Silt: Raha

Anekdoodid
Nagu ikka

Üks mees kohtab imekena tütarlast, kes talle kohutavalt meeldima hakkab. Kõik mehe mõtted on vaid selle juures, kuidas tüdruk voodisse saada. Mees mõtleb välja plaani, kuidas tüdrukule läheneda ja kõnetab teda:„Teate, ma olen kunstnik. Portrealija. Äkki oleksite nõus mulle poseerima?“„Hea küll,“ vastab neiu. Saja euro eest olen nõus.“Õnnelik mees maksab raha ära ja hakkab tüdrukut joonistama. Teise seansi ajal ütleb ta neiule:„Vabandage, aga ma tahaksin teid maalida palja ülakehaga.“„Mis siis ikka. Siis maksab see 200 eurot.“Mees maksab raha ära ja hakkab joonistama. Järgmise seansi ajal aga teatab:„Kuulge, ma ei julgenud teile kohe öelda. Tegelikult tahaksin ma teha teist täisaktimaali, see tähendab maalida teid täiesti alasti.“„Täiesti alasti? Noh, siis maksab see 500 eurot.“Mees laenab sõpradelt raha ja maksab ära. Ja kui ta siis täiesti alasti neiut joonistama hakkab, ei pea ta enam vastu ja hüüab:„Saage aru, ma põlen soovist teiega magada! Ma saan aru… Lühidalt, palju te selle eest tahate?“„Tähendab – lihtsalt magada? Noh, siis maksab see teile 50 eurot, nagu kõigile teistelegi.“

Eesti, Huumor, Kultuur, videod
Selgus kilomeetrite kogus, mida Sille pidi imema, et seda mersut saada
INIMENE ON ILMSGT VÄSINUD. (FOTO: KAADER FILMIST JAN UUSPÕLD LÄHEB TARTUSSE)

Lõpuks ometi on teadlased välja arvutanud, kui mitu kilomeetrit emmi pidi Sille im, et just seda mersut saada. Tulemus on üllatav!

Aastaid on terve murdnud pead kultusfilmis „Jan Uuspõld läheb sse“ nähtud/kuuldud stseeni üle, kus Jan Uuspõld kohtub avahel tuntud üheööliblika Sillega ning palub tlt küüti.

Salapärane kohtumine avahel

is peatab Jan auto ja küsib, et kas Sille viiks ta sse. Jan tutvustab end korduvalt Sillele ja korduvalt küsib ta ka küüti sse. Lõpuks avab Sille suu ja ütleb kultuslikuks saanud lause:

„Kas sa, mees, tead ka, mitu kilomeetrit m***i ma olen pidanud im, et seda mersut saada?“

Jan raputab segaduses pead ja vastab, et ta ei tea ja Sille ka ei ütle ning sõidab min. Kuid ärge muretsege – see kõiki painav küsimus on nüüd lõpuks ometi lahendatud.

Vaata klippi filmist siit:

INIMENE ON ILMSGT VÄSINUD. (FOTO: KAADER FILMIST JAN UUSPÕLD LÄHEB TARTUSSE)

Asja võtsid uurida teadlased

Antud te uurimiseks pandi a Ülikoolis kokku sotsioloogide uurimisrühm ning arvutustega paluti abi ka teis ülikoolidest.

Teadlased võtsid ühendust Prostituutide Liiduga (EPL) ja said sealt hulgaliselt kasulikku infot, mida võtta arvutuste aluseks.

Mis siis selgus? Toome teieni ära ka arvutuste aluseks võetud andmed:

mehe keskmine epikkus:

Keskmine i kestvus: 5-7 minutit, keskmine 6 minutit seega (allikas: New Yorgi seksiterapeut Ian Kerner)

„Kui võtame aluseks, et mehe riistapikkus on ca 14 cm ja i ajal iga imemise liigutuse ajal käib Sille suust läbi vählt pool ehk 7 cm, siis saame välja arvutada, kui suur on ühe ikorra ajal äraimetud sentimeetrite kogus,“ märkis uurimisrühma juht Ainar Saare (43).

„Võttes aluseks eelduse, et Sille on professionaal, kes aega ei raiska, siis tõenäoliselt käis tl asi kiiresti. Nüüd saame oletada, et sekundis tegi ta vählt 2 liigutust, mis teeb kokku 14 cm. Seega 6 minuti jooksul imes Sille ära 5040 cm riista, mis teeb ca 50 meetrit per persoon,“ märkis teadlane.

Mängu tuleb raha

öölindude katuseorganisatsiooni EPLi sõnul võib keskmiseks ikorra hinnaks s pidada ca 50 eurot.

“Pole mingi ime, et Sille ei soovinud oma lt teenitud rahaga ostetud autosse mingit järjekordset riista,” lisas uurimisrühma juht.

Allikas

Anekdoodid
Ma armusin
-Ema, ma armusin.
-Mis ta nimi on? Kas ta süüa oskab teha? Millist muusikat ta kuulab? Kes ta lemmikpoeet on? Kas ta mõne spordialaga tegeleb? Kas te juba suudelnud olete? Ega te ometi juba maganud pole??? Miks sa midagi varem öelnud pole? On sul raha vaja, et talle jäätist osta? Et teda kinno viia?
-Isa, ma armusin.
-Naine?
-Naine jah…
-Normaalne…..
Ajalugu, Eesti
EESTI WABARIIGI RIKKAD | Ärinaine, kelle tehasest sai nõukogude trikotaažitööstuse uhkus

Betty ja tema poja Maxi ettevõttega liideti mitu väikekäitist ja ühendettevõttele pandi ENSV rahvakomissaride nõukogu 1940. aasta 29. novembri otsusega nimeks Marat.
Betty ja tema poja Maxi ettevõttega liideti mitu väikekäitist ja ühendettevõttele pandi rahvakomissaride nõukogu 1940. aasta 29. novembri otsusega nimeks Marat.

Betty ja tema poja Maxi ettevõttega liideti mitu väikekäitist ja ühendettevõttele pandi rahvakomissaride nõukogu 1940. aasta 29. novembri otsusega nimeks Marat.[/caption]

„Firma kasvab ja areneb, vaatamata raskele ajale, kusjuures alati näeme firma eesotsas energilist proua Besprosvannyt,” kirjutas Üleriiklise Kaupmeeste Keskliidu häälekandja oktoobris 1935 kaubandus- ja tööstusettevõtte Betty Besprosvanny & Poeg 30-aastase tegevuse juubeli puhul. „Praegu on firmal mehaaniline kudumistööstus Suur- maanteel, millise sisseseade praeguse aja tehnilisel kõrgusel. Firma toodab villaseid, siidi- ja puuvillaseid silmakoesaadusi. Peale selle on ärid veel Tallinnas, s ja Viljandis. Üldse leiavad ettevõtte tööstuses ja ärides tööd 250 inimest.”

Kes oli see tänapäeval enamikule tundmatu energiline naine, keda omal ajal nimetati koguni üheks Eesti rikkamaks äridaamiks? Tema 1940. aastal natsionaliseeritud tehases sättis end sisse Marati trikotaažitööstus, mille toodangut mäletavad ja on kandnud ilmselt kõik kunagise elanikud.

Esimesed sammud isa riideäris

Betty Besprosvanny (neiupõlvenimega Betty Kofkin) sündis 6. detsembril 1887 Pärnus. Tema isa, põlisest Valgevene juutide perekonnast pärit Zale Kofkin õppis Peterburis rätsepmeistriks, kolis seejärel 1878 Pärnusse ja abiellus seal. Zale Kofkin pidas Pärnus riideäri, kus Betty oli abiks juba Pärnu tütarlaste gümnaasiumis õppides.

Üheks sõjaeelse Eesti vabariigi rikkamaks naiseks peetud Betty Besprosvanny (1887–1941) langes holokausti ohvriks. Ta hukati koos oma minia Eva ning viieaastase ja kolmeaastase lapselapsega.
Üheks sõjaeelse Eesti vabariigi rikkamaks naiseks peetud Betty Besprosvanny (1887–1941) langes holokausti ohvriks. Ta hukati koos oma minia Eva ning viieaastase ja kolmeaastase lapselapsega.
FOTO: PRO

1905 abiellus vaevu 18-aastane Betty Samuel Besprosvaniega (1878?1934), kes oli esiotsa olnud samuti ametis Zale Kofkini riideäris, kuid asutas siis oma ettevõtte, mis kandis pikka ja uhket nime: Pudu-, moodi- ja koetud kaupade suurladu – Samuel Besprosvanie. Aasta pärast abiellumist sündis neil poeg Max (1906?1983). Juba Pärnu perioodil püüdis Betty ka ise korraldada riide valmistamist ja avas kaupluse juures väikese kudumiskäitise.

1907 kolis noor perekond Tallinna ja avas aadressil Pärnu mnt 20 oma pudu- ja riidekaupluse. Kuna äri läks hästi, koliti 1912. aastal uutesse ja suurematesse ruumidesse Suur-Karja 12. Kaupluses müüdi peamiselt pudu- ja riidekaupu, jalatseid ja välismaalt toodud villast lõnga, mida kohalikud käsitöölised väga hindasid. Ajast ette rutates tasub mainida, et aastaid hiljem laiendati äri ka kõrvalmajja Suur-Karja 14, mida praegused tallinlased teavad Ivo Nikkolo hiljuti suletud rõivapoe järgi.

Bettyst saab ärijuht

1921. aastal sai Bettyst mehe kõrval ettevõtte ärijuht. Just tema algatusel võeti poodi müüki kudumeid, mille käsitöölised olid teinud Betty hangitud lõngast. Sealt tekkiski mõte asutada oma kudumisvabrik.

1926. aasta alguses ostis siis veel Samuel Besprosvanie nime kandnud ettevõte Saksamaalt oma esimese uue mehaanilise kudumismasina, et hakata ise trikooesemeid tootma. Esiotsa ikka veel sealsamas Suur-Karja kaupluse tagaruumides. Järgmisel aastal soetati villaste silmkoeesemete valmistamiseks veel kümmekond väikest kudumismasinat, mis pandi tööle palgatud töötajate kodudes või Tallinna vanalinnas üüritud ruumides (näiteks Viru tänaval). Kuid sellestki ei piisanud, sest nõudlus kudumite järele aina kasvas. Kiire kasv tekitas paraku konkurentides kadedust.

1926. aastal ostis ettevõte Saksamaalt esimese uue mehaanilise kudumismasina.

Sekkuvad ja riigiametnikud

1928. aasta jaanuaris sai Besprosvaniede pere tööstusliku äri tunnistuse, mis lubas püsti panna juba omaette kudumisäri. Töötajate arv oli selleks ajaks kasvanud juba üle kümne. Besprosvanied ei jätnud neid sugugi saatuse hooleks: töötajad kindlustati Tallinna haigekassas ja kindlustusühingus.

Sama aasta mais saabus Saksamaalt esimene elektriline kudumismasin. Besprosvaniede äritegevust lähemalt uurinud ajaloolane Toivo Jullinen on ajakirja Kleio 1991. aasta neljandas numbris kirjutanud, et see äratas kaubandus-tööstusministeeriumi tööstusosakonna tähelepanu ning l paluti selgitada, millega Besprosvanied õieti tegelevad.

Besprosvanie rõivaäri asus Suur-Karja 12 ja Suur-Karja 14 hoones. Kaupluses müüdi peamiselt pudu- ja riidekaupa, jalatseid ja välismaalt toodud villast lõnga, mida kohalikud käsitöölised väga hindasid.
Besprosvanie rõivaäri asus Suur-Karja 12 ja Suur-Karja 14 hoones. Kaupluses müüdi peamiselt pudu- ja riidekaupa, jalatseid ja välismaalt toodud villast lõnga, mida kohalikud käsitöölised väga hindasid.

„Juurdlusel selgus, et Samuel Besprosvanie kudumistööstus kuulub kesktööstuse (viis kuni üheksateist töölist) järku, kuid selle sisseseadmiseks puudub nõutav luba. Vastavalt ettekirjutusele tuli see muretseda ühe kuu jooksul. Samuel Besprosvanie püüdis ennast välja vabandada suur-, kesk- ja väiketööstuse seaduse vähese tundmisega ning lubas kohe tegevusloa taotleda,” kirjutab Jullinen.

Sama aasta 20. augustil tutvus tootmisega Tallinna linnae komisjon, kelle arvates polnud loa andmiseks takistusi. Kaubandus-tööstusministeerium andis Tallinnas Suur-Karja 12 asunud kudumistööstusele tegutsemisloa 3. septembril 1928.

Besprosvaniest saab Besprosvanny

Juulis 1931 kujundati Samuel Besprosvanie kudumistööstus ümber aktsiaseltsiks Samuel Besprosvanie. 1933, kui Samueli tervis halvenes ja ta jäi halvatuna voodisse, sai Bettyst asjaajaja-direktor ehk tänapäeva mõistes tegevjuht. 1934. aastal Samuel suri.

Ettevõttega liitus ka poeg Max, kes pärast Tallinna vene gümnaasiumi lõpetamist oli õppinud Prahas saksa üliis ja Viini kõrgemas kaubandusis. Tõsi, Max oli vanemate äris jõudumööda kaasa löönud varemgi, õpingute vaheaegadel. Peale selle oli ta lühikest aega töötanud praktikandina Tallinna Aktsiapangas, kuid pühendus siis täienisti isa ja ema loodud ettevõttele. Seda enam, et ettevõte andis siis tööd juba 80–90 inimesele. Mais 1934 astus Max isa Samueli asemel ka aktsiaseltsi juhatuse liikmeks.

Kuna äri oli jõudsalt laienenud ja vajas suuremaid ruume, oli Betty eraisikuna ostnud 80 000 krooni eest kinnistu mnt ja Laulupeo tänava nurgal (praegune mnt 63 / Laulupeo 2). Varem oli seal tegutsenud 1930. aasta lõpus pankrotti läinud Estoking ehk Ühendatud Saapa- ja Nahavabrikud, kuid hoone müüs vaid mõneks nädalaks selle omanikuks saanud Pikalaenu Pank.

1928. aasta 29. juuni ajalehes Waba Maa avaldatud kuulutus
1928. aasta 29. juuni ajalehes Waba Maa avaldatud kuulutus

Asjaolu, et Betty ostis kinnistu eraisikuna, oli ilmselt seotud aktsiaseltsi Samuel Besprosvanie likvideerimismenetlusega ja selle käigus ilmnenud maksuvõlgadega. Probleem lahenes pärast seda, kui Betty oli lasknud nimetatud võlad ümber vormistada oma isiklikeks võlgadeks. Enne seda, mais 1935 pidi ta aga seda majandusministeeriumile selgitama: „Aktsiaseltsi likvideerimine käesoleval juhul ei tähenda sugugi ettevõtte lõpetamist, vaid koguni ümberpöördult. Kavatsetud on ettevõtte üleminek täisühingu kätte minu ja minu poja isikus.”

Juulis 1935 sõlmisid Betty ja ta poeg Max omavahel lepingu aktsiaseltsi Samuel Besprosvanie tegevuse jätkamiseks uue juriidilise isikuna. Asutati uus tööstus-kaubandusühing Betty Besprosvanny & Poeg, mis võttis üle aktsiaseltsi Samuel Besprosvanie varad. Betty panustas uue ettevõtte asutamisse 10 000 krooni, Max oma töö ja vaeva. Tegevusluba saadi septembris 1935.

Sealt alates hakkas Betty kasutama nimekuju Besprosvanny. Ka Samueli hauasambal Rahumäe juudi kalmistul seisab sama nimi.

Poeg Maxil õnnestus imekombel sõjaajast eluga pääseda.

Kiire areng ja veel kiirem lõpp

Pärast ruumide kohandamist osteti juurde uusi silmkoemasinaid ning tootmismaht ja müügitulu aina kasvas. Kogu toodang müüdi ettevõtte enda Tallinna, ja Viljandi kauplustes. Töötajate arv suurenes koos kaupluste personaliga juba jõudsalt üle kahesaja. Bettyt peeti sel ajal üheks Eesti rikkamaks naiseks. Paraku ei halastanud saatus Bettyle ega tema perele.

Marati peahoonet Tallinnas Tartu maanteel ehtis nõukogude ajal ja hulk aastaid hiljemgi loosung „Au tööle!”.
Marati peahoonet Tallinnas maanteel ehtis nõukogude ajal ja hulk aastaid hiljemgi loosung „Au tööle!”.FOTO: PILLE-RIIN PG

1940. aasta juunipöördega alanud Nõukogude okupatsiooni ajal natsionaliseeriti Besprosvannyle kuulunud käitis riigivolikogus 1940. aasta 23. juulil vastu võetud pankade ja suurtööstuste natsionaliseerimise deklaratsiooni alusel. Augustis-septembris 1940 koostatud natsionaliseerimistoimikus on peale ettevõtte vara üksipulgi üles loetud ka Betty enda ja tema poja Maxi vara. Max on oma allkirjaga kinnitanud: „Minul pole kunagi olnud mingit kindlat palka, sest olin senini kaasomanik. Raha äraelamiseks sain oma emalt Betty Besprosvannylt. [- – -] Samuti polnud minul mingeid kapitale äris, kuna kõik kuulus minu emale.”

Betty, kellelt nõuti ettevõtte kasumilt tulumaksu tasumist, kinnitas aga oma allkirjaga: „Kuna annan riigile üle ühe absoluutselt elujõulise ja ajakohase ettevõtte, milline varustatud vajalikkude toorainetega, abimaterjalide ja valmiskaupadega, ühtlasi ka oma enda kapitalidega, siis julgen loota, et suurem osa minule määratud tulumaksust saab natsionaliseeritud ettevõtte poolt tasutud.”

Maxist sai lihttööline

Betty ja Maxi ettevõttega liideti mitu väikekäitist ja ühendettevõttele pandi rahvakomissaride nõukogu 1940. aasta 29. novembri otsusega nimeks Marat. Märkimisväärne on, et koos Bettyga juhatusse kuulunud Max vormistati natsionaliseeritud ettevõttes lihttööliseks.

Marati ajalugu algab 1926. aastast, mil Samuel Besprosvanie nime kandnud ettevõte ostis Saksamaalt esimese uue mehaanilise kudumismasina, et hakata trikooesemeid tootma.
Marati ajalugu algab 1926. aastast, mil Samuel Besprosvanie nime kandnud ettevõte ostis Saksamaalt esimese uue mehaanilise kudumismasina, et hakata trikooesemeid tootma. FOTO: AND PUTTING

1941. aasta sügisel, juba Saksa okupatsiooni ajal, langes Betty holokausti ohvriks: ta hukati koos Maxi abikaasa Eva ning nende laste, viieaastase Sami ja kolmeaastase Salikaga. Nende mälestuseks on Rahumäe juudi kalmistule pandud hauatähised. Samas puhkab ka poeg Max (1906?1983), kel imekombel õnnestus sõjaaeg üle elada.

Max abiellus pärast sõda uuesti ja tal sündis poeg Siimu (1947?2011), kes kandis oma ema järgi perekonnanime Loogma. 1990. aastate alguses taotles Siimu Loogma maantee kinnistu tagastamist, kuid Tiit Vähi e korraldusega 30. aprillist 1996 jäeti see taotlus rahuldamata põhjendusega, et tagastava hoone „eraldamine Marati tootmiskompleksist teeks võimatuks selle kui ühtse terviku kasutamise”.

Hotelliärimees Alexander Kofkin on Betty noorema venna Simon Kofkini poeg.
Hotelliärimees Alexander Kofkin on Betty noorema venna Simon Kofkini poeg.
SER

Marat kolis juba aastaid tagasi oma tootmise maanteelt minema. Juulis 2014 nimetati AS Marat ümber osaühinguks Patricia, mille põhitegevus ei ole enam trikotaažitootmine, vaid kinnisvara üürileandmine ja käitlemine.

Allikas

Anekdoodid
Ootan trammi…
Mees kõnnib naisega mööblipoes ja naine märkab ilusat suurt kappi. Hästi kallis ja stiilne.
Naine kohe nuruma mehe käest: “Kallis, ostame selle kapi ära. Ma ei küsi sinu käest kuu aega enam raha!”
Mees vastu, et mis kuradi kappi, meil praegu raha niigi vähe!
Naine uuesti: “No ostame ikka! Vaata, kui ilus kapp ja nii odav ka!”
Mees ei tee naise juttu kuulmagi ja nii jääbki kapp ostmata.
Siis saadetakse mees komandeeringusse ja naine jookseb kohe poodi ning ostabki kapi ära.
Tuuakse kapp koju ja naine istub tugitooli. Vaatab seda, vaatab ja vaatab. Siis sõidab tramm mööda ja kapiuks vajub .
Naine lükkab ukse kinni ja vahib kappi edasi. Sõidab teine tramm mööda, jälle vajub uks . Naine mõtleb, et miskit on mäda ja kutsub naabrimehe.
Koputab siis naabri uksele ja kurdab naabrimehele muret.
“Tere, Volli! Vaata, tead ma ostsin täna uue kapi, aga iga kord, kui tramm möödub, vajub kapil uks . Mees on mul komandeeringus ja sa selline kuldsete kätega inimene meil, tule appi ja vaata üle!”
Lähevad vaatavad seda kappi ja tõepoolest – sõidab tramm mööda, ja kapiuks vajub .
Naabrimees arutleb: “Uus kapp, onju? Ta on sul täitsa tühi? Äkki peab mingi raskus sees ol?”
Mõeldud-tehtud. Ronibki Volli kappi, et siis seestpoolt avanemismehhanisme jälgida, aga korraga astub naise abikaasa uksest sisse.
Esimese asjana märkab mees suurt kappi elutoas.
“No kurat!” vihastab mees. “Ikka sa ostsid selle kuradi kapi ära!”
Tõmbab kapi ukse ja märkab naabrimeest sees istumas.
“Ja mida sina Volli siin istud?!?” röögib mees.
“Tead, naabrimees,” vastab Volli. “Usu või ära usu, aga mina ootan siin trammi!”
Kirev elu
Ajateenija põgenes Kaug-Idast koju Eestisse. Võeti kinni, viidi tagasi. Põgenes uuesti


TUNNUSTUS: 18. veebruaril 2021 andis Vabariigi President Tanel Kapperile majori auastme.
TUNNUSTUS: 18. veebruaril andis Vabariigi Tanel Kapperile majori auastme.
TUNNUSTUS: 18. veebruaril andis Vabariigi Tanel Kapperile majori auastme.[/caption]

Jaanipäeval (ikka 1989) kamandati mind koos teiste kutsealustega tervisekontrolli. juba ukse taga ootas. See viis mu otse Ämari lennuväljale, kus mõned kutid juba ees olid. Ämarist sõjaväelennukiga Moskvasse ja reisilennukiga Tšitaasse sõjaväeossa. Tšitaa on Kaug-Idas, teisel pool Baikalit, ast 7000 kilomeetrit. Tokio on Tšitaale tükk maad lähl kui .

Sõjaväeosa, kuhu mind viidi, kandis numbrit 33003. Ümberringi venelased, ukrainlased, mõni tšetšeen, ülejäänud usbekid. Ühtegi eestlast ma ei kohanud. Eestis käib laulev revolutsioon, võideldakse Eesti vabaduse ees, aga mina kükitan Kaug-Idas!

Tuli pidulik vandeandmise päev. Noorsõdureid hakati kasarmust riviväljakule ajama. Ütlesin, et mina seda vannet ei anna.

Sellest tuli jube skandaal. Eestlastel oli niigi fašisti maine – tahavad Liidust välja astuda! Zampolit (rooduül asetäitja poliitalal) tuli kättpidi kallale. Läks rüselemiseks. Mind süüdistati, et olen ohvitseri löönud. Pärast klaarime seda asja, öeldi ähvardavalt, seniks jäeti mind kasarmusse. Mingi ukraina kutt vahtis ka seal.

PILT SIBERIST: Selline pilt Tanelist pandi 1990 aasta kevadel Siberist Eestimaal poole teele. See pidi tõestama, et Tanel on elu ja tervise juures. Saatke talle kojusõiduks raha!
PILT SIBERIST: Selline pilt Tanelist pandi 1990 aasta kevadel Siberist Eestimaal poole teele. See pidi tõestama, et Tanel on elu ja tervise juures. Saatke talle kojusõiduks raha!
EROGU
Uksed olid pärani, mingit valvet ei olnud ja me tõmbasime koos ukrainlasega sõjaväeosast min. Midagi erilist selles polnud. Demblid (vand ajateenijad) käisid pidevalt üle aia hüppes.

Esimese öö olime as. Ukraina kutt küsis hommikul murelikult: mis me nüüd teeme? Ma ütlesin: väga lihtne, läheme raudteele, pöörame näo sinnapoole, kuhu päike loojub, ja hoiame läände. Kaug-Idast polegi eriti mujale minna kui läände.

Astusime mööda raudteed, ümberringi taiga. Siis mõtlesin küll korra: kas ma tõesti arvan, et tulen Siberist jala koju!?

10–15 kilomeetrit olime astunud, kui nägime aservas muld­onni, mis oli pooleldi maa all. Onnis oli buržuika, magamislavats, laud, paar tooli. Kapis kuivikud, suhkur ja pekk. Selle öö magasime onnis. 10–15 kilomeetri pärast avastasime – järgmine onn! Need olid raudteelaste onnid. Nendele mõeldud, kes käivad mööda raudteed ja kolks-kolks-kolks vastu liipreid kolgivad, et kas raudtee on korras.

Kui mõni kaubarong võttis kurvis hoogu maha, hüppasime rongi peale ja saime sellega edasi. Sadakond kilomeetrit Tšitaast (kohas, mille nimi on Mogzon) avastas meid raudteevalve – see ohtlik üksus koosnes pensionäridest, kellele oli antud nagaanid ja vintpüssid. Saime kõvasti joosta.

Kümmekonna päeva pärast olime Irkutskis, kus sõjaväepatrull meid varsti ka kinni nabis. Mis ukrainlasest sai, ma ei tea, aga mulle saadeti Tšitaa komandantuurist ohvitser järele, mingi vanemleitnant. Uuesti rongi peale ja tagasisõit! Ohvitser võttis restoranvagunis mõnusasti viina. Kui jaam lähenes, otsis mu üles ja valvas, et ma jooksu ei paneks. Mingil hetkel õnnestus mul WCsse minna ja kui rong hoogu maha võttis – juba peaaegu Tšitaas – hüppasin rongist välja.

Uuesti hakkasin sama teed pidi läände liikuma. Jälle nagu enne, rongiga ja jala.

Kuskil Hiloki ja Irkutski vahel varastasin akülast saduldatud hobuse. Kooliajal olin Niitväljal ratsutamas käinud, sellest oli kasu! Aga õhtul tuli hirm naha vahele – kurat teab, mis Siberis hobusevargaga tehakse. Lasksin hobuse karjamaale ja sõitsin rongiga edasi.

Jõudsin Sljudankasse. See on Baikali järve lõunatipus asuv sõlmjaam.

Kõndisin ringi, otsisin, kust süüa saaks. Järsku vaatan – ühe vaguni peale on kirjutatud „Depoo Valga“. Uskumatu! Valga mehed! Nad võtsid mu rongi peale, ütlesid, et Tšeljabinskisse saab, sealt keeravad nad lõunasse ja lähevad ära kurat teab kuhu.

No mida part sa võid tahta! Tšeljabinsk on ju Uuralites, poolel teel koju! Valga mehed andsid mulle süüa-juua, Tšeljabinskis sebisid mu Riia rongi peale, kus töötasid vagunisaatjatena Läti üliõpilased – suvlev või midagi sellist. Need võtsid mu enda juurde, andsid mulle õlise jaki, et sõjaväevorm välja ei paistaks, ja Riias panid bussi peale, millega sõitsin Pärnusse. Olingi Eestis tagasi.

Pool aastat elasin sõprade juures Pärnumaa atalus. Olin tagaotsitav. Sugulased-tuttavad teadsid, kus ma olen, kõik hoidsid suu kinni.

17. jaanuaril 1990 lõin ennast üles (pikk must mantel, viigipüksid ja valge särk, juuksed õlgadeni) ja sõitsin asse õdesid vaatama, läksin 21. keski, kus nad õppisid. Ma ise õppisin ka kunagi selles is. Ja kui imajast välja tulin, võttis miilits mind ukse juures kinni. Mind oli näinud kolm õpetajat. Üks neist oli hingelt padupunane. Ja ma olin talle kunagi halvasti öelnud ka. Eks mu keel on mu vaenlane, nagu ütlesid vanad roomlased.

Miilits viis mu Lubja tänavale, kus uurijad soovitasid, et ma mingi varguse omaks võtaksin – siis istuksin rahulikult Eestis. Saatsin nad pikalt.
Edasi viidi mind a garnisoni arestimajja. Praegu on seal kinoarhiiv. Pandi üksikkongi. Arestimajas nägin ma viis minutit oma isa, kes mulle suitsu ja süüa tõi. Ka sealne advokaat soovitas: võta mingi kuritegu omaks, siis istud Eestis! Ma saatsin ta pikalt.

Kavandasin põgenemist – et kui pannakse koridori pes, jooksen ära. Aga juba saadeti mind Patareisse. See oli kole koht. Seal tuli kakelda, et ennast maksma panna, ja seda ma par meelega ei meenutaks.

Järgmisel hommikul pandi vanglahoovis auto peale, viidi Balti jaama, seal löödi tapivagunisse, mis meenutas veneaegset platskaardivagunit, aga selle vahega, et vangikambritel polnud aknaid, oli võrest sein ja kuus puust nari pluss üks lisaklapp, nii et seitse inimest sai magada.

WCsse viidi üks-kaks korda päevas. Uks jäeti lahti ja valvur jälgis, mida sa seal teed. Hommikul anti kätte päevatoit, veerand pätsi vormileiba, heeringas ja tükk suhkrut. Selle järgi oli hea päevi lugeda – mitu heeringat oled ära söönud, nii palju päevi oled olnud teel.

Sihtpunkt oli Tšitaa, sõjaväeosa number 33003. Aga teel sinna istusin viies vanglas. Esimene peatuskoht oli Krestõ vangla Leningradis. See oli neist viiest kõige luksuslikum – seal oli peldikus pott. Teistes oli auk nurgas, mille ette oli riputatud voodilina. Legend rääkis, et lennukikonstruktor Tupolev oli istunud Krestõ vanglas. Ja kui välja sai, organiseerinud sinna WC-potid – et kui järgmine kord istuma pannakse, on mugavam.

Leningradis löödi rongi peale ja sõitsime Sverdlovskisse (praegu Jekaterinburg). Sverdlovskist sõitsime Krasnojarskisse. Seal aeti meid rongist välja, kästi külma lume sees kükitada. Siis kamandati rivisse ja kolonn hakkas vangla poole astuma. Öeldi, et samm parle või vasakule võrdub põgenemiskatsega ja koerad lastakse käiku hoiatamata.

Olin nendes vanglates ühes kambris kolme vargapoisiga, kes ühest vanglast teise liikusid ja kes mind kõvasti harida ja õpetada jõudsid.

Kuidas plekitükkidest ja juhtmetest panna kokku nn traktorid, mis lambipesaga ühendades kuumaks aeti ja millega sai vett keeta.

Kuidas suitsufiltritest ja leivast teha nuga. Kui vanglaleiba tükk aega mudida ja õigel temperatuuril kuivatada, saab sellest käepideme teha. Kui hulk suitsufiltreid põl panna ja selle sulanud känkra peale tikutoosi väävliga vajutada, tekib sile kivistunud pind. Seda vastu betoonpõrandat teritades tekibki nuga.

Kui tahad suus head toidu maitset, raputa leivale sigaretituhka. Kummalisel kombel annab sigaretituhk leivale keedetud muna maitse.

Krasnojarski vanglast sõitsime Irkutski vanglasse.

Irkutski vanglast sõitsime Tšitaa vanglasse. Seal istus vargapoiste ja muude pättide hulgas kohalik ärikas Sergei Listjev, hüüdnimega Lissa. T süü oli selles, et ta oli hiinlastega salamahti äri teinud. Ta oli sillas, kui eestlast nägi. Ärikas Sergeiga sain ma suureks sõbraks.

Ühel päeval viidi mind vangla värava juurde, seal pandi auto peale ja sõideti sõjaväeprokuratuuri, kus mind kuulas üle leitnant Alijev, kasahh. Ta pilk oli tühi nagu stepp.

Ma olin oma kambrikaaslastelt kõvasti õpetust saanud, teadsin, kuidas käituda. Uurija Alijevi kabinetis teatasin kõigepealt, et vene keeles oskan ma viit sõna: strastvuite, pazalusta, tšai, sigaretõ, advokat. Ja sedagi rämeda baltikumi aktsendiga.

Alijev räägib minuga kümme minutit. Ma saan kõigest aru, aga vastan nagu aparaat: strastvuite, pažalusta, tšai, sigaretõ i advokat.

Kolmandal kokkusaamisel ütles kasahh Alijev: tegelikult sa oskad vene keelt!

Ma ütlesin, et muidugi oskan. Kuidas te varem selle peale ei tulnud?

Õppisin a mereis, kus pool õppetööst on vene keeles! Olen sõitnud vene uurimislaevadega ja laevadega. Kuidas ma saan mitte osata vene keelt! Oskan ikka!

„No miks sa siis ära jooksid?“ küsis uurija Alijev. Ma ütlesin, et hädasti oli vaja minna vanaisale-vanale appi kartuleid võtma.

Ära mängi lolli! ütles kasahh Alijev.

Selle peale ma ütlesin: hea küll, tegelikult oli mul rahvarindelt salajane ülesanne.
SEIKLUSI KUI PALJU: Kui oleks aega, kirjutaks raamatu.
SEIKLUSI KUI PALJU: Kui oleks aega, kirjutaks raamatu.
SEIKLUSI KUI PALJU: Kui oleks aega, kirjutaks raamatu.
FOTO: VALLO KRUUSER

Kui kasahh Alijev kuulis sõna narodnõi front, läksid tal silmad põl. Ta nägi juba vaimusilmas ordenit oma revääril, sest on tabanud ohtliku spiooni.

Ma ütlesin, et mu ülesanne oli lugeda üles kõik väeosa nr 33003 supilusikad ja sellest isiklikult Edgar Savisaarele ette kanda.

Hord ajateenijaid kamandati tuppa, sain kõva koslepi ja mind visati kartsa. Kartser oli pisike. Üleval kõrgel väike trellitatud aken, nurgas vettinud madrats. Üle päeva toodi leiba ja vett. Neli päeva olin kartsas, siis viidi üldkambrisse tagasi, kus mind juubeldamisega vastu võeti, sest uurija mõnitamise eest kartsas istuda oli suur asi.

Ükspäev hõikas vangivalvur: Kapper asjadega!

Selge. Mind saadetakse kuskile edasi. Ärikas Listjev kirjutas kähku kirjakese, keeras selle pisikeseks rulliks (maljava) ja ütles, et kui õnnestub linna peale saada, andku ma see ta sõpradele edasi. Selge, kui õnnestub, annan edasi.

Kasahh Alijev vedas mu sõjaväeprokuratuuri ja räuskas, et Kapper tuleb dispatti saata. (Dispatt e distsiplinaarpataljon oli eriti range režiimiga koht, kuhu saadeti sõduritest vangid, kes olid vanglaseadustest üle astunud.)

Alijev läks prokuröri, vana venelasest polkovniku kabinetti. Mina istusin ukse taga. Läbi ukse oli kuulda, kuidas prokurör Alijevit roppude sõnadega sõimas. Alijev, sa vana idioot, kuidas sa aru ei saa – dispatti saab saata ainult sõjaväelasi. Kapper ei ole sõjaväelane, ta pole vannet andnud, teda ei saa tribunali alla saata. Kapperit saab karistada ainult sõjaväeteenistusest keeldumise eest. T üle saab kohut mõista ainult as, kus ta sõjaväkke kutsuti. Arva ära, Alijev, sa vana idioot, mitu minutit ta seal fašistide juures kohtu all on! Hea, kui ta tingimisi saab. Ei! Kapper tuleb sundida vannet andma!

Ootasin sõjaväeprokuratuuri kongis, kuni paberid valmis vorbiti. Mind saadeti tagasi sõjaväeossa ning algas operatsioon „Kapper ja vanne“.

Nii kaua pidin ol valve all, kuni toimub vandeandmise pidulik tseremoonia.

KAUGEL BAIKALI TAGA: Siit veel ida poole jääb Tšitaa.
KAUGEL BAIKALI TAGA: Siit veel ida poole jääb Tšitaa.
VALLO KRUUSER
Sõjaväeosas number 33003 käis elu vanaviisi. Mingit valvet seal õieti ei olnud. Väeosa peale oli üksainuke korrapidajaohvitser. Pooled ohvitserid olid purjus. Leitnant ­Kušilevski, minu rooduülem, oli kogu pundist kõige intelligentsem. Tal oli sinel keha järgi õmmeldud, ta kandis valget salli ja pidas toreda kõne usbekile, kes minuga koos vahi all oli.

See kõlas umbes nii: vaata, usbekk! See siin on Kapper Baltikumist. Seal Baltikumis on kõik sellised. Suure sõja ajal olid nad vastaste poolel, pärast sõda olid nad avennad ja lasksid püssidest meie sõdurite pihta. Ega Kapper ei muutu! Kui ta siit ükskord koju saab, on ta samasugune edasi.

Aga neil kuraditel seal on kultuur! Aga sina, usbekk! Sind püüti mägedes silmusega kinni, toodi siia. Siin nägid sa esimest korda külmkappi, televiisorit ja dušši! Mis sul viga on, et sulle Nõukogude armees ei meeldi!

Mul oli tükk tegemist, et tõsist nägu säilitada.

Kuidas nad seal sõjaväeosas number 33003 ka ei püüdnud, konsiiliumit nad kokku ei saanud, et ma vannet võiksin anda. Neil oli vist kama ka.

Mina sattusin jutule Eestist pärit ajateenijaga, vanakesega, kes ootas juba kojusaamist. Ta nimi oli Kalmer ja kui ma ei eksi, oli ta Lõuna-Eestist. Ta näitas mulle aiaauku, mille kaudu ta linna peal käis.

Ühel ilusal päeval ma kasutasin seda auku. Ja lasksin teist korda rõõmsalt sõjaväest varvast.

Esimene asi, mis ma tegin – läksin ärikas Sergei Listjevi tuttavatele maljavat ära viima. Kiri võeti vastu, mind kutsuti kaasa. Aga ootamatult pandi mind keldrisse luku taha. Mis siis nüüd! Mis jamasse ma nüüd sattunud olen!? Aga ei midagi hullu – päevakese istusin, tulid mingid vennad, võtsid mu auto peale ja sõitsime ühe vanapapi juurde, kes elas Tšitaa lähedal külas. Ta nimi oli Aleksandr Aleksandrovitš, keegi ärikas Sergei sõpradest oli t sugulane.

Papi oli asjaga kursis – kuidas ma sõjaväest ära jooksin, kuidas mind tagasi toodi, kuidas ma jälle ära jooksin. Laual oli viin, kartulid ja pekk. Rääkisime juttu. Aleksandr Aleksandrovitš oli ise ka sõjaväelane olnud, võitles jaapanlaste vastu. Pärast saadeti karistuseks Siberisse, sest käis valgekaartlaste järeltulijaga liiga tihedasti läbi. Ja keegi kandis ette.

Arutasime, kuidas ma koju tagasi saaks, ja jäi nii, et ma kirjutan Pärnusse sõpradele kirja: saatke Sergei Listjevi sõpradele rahakaardiga raha, et ma saaks osta riideid ja kojusõidupileti. Kirjutasin. Tüübid tegid must kena pildi, kus ma istun nende Žiguli 2108 roolis. Panid mu kirja ümbrikku, foto ka juurde ja kiri läks Pärnu poole teele.

Vahepeal sai talvest kevad, ma aitasin papit kevadistes aiatöödes, esimest korda elus panin labidaga kartuleid maha – kaevad augu, paned kartuli sisse, kaevad järgmise augu, paned järgmise kartuli sisse.

Naabruses elas burjaaditüdruk, t juures käisime saunas. Ükskord nägin ma teda vangivalvurivormis ja ehmatasin hirmsasti ära. Aga t naeris, et ära muretse. Ta õppis Tšitaa üliis juurat ja vahetevahel käis vanglas tööl. Kohalik ärimees Sergei Listjev oli talle teatanud: see estonets on kuradima kõva vend, teda tuleb aidata!

Siis tuli raha, mulle muretseti kingad ja korralikud riided – Wrangleri silt peal, aga tegelikult järeletehtud vuhvel. Patakas raha jäi üle ka, ostsin kupeepileti Moskvasse. Rongi peale läksin Tšitaast järgmises jaamas. Kui keegi küsis, kust ma tulen, siis rääkisin, et olen a merei kursant, käisin Vladivostokis praktikal ja nüüd sõidan koju. See töötas. Moskvasse sõitsin nagu valge inimene, kahtlusi kellelgi ei tekkinud.

Moskvas pidin mõtl, missuguse kangi all ma öö mööda saadan.

Vaksali ees nägin busse seismas, suured kirjad peal – tuur mööda öist Moskvat – üks rubla. Maksin rubla ja sõitsin mööda Moskvat. Kirikud, paleed, särgid-värgid, kõik nägin ära, mis Moskvas vaadata on. Teise tiiru tegin veel, siis lasin juba silma looja.

Hommikul võtsin pileti a rongile, aga s tulin maha. st sõitsin bussiga Pärnusse, sealt marssisin sõprade juurde ja olingi jälle Siberist tagasi, omade juures Eestis.

Oli 1990. aasta suve teine pool, Eestis hakati moodustama piirivalvet. Rääkisin oma loo piirivalvejuhtidele Andrus Öövelile ja Aare Evisalule ära ja mind võeti Eesti vabariigi piirivalvesse.

Lasksin endast pildi teha, piirivalvuri sinine vorm seljas, ja saatsin selle major Bogunile, kes oli väeosa number 33003 staabiülem.

Kirjutasin major Bogunile, et ärge mind seal Baikali taga enam otsige. Olen kenasti kodumaal ja teenin Eestit.

Augustiputši ajal 1991, kui vene tankid a sõitsid, olin rühmaülem. Mu rühm pandi kaitsma maja viiendat korrust.

Meil olid raketipüstolid ja kumminuiad ja me olime valmis vaenlasele vastu astuma, kui see maja ründab. Olime 20–21 aastat vanad.

Tanel Kapper on osalenud välismissioonidel

Estpla 1 ja 2 Horvaatias 1995
Estpla 3 Bosnias 1995
Baltconi koosseisus veel kord Bosnias 1999
Kaks korda Afganistanis, 2008–2009
Praegu on ta Põhja maakaitseringkonna staabi operatiivjaoskonna ülem
Aga päris noorelt, 10aastase poisina mängis ta „Nukitsamehe“ filmis Jukut

Allikas

Kirev elu, Välisuudised
Endine vang kolooniast, kuhu saadeti Navalnõi: on mõned kohad, kuhu Venemaal sattuda ei tohi

Uued uudised
Harri Kingo: Valitsejate loogikast – mida vähem kuluinimesi, seda parem

“Valitsejate loogika on täiesti teine kui nende loogika, kes rahva säilimise eest südant valutavad. Valitsejate loogika on suunatud ühele – oma kohale riigis ja kas meil on piisavalt töötajaid, kelle maksudest saab ise Euroopa tasemel palgaga elada?

Teisisõnu – mida enam siit “kuluinimesi” lahkub, seda parem – seda vähem tuleb eelarvest neile raha jagada. Kuluinimesed on haiged, vanad, , töötud, ka madalapalgalised, kellelt vähem makse laekub. Ja need, kellele tuleb i maksta – üksikd.

Mida vähem on selliseid – mida enam selliseid ära sureb, sündimata jääb ja lahkub, seda parem ja rikkam on valitsejate elu. Seepärast pole neil lahkuja sooja ega külma.

Sama skeemi näeme mistahes pankroti veerel hingitseva firma puhul – esimene “majanduslik abinõu” on oma töötajate massiline koondamine. Sama loogikat järgib ka meie riik – keegi ei viitsi mõelda, kuidas firmat efektiivsks ja tulusamaks muuta, mõeldakse vaid kulude vähendamise peale. Ja teadagi – mida vähem raha välja käia, seda väiksd on kulud. Teisisõnu: liigse inimes tuleb saada.

Piltlikult: valitsejatele piisab täiesti, kui riigis on näiteks 300 000 hea palgaga töötegijat – nende maksudest elavad valitsejad lahedasti ära. Töötegijad peavad oma palgast seejuures ülal ka 150 000 vanurit ja 150 000 last. Optimaalne rahvaarv oleks 600 000. Piisab. Seega, pool meie rahvast on valitsejate jaoks ballast. Pole lugu, kui neid ei ole.

Niisiis, eesti rahva, keele ja kultuuri säilimine jms. bla-bla-bla pole valitsejatele oluline. Reaalselt loeb töötegijate arv – neid peab ol ca 1/2 rahvastikust. See tagab valitsejate Euroopa tasemel elustandardi.

Rahvaarv? Rahvaarvu optimaalsuse määrab ära töötegijate arv – kui palju noori, vanu, haigeid ja valitsejaid nad suudavad ülal pidada. See on 100% matatiline küsimus. Absoluutarvud ehk rahva kestmine pole oluline.

Võimalik, et rahvastiku valem 1/2 + 1/4 + 1/4 pole päris täpne, aga eelnev annab ehk pildi meie valitsejate meelestatusest, valitsejate loogikast ja seletab, miks valitsejatel on absoluutselt ükskõik meie sündivus ja meie väljaränne. Miks keegi valitseja neis kahes meid hävitavas peamises probleemis mingit probleemi ei näe.”

Harri Kingo, poliitikavaatleja

Toimetus lisab: Reformierakonna põhimõtteks on see, et riik pole mitte rahva jaoks, vaid rahvas riigi jaoks – seda näitab eelarve tasakaalu fetiš, mille järgi võib rahvas kasvõi surra (algul võõrsile minna, nagu masu ajal), aga laenu ei võeta, isegi kui ise ollakse maksujõulised. Poliitoravatele on vaja, et riigi rahakott, mida nad hetkel käsutavad, oleks nende jaoks käepäraselt täis ja seda ei peaks rahva vahel laiali jaotama, mis võiks neid endid rahanälga jätta.

The post Harri Kingo: Valitsejate loogikast – mida vähem kuluinimesi, seda parem appeared first on Uued Uudised.

Loe otse allikast

Kirev elu
Eeva ja Martin Helme on elanud ka hirmus: kui ikka otseselt lubatakse Martini pea lõhki lüüa või muul moel temalt elu võtta, siis peab reageerima

Kohtume Martini (44) ja Eeva (44) Nõmme kodus, kuhu Helmed kolisid 2014. aasta jaanuaris, mil Eeva oli neljanda lapse Edwardi ootel. Seni olid nad ära mahtunud Mustamäe kolmetoalisesse korterisse, nii et uus, läbi kahe korruse asuv kodu tundus hiigelsuur. Aga ka selles, viietoalises korteris läks peagi kitsaks. 2017. aastal, kui sündis pesamuna Gloria, ehitati üks tuba avatud köögi arvelt juurde. Remondi tegid Helmed ise. See venis algselt plaanitust hulga pikemaks, kuna tuli koroonakriis ja Martini vastutus rahandusministrina aina kasvas.

“Martinil muutus graafik päeva pealt. Tööpäevad hakkasid kestma 14–18 tundi ja kodus jäi kõik ootele. Siis pandi veel ka koolid ja lasteaed kinni. Segadus oli suur. Erinevalt teis paaridest, kes koroona esimese laine ajal olid olude sunnil pidevalt koos, meie Martiniga peaaegu ei näinudki teineteist. Aga saime tehtud. Isegi pisemad Edward ja Gloria aitasid õe tuba värvida,” tunneb Eeva uhkust. Viimased liistud olid köögis paika saanud alles veebruari alguses.

HARULDANE PEREPILT Helmetel pole traditsiooni käia end igal aastal stuudios pildistamas. Kroonika jaoks võeti aga pere kokku ja tehti ühispilt koos kõigi viie lapsega. Vasakult Helena (19), kes tänavu lõpetab keskkooli, Viktoria (16), kes lõpetab põhikooli, Iris (18), kes lõpetab 11. klassi, ja Eeva. Viktoria süles on kuuene Edward ja Martini süles pesamuna Gloria, kes on kolmeaastane.
HARULDANE PEREPILT Helmetel pole traditsiooni käia end igal aastal stuudios pildistamas. Kroonika jaoks võeti aga pere kokku ja tehti ühispilt koos kõigi viie lapsega. Vasakult Helena (19), kes tänavu lõpetab keskkooli, Viktoria (16), kes lõpetab põhikooli, Iris (18), kes lõpetab 11. klassi, ja Eeva. Viktoria süles on kuuene Edward ja Martini süles pesamuna Gloria, kes on kolmeaastane.
HARULDANE PEREPILT Helmetel pole traditsiooni käia end igal aastal stuudios pildistamas. Kroonika jaoks võeti aga pere kokku ja tehti ühispilt koos kõigi viie lapsega. Vasakult Helena (19), kes tänavu lõpetab keskkooli, Viktoria (16), kes lõpetab põhikooli, Iris (18), kes lõpetab 11. klassi, ja Eeva. Viktoria süles on kuuene Edward ja Martini süles pesamuna Gloria, kes on kolmeaastane.
ERAKOGU

Vahepeal jõuab raadiosaate lindistuselt koju ka Martin, kes külvab abikaasa üle musidega ja kiidab malbel toonil, kui kaunis ta on. See pole üldse see Martin Helme, kes vilavate silmadega “Esimeses stuudios” oma põhimõtteid kaitseb ja kohati väga salvavalt ütleb.

Ka Helmete esiklaps Helena (19) kinnitab, et isa on koduseinte vahel leebe ja enamjaolt rahulik – Martin püüab koju võimalikult vähe tööd kaasa võtta. “Tal on alati meie jaoks aega, et kas või minu unenägusid ära kuulata,” räägib imekaunis Helena.

“Lapsed on meil väga hästi välja tulnud ja seepärast ongi tore, et neid on suisa viis,” rõõmustab Martin, visates pilgu Helenale, kes pildistamisel kannab lillat lipsuga disainerkleiti, mille lubab selga panna ka keskkooli lõpu­aktusele ja -peole. Suve hakul on veel teinegi põhjus pidutsemiseks – tütar Viktoria (16) lõpetab põhikooli.

Võtame istet pika söögilaua taga, mis on magusa all lookas. Eeva tõstab serveerimisalusele enda valmistatud quiche’i ning laual on ootel maasikad, viinamarjad, magusad koogikesed ja kommid.

MAIASMOKAD Nii Martin kui Helena on väga suured magusasõbrad ning söögitoa laual on alati vaagen koogikeste ja kommidega. Eeva nõrkuseks on aga ilusad nõud. Laual oleva serviisi aitas talle erinevatest kohtades kokku koguda õde.
MAIASMOKAD Nii Martin kui Helena on väga suured magusasõbrad ning söögitoa laual on alati vaagen koogikeste ja kommidega. Eeva nõrkuseks on aga ilusad nõud. Laual oleva serviisi aitas talle erineva kohtades kokku koguda õde.
MAIASMOKAD Nii Martin kui Helena on väga suured magusasõbrad ning söögitoa laual on alati vaagen koogikeste ja kommidega. Eeva nõrkuseks on aga ilusad nõud. Laual oleva serviisi aitas talle erineva kohtades kokku koguda õde.
KARLI SAUL

“Eeval on viimasel ajal suur nõude hullus peale tulnud, just nõukaaegsete serviiside järele, Muudkui uurib, kas seda ja seda veel võib juurde osta. Facebookis on selleks omad grupid ju,” räägib pereisa. Tema magusalembuse tõttu on kodus alati midagi magusat ja tänagi on ta lõunaooteks juba kaks torditükki ära söönud.

Martin võtab viimast, sest peagi algab paast, mida ta enda meelekindluse proovilepanekuks aastaid lihavõttepühade eel on pidanud. “Siis on igasugune magus välistatud, aga ega pere seda pahaks pane, sest nemad sellest väga puudust ei tunne,” selgitab Martin.

“Eeva oli kõige ilusam tüdruk kursusel ja on tänini kõige ilusam naine maailmas.” Martin

Vaatamata magusalembusele on ta suurepärases füüsilises vormis. “Eks mul on hea ja kiire ainevahetus ning kui võimalik, teen ikka trenni ka, peamiselt jõusaalis.” Jällegi kiidab ta kaasat: “Süüa saan ma tõesti hästi, sest Eeva on meil kodus meisterkokk ja kui ta juba ette võtab, siis valmistab mitmekäigulisi gurmee-elamusi.”

25 aastat kiindumust

Martini ja Eeva ühine lugu sai alguse 1996. aastal, kui mõlemad asusid õppima Tartu Ülikooli ajaloo erialale.

“Eeva oli kõige ilusam tüdruk kursusel,” räägib Martin oma esmamuljest, “ja on tänini kõige ilusam naine maailmas.”

20 AASTAT ABIELU täitub Helmetel tänavu 18. mail. Abielu sõlmiti 18.05.2001 Tartus Väikese Vanemuise ovaalsaalis.
20 AASTAT ABIELU täitub Helmetel tänavu 18. mail. Abielu sõlmiti 18.05.2001 Tartus Väikese Vanemuise ovaalsaalis.
20 AASTAT ABIELU täitub Helmetel tänavu 18. mail. Abielu sõlmiti 18.05.2001 Tartus Väikese Vanemuise ovaalsaalis.
ERAKOGU

LAULATUS 2015. aastal lasid Helmed end Jaani kirikus Jaan Tammsalul laulatada ja poeg Edwardi ristida. Selleks ajaks olid nad olnud abielus 14 aastat ja peres kasvas neli last.
LAULATUS 2015. aastal lasid Helmed end Jaani us Jaan Tammsalul laulatada ja poeg Edwardi ristida. Selleks ajaks olid nad olnud abielus 14 aastat ja peres kasvas neli last.
LAULATUS 2015. aastal lasid Helmed end Jaani us Jaan Tammsalul laulatada ja poeg Edwardi ristida. Selleks ajaks olid nad olnud abielus 14 aastat ja peres kasvas neli last.
ERAKOGU

Eeva kinnitab, et vastastikune sümpaatia oli esimesest kohtumisest peale, kuid kuni neljanda kursuseni olid nad vaid väga head sõbrad. “Esiteks olin ma toona suhtes ja Martin oli otsustanud, et tema elab ülikooli ajal täiel rinnal ning püsisuhtesse ei astu,” põhjendab ta. Amori nool tabas noori neljanda kursuse lõpus ja Martin tegi ühel kohvikukülastusel ettepaneku, et nad võiks abielluda.

“Mulle on alati meeldinud Martini rõõmsameelsus, asjalikkus ja armastus ilusa džässmuusika vastu. Aga romantiline pole ta küll kuskilt otsast, kõik otsused on olnud pragmaatilised,” naerab Eeva. 2001. aastal Eeva ja Martin abiellusidki ning neliteist aastat hiljem lasid end Jaani us laulatada.

“See oli ilus ja sümboolne – olime olnud neliteist aastat abielus ja meie kõrval oli neli teist, neli last. Samal korral lasime ka Edwardi ristida,” meenutab Eeva. Helmete on kõik ristitud ja vanim, Helena lõpetas tänavu ka leerikooli – usk on nende peres olulisel kohal.

KAKSIKUTEGA Mart ja Sirje Helme kaksikute Maarja ja Martiniga 1979. aastal. Nii nagu pildil, on Martin olnud ka hilisemas eas emaga lähedasem kui isaga.
KAKSIKUTEGA Mart ja Sirje Helme kaksikute Maarja ja Martiniga 1979. aastal. Nii nagu pildil, on Martin olnud ka hilisemas eas emaga lähedasem kui isaga.
KAKSIKUTEGA Mart ja Sirje Helme kaksikute Maarja ja Martiniga 1979. aastal. Nii nagu pildil, on Martin olnud ka hilisemas eas emaga lähedasem kui isaga.
ERAKOGU

Martin tuleb lahutatud perest, kuid ta enda arvates pole see talle suuremat probleemi tekitanud. Kunstiajaloolasest ema Sirje Helme (72), kaksikõe, kirjandusteadlane Maarja Vaino (44) ja vanema õe Triinuga (49) saab ta väga hästi läbi. “Võiks öelda, et olen isegi lähedasem nendega kui isa Mardiga, kuigi tööalaselt puutun temaga märksa rohkem kokku,” ütleb Martin. “Aga mis puutub nende kunagisse lahkuminekusse, siis see ei mõjutanud kuidagi, sest ma olin siis juba hilisteismeline ja mingit traumat see ei tekitanud.”

Martin meenutab, et noorena hoidis ta pigem ema poole, sest isa oli üsna karmikäeline ja temaga tal teismeliseeas ei klappinud kuidagi: “Sirje oskas manööverdada ja püüdis mõistusega apelleerida, isale ajasin sõrad vastu.”

MARTIN JA NAISED Möödunud aasta veebruaris toimunud Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva galal tehti vahva ühispilt. Martin poseeris koos vanema õe, tõlkija Triin Van Doorslaeri, kunstiteadlasest ema Sirje Helme, kirjandusteadlasest kaksikõe Maarja Vaino ja kaasa Eevaga. Martini sõnul on ta oma õdede ja emaga väga lähedane.
MARTIN JA NAISED Möödunud aasta veebruaris toimunud Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva galal tehti vahva ühispilt. Martin poseeris koos vanema õe, tõlkija Triin Van Doorslaeri, kunstiteadlasest ema Sirje Helme, kirjandusteadlasest kaksikõe Maarja Vaino ja kaasa Eevaga. Martini sõnul on ta oma õdede ja emaga väga lähedane.
MARTIN JA NAISED Möödunud aasta veebruaris toimunud Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva galal tehti vahva ühispilt. Martin poseeris koos vanema õe, tõlkija Triin Van Doorslaeri, kunstiteadlasest ema Sirje Helme, kirjandusteadlasest kaksikõe Maarja Vaino ja kaasa Eevaga. Martini sõnul on ta oma õdede ja emaga väga lähedane.
TT MALSROOS

Isa Mardiga sai ta lähedasemaks siis, kui Mart oli Moskvas suursaadik.

“Käisin tal seal külas ja saime palju asju selgeks ja lahti räägitud. Need olid toredad ajad. Mingit rivaalitsemist meil omavahel ka erakonnas pole. Mart on võtnud poliitikat pigem kui tust, minu jaoks on poliitika kirg ja põnev mäng. Siin on meie suur erinevus,” sõnab Martin.

ISA PÄRAST HEA MEEL Martinile vanemate lahkuminek mingit jälge ei jätnud ja tal on hea meel, et Moonika tegi isa Mardi taas õnnelikuks. Pilt on tehtud neile kuuluvas Suure-Lähtru mõisas.
ISA PÄRAST HEA ML Martinile vanemate lahkuminek mingit jälge ei jätnud ja tal on hea meel, et Moonika tegi isa Mardi taas õnnelikuks. Pilt on tehtud neile kuuluvas Suure-Lähtru mõisas.
ISA PÄRAST HEA ML Martinile vanemate lahkuminek mingit jälge ei jätnud ja tal on hea meel, et Moonika tegi isa Mardi taas õnnelikuks. Pilt on tehtud neile kuuluvas Suure-Lähtru mõisas.
RAUNO VOLMAR

Mardi (71) abikaasa Moonikaga (54) saavat ta samuti kenasti läbi. “Ega mina temaga abielus ole ja kui ta on Marti juba üle kahekümne aasta õnnelikuks teinud, siis on kõik hästi,” ütleb Martin isa abielu kohta.

Õnnetu džässbaar

Enne kui Martin poliitikasse sukeldus, pidas ta kõikvõimalikke ameteid. Oli näiteks Delfi välisuudiste toimetaja ja omanimelise džässbaari omanik. Seda aega meenutab Helmete korteri esikus olev vana klaver, millel kumbki kaasadest mängida ei oska.

Martini sõnul sündis 2007. aastal mõte hakata baari pidama tema Frank Sinatra lembusest. Ta soovis, et ka a vanalinnas oleks lokaal, kus sellist muusikat mängitaks. Kolme väikese lapse kõrvalt panid Martin ja Eeva lokaali püsti, kuid äri asutamine sattus halvale ajale – vahetult pärast avamist toimus as pronksiöö, mille järel oli vanalinn mitu kuud inimtühi.

ERAKOGU

DŽÄSSBAAR 2007. aastal pidasid Helmed vanalinnas džässbaari Martini Jazz Cafe, mis paraku haledalt läbi kukkus ja pere aastateks sügavatesse võlgadesse saatis.
DŽÄSSBAAR 2007. aastal pidasid Helmed vanalinnas džässbaari Martini Jazz Cafe, mis paraku haledalt läbi kukkus ja pere aastateks sügavatesse võlgadesse saatis.
DŽÄSSBAAR 2007. aastal pidasid Helmed vanalinnas džässbaari Martini Jazz Cafe, mis paraku haledalt läbi kukkus ja pere aastateks sügavatesse võlgadesse saatis.
ERAKOGU

“Mitu kuud ei käinud meie juures ühtegi klienti, üürid aga jooksid ja eks tegime ka valekalkulatsioone. Raha­puhver oleks pidanud suurem olema. Imesime terve suve käppa, laenasime ka sõpradelt võlgade tasumiseks ning pärast pankrotti maadlesime aastaid, et raha tagasi maksta,” meenutab Martin kirevat, kuid ka väga rasket aega.

“Pärast pankrotti maadlesime aastaid, et raha tagasi maksta.” Martin

Eeva kinnitab, et see pani kolme väikese lapsega pere elu üsna korralikult proovile. Raske oli nii rahalises kui psühholoogilises plaanis – pankrotipessa jäi vaid 3000 eurot. “Aga elu näitas, et mida keerulisem aeg, seda rohkem lõpuks ühte hoiad ja oled omas mullis. Nüüd kuuluvad sinna mulli ka meie ja niimoodi ringkaitses olles saame alati hakkama ning muutume tugevamakski,” räägib Eeva.

Õpivad itaalia keelt

Viimased kuu aega on Martin olnud tunduvalt rohkem kodus kui varem, sest on ministriametist prii.

“Martinil on nüüd tõepoolest natuke rohkem aega. Ta jõuab varem koju ja puha. Aga ega ta kaua malda puhata, tal hakkab ju kohe uuesti pea tööle, kuidas naasta. Naasmiseks tuleb aga jällegi väga palju tööd teha,” arutleb Eeva.

ARMASTAVAD REISIDA Martin ja Eeva 2017. aastal Itaalias.
ARMASTAVAD REISIDA Martin ja Eeva 2017. aastal Itaalias.
ARMASTAVAD REISIDA Martin ja Eeva 2017. aastal Itaalias.
ERAKOGU

VIIMASEL VÄLISREISIL enne koroonat. 2019. aasta novembris kohtusid Eeva ja Martin Roomas ­Itaalia paremäärmuslaste liidri Matteo Salviniga, kes kuu aega varem oli kaotanud siseministri koha. Saapamaa lembus pani paari õppima ka itaalia keelt.
VIIMASEL VÄLISREISIL enne koroonat. 2019. aasta novembris kohtusid Eeva ja Martin Roomas ­Itaalia paremäärmuslaste liidri Matteo Salviniga, kes kuu aega varem oli kaotanud siseministri koha. Saapamaa lembus pani paari õppima ka itaalia keelt.
VIIMASEL VÄLISREISIL enne koroonat. 2019. aasta novembris kohtusid Eeva ja Martin Roomas ­Itaalia paremäärmuslaste liidri Matteo Salviniga, kes kuu aega varem oli kaotanud siseministri koha. Saapamaa lembus pani paari õppima ka itaalia keelt.
ERAKOGU

Aega on suisa nii heldelt käes olnud, et Eeva ja Martin avastasid enda jaoks uue hobi. “Hakkasime Eevaga itaalia keelt õppima,” muigab Martin. Tal on ostetud aprilliks Itaaliasse lennupiletid, kuid ta peab siiski vähetõenäoliseks, et nad sinna jõuavad, sest koroonaolukord on endiselt ärev.

“Pole hullu, kui reis praegu edasi lükkub. Igatahes on, mida jälle oodata, sest reisile tahaks juba väga minna. Eriti Itaaliasse, sest see on üks meie lemmiksihtkohti. Teine on Hispaania, Barcelona,” täiendab Eeva.

Kui vaja, laseks paar end ka vaktsineerida. “Vaktsineerimist ei tohiks muuta tuslikuks, selle vastu ma olen. Aga kui tõesti hakkavad sellega kaasnema mingid eriõigused või , siis ilmselt vaktsineerin,” sõnab Martin, kes on silma paistnud ka selle poolest, et ei kanna parlamendi hoones ega teistes avalikes kohtades maski. Samas kinnitab EKRE esimees, et ta pole sugugi maskivastane.

“Kui tegelikkuses on paljud poliitiku kolleegid Riigikogus suletud uste taga maskita ja panevad selle ette vaid piltnike pärast, on see silmakirjalik,” ütleb Martin. “Teiseks, ma keeldun elamast kogu aeg kohutava hirmuga. Eelmisel kevadel me ei teadnud ju, kas see haigus tapab 1% või 10% haigestunu, kes kuidas põeb või mis on tüsistused. Siis olin muidugi väga ettevaatlik ja isegi hirmul. Täna usun, et oma füüsilise vormi juures põeksin pigem kergelt läbi. Aga selge on see, et s on olukord koroonarindel taas väga halvaks läinud ja kõik peavad pingutama hoolsuses.”

POLIITIKA ÜHENDAB Martin ja Mart on üles ehitanud tugeva vundamendi EKRE-le.
POLIITIKA ÜHENDAB Martin ja Mart on üles ehitanud tugeva vundamendi EKRE-le.
POLIITIKA ÜHENDAB Martin ja Mart on üles ehitanud tugeva vundamendi EKRE-le.
SVEN ARBET

Valitsuse lagunemisest hakkab Martin üle saama. “Eks korraks oli ikka väike solvumine, et vaip nõnda jalge alt ära tõmmati, aga pole mõtet pikalt põdema jääda. Tegelikult saame Jüriga (Jüri Ratas – toim.) jätkuvalt väga hästi läbi. Ja see kurikuulus tort, millest kõik räägivad – see žest oli ka väga temalik. Ja ma ei väsi kordamast, et samasuguse tordi sai tookord ka Helir-Valdor Seeder,” valgustab Helme poliitika tagatubades toimuvat. Martin ei usu, et Jüril ja Keskerakonnal sai tema ja ta isa Mardi terava sõnavõttudest villand. Asi olevat siiski ikahtlustuses. “Me ikka suhtleme jätkuvalt Jüriga. Kas ta just päris sõber on, aga meil on tõesti väga hea isiklik läbisaamine. Alles ükspäev ta helistas ja küsis, kuidas läheb. Eks tal ka igav ju, hakkas sauna endale ehitama.”

Martin ütleb, et kui sügisel peaks olema laual Jüri Ratase kandidatuur presidendi ametisse, siis seda võiks kaaluda küll: “Usun, et Jüri sobiks presidendiks. Ta on tõeline rahvamees, aga ta on ka lepitaja, keda on meie ühiskonnale praegu vaja.”

“Üks meie tütardest sai väga teravalt kannatada.”Eeva

Eeva lisab: “Tean, et Martin ise presidendiks saada ei taha. Temas on pigem ikka peaministri materjali. See aeg pole praegu aga veel käes. Võib minna veel isegi aastaid.”

Räiged ähvardused

EKRE on nii armastatud kui ka vihatud ja seda on Helmed enda nahal valusalt tunda saanud. Neid on ähvardatud nii sotsiaalmeedias, anonüümsete sõnumite kui ka e-postkasti jäetud kirjadega. Mõne ähvarduse on võtnud uurida.

“Kui ikka otseselt lubatakse Martini pea lõhki lüüa või muul moel temalt elu võtta, siis peab reageerima. Hiljuti hakkasid levima ka rõvedad sõnumid, mis olid kirjutatud käsitsi ja pandud postkastidesse Viimsis ja Nõmmel,” toob Eeva näiteid. Ta lisab, et iga selline ähvardus võtab seest õõnsaks ja tekitab hirmu. Ähvardused on ka põhjus, miks Eeva ja Martin pole oma perekonda eriti avalikkusele näidanud. Ka Helmete vanemad on pidanud taluma pilkeid ja kiusu.

ESIKLAPSEGA Helena lõpetab tänavu gümnaasiumi. Isa eeskujul poliitikasse suunduda ta aga ei taha, sest on näinud selle ebameeldivat köögipoolt piisavalt. Helenale meeldib, et Martinil on alati aega oma lapsi ära kuulata ja nende probleemide lahendamisele kaasa mõelda.
ESIKLAPSEGA Helena lõpetab tänavu gümnaasiumi. Isa eeskujul poliitikasse suunduda ta aga ei taha, sest on näinud selle ebameeldivat köögipoolt piisavalt. Helenale meeldib, et Martinil on alati aega oma lapsi ära kuulata ja nende probleemide lahendamisele kaasa mõelda.
ESIKLAPSEGA Helena lõpetab tänavu gümnaasiumi. Isa eeskujul poliitikasse suunduda ta aga ei taha, sest on näinud selle ebameeldivat köögipoolt piisavalt. Helenale meeldib, et Martinil on alati aega oma lapsi ära kuulata ja nende probleemide lahendamisele kaasa mõelda.
KARLI SAUL

“See on meile väga raske teema – üks meie tütardest sai väga teravalt kannatada. Asi oli ikka väga hull, sest kiusamine kestis pikalt. Näiteks oli üks periood, kus pidudel otsiti Helme tüdrukud spetsiaalselt üles, et nendega vaielda. Südikus argumentatsioonis ja varakult välja kujunenud kindlad põhimõtted lisasid vaid õli tulle. “Vaidlejad” aga ei tahtnud, ei osanudki vaielda, vaid lihtsalt sõimasid. Üks tüdruk näiteks ütles otse välja, et ta tahab meie tütart lihtsalt lüüa,” toob Eeva näite taagast, mida on isa poliitiline tegevus lastele kaasa toonud. “Kord oli saadetud klassis paber laiali ja palutud, et kirjutage oma klassikaaslase kohta midagi, mis teile tema puhul meeldib. Ühele meie tütardest kirjutati: “Minu ema vihkab EKREt.” Sotsiaalmeedias saadetakse vahel ka lastele nende isa kohta halvustavaid meeme ja negatiivseid artikleid EKRE kohta, et nad näeks, kuidas nende isasse suhtutakse.”

Helena ütleb: “Mina pole suurt kiusamist tundnud, aga eks ironiseerivaid märkusi on ikka tehtud. Õnneks olen väga heas koolis. Õpetajad ja klassikaaslased on väga normaalsed, nii et selles suhtes on mind hoitud.”

“Ironiseerivaid märkusi on ikka tehtud.” Helena

Neiu märgib, et tema ei taha kindlasti poliitikuks hakata. Just seepärast, et on poliitika köögipoolt nii lähedalt näinud. “Minul pole kindlasti sellist kirge poliitika vastu nagu isal ja mul puudub oskus ja soov ka niimoodi vaielda. Kunagi tahtsin avada oma pagariäri, kuna olen samuti suur magusasõber ja mulle meeldib küpsetada. Seejärel oli mul tuhin minna ajakirjandust tudeerima, aga viimasel ajal sooviksin hoopis suhtekorraldust õppida või antiikkeeli ja kultuuri,” räägib Helena oma plaanidest.

Viimasele valikuvariandile noogutab ka ajalooharidusega Martin kaasa: “See pole küll väga praktiline majanduslikus mõttes, aga kindlasti põnev eriala ja sealt edasi võivad avaneda uued suunad.”

Helena leiab, et raha ei saa olla peamine eesmärk. “Tuleb juhinduda oma kutsumusest ja südamesoovist. Mis sa ikka rahaga peale hakkad, kui ise oled õnnetu,” arutleb Helena, kes loodab, et kui koroonaolukord veidi normaliseerub, siis avanevad võimalused ka välismaal õppimiseks. Isalt on ta pärinud südikuse ja järjepidevuse, mis ei luba mis tahes probleemide puhul alla anda ja sunnib ikka edasi võitlema. “Kuigi vahel tunned, et terve maailm on sinu vastu, aga su süda ütleb, et teed õiget asja, siis lõpuks õiglus seatakse jalule ja võidadki,” avaldab Helena oma elu moto.

Pesa tühjaks ei jää

Helmete suuremad võiksid varsti hakata iseseisvat elu elama, aga Martini sõnul nad pesast välja lendama ei kiirusta. “Neil siin hea ju, kõht täis, riided seljas ja pestud ja triigitudki ning igaühel oma tuba. Ei ole mina täheldanud, et nad tahaks kodust kuhugi minna ja kui tuleb ka see aeg, siis ega me ei takista,” võtab Martin tütarde iseseisvumist rahulikult. Distsipliin on olnud kodus olulisel kohal, kuid samas on ka pidudel käimist aktsepteeritud.

MAAKODU PÄRNUMAAL on Helmete pere meelispaik. Siinne interjöör on armsalt romantiline ning valdav osa remonditöödest on Martin siin teinud oma kätega, alates terrassi valamisest ja lõpetades köögi paigaldamisega.
MAAKODU PÄRNUMAAL on Helmete pere meelispaik. Siinne interjöör on armsalt romantiline ning valdav osa remonditöödest on Martin siin teinud oma kätega, alates terrassi valamisest ja lõpetades köögi paigaldamisega.
MAAKODU PÄRNUMAAL on Helmete pere meelispaik. Siinne interjöör on armsalt romantiline ning valdav osa remonditöödest on Martin siin teinud oma kätega, alates terrassi valamisest ja lõpetades köögi paigaldamisega.
RAUNO VOLMAR

“Eks me hakkasime neid piire tasa ja targu nihutama. Algul tuli olla üheksaks kodus ja siis kell kümme ja kokkulepe peeti ka kinni,” täpsustab Eeva. Peigmeestesse on siin majas ka tolerantsiga suhtutud. “Tundub, et poiss-sõbrad on pigem ikka mind kartnud,” muigab Martin. Helena lisab, et eks nii juhtub, kui latt on sedavõrd kõrgele aetud.

Kui ka tütred peaks omaette elama kolima, siis kodu niipea laste kilge tühjaks ei jää, sest väiksemad käivad alles lasteaias. “See oli hea ajastus ja plaan meil, et vahe oli esimese kolme tütrega pea kümme aastat, enne kui sündisid pisemad,” tõdeb Martin.

Helena nendib, et päris viit last tema vanemate eeskujul saada ei taha. “See oleks liiga suur vastutus ja pidev kompromisside kunst, et kõigil oleks hästi. Aga kindlasti olen saanud hea elukooli väiksemaid hoides, nii et usun, et saaksin emana hästi hakkama,” arutleb Helena, kes on koos vanemate õdedega olnud sageli väiksematele lapsehoidjaks.

ISA VÄIKESED ABILISED Edward ja Gloria tunnevad käruga mängimisest rõõmu, samal ajal kui Martin valmistab ette terrassi valamist. Pärnumaal asuv maakodu on tervele perele lemmikpuhkepaigaks, kus Martin täielikult "juhtme seinast välja tõmbab".
ISA VÄIKESED ABILISED Edward ja Gloria tunnevad käruga mängimisest rõõmu, samal ajal kui Martin valmistab ette terrassi valamist. Pärnumaal asuv maakodu on tervele perele lemmikpuhkepaigaks, kus Martin täielikult “juhtme seinast välja tõmbab”.
ISA VÄIKESED ABILISED Edward ja Gloria tunnevad käruga mängimisest rõõmu, samal ajal kui Martin valmistab ette terrassi valamist. Pärnumaal asuv maakodu on tervele perele lemmikpuhkepaigaks, kus Martin täielikult “juhtme seinast välja tõmbab”.
ERAKOGU

Helena ütleb, et tal oli väga hea meel, et vanemad otsustasid veel kaks last saada, sest Edward (6) ja Gloria (3) on nii armsad.

Järgmisel sügisel kooliteed alustav Edward on pere ainus poeg. Kuigi võiks eeldada, et Martinil on temaga omad poistemängud, siis nii ei ole.

“Ta on üsna isepäine ja iseseisev ­ ning naljalt mind oma mängudesse ei kaasa. Praegu on teemaks Thomase rongid, millega talle meeldib mängida, ja mind kaasatakse neisse mängudesse küll üsna harvadel lahkushetkedel. Kõige vahetum ja lahedam on meil maakodu rannas, kus suviti möllame,” räägib Martin, kes juba üsna noore mehena otsustas, et tema soovib kuut last. Eeva oleks meeleldi leppinud ka ühega, aga praegu ütleb ta, et viis on peaaegu sama hea kui kuus ning nüüd on limiit täis. “Anname endile aru, et on ikka suur vahe, kas saad kahekümnendates või neljakümnendates, eks jaksu on juba praegugi väiksematega tegeledes vähem,” ütleb ta. “Pooled asjad tundusid toona mängleva kergusega minevat,” nendib Martin.

Eeva on olnud viimased kuus aastat kodune ja lastele pühendunud. Enne Edwardi sündi töötas ta Teatri- ja Muusikamuuseumis teabejuhina, korraldas põnevaid üritusi ja ettevõtmisi. Eeva tunnistab, et igatseb vahel tagasi tööle: “Mulle meeldib asju organiseerida, käima lükata, ideid välja töötada reaalseks projektiks. Ja et see lõpuks jõuaks võimalikult suure sihtgrupini ning kaasaks inimesi. Mu võimalik tuleviku töö võiks olla midagi sarnast. Ülikooli ma läksin mõttega, et saada ajaloo õpetajaks ja iga aastaga tundub see unistus järjest ilusamana.”

VANA KLAVER, millele Martin toetub, meenutab Helmetele aegu, mil nad pidasid vanalinnas jazzbaari Martini Jazz Cafe, mis paraku haledalt läbi kukkus ja pere aastateks sügavatesse võlgadesse saatis. Raskused tegid paari aga üksnes tugevamaks.
VANA KLAVER, millele Martin toetub, meenutab Helmetele aegu, mil nad pidasid vanalinnas jazzbaari Martini Jazz Cafe, mis paraku haledalt läbi kukkus ja pere aastateks sügavatesse võlgadesse saatis. Raskused tegid paari aga üksnes tugevamaks.
VANA KLAVER, millele Martin toetub, meenutab Helmetele aegu, mil nad pidasid vanalinnas jazzbaari Martini Jazz Cafe, mis paraku haledalt läbi kukkus ja pere aastateks sügavatesse võlgadesse saatis. Raskused tegid paari aga üksnes tugevamaks.
KARLI SAUL

Martin täiendab, et mis tahes ametis tema kaasa kunagi jätkab – ta on äärmiselt pühendud töötaja ja hinnatud kolleeg. Praegu ootab pere aga suve, sest siis saab taas Pärnumaale maakoju minna ja korralikult puhata. Martini deviisiks on, et kui puhkus, siis tuleb juhe seinast täiesti välja tõmmata: “Niisama paari päeva kaupa pole mõtet tilgutada. Kui, siis ikka kuni kuu aega jutti ja tõesti üritan siis ka puhkamisele keskenduda.”

Vahel võtavad Martin ja Eeva oma aja ja sõidavad nädalavahetusel kahekesi kuhugi spaasse. “Et kas või nii pikalt hommikul välja magada, kui süda lustib. Muidugi on see oluline ka paarisuhte osas. Oleme käinud Eevaga kahekesi reisil, viimati 2019. aasta novembris Itaalias Roomas ja see oli tõesti tore. Saime siis kokku Matteo Salviniga (Itaalia paremäärmusliku partei Liiga juht ja endine siseminister, Euroopa tuntumaid parempopuliste – toim.),” meenutab Martin.

“Ringkaitses olles saame alati hakkama.” Eeva

Siiski ütlevad mõlemad, et kuigi lastega reisimine on paras katsumus, hakkavad nad kusagil kahekesi olles õige kiiresti nende järele igatsema. “Neist ju emotsionaalselt ära ei lahuta – üsna kiirelt hakkad igatsema ja mõtled, et küll oleks tore, kui nemadki praegu siin oleksid,” sõnab Eeva.

Helmed tähistavad tänavu oma 20. pulma-aastapäeva. Nad loodavad, et on olnud ka lastele selles osas eeskujuks, et veeretagu elu mis tahes katsumusi eluteele – kokku hoides saadakse probleemidest ikka üle ja tullakse välja võitjatena.

Anekdoodid
Enne, kui naisele kingitust valima hakkad, mõtle hästi järele!

Mida see mees mulle kinkis:

* Kinkis mulle raamatu. Vihjab, et ma olen loll.

* Kinkis kaks raamatut. Vihjab, et ma olen loll ja et loll on ka mu .

* Kinkis kolm raamatut. Vihjab, et kolib kogu oma kraamiga minu juurde.

* Kinkis lilli. Vihjab, et kingi sellele tobukesele lilleõis, ja see teeb kõik, mis sa tahad.

* Kinkis kolm roosi. Üks tagavaraks nagu ikka ja kahega vihjab ilmselt matustele.

* Kutsus mind restorani, et ma jälle ennast täis jooks ja paljalt laua peal tantsiks.

* Kinkis mulle puhkusereisi Hispaaniasse, et ma seal passi ja raha ära kaotaks.

* Kinkis pudeli Prantsuse veini, et see ise ära lakkuda. Ja siis läheb veel viina järele. Mina aga muudkui oodaku!

* Kutsus mind kasiinosse, sest lollidel veab.

* Kinkis mulle fööni, et ma vannitoas elektrilöögist surma saaks.

* Kinkis mingi tundmatu skulptori kuju, et ma ei oskaks sõbrannadele öelda, kes selle tegi.

* Kinkis kaelakee, et ma kord mingi konksu otsa kinni jääks ja kaela murraks.

* Kinkis madala kontsaga kingad – tahab mind alandada.

* Kinkis kõrge kontsaga kingad – tahab, et ma jalaluud murraks ja lonkama jääks.

* Kinkis mulle vaasi, et ma sellele sobivat kohta otsides depreka saaks.

* Kinkis mulle digifotoaparaadi, et ma manuaali lugedes hulluks läheks.

* Kinkis mulle Leonard Coheni plaadi. Tahab, et ma käiks ringi punaseks nutetud silmadega ega kõlbaks kellelegi teisele kui tle.

* Saatis postkaardi “Olen sind oodanud kogu elu!” Vihjab, et ma jäin kohtamisele hiljaks või et ma olen jube vana.