hetkel õnnestus mul WCsse minna ja kui rong hoogu maha võttis – juba peaaegu Tšitaas – hüppasin rongist välja.

Uuesti hakkasin sama teed pidi läände liikuma. Jälle nagu enne, rongiga ja jala.

Kuskil Hiloki ja Irkutski vahel varastasin metsakülast saduldatud hobuse. Kooliajal olin Niitväljal ratsutamas käinud, sellest oli kasu! Aga õhtul tuli hirm naha vahele – kurat teab, mis Siberis hobusevargaga tehakse. Lasksin hobuse karjamaale ja sõitsin rongiga edasi.

Jõudsin Sljudankasse. See on Baikali järve lõunatipus asuv sõlmjaam.

Kõndisin ringi, otsisin, kust süüa saaks. Järsku vaatan – ühe vaguni peale on kirjutatud „Depoo Valga“. Uskumatu! Valga mehed! Nad võtsid mu rongi peale, ütlesid, et Tšeljabinskisse saab, sealt keeravad nad lõunasse ja lähevad ära kurat teab kuhu.

No mida paremat sa võid tahta! Tšeljabinsk on ju Uuralites, poolel teel koju! Valga mehed andsid mulle süüa-juua, Tšeljabinskis sebisid mu Riia rongi peale, kus töötasid vagunisaatjatena Läti üliõpilased – suvemalev või midagi sellist. Need võtsid mu enda juurde, andsid mulle õlise jaki, et sõjaväevorm välja ei paistaks, ja Riias panid bussi peale, millega sõitsin Pärnusse. Olingi Eestis tagasi.

Pool aastat elasin sõprade juures Pärnumaa metsatalus. Olin tagaotsitav. Sugulased-tuttavad teadsid, kus ma olen, kõik hoidsid suu kinni.

17. jaanuaril 1990 lõin ennast üles (pikk must mantel, viigipüksid ja valge särk, juuksed õlgadeni) ja sõitsin Tallinnasse õdesid vaatama, läksin 21. keskkooli, kus nad õppisid. Ma ise õppisin ka kunagi selles koolis. Ja kui koolimajast välja tulin, võttis miilits mind ukse juures kinni. Mind oli näinud kolm õpetajat. Üks neist oli hingelt padupunane. Ja ma olin talle kunagi halvasti öelnud ka. Eks mu keel on mu vaenlane, nagu ütlesid vanad roomlased.

Miilits viis mu Lubja tänavale, kus uurijad soovitasid, et ma mingi varguse omaks võtaksin – siis istuksin rahulikult Eestis. Saatsin nad pikalt.
Edasi viidi mind Tallinna garnisoni arestimajja. Praegu on seal kinoarhiiv. Pandi üksikkongi. Arestimajas nägin ma viis minutit oma isa, kes mulle suitsu ja süüa tõi. Ka sealne advokaat soovitas: võta mingi omaks, siis istud Eestis! Ma saatsin ta pikalt.

Kavandasin põgenemist – et kui pannakse koridori pesema, jooksen ära. Aga juba saadeti mind Patareisse. See oli kole koht. Seal tuli kakelda, et ennast maksma panna, ja seda ma parema meelega ei meenutaks.

Järgmisel hommikul pandi vanglahoovis auto peale, viidi Balti jaama, seal löödi tapivagunisse, mis meenutas veneaegset platskaardivagunit, aga selle vahega, et vangikambritel polnud aknaid, oli võrest sein ja kuus puust nari pluss üks lisaklapp, nii et seitse inimest sai magada.

WCsse viidi üks-kaks korda päevas. Uks jäeti lahti ja valvur jälgis, mida sa seal teed. Hommikul anti kätte päeva, veerand pätsi vormileiba, heeringas ja tükk suhkrut. Selle järgi oli hea päevi lugeda – mitu heeringat oled ära söönud, nii palju päevi oled olnud teel.

Sihtpunkt oli Tšitaa, sõjaväeosa number 33003. Aga teel sinna istusin viies vanglas. Esimene peatuskoht oli Krestõ vangla Leningradis. See oli neist viiest kõige luksuslikum – seal oli peldikus pott. Teistes oli auk nurgas, mille ette oli riputatud voodilina. Legend rääkis, et lennukikonstruktor Tupolev oli istunud Krestõ vanglas. Ja kui välja sai, organiseerinud sinna WC-potid – et kui järgmine kord istuma pannakse, on mugavam.

Leningradis löödi rongi peale ja sõitsime Sverdlovskisse (praegu Jekaterinburg). Sverdlovskist sõitsime Krasnojarskisse. Seal aeti meid rongist välja, kästi külma lume sees kükitada. Siis kamandati rivisse ja kolonn hakkas vangla poole astuma. Öeldi, et samm paremale või vasakule võrdub põgenemiskatsega ja koerad lastakse käiku hoiatamata.

Olin nendes vanglates ühes kambris kolme vargapoisiga, kes ühest vanglast teise liikusid ja kes mind kõvasti harida ja õpetada jõudsid.

Kuidas plekitükkidest ja juhtmetest panna kokku nn traktorid, mis lambipesaga ühendades aks aeti ja millega sai vett keeta.

Kuidas suitsufiltritest ja leivast teha nuga. Kui vanglaleiba tükk aega mudida ja õigel temperatuuril kuivatada, saab sellest käepideme teha. Kui hulk suitsufiltreid põlema panna ja selle sulanud känkra peale tikutoosi väävliga vajutada, tekib sile kivistunud pind. Seda vastu betoonpõrandat teritades tekibki nuga.

Kui tahad suus head toidu maitset, raputa leivale sigaretituhka. Kummalisel kombel annab sigaretituhk leivale keedetud muna maitse.

Krasnojarski vanglast sõitsime Irkutski vanglasse.

Irkutski vanglast sõitsime Tšitaa vanglasse. Seal istus vargapoiste ja muude pättide hulgas kohalik ärikas Sergei Listjev, hüüdnimega Lissa. Tema süü oli selles, et ta oli hiinlastega salamahti äri teinud. Ta oli sillas, kui eestlast nägi. Ärikas Sergeiga sain ma suureks sõbraks.

Ühel päeval viidi mind vangla värava juurde, seal pandi auto peale ja sõideti sõjaväeprokuratuuri, kus mind kuulas üle leitnant Alijev, kasahh. Ta pilk oli tühi nagu stepp.

Ma olin oma kambrikaaslastelt kõvasti õpetust saanud, teadsin, kuidas käituda. Uurija Alijevi kabinetis teatasin kõigepealt, et vene keeles oskan ma viit sõna: strastvuite, pazalusta, tšai, sigaretõ, advokat. Ja sedagi rämeda baltikumi aktsendiga.

Alijev räägib minuga kümme minutit. Ma saan kõigest aru, aga vastan nagu aparaat: strastvuite, pažalusta, tšai, sigaretõ i advokat.

Kolmandal kokkusaamisel ütles kasahh Alijev: tegelikult sa oskad vene keelt!

Ma ütlesin, et muidugi oskan. Kuidas te varem selle peale ei tulnud?

Õppisin Tallinna merekoolis, kus pool õppetööst on vene keeles! Olen sõitnud vene uurimislaevadega ja kalalaevadega. Kuidas ma saan mitte osata vene keelt! Oskan ikka!

„No miks sa siis ära jooksid?“ küsis uurija Alijev. Ma ütlesin, et hädasti oli vaja minna vanaisale-vanaemale appi kartuleid võtma.

Ära mängi lolli! ütles kasahh Alijev.

Selle peale ma ütlesin: hea küll, tegelikult oli mul rahvarindelt salajane ülesanne.
SEIKLUSI KUI PALJU: Kui oleks aega, kirjutaks raamatu.
SEIKLUSI KUI PALJU: Kui oleks aega, kirjutaks raamatu.
SEIKLUSI KUI PALJU: Kui oleks aega, kirjutaks raamatu.
FOTO: VALLO KRUUSER

Kui kasahh Alijev kuulis sõna narodnõi front, läksid tal silmad põlema. Ta nägi juba vaimusilmas ordenit oma revääril, sest on tabanud ohtliku spiooni.

Ma ütlesin, et mu ülesanne oli lugeda üles kõik väeosa nr 33003 supilusikad ja sellest isiklikult Edgar Savisaarele ette kanda.

Hord ajateenijaid kamandati tuppa, sain kõva koslepi ja mind visati kartsa. Kartser oli pisike. Üleval kõrgel väike trellitatud aken, nurgas vettinud madrats. Üle päeva toodi leiba ja vett. Neli päeva olin kartsas, siis viidi üldkambrisse tagasi, kus mind juubeldamisega vastu võeti, sest uurija mõnitamise eest kartsas istuda oli suur asi.

Ükspäev hõikas vangivalvur: Kapper asjadega!

Selge. Mind saadetakse kuskile edasi. Ärikas Listjev kirjutas kähku kirjakese, keeras selle pisikeseks rulliks (maljava) ja ütles, et kui õnnestub linna peale saada, andku ma see ta sõpradele edasi. Selge, kui õnnestub, annan edasi.

Kasahh Alijev vedas mu sõjaväeprokuratuuri ja räuskas, et Kapper tuleb dispatti saata. (Dispatt e distsiplinaarpataljon oli eriti range režiimiga koht, kuhu saadeti sõduritest vangid, kes olid vanglatest üle astunud.)

Alijev läks prokuröri, vana venelasest polkovniku kabinetti. Mina istusin ukse taga. Läbi ukse oli kuulda, kuidas prokurör Alijevit roppude sõnadega sõimas. Alijev, sa vana idioot, kuidas sa aru ei saa – dispatti saab saata ainult sõjaväelasi. Kapper ei ole sõjaväelane, ta pole vannet andnud, teda ei saa tribunali alla saata. Kapperit saab karistada ainult sõjaväeteenistusest keeldumise eest. Tema üle saab kohut mõista ainult Tallinnas, kus ta sõjaväkke kutsuti. Arva ära, Alijev, sa vana idioot, mitu minutit ta seal fašistide juures kohtu all on! Hea, kui ta tingimisi saab. Ei! Kapper tuleb sundida vannet andma!

Ootasin sõjaväeprokuratuuri kongis, kuni paberid valmis vorbiti. Mind saadeti tagasi sõjaväeossa ning algas operatsioon „Kapper ja vanne“.

Nii kaua pidin olema valve all, kuni toimub vandeandmise pidulik tseremoonia.

KAUGEL BAIKALI TAGA: Siit veel ida poole jääb Tšitaa.
KAUGEL BAIKALI TAGA: Siit veel ida poole jääb Tšitaa.
VALLO KRUUSER
Sõjaväeosas number 33003 käis elu vanaviisi. Mingit valvet seal õieti ei olnud. Väeosa peale oli üksainuke korrapidajaohvitser. Pooled ohvitserid olid purjus. Leitnant ­Kušilevski, minu rooduülem, oli kogu pundist kõige intelligentsem. Tal oli sinel keha järgi õmmeldud, ta kandis valget salli ja pidas toreda kõne usbekile, kes minuga koos vahi all oli.

See kõlas umbes nii: vaata, usbekk! See siin on Kapper Baltikumist. Seal Baltikumis on kõik sellised. Suure sõja ajal olid nad vastaste poolel, pärast sõda olid nad metsavennad ja lasksid püssidest meie sõdurite pihta. Ega Kapper ei muutu! Kui ta siit ükskord koju saab, on ta samasugune edasi.

Aga neil kuraditel seal on kultuur! Aga sina, usbekk! Sind püüti mägedes silmusega kinni, toodi siia. Siin nägid sa esimest korda külmkappi, televiisorit ja dušši! Mis sul viga on, et sulle Nõukogude armees ei meeldi!

Mul oli tükk tegemist, et tõsist nägu säilitada.

Kuidas nad seal sõjaväeosas number 33003 ka ei püüdnud, konsiiliumit nad kokku ei saanud, et ma vannet võiksin anda. Neil oli vist kama ka.

Mina sattusin jutule Eestist pärit ajateenijaga, vanakesega, kes ootas juba kojusaamist. Ta nimi oli Kalmer ja kui ma ei eksi, oli ta Lõuna-Eestist. Ta näitas mulle aiaauku, mille kaudu ta linna peal käis.

Ühel ilusal päeval ma kasutasin seda auku. Ja lasksin teist korda rõõmsalt sõjaväest varvast.

Esimene asi, mis ma tegin – läksin ärikas Sergei Listjevi tuttavatele maljavat ära viima. Kiri võeti vastu, mind kutsuti kaasa. Aga ootamatult pandi mind keldrisse luku taha. Mis siis nüüd! Mis jamasse ma nüüd sattunud olen!? Aga ei midagi hullu – päevakese istusin, tulid mingid vennad, võtsid mu auto peale ja sõitsime ühe vanapapi juurde, kes elas Tšitaa lähedal külas. Ta nimi oli Aleksandr Aleksandrovitš, keegi ärikas Sergei sõpradest oli tema sugulane.

Papi oli asjaga kursis – kuidas ma sõjaväest ära jooksin, kuidas mind tagasi toodi, kuidas ma jälle ära jooksin. Laual oli viin, kartulid ja pekk. Rääkisime juttu. Aleksandr Aleksandrovitš oli ise ka sõjaväelane olnud, võitles jaapanlaste vastu. Pärast saadeti karistuseks Siberisse, sest käis valgekaartlaste järeltulijaga liiga tihedasti läbi. Ja keegi kandis ette.

Arutasime, kuidas ma koju tagasi saaks, ja jäi nii, et ma kirjutan Pärnusse sõpradele kirja: saatke Sergei Listjevi sõpradele rahakaardiga raha, et ma saaks osta riideid ja kojusõidupileti. Kirjutasin. Tüübid tegid must kena pildi, kus ma istun nende Žiguli 2108 roolis. Panid mu kirja ümbrikku, foto ka juurde ja kiri läks Pärnu poole teele.

Vahepeal sai talvest kevad, ma aitasin papit kevadistes aiatöödes, esimest korda elus panin labidaga kartuleid maha – kaevad augu, paned kartuli sisse, kaevad järgmise augu, paned järgmise kartuli sisse.

Naabruses elas burjaaditüdruk, tema juures käisime saunas. Ükskord nägin ma teda vangivalvurivormis ja ehmatasin hirmsasti ära. Aga tema naeris, et ära muretse. Ta õppis Tšitaa ülikoolis juurat ja vahetevahel käis vanglas tööl. Kohalik ärimees Sergei Listjev oli talle teatanud: see estonets on kuradima kõva vend, teda tuleb aidata!

Siis tuli raha, mulle muretseti kingad ja korralikud riided – Wrangleri silt peal, aga tegelikult järeletehtud vuhvel. Patakas raha jäi üle ka, ostsin kupeepileti Moskvasse. Rongi peale läksin Tšitaast järgmises jaamas. Kui keegi küsis, kust ma tulen, siis rääkisin, et olen Tallinna merekooli kursant, käisin Vladivostokis praktikal ja nüüd sõidan koju. See töötas. Moskvasse sõitsin nagu valge inimene, kahtlusi kellelgi ei tekkinud.

Moskvas pidin mõtlema, missuguse kangi all ma öö mööda saadan.

Vaksali ees nägin busse seismas, suured kirjad peal – tuur mööda öist Moskvat – üks rubla. Maksin rubla ja sõitsin mööda Moskvat. Kirikud, paleed, särgid-värgid, kõik nägin ära, mis Moskvas vaadata on. Teise tiiru tegin veel, siis lasin juba silma looja.

Hommikul võtsin pileti Tallinna rongile, aga s tulin maha. st sõitsin bussiga Pärnusse, sealt maisin sõprade juurde ja olingi jälle Siberist tagasi, omade juures Eestis.

Oli 1990. aasta suve teine pool, Eestis hakati moodustama piirivalvet. Rääkisin oma loo piirivalvejuhtidele Andrus Öövelile ja Aare Evisalule ära ja mind võeti Eesti vabariigi piirivalvesse.

Lasksin endast pildi teha, piirivalvuri sinine vorm seljas, ja saatsin selle major Bogunile, kes oli väeosa number 33003 staabiülem.

Kirjutasin major Bogunile, et ärge mind seal Baikali taga enam otsige. Olen kenasti kodumaal ja teenin Eestit.

Augustiputši ajal 1991, kui vene tankid Tallinna sõitsid, olin rühmaülem. Mu rühm pandi kaitsma maja viiendat korrust.

Meil olid raketipüstolid ja kumminuiad ja me olime valmis vaenlasele vastu astuma, kui see maja ründab. Olime 20–21 aastat vanad.

Tanel Kapper on osalenud välismissioonidel

Estpla 1 ja 2 Horvaatias 1995
Estpla 3 Bosnias 1995
Baltconi koosseisus veel kord Bosnias 1999
Kaks korda Afganistanis, 2008–2009
Praegu on ta Põhja maaringkonna staabi operatiivjaoskonna ülem
Aga päris noorelt, 10aastase poisina mängis ta „Nukitsamehe“ filmis Jukut

Allikas

Kirev elu, Välisuudised
Endine vang kolooniast, kuhu saadeti Navalnõi: on mõned kohad, kuhu Venemaal sattuda ei tohi

Uued uudised
Harri Kingo: alasti hirm rahapesu paljastuste ees
Karikatuur, mis näitab täpselt ära toimuva.

“Ülevaade portaalis Delfi toob ära kogu selle ajakirjandusliku klatši, mida Reformierakond on Freeh` kohta levitanud juba algusest peale. Midagi uut seal pole. Küll on jäärapäiselt korratud varasid väiteid (ka valeväiteid) Freeh` vastu, mis ei igaüks eraldi ega ka kogumis õigustust lepingust loobuda ei anna. Need korratud väited ja valed on ammuilma läbi hekseldatud ja varem on näidatud nende naeruväärsust, aga see ei kartellimeediale ega selle üllitise tellijatele ei loe.

Artikkel (ja ka praegune EV ) jätab sellest kaheldavast loetelust taas kord välja Freeh’ga lepingu lõpetamise peamise, sisuliselt aga ainsa kaaluka ning määrava argumendi ja samas seletamatu põhjuse loobuda katsest ja võimalusest teenida le sadu miljoneid dollareid kahjutasu.

Nimelt on artiklis maha vaikitud fakt, et 200+ miljardi musta raha läbi voolamise ajal oli rahandusministriks Reformierakonna üks juhtfiguur Jürgen Ligi. Ning et on õigustatud kahtlus, et Jürgen Ligi oli sellest rahapesust teadlik. Vähsti oli tal otsene ametialane tus olla sellest teadlik.

Kuna on ütlta selge, et tasuta sellist suurt musta raha vahendamise äri ei aeta, siis on põhjust arvata, et neist summadest, mis takistamatult läbi voolasid, said endale teatava protsendi ka selle võimaldajad. Ning et on väga tõenäoline, et selle rahaga võidi finantseerida kas Reformierakonna juhtfiguure personaalselt või ka Reformierakonda tervikuna.

Mees, kes sellest pidi teadlik ol, kes oli selle vahetu teostaja – Aivar Rehe – suri väga kummalistel asjaoludel. T surnukeha ei suudetud mitme päeva jooksul otse t koduaiast, kõigile nähtavalt kohalt isegi üles leida! Ning igasugune selle kummalise surma uurimine on lõpetatud, Rehe nimi on praktiliselt meie ajaloost kustutatud.

Küll on elus, terved ja tagasi võimul need, kes pidid Rehe juhitid panga tegevust kontrollima ja kel oli kõigest toimuvast s oma koha tõttu riigis ülevaade. Sest on võimatu, et riigi juhtkonnale sai 200+ miljardi liikumine läbi jääda märkamatuks.

On välja jäetud, et et Freeh’ga lepingu lõpetamine teenib vaid üht ja ainsat eesmärki – summutada ja oltuks muuta tollase e, Reformierakonna ja selle juhtliikmete osalus selles musta rahamassi liikumises läbi . Et tegelik põhjus leping üles öelda on hirm võimalike ilmsiks tulla võivate hävitavate paljastuste ees.

Loomulikult jääb mainimata, et see oli ka oli üks peamisi põhjus, miks Reformierakond nii meeleheitlikult võimule pürgis ja miks s korraldati jõuametkondade kätega sisuline paleepööre. Oli vaja tagasi saada positsioon, mis võimaldaks avalikuks tulla võiva info summutada.

Seda Freeh lugu vaadates pole asi keeruline – pole vaja muud kui panna kokku 1 + 1 + 1 ja saada vastus, et kogu selle ülimalt räpase loo taga on Reformierakonna ja tollaste EV juhtide alasti hirm paljastuste ja vastutuse ees. See oleks lõpp nende isiklikule karjäärile, lõpp ka Reformierakonnale tervikuna, kui selguks, et tasu selle rahamassi läbi liikumise võimaldamise eest laekus nende taskusse.

Olgu vaid korratud, et Freeh rahapesu ja selle eest tasu saamise uurimisega isegi ei tegelenud. T asi oli uurimise suhtes kõrvaline – leida võimalused saada le osa trahvisummadest. Kuid Reformierakonna ja selle juhtide seas oli ja on hirm mistahes tega tegelemise ees sedavõrd valdav, et isegi le eeldatavalt väga kasulik Freeh tegevus nulliti kõige labaslt ära.”

Harri Kingo, poliitikavaatleja

The post Harri Kingo: alasti hirm rahapesu paljastuste ees appeared first on Uued Uudised.

Loe otse allikast