Silt: raske

Kultuur, Religioon
Kaitstud: Kaks loogikat

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Teadus
TEADUSINTERVJUU | Mihhail Gelfand: vaktsineerimata inimeste seas tekivad praegu uued ja väga ohtlikud mutatsioonid

Vene bioinformaatik Mihhail Gelfand hoiatab, et olukorras, kus enam-vähem pooled on vaktsineeritud ja ülejäänud mitte võivad vaktsineerimata inimeste seas tekkida uued mutatsioonid, mis suudavad ületada ka vaktsineeritute immuunkaitset. Seepärast tuleb võimalikult kiiresti ühiskonna enamus vaktsineerida.

Gelfand sõnab intervjuus Fortele, et praegune olukord, kus oht on justkui langenud, on vaid näiline. Teadlane märgib ka, et kui patogeenid tavaliselt ei taha oma peremehi tappa, siis koroonaviirusel paistab puuduvat surve inimeste vastu leebemaks muutuda ning tekkimas on järjest ohtlikumad mutatsioonid.

Poolteist aastat on iga päev meedias räägitud erinevatest „tüvedest”, arutletud elavalt kas hullem on „india tüvi” või „briti tüvi” või hoopis „brasiilia tüvi”. Aga mida see üldse tähendab?

Põhimõtteliselt viiruse iga uut varianti, mis erineb kas või ühe tähe poolest, võib lugeda uueks tüveks. Kuid klassikalises epidemioloogias loetaks eraldi tüvedeks neid, millel on uued omadused, näiteks on need patogeensemad või inimesed põevad neid raskemini läbi või tulevad nad oma eelkäijatest paremini immuunsüsteemiga toime.

Põhimõtteliselt tähendab uus tüvi seda, et see on võrreldes varasemaga muteerunud. Kuid kui räägitakse neist tänapäevaks poliitiliselt ebakorrektsete nimetustega tüvedest, siis ei peeta silmas vaid seda, et aset on leidnud lihtsalt muteerumine, vaid muutunud on see, kuidas viirus nakatab inimesi ja kuidas inimesed seda läbi põevad.

Hiljuti otsustati, et loobuda tuleks geograafilistest nimetustest ja tüvesid tuleks tähistada kreeka tähtedega. Näiteks „india tüvi” on „delta”, „briti tüvi” on „alfa” jne – et mitte kedagi solvata.

Aga kuidas leiab aset viiruste muteerumine?

DNA kopeerimisel tekivad vead, mida meie tunneme mutatsioonidena. Mõned neist on organismi jaoks halvad. Paljud on neutraalsed ja ei mõjuta mitte midagi. Kuid mõned mutatsioonid on organismile kasulikud – muidugi viiruse puhul on see suhteline, sest see, mis on hea viirusele, on halb meile. See on see, millest rääkis Darwin: on vead, millest looduslik valik toetab häid ja kaotab halbu.

See on umbes see, mida me oleme viimase pooleteise aasta vältel jälginud: leiab aset viiruse evolutsioon inimpopulatsioonis. Mutatsioonid on juhuslikud ja mõnede tõttu muutuvad viiruse omadused. Kui me võtame aluseks algse viiruse, mis levis 2019. aasta detsembris, siis on viiruse omadustes iga kahe nädalaga mingi muudatus toimunud.

Milline on üldse viiruse eksistentsi loogika? Nad ei taha ju meid tegelikult tappa?

Väga huvitav küsimus. Kõigis õpikus on kirjas, et alguses on patogeen väga-väga „kuri” ja siis muutub samm-sammult „paremaks”. Ta ei taha meid tappa, sest kui ta meid tapab, siis me ei levita teda enam. Paljude patogeenide puhul peab see paika. Kuid bioloogias pole midagi sellist, mis kehtiks 100%.

Samas pole käesoleva viiruse jaoks vahet, kas ta tapab ühe kümnest või ühe sajast. Nii et survet tal inimeste vastu „paremaks” muutuda ei ole, pigem vastupidi, näeme, et tekivad patogeensemad ja ohtlikumad mutatsioonid.

See pole üllatav, sest varem oli selline haigus nagu leepra, mille puhul oli nii, et see eksisteeris pikka aega ja ei muutunud inimeste suhtes „pehmemaks”.

Kas COVID-19 on tulnud, et jääda ja meil tuleb sellega alati koos elada?

Tundub küll. On need, kes vaktsineerida ei taha, ning nende hulgas eksisteerib viirus edasi ning tekivad aeg-ajalt puhangud.

Peale selle on maailm suur, peale Euroopa on ka Aafrika ja Aasia, mille puhul on ebatõenäoline, et suudame kõiki vaktsineerida. Sellest saadakse juba praegu aru ning mõne kuu eest teatas USA riigisekretär Antony Blinken, et kui USA elanikud on vaktsineeritud ja pandeemia võidetud, siis peame vaktsineerima ka Aafrika elanikke, sest vastasel korral kujutab Aafrika Ameerika elanikele ohtu.

Joe Bideni teadusnõunik on evolutsioonigeneetik Eric Lander, kes saab sellest suurepäraselt aru ja kes on selle ka Bideni administratsioonile selgeks teinud.

Vaktsiinivastaste peamine argument on praegu see, et vaktsiin pole muteerunud viiruse vastu efektiivne. Kuidas kommenteerite?

See ei pea paika, kuna on tõestatud, et vaktsiinid kaitsevad ka uute tüvede eest, võib-olla mitte nii hästi kui eelmiste eest, ent vaktsineeritud inimesed nakatuvad uute tüvedega harvemini ja ei põe haigust läbi niivõrd raskel kujul kui need, kes on vaktsineerimata.

Kuid on üks teine probleem: kui pooled inimesed on vaktsineeritud ja pooled mitte, siis tekib huvitav olukord – vaktsineerimata inimestel puudub immuniteet viiruse vastu ja nende seas „jalutab” viirus ringi ning tekivad uued ohtlikud mutatsioonid.

Võib tekkida mutatsioon, mis suudab nakatada nii neid, kellel on immuniteet ja neid, kellel seda pole. Kui keegi pole vaktsineeritud, siis vahet pole, kui peaaegu kõik on vaktsineeritud, siis sellist mutatsiooni tekkida ei saa. Aga kui pooled on vaktsineeritud ja pooled vaktsineerimata, siis on tõenäoline, et see tekib ja hakkab kiiresti levima ning võib nakatada kõiki.

See praegune etapp on tarvis võimalikult kiiresti ületada. Kui meil on osad vaktsineeritud ja osad mitte, siis see on tõeline bioreaktor, millest võib tulla uus ohtlik viiruse variant. See, mida teevad need, kes räägivad, et vaktsineerida pole vaja on lõpuks nende ja nende lähedaste endi asi. Kuid kokkuvõttes teevad nad kahju kõigile.

Te ütlete, et vaja on kiiresti enam-vähem kõik ära vaktsineerida, kuid praegu hakkab suvi ja need, kes ei taha vaktsineerida ütlevad, et pole mingit viirust ja vaktsineerida pole tarvis.

Kui olete üleni kaldal, siis on teil soe. Ja kui olete üleni vees on teil ka soe. Aga kui olete osalt vees ja osalt kuivalt, siis hakkab teil külm. Viiruse evolutsiooni seisukohalt on praegu kõige soodsam olukord selleks, et tekiksid võrdlemisi lihtsal teel uued ohtlikud modifikatsioonid.

Need, kes on vaktsineerimata, peavad endale aru andma, et nad on ohuks teistele. See on nagu vanas juudi anekdoodis, kus vaesed hassiidid tahavad rabile viina kinkida. Igaüks peab tooma klaasikese ja kallama selle ühisesse nõusse. Üks neist mõtleb, et vahet pole kui mina viina asemel vett valan, sest teised kallavad viina, kuid arvake ära, mis lõpuks viinanõus viina asemel oli? Vaktsineerimisest keeldujatega on sama.

Kuidas riik peaks sellist olukorda „eriliselt andekatele” kodanikele selgitama?

Umbes nii, nagu mina teile seda praegu seletan. Kuidas seda veel selgitada?

Keskmine internetiharidusega vaktsiini-vastane kostab selle peale, et see kõik on Gatesi ja Sorose poolt kinni makstud jama. Kas riik peaks looma mingi sunnimehhanismi?

Jah, kahtlemata. Ma austan inimeste vabadusi, kuid leian, et ühtede inimeste vabadused ei peaks rikkuma teiste omasid.

Kõige õigem oleks järgida Iisraeli eeskuju. Iisraelis on peaaegu kõik vaktsineeritud ja piirangud on mahavõetud. Kes ei taha, seda ei sunnita vaktsineerima, kuid sellisel juhul ärgu suhelgu teiste inimestega, ärgu käigu kohvikus, ärgu reisigu, ärgu töötagu poes kassas, ärgu õpetagu kui on õpetaja, ärgu käigu loengutes kui on tudeng jne.

Teiste jaoks ohtlikku olukorda tekitada ei tohi. Kui tahab olla vaktsineerimata, siis hoidku teistest eemale. Varem on ju ka nii olnud: lapsi, kellele pole tehtud rõugevaktsiini lasteaeda ei võeta.

Aga kas uued mutatsioonid võivad tekkida vaktsiini või ravimite tõttu?

See on raske küsimus. Mutatsioonid tekivad juhuslikult. Kuid valik sõltub populatsioonist. COVIDi puhul on vara rääkida. HIVi puhul oli nii, et kui ilmusid esimesed ravimid, siis varsti ilmusid ka mutatsioonid, mis olid neile immuunsed ning ravimid kaotasid oma mõju.

Need mutatsioonid, mis aitavad viirusel põigelda kõrvale ravimite mõjust, on viiruse enda jaoks väga kasulikud. Vaktsiinidega on sama. Vaktsiin ise mutatsioone esile ei kutsu, kuid kui kõik ei ole vaktsineeritud, siis võib viirusest tekkida halbu variante, millel on eelis immuunkaitse vastu.

Allikas

Eestinen, Tervis, Uudised, Välisuudised
Kole lugu: meeste viljakus on Soomes järsult langenud, põhjust ei teata

Soome mees Pyry on pealtnäha igapidi tavaline mees – tal on sõbrad, hobid ja mugav korter Helsingi kesklinnas. Üks asi on siiski puudu. Ta on 37-aastane ja tal pole lapsi, kuigi tahaks.

Aasta tagasi käis mees igaks juhuks viljakusuuringutel. Siis selgus šokeeriv tõsiasi: tema seemnevedelikus polnud ühtegi spermatosoidi, vahendab Yle.

Pyry pole ainus, kel on selline probleem. Terves Lääne ühiskonnas on meeste viljakus kukkunud kõigest mõne põlvkonna jooksul kaks korda.

Veel kümmekond aastat tagasi arvati, et soome meeste viljakus on erand – kuni selle ajani oli soome meeste sperma olnud väga hea kvaliteediga. Turu ülikooli professor Jorma Toppari ja veel grupp teadlasi kummutas selle müüdi aga aastal 2011. Teadlased tõid välja, et soome meeste sperma kvaliteet on järsult langenud.

Praegu on soome mehed teiste läänemaade tasemel ja viljakuse osas on see halb asi. Ligi pooltel meestel on sperma toodang nii kehv, et see vähendab oluliselt järglaste saamise võimalusi.

30ndates soome meestel on keskmiselt alla 50 miljoni spermatosoidi ühes milliliitris seemnevedelikus. Nii vähene kogus raskendab naistel rasestumist. 2019. aastal sündis iga 20nes soomlane abistamise ehk viljatusravi kaudu.

Kui viljakuse langus jätkub senises tempos, siis vajab peaaegu iga paar viljatusravi 2040ndatel aastatel. Asjatundjate väitel saab juba rääkida meeste viljakuskriisist. Professor Toppari väitel tuleks teadvustada, et ühiskonnas on probleem. Probleem pole ainult sperma vähenemises, vaid selles, et seda olukorda pole võimalik parandada. Kui mehi ei suudeta ravida, kannatavad ka naised.

Jyväskylä naisel Marial tekitas viljatusravi lausa traumapõhise stressihäire. Ta alustas koos mehega viljatusravi 2018. aastal. Kõigepealt uuriti lastetuse põhjuseid. Mehele tehti seemnevedeliku analüüs. Lõpuks pandi diagnoosiks naise viljatus. See tuli asjaolust, et mehe sperma oli normaalses koguses, aga naise ovulatsioontestid andsid kehva tulemuse. Alustati katseklaasis viljastamisega. Naine sai hormoonravi, pärast mida võeti tal munarakud. See oli valus protseduur, mille tulemus oli kehv ja kunstlik viljastamine ei õnnestunud.

Pärast seda pöördus paar erakliiniku poole. Seal uuriti uuesti mehe spermat ja selgus, et algselt normaalseks tunnistatud sperma koostis oli normaalsusest kaugel. Sperma oksüdeerumist peegeldav oksüdatiivne stress oli väga kõrge. Oksüdatiivne stress võib viidata pärilikkuseaine ehk DNA kahjustumisele. Kahjustunud DNA-d aga peetakse meeste viljatuse põhjuseks. Seda varem ei tuvastatud, kuna mehe spermat ei uuritud piisava põhjalikkusega. Meeste sperma kvaliteedi uurimine ongi alles lapsekingades. Praegu teatakse Soomes paremini, et viljatus võib sõltuda nii naisest kui mehest.

Kui viljatuse põhjuseks on mees, siis aitab viljatusravi. Soome meest Pyryt see aga ei aita, sest tema spermas pole ühtegi seemnerakku. Meest on igapidi uuritud, et teada saada probleemide põhjust, aga seda pole suudetud tuvastada. Kõik näitajad on muidu normis.

Pyry ise arvab põhjuse olevat Lääne heoluühiskonnas. Mitmed asjatundjad on samal arvamusel. Varem arvati, et põhjuseks on suitsetamine, aga noored mehed suitsetavad palju vähem kui nende vanemad, ometi on nende sperma kvaliteet palju kehvem. Samas ei saa asja põhjendada ainult elustiiliga. Arvatakse, et põhjus on keskkonnas, täpsemalt teatud kemikaalides. Arvatakse, et mingi teatud aine kahjustab meeste viljakust.

Näiteks veel 1990ndatel aastatel kasutati maasikate hallituse vältimiseks vinklotsoliini-nimelist ühendit. See ühend rikub hormonaalse tasakaalu ja pärsib testosterooni tootmist. Loomkatsetel on tuvastatud, et see ühend pärsib rottidel viljakust. Vinklotsoliini kasutamine keelati Euroopa Liidus 2007. aastal. Väljaspool ELi aga on see laialt kasutusel.

Viljatust põhjustavad veel sajad eri ühendid, mis on Euroopa Liidus kasutusel. Eriti probleemseid aineid on kokku 106. Asjatundjate arvates on kemikaalid vähemalt osaliselt süüdi meeste viljakuse languses. Võimalus on ka see, et kahju on sündinud juba palju varem ning kahjulikud ühendid on sattunud meeste organismi emapiima kaudu. 80ndatel aastatel oli näiteks naiste rinnapiimas väga palju dioksiine. Dioksiinid tekivad tööstuses ja kaovad organismist väga aeglaselt. Meeste viljakus pannakse paika juba lapsepõlves. Kriitilised perioodid on looteiga, varajane lapsepõlv ja puberteedile eelnev aeg. Praegused pered kannatavad niisiis eelnevate põlvkondade teadmatuse tõttu.

Kahjulikest ainetest loobumine pole lihtne. Paljud kemikaalid on nii kasulikud, et neist ei raatsita loobuda. Kuni aga meeste viljatuse põhjus pole täpsemalt teada, on raske ka leida mingit abinõud selle vastu. Kokkuvõttes võib aga selline areng minna väga kalliks maksma.

Pyry Young ei voi ehkä koskaan saada omia lapsia – miesten hedelmällisyys on romahtanut ja syytä arvaillaan edelleen

Jonkun on annettava vaikeille asioille kasvot. Se voin yhtä hyvin olla minä. Pyry Youngilla on asiat päällisin puolin hyvin. Hänellä on ystäviä, harrastuksia, mukava asunto Helsingin keskustassa. Yksi iso asia kuitenkin puuttuu. Young on 37-vuotias ja valmis isäksi. On ollut jo pitkään. – Perheen perustaminen on aina ollut itsestäänselvyys.

//cdn.embedly.com/widgets/platform.js

The post Kole lugu: meeste viljakus on Soomes järsult langenud, põhjust ei teata appeared first on eestinen.

Loe otse allikast

Eesti, Majandus
Idufirma päästab lambavilla prügimäele sattumisest
90% lambavillast ei leia praegu maailmas kasutust.FOTO: Urmas Luik/Pärnu Postimees

Neljapäeva õhtul selgusid Eesti Startupi auhindade saajad, kes on möödunud aasta maailmamuutvad ja edukamad Eesti iduettevõtted ning idusektori arengusse panustanud tegijad. Lambavillajääkidest pakkematerjali tegev ettevõte Woola pälvis aasta uustulija tiitli, selle asutaja aga stereotüüpide murdja oma.

Setomaalt pärit Anna-Liisa Palatu on iduettevõtte Woola asutaja. Rohetehnoloogia startup Woola tuli turule silmapaistvalt kiiresti ja jõuliselt. Aasta jooksul jõuti tootearendusest investeeringute kaasamiseni ning esimese tuluni välisturgudel ja selega pälvis ta stereotüüpide murdja tiitli.

Ka aasta uustulija on Woola. Eestis visatakse igal aastal ära 153 tonni lambavilla. Sellest looduslikust ressursist, mis muidu satuks prügimäele valmistab Woola keskkonnasõbralikku asendust mullikilele.

2020. aastal avas Woola Paldiskis tehase, kaasas investeeringutena 450 000 eurot, laienes Saksamaale ning pälvis 50 000-eurose peaauhinna Euroopa suurimal säästva tehnoloogia idufirmade konkursil PowerUp!.

Eesti Startupi auhindade saajad kuulutati välja üheksas kategoorias, mis toovad esile erinevaid asutajate rolle ja iduettevõtete olulisemaid mõõdikuid. Võitjad valiti tänavu välja ligi 300 kandidaadi hulgast, keda esitasid kogukonna liikmed ise.

Asutajate Seltsi president Martin Villig sõnas, et kuigi möödunud aasta kevad oli ka idusektori jaoks raske, suutsid Eesti iduettevõtted näidata tugevat kasvu ning iduettevõtete arv jõudis 1000ni, mis näitab ettevõtjate aktiivsust.

Tulemuste hindamisel tuleb arvestada ka iduettevõtte elutsüklit – rahastuseni jõuavad paljud, kuid paljud ka ebaõnnestuvad ning vähesed saavad päris edukaks, kellest omakorda mõned ostetakse ära või nad lähevad börsile. 

«Tulemuste hindamisel tuleb arvestada ka iduettevõtte elutsüklit – rahastuseni jõuavad paljud, kuid paljud ka ebaõnnestuvad ning vähesed saavad päris edukaks, kellest omakorda mõned ostetakse ära või nad lähevad börsile. 2020. aasta oli Eesti idusektori jaoks rekordiline nii 450 miljoni eurose investeeringute kaasamise, olulise käibe kasvu kui ka kaheksa exit’i ehk ettevõtte ostmise tõttu. Eesti idusektoril on ambitsioonikas eesmärk kasvada kümne aastaga veel kümme korda ja jõuda 50 000 kõrge lisandväärtusega töökohani,» ütles Villig.

Startup Estonia juht Eve Peeterson tõi välja, et järgmise arenguetapini jõudmiseks peab idusektor muutuma teaduspõhisemaks. «Hea meel on näha, et tänavusel auhindade jagamisel särasid mitmed tehnoloogilised ja teaduspõhised iduettevõtted. Riigi, idusektori ja Startup Estonia huvi on teaduspõhisuse senisest suurem väärtustamine, sest läbi teaduse kommertsialiseerimise toetamise jõuame järgmisele tasemele sektori arengus ja loome eeldused uute edulugude tekkimiseks,» sõnas Peeterson.

Teised tunnustatud ettevõtted

Aasta välisasutaja on Vishen Lakhiani. Malaisiast pärit Vishen Lakhiani kolis Eestisse 2020. aasta suvel. Tema otsus tuua juba edukas globaalsel tasemel tehnoloogia platvorm Eestisse näitab, et Eestis on atraktiivne ettevõtluskliima ka juba küpsetele startup’idele. Tänavu esmakordselt välja antav Aasta Välisasutaja tiitel juhib tähelepanu välismaiste talentide ja ettevõtjate kaasamise olulisusele Eesti majanduses ja ühiskonnas laiemalt.

Aasta isemajandaja on Mindvalley. Firma on maailma juhtiv haridusplatvorm, mille loojad on veendunud, et kasutades eksponentsiaalset tehnoloogiat (sh AR + AI) saab aastaks 2025 pakkuda inimestele Harvardi lõpetajatega võrreldavaid eeliseid sada korda odavamalt. 2020. aastal kasvatas Mindvalley käivet 30 protsenti ja jõudis kasumisse, kuuludes jätkuvalt täies mahus kahele asutajale.

Aasta investor on Ragnar Sass. LIFT99 ja Pipedrive’i kaasasutaja Ragnar Sass investeeris 2020. aastal 15 ettevõttesse. Tema fookuses on globaalse haardega startupid, kes tegelevad inimkonna tuleviku jaoks oluliste kitsaskohtadega.

Kiireim käibekasvataja on Skeleton Technologies. 2009. aastal asutatud Skeleton Technologies on Euroopa juhtiv superkondensaatorite ehk superakude tootja. 2020. aastal kasvatas ettevõte käivet kolm korda ning kaasas 48 miljoni dollari ulatuses investeeringuid. Investeeringute kogumaht on nüüd 93 miljonit eurot.

Aasta panus on Jõhvi tehnoloogiakool, mis on 2021. aasta sügisel Jõhvis avatav uudne iseõppel põhinev täiskasvanute programmeerimiskool. Asutajate soov on mitmekesistada Eesti haridusmaastikku ning pakkuda kohalikele inimestele ja Ida-Viru regioonile tervikuna uusi arenguvõimalusi. Jõhvi tehnoloogiakool on suurepärane näide era- ja avaliku sektori koostööst, kus riik investeerib 1,6 miljonit eurot ning 25 eratoetajat lisavad omalt poolt 800 tuhat eurot.

Tarkvara kui teenuse kategoorias oli parim Veriff, mis on üks kiiremini kasvavaid Eesti iduettevõtteid. 2020. aastal kasvatas Veriff märkimisväärselt nii oma kliendibaasi kui ka käivet. Viimase rahastusringiga jõuti 23,8 miljoni dollari suuruse koguinvesteeringute mahuni. Covidi kriisi ajal sisenes Veriff sellistesse uutesse tegevusvaldkondadesse, nagu kaugligipääsud, notariaalsed tehingud ja haridus.

Aasta asutaja tiitli said Pipedrive’i asutajad. Pipedrive on üks Eesti suurimaid startup‘e, pakkudes tööd 700 inimesele 10 kontoris üle maailma. Nende kliendihaldusplatvorm on kasutusel 170 riigis. 2020. aastal müüdi Pipedrive 1,5 miljardi dollari eest Vista Equiti partneritele, mis tegi Pipedrive’ist Eesti viienda startup-ükssarviku ning tegemist on Eesti suurima müügitehinguga pärast Skype’i.

Allikas

Ajalugu
75 aastat tagasi valitses Eestis samasugune teadmatus nagu täna, aga siis oli inimestel kuhugi põgeneda

Möödunud aastal täitus kolmveerand sajandit ajast, kui kümned tuhanded Eesti inimesed Teise maailmasõja ja täiesti teadmatu tuleviku eest üle mere Rootsi ja Saksamaale põgenesid.

Umbes selline oli Eestist põgeneja kohvri sisu. Foto Meremuuseumi näituselt “1944 – Suur põgenemine” Foto: Priit Simson

Selle sündmuse kohta on Eesti Meremuuseumis (alates eriolukorra lõpust taas) avatud näitus “1944 – suur põgenemine”. Muuseumi teadusjuht ja Uppsala ülikooli teadur Hele Kiimann on oma töös Eesti ja Rootsi ajaloolistele seostele palju tähelepanu pööranud.

Praegusel olukorral on sellega, mis 75 aastat tagasi Eestis valitses, teatavaid sarnasusi, ainult vahe on selles, et praegu pole kuhugi põgeneda. Kuidas asjaolud 1944. aastal, mil mitukümmend tuhat inimest Eesti rannikult Rootsi poole teele asus, kujunes?


Tõepoolest, kuigi praegu tuleb pigem kodus püsida, võib sarnasusi leida küll. Eelkõige sarnaneb tol ajal läbi elatu meie kogemusega selles mõttes, et nagu praegu, pidid ka siis inimesed saama hakkama ohtliku olukorraga ja neil polnud aimugi sellest, mida tulevik toob.

Peamiseks põhjuseks, miks inimesed otsustasid 1944. aastal Eestist lahkuda, oli kogemus Nõukogude okupatsioonivõimu inimeste julmast kohtlemisest 1940. ja 1941. aastal.

Esimesteks põgenikeks võib lugeda Eesti sakslasi, kes 1939. aastal ja ka pärast seda Saksamaa vallutatud Poola aladele ja Saksamaale ümber asustati. Rootsi hakkasid inimesed põgenema juba 1940. aastal, kui näiteks Pakri saarelt lahkus üle saja inimese. Selle taga oli Nõukogude Liidu sõjaväe toomine Eestisse, mil baaside rajamisel Pakri saartele, Osmussaarele ja Naissaarele aeti esimesel nõukogude aastal kodudest välja pea pooltuhat sealset elanikku, kelleks olid Eestis põliselt elanud rannarootslased.Inimesi lahkus paatidel Rootsi kogu Teise maailmasõja jooksul. Üle-Eestiline lahkumine sai valdavalt alguse 1944. aasta suvel-sügisel, mil selgus, et Punaarmee okupeerib Eesti ja iseseisvuse taastamiseks üritatud Teine Vabadussõda on läbi kukkunud.

Eesti Vabariigi mereväe lipp viidi põgenemisel samuti paadiga kaasa. Praegu on see väljas meremuuseumi näitusel, mis tollal sündinust räägib.
Foto: Priit Simson

Suvekuudel oli alanud ka rannarootslaste Rootsi riigi poolt läbi viidud, kuid siinsete Saksa okupatsioonivõimude loal toimunud organiseeritud evakueerimine, millega ühes lahkus umbes pool Eesti rootslastest. Selle abil pääses vabasse maailma ka tuhandeid eestlasi. Ülejäänud ära läinud eestirootslased põgenesid omal initsiatiivil. Raske on hinnata kui palju rannarootslasi Eesti jäi, kuna osad rootsi keelt kõnelevad isikud ei olnud registreeritud eestirootslastena, siiski arvatakse see olevat natuke üle kümne protsendi põgenenute arvust, kes tänaseks on üldiselt eestistunud.

Rootsi jõudis teadaolevalt 27 000–29 000 eestlast. See on umbes sama palju, kui Rakveres ja Kuressaares tänapäeval inimesi kokku. Umbes 7000 neist liikus mõned aastad hiljem edasi teistesse riikidesse nagu USA, Kanada ja Austraalia.

Kuidas põgenemine Eestist inimeste jaoks välja nägi? Eestis sisemaalt pärit pagulastel oli tegelikult juba mere äärde jõudmine väga ohtlik ettevõtmine.


Massilisemalt algas lahkumine Eestist 1943. aasta lõpust ning saavutas kulminatsiooni 1944. aasta suvel-sügisel. Palju oli neid, kes soovisid põgeneda, kuid sisemaalt ranniku poole liikujad kodumaalt tihti minema ei saanud – sõjarinne tuli neist lihtsalt üle ja edasipääsemine ei olnud enam võimalik.

Leidus ka neid, kes küll jõudsid mereni, kuid jäid hätta põgenemiseks paadi või laeva leidmisel või siis olid kohad lihtsalt täis. Ei ole teada kui palju aluseid merel kinni püüti või kadus aga hinnanguliselt arvestatakse teekonnal kadunuks jäänute hulgaks 6–9% põgenike koguarvust.

Ohtliku teekonna läbimine ning merel üle elatu jättis sügava jälje ja mõju paljude inimeste ellu.

Nii võib näiteks tuua Saaremaal sündinud, Rootsi põgenenud kunstnik Erik Haamri, kes oma töödes on inimese ja looduse ning inimese ja ühiskonna vahelisi suhteid käsitelnud. Lugu räägib ka sellest, et kui ta paadiga jõudis Rootsi rannikule, oli nahk tema sõrmedel aerutamise käigus pea luuni maha kulunud. Läks paar aastat aega, enne kui ta sai uuesti pintsli kätte võtta. Eestist sõja tõttu pagulasena lahkumise teemat on ta käsitlenud ka oma töödes „Põgenemine“ , “Perekond vees”, „Evakueeritavad“.

Samuti võib teismelisena Rohukülast Rootsi põgenenud kunstnik Enno Halleki töödes näha paadipõgenemise motiive nagu päästeveste ja aere. Tema kuulsaimajalugu tõlgendav teos, 1975. aastal maalitud aerudest installatsioon “Minu aerud Eestist ja mälestused”, asub Stockholmi Moderna Museet´s, mis on Põhjamaade tähtsaim moodsa kunsti muuseum. (vt selle kohta lisalugu.)

Rootsi polnud ainus sihtkoht, ka Saksamaale põgenes eluohtliku olukorra eest Eestist väga palju inimesi. Millised need vahekorrad olid?

Rootsi otsiti väikestel paatidel ja purjekatel põgenemisteed eelkõige Lääne-Eestist ja saartelt. See oli kõige lähem sihtpunkt ja sõjas neutraalne riik. Põhjarannikult põgeneti samamoodi, aga peamiselt Soome. Sealt liikus enamik inimesi siiski kiirelt edasi sõjas neutraalseks jäänud Rootsi, kartes, et Nõukogude Liit saab Soomet survestada Eesti inimesi tagasi saatma.

Meeleheitel inimesed lahkuvad eluohtlikus olukorras suure teadmatuse tõttu Eestist. Foto on tehtud 20. septembri paiku 1944. aastal.
Foto: Eesti Meremuuseum

Selles aitas neid Stockholmis 1944. aasta märtsis kolmekümne eestimaalase asutatud Eesti Komitee. Ja nagu ajalugu näitas, oli kartustel Soome jääda ka alust.

Saksamaale läks Rootsiga võrreldes tegelikult veel rohkem Eesti pagulasi, 42 000 -45 000 inimest. Sinna jõudsid tsiviilisikud koos evakueeritavate sõjaväelastega, osa Eesti pagulasi lahkus ka rannaäärseid teid pidi või rongiga läbi Läti ja Leedu. Sealjuures need Saksamaale põgenenud eestlased, kes jäid Nõukogude Liidu mõjupiirkoda, langesid enamjuhul repressioonide ohvriks. Kes lääneliitlaste mõju all olevatee territooriumitele sattusid, need üldiselt pääsesid.

Kui vastata küsimusele, miks Saksamaale põgenes eestlasi arvuliselt enam kui lähemal olevatele Soome ja Rootsi kallastele, siis eelkõige oli see seotud suuremate sõjalaevadega, mis Saksamaale siirdusid. See toimus 1944. aastaseptembri keskpaigas, mil Hitler andis seoses nõukogude sõjaväe kiire edasitungimisega käsu alustada Saksa vägede väljaviimist Eestist. On välja toodud ka trendi, et Saksamaale jõudis rohkem inimesi just Mandri-Eestist.

Mis Eestist põgenenud inimestest pärast Rootsis sai?


Rootsi siirdunud rannarootslased asusid elama põhiliselt Stockholmi või Mälareni ümbrusesse. Aga üldiselt ei lubatud pärast põgenikelaagrist vabanemist 1945.-46. aastal pagulastel, sealhulgas Eestist pärit pagulastel Stockholmi ega Götheborgi elama asuda. See olukord muutus alles 1960. aastatel, mil paljud põgenikest said Rootsi kodakondsuse.

Elu Rootsis tõi paljude tollaste pagulaste jaoks kaasa ühiskonnaredelil langemise. Kuigi vaid 40 protsenti saabunud eestlastest olid töölistaustaga, saadeti pea kõik Baltimaadest pärit pagulased tööle kas raudteele või tehastesse. Osa inimesi hakkas tööle põllumajanduses, aga liikusid siis samuti tööstustesse. 1960. aastal töötas eesti pagulastest kaks kolmandikku töölistena ja vaatamata selgelt jälgitavale tõusule ühiskonnas, jäi ka 1980. aastatel eesti päritolu inimeste hõivatus tööstussektoris kõrgemaks kui Rootsis keskmiselt.

Õnnelikuks erandiks olid arhiividesse tööle pääsenud. Selle näol oli tegemist 1930. aastatel käima lükatud programmiga, mille eesmärgiks oli töötutele kõrgharidusega inimestele ameti pakkumine. Aastal 1945 võimaldas see tööd leida 2000 nii Baltimaadest kui mujalt sõjapõgenike hulgast saabunud literaadil.

Välismaalase pass pole ainuomane vaid osale Eesti elanikest: pärast põgenemist said sellise dokumendi endale ka kümned tuhanded Eestist Rootsi lahkunud pagualsed.
Foto: Annika Karlsson

Eestlased polnud sealjuures ainsad pagulased, kes Rootsist sõja ajal pelgupaika otsisid. Rootsi oli paljudele Põhja- ja Loode-Euroopa põgenikele kui vabaduse oaas. 1943. aastal saabus ligi 12?000 inimest, sealhulgas ka peamiselt Taani juudid, kuid ka näiteks rannarootslased.

Järgmine, 1944. aasta, mil Nõukogude liidu sõjavägi Eestisse jõudis, oli eriti Rootsi valitsus põgenike saabumiseks valmistunud. Lõppkokkuvõttes asutati 271 põgenikelaagrit, kuid esialgu niivõrd suurt pagulaste tulva siiski ennustada ei osatud – 1944. aasta hilissuvel ja sügisel rekordpäeval randus Rootsis üle 700 Eesti pagulase.

Ühe paadi pardal pardal oli umbes 10-15 inimest. Leiab ka ekstreemseid juhtumeid: näiteks Läänemaalt, Riguldilt põgenenud inimesed meenutavad kalapaadiga üleminekut, kus pardal oli 20-40 inimest.

Lisaks saabus vähemal määral, natuke üle 10 000 inimese Lätist. Leedust lahkuti eelkõige Saksamaale.

Rootsi ühiskonna jaoks oli selline põgenikelaine ootamatu, sest alles 20. sajandi alguses oli Rootsi olnud maa, kust välja rännati, peamiselt USA-sse.

Kes inimesi üle mere Rootsi viisid, kes olid paatide ja purjekate omanikud ja juhid?

Tegemist oli eelkõige üksikisikute või kohaliku kogukonna initsiatiiviga ning samuti varieerus põgenemise organiseerimine geograafiliselt. Arvestada tuleb ka seda, et rannikul ja saartel elavatel inimestel olid paadid olemas ja nad omasid teadmisi meresõidust.

Osa paatidest jätsid põgenikud llihtsalt maha ja seal on need püsinud 75 aastat, 1944. aastast saadik.
Foto: Annika Karlsson

Tihti tuli kalapaadid küll ehituslikult ümber kohandada, näiteks võimalusel mootoriga varustada. Ei ole teada, et oleks olnud ühtset süsteemi paadile pääsemise tasu osas. Küll aga on teada, et tekkisid paadiomanikest ülevedajad, kes võtsid ohtliku ja riskantse teekonna ette rohkem kui üks kord. Võib oletada, et kuna kõik võitlesid ellujäämise eest, tekkis tasustamise ning informatsiooni liikumise osas kahepoolseid kokkuleppeid. Rootsile ja lääneliitlastele luureinfo jagamise eest said need inimesed nii rahalist abi kui varustust, et Rootsi jõuaksid Eestist võtmeisikud, kes võiksid eksiilis poliitilist tegevust jätkata.

Põgenemiseks kasutati erinevaid kalapüügi- ja rannasõidualuseid, mootor- ja purjelaevu aga ka lausa paar tuhat inimest mahutavaid sõjalaevu. Kalapaatides 10-15 inimest, mootor-purjelaevades paarsada kuni 500 inimest.

Laevatasumaksuametis registreeritud 740 alusest, mis tol ajal Rootsi jõudsid, määratleti 705 kui põgenike paadid, mis tuli Nõukogude Liidule välja anda. Enamus paadiomanikest said hüvitustasu. Teadaolevalt veidi üle 60 laeva-paadi on nimekirjas vrakkidena, mis leiti triivivana või mahajäetuna. Osa neist on Rootsis siiani rannaaladel alles.

Rootsis tegutses ka eestlaste abistamisorganisatsioon, kes 1944. aastal kiireloomulise pagulaste Rootsi toomise aktsiooni läbi viis. Abiorganisatsioon taotles Rootsis nii kirikutelt kui pankadelt rahalist toetust. Toetust avaldasid üldiselt paljud Rootsi organisatsioonid ja ühiskonnas juhtpositsioonil olnud isikud. Rootsi riik aitas samuti varustusega.Eestisse tehti 40 reisi ja toodi ära 1400 inimest. Reisid algasid Gotlandi saarelt Slitest. Meeskonnad koosnesid nii eesti meremeestest kui kaluritest, nad tundsid randu ega peljanud riske. Neli paati tagasi ei pöördunud, kaks sõitis tugeva tormi ja saksa sõjaväe tulistamise tõttu Rootsi tagasi ilma Eestist inimesi peale võtmata.

Rannaäärsete piirkondade inimestel olid olemas nii paadid kui ka meresõiduks vajalik muu varustus, samuti teadmised.
Foto: Annika Karlsson

Mis rolli üldse tolleaegne pagulastelaine Baltimaadest praeguses Rootsi ühiskonnas mängib, kui palju seda mäletatakse?


Mäletatakse väga hästi ning ka kui ühte positiivset näidet integreerumisest Rootsi ühiskonda. Teadlikkus suurpõgenemisest ja sellega kaasnenud pagulusprotsessidest lasub suuresti Rootsi saabunud kogukondade enda aktiivsel panusel ning osaliselt ka uurimustöödel.

Olen lisaks tööle Eesti Meremuuseumis teadur ka Uppsala ülikoolisja korraldan seal muuhulgas eestirootslaste kohta seminari. Kui seal osalejate tausta uurida, jääb silma, et järjest enam lisandub Eesti ajaloo- ja kultuuri huvilisi väljaspool kohalikku paadipõgenike kogukonda.Varasemalt teati ning mäletati suurpõgenemist Baltikumist vaikimisi, laiemalt sellest ei räägitud. Nüüd kui Eesti on muutunud võrdsemaks partneriks, on ka mereajalooliselt huvi tollaste sündmuste vastu kasvanud. Stockholmi mereajaloomuuseumis on töös uurimis- ja dokumenteerimisprojekt, mis püüab välja selgitada, milliseid teadmisi annavad esemed ja säilmed, sealhulgas põgenike paadid 1944. aasta suurpõgenemise kohta ning milline on selle kultuuripärandi roll tänapäeval. See on näide selle ajaloo sündmuse tähtsusest ning nähtavaks tegemisest Rootsi merenduse ajaloos.

75 aasta eest maha jäetud paadid ja purjekad on olnud väga vastupidavad. Rootsis on asutud põgenemist, sealhulgas maastikus leiduvaid vrakke uurima ja uurimistööga loodetakse jõuda ka Eesti rannikule.
Foto: Annika Karlsson

Milles täpsemalt see projekt seisneb?


Peamiselt keskendutakse põgenike paatide inventeerimisele, mida võib Rootsi idarannikul veel leida. Sealhulgas pakub neile huvi rannarootsi ja eesti paadiehituskultuur, aga ka kultuuriloolised märgid, mis kannavad endaga põgenemisest erinevaid lugusid, mälestusi ja traditsioone.

Mida saavad näiteks paadid põgenemise kohta öelda? Millised jäljed on nad kohalikust kogukonnast jätnud? Ja kuidas on inimesed oma ajaloolise pagasiga hakkama saanud? Need on vaid mõned küsimused, millele sõja eest põgenemiseks kasutatud paatide uurimise käigus vastust otsitakse. Projekti põhieesmärk on tõsta esile suuresti tundmatut ja seni uurimata kultuuripärandit, kuna riiklikul tasandil on Rootsis nii põgenemisega seotud esemete kogud kui teadmised killustatud.

Projekti juhil Anna Arnbergil Rootsi mereajaloo muuseumist oli plaan tänavu suvel viia Eesti rannikul läbi merearheoloogilised välitööd, mille käigus küsitletakse kohalikke inimesi nii rannikualadel kui saartel. Samuti kavatseti projektiga seoses koostada leidudest fotoalbum.Aga kuna kujunenud on ootamatu olukord nii Eestis kui Rootsis, siis suvised välitööd on lükkunud järgmisesse aastasse. Loodame, et siis asi ikkagi toimub.

Eesti Meremuuseumi teadusjuht Hele Kiimann töötab ka Uppsala ülikoolis. Tema üheks peamiseks uurimisalaks on Eesti rootslased.
Foto: Priit Simson

Autor :

Indrek Tark indrek.tark@epl.ee

Allikas

Nõmme, Tallinna uudised
Raamatukoguhoidja soovitab: mida sügisel lugeda?

Autor: Sille Ross, Pääsküla raamatukogu juhataja

Pääsküla raamatukogu juhataja Sille Ross on Nõmme Sõnumites
jaganud varemgi lugemissoovitusi. (foto: Jukko Nooni)
Suvi on peagi läbi saamas ning nagu eelmiselgi aastal jagab Pääsküla raamatukogu juhataja Sille Ross soovitusi, mida sügisõhtutel lugeda. On ju raamatukoguhoidja igapäevane töö jagada lugejatele soovitusi ning pärast suvepuhkust läheb aina rohkem inimesi raamatukogusse lugemiselamusi otsima.
Folkloori ja muinasjuttude sõpru rõõmustab kindlasti Britt Samosoni kaunite illustratsioonidega kogumik «Sõsara sõrmeluud: naised Eesti muinasjuttudes» (Hunt, 2018, koostanud ja ümber jutustanud Merili Metsvahi). Raamatusse on valitud 30 muinasjuttu, kus keskseteks tegelasteks naised. Kogumikus olevad muinaslood on olemas rahvaluulearhiivis, kuid trükis suurem osa neist varem ilmunud ei ole. Säilitatud on lugude algupärane kuju, neid ei ole kirjanduslikult ja kunstiliselt töödeldud, seega, kuigi lood on väga huvitavad ja fantaasiarohked, on nad mõeldud täiskasvanutele ning lastele ettelugemiseks ei sobi!

Suure kassisõbrana ei saa ma jätta rääkimata kahest raamatust, kus lugu jutustatakse kassi suu läbi. Grigori Služiteli «Saveli päevad» (Tänapäev, 2019, tõlkinud Erle Nõmm). Saveli on kass, kes alustab oma elu tänaval. Ei lähe kaua, kui armas kiisupoiss krabatakse kaenlasse ning temast saab kodukass. Rahutu hingega Saveli seda üle paari aasta siiski ei talu – aeg on edasi liikuda. Paljude seikluste seas leiab Saveli näiteks lühikeseks ajaks tööd – Tretjakovi galeriis, kus tema ülesanne on hävitada galeriisse elama tükkinud rotid. Selle töösuhte peab ta küll peagi lõpetama, seda oma liigikaaslase pahatahtliku tegutsemise tõttu. Pikalt paigale jääda ei malda Saveli kusagile, vahel ei saagi. On head ja halba, on rõõmu ja kurbust, on valu ja armastust. On palju erinevaid nimesid, mida talle antakse. Kuid olgugi elu sageli raske, Saveli on vaba hing. Ja palju elutargem kui nii mõnigi inimene. Autor, kes on 1983. aastal Moskvas sündinud näitleja, on suurepäraselt suutnud sisse elada kassi rolli.

Arikawa Hiro «Rändava kassi kroonikad» (Tänapäev, 2019, tõlkinud Margit Juurikas). Sellegi raamatu peategelane elas tänaval, armastas põõnutada kortermaja ees oleva auto kapoti peal. Satoru käis teda aeg-ajalt vaatamas, tõi süüagi. Ja kui kass satub õnnetusse, on just Satoru see, kes ta oma koju viib, ravib ja hoolitseb, sügab ja toidab. Satoru annab peategelasele ka nime: Nana; see tähendab «seitse» ja Nana saba kõverdub just number seitsme kujuliselt. Nana jutustab meile, kuidas nad koos Satoruga käivad külas tolle koolipõlvesõpradel. Miks nad seda teevad, Nana täpselt ei teagi, Satoru ei ole seda talle öelnud. Kuid igal reisil on oma lugu. Ja kui paljut nad koos näevad: merd, Fuji mäge, hobuseid, pihlakaid, surnuaeda… Südantsoojendav lugu, soe ja õrn, samas vürtsitatud kassiliku mõtlemise mõnusa huumoriga.

Raamat, mis on väljamõeldis, kuid mida lugedes on tunne, et nii võibki olla, kuskil siinsamas, meie kõrval – Martin Alguse «Midagi tõelist» (Varrak, 2018). Raamatus jutustavad vaheldumisi kaks esialgu teineteisele võõrast meest. Leo on tavaline keskklassi mees, kes tunneb tüdimust argipäevast ning pageb selle eest internetimaailma kahtlasesse tsooni. Karl on just vanglast vabanenud ning otsib võimalust jätkata oma elu väljaspool vanglat. Ja elu, see peab olema hea! Nende teed ristuvad. Kummalegi mehele on autor andnud just talle iseloomuliku hääle ja väljendusviisi. Raamatut tunnustati mullu Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiaga.

Head luulet on ilmunud omajagu; üks raamat, mida kindlasti soovitaksin, on Mehis Heinsaare «Pingeväljade aednik» (Verb, 2018). Autor luuletab poeetiliselt, maagiliselt ja täiesti lummavalt läbi inimhinge kihtide. Luulekogu, mida võib lugeda korra, siis teise, kolmanda ja nii edasi…

Põnevikke ilmub palju ja neid loetakse palju. Kõigist neist rääkida ei jõua, kuid üks siiski. Mattias Edvardssoni «Täiesti tavaline perekond» (Eesti Raamat, 2019, tõlkinud Kadri Okas) räägib ühest perekonnast: ema, isa ja nende 19-aastane tütar. Kõik ongi täiesti tavaline kuni hetkeni, mil vanematele teatatakse, et nende tütar on kinni peetud kahtlustatuna mõrvas. Kui hästi me oma lapsi tunneme? Kuhumaale läheksid, et kaitsta oma last? Kas ta on võimeline tapma, kas ta tegi seda ja kas seda saab õigustada? Kuidas midagi sellist saab juhtuda ühe tavalise perega? Need on küsimused, millele autor vastab romaani käigus, andes sõna igale pereliikmele.

Lisaks toredale ilukirjandusele on muidugi ka palju head teadmiskirjandust. Ühe näitena Matthew Walkeri «Miks me magame? Une ja unenägude vägi» (Argo, 2018, tõlkinud Triin Olvet). Me arvame, et magame muidugi lihtsalt sellepärast, et meil on uni. Ja vahel mõtleme: kui palju rohkem me jõuaksime teha, kui me ei magaks (näiteks lugeda, eks)! Raamat räägib meile põhjalikult ja huvitavalt, kui väga oluline on magamine ja kuidas see mõjutab meie elukvaliteeti. Nii et töö, igapäevaelu (ja lugemise) vahepeal ärge unustage end korralikult välja magada!

Loe otse allikast

Kohus
Kohus mõistis karistused kahe lapse surmaga lõppenud batuudiõnnetuse asjas

Tartu maakohus tunnistas täna batuudirenti pakkuva ettevõtte juhataja ja kaks sama firma töötajat süüdi eelmise aasta juulis ettevaatamatusest kahe lapse surma põhjustamises ja samuti ettevaatamatusest ühele lapsele raske tervisekahjustuse tekitamises.

Ettevõtte juhile Alger Vedlerile (49) mõistis kohus kolmeaastase tingimisi vangistuse sama pika katseajaga ning samas firmas töötanud Raimi Kalmusele (28) ja Tanel Altementile (24) kahe aasta ja kuue kuu pikkuse tingimisi vangistuse sama pika katseajaga.

Loe otse allikast