Ajalugu
75 aastat tagasi valitses Eestis samasugune teadmatus nagu täna, aga siis oli inimestel kuhugi põgeneda

Möödunud aastal täitus kolmveerand sajandit ajast, kui kümned tuhanded inimesed Teise maailmasõja ja täiesti teadmatu tuleviku eest üle mere Rootsi ja Saksamaale põgenesid.

Umbes selline oli st põgeneja kohvri sisu. Foto Meremuuseumi näituselt “1944 – Suur põgenemine” Foto: Priit Simson

Selle sündmuse kohta on Meremuuseumis (alates eriolukorra lõpust taas) avatud näitus “1944 – suur põgenemine”. Muuseumi teadusjuht ja Uppsala ülii teadur Hele Kiimann on oma töös ja Rootsi ajaloolistele seostele palju tähelepanu pööranud.

Praegusel olukorral on sellega, mis 75 aastat tagasi s valitses, teatavaid sasusi, ainult vahe on selles, et praegu pole kuhugi põgeneda. Kuidas asjaolud 1944. aastal, mil mitukümmend tuhat inimest rannikult Rootsi poole teele asus, kujunes?


Tõepoolest, kuigi praegu tuleb pigem kodus püsida, võib sasusi leida küll. Eelkõige saneb tol ajal läbi elatu meie kogemusega selles mõttes, et nagu praegu, pidid ka siis inimesed saama hakkama ohtliku olukorraga ja neil polnud aimugi sellest, mida tulevik toob.

Peamiseks põhjuseks, miks inimesed otsustasid 1944. aastal st lahkuda, oli kogemus Nõukogude okupatsioonivõimu inimeste julmast kohtlemisest 1940. ja 1941. aastal.

Esimesteks põgenikeks võib lugeda sakslasi, kes 1939. aastal ja ka pärast seda Saksamaa vallutatud Poola aladele ja Saksamaale ümber asustati. Rootsi hakkasid inimesed põgenema juba 1940. aastal, kui näiteks Pakri saarelt lahkus üle saja inimese. Selle taga oli Nõukogude Liidu sõjaväe toomine sse, mil baaside rajamisel Pakri saartele, Osmussaarele ja Naissaarele aeti esimesel nõukogude aastal kodudest välja pea pooltuhat sealset elanikku, kelleks olid s põliselt elanud rannarootslased.Inimesi lahkus paatidel Rootsi kogu Teise maailmasõja jooksul. Üle-line lahkumine sai valdavalt alguse 1944. aasta suvel-sügisel, mil selgus, et Punaarmee okupeerib ja iseseisvuse taastamiseks üritatud Teine Vabadussõda on läbi kukkunud.

Vabariigi mereväe lipp viidi põgenemisel samuti paadiga kaasa. Praegu on see väljas meremuuseumi näitusel, mis tollal sündinust räägib.
Foto: Priit Simson

Suvekuudel oli alanud ka rannarootslaste Rootsi riigi poolt läbi viidud, kuid siinsete Saksa okupatsioonivõimude loal toimunud organiseeritud evakueerimine, millega ühes lahkus umbes pool rootslastest. Selle abil pääses vabasse maailma ka tuhandeid eestlasi. Ülejäänud ära läinud eestirootslased põgenesid omal initsiatiivil. Raske on hinnata kui palju rannarootslasi jäi, kuna osad rootsi keelt kõnelevad isikud ei olnud registreeritud eestirootslastena, siiski arvatakse see olevat natuke üle kümne protsendi põgenenute arvust, kes tänaseks on üldiselt eestistunud.

Rootsi jõudis teadaolevalt 27 000–29 000 eestlast. See on umbes sama palju, kui Rakveres ja Kuressaares tänapäeval inimesi kokku. Umbes 7000 neist liikus mõned aastad hiljem edasi teistesse riikidesse nagu USA, ja Austraalia.

Kuidas põgenemine st inimeste jaoks välja nägi? s sisemaalt pärit pagulastel oli tegelikult juba mere äärde jõudmine väga ohtlik ettevõtmine.


Massilisemalt algas lahkumine st 1943. aasta lõpust ning saavutas kulminatsiooni 1944. aasta suvel-sügisel. Palju oli neid, kes soovisid põgeneda, kuid sisemaalt ranniku poole liikujad kodumaalt tihti minema ei saanud – sõjarinne tuli neist lihtsalt üle ja edasipääsemine ei olnud enam võimalik.

Leidus ka neid, kes küll jõudsid mereni, kuid jäid hätta põgenemiseks paadi või laeva leidmisel või siis olid kohad lihtsalt täis. Ei ole teada kui palju aluseid merel kinni püüti või kadus aga hinnanguliselt arvestatakse teekonnal kadunuks jäänute hulgaks 6–9% põgenike koguarvust.

Ohtliku teekonna läbimine ning merel üle elatu jättis sügava jälje ja mõju paljude inimeste ellu.

Nii võib näiteks tuua Saaremaal sündinud, Rootsi põgenenud kunstnik Erik Haamri, kes oma töödes on inimese ja looduse ning inimese ja ühiskonna vahelisi suhteid käsitelnud. Lugu räägib ka sellest, et kui ta paadiga jõudis Rootsi rannikule, oli nahk tema sõrmedel aerutamise käigus pea luuni maha kulunud. Läks paar aastat aega, enne kui ta sai uuesti pintsli kätte võtta. st sõja tõttu pagulasena lahkumise teemat on ta käsitlenud ka oma töödes „Põgenemine“ , “Perekond vees”, „Evakueeritavad“.

Samuti võib teismelisena Rohukülast Rootsi põgenenud kunstnik Enno Halleki töödes näha paadipõgenemise motiive nagu päästeveste ja aere. Tema kuulsaimajalugu tõlgendav teos, 1975. aastal maalitud aerudest installatsioon “Minu aerud st ja mälestused”, asub Stockholmi Mode Museet´s, mis on Põhjamaade tähtsaim moodsa kunsti muuseum. (vt selle kohta lisalugu.)

Rootsi polnud ainus sihtkoht, ka Saksamaale põgenes eluohtliku olukorra eest st väga palju inimesi. Millised need vahekorrad olid?

Rootsi otsiti väikestel paatidel ja purjekatel põgenemisteed eelkõige Lääne-st ja saartelt. See oli kõige lähem sihtpunkt ja sõjas neutraalne riik. Põhjarannikult põgeneti samamoodi, aga peamiselt Soome. Sealt liikus enamik inimesi siiski kiirelt edasi sõjas neutraalseks jäänud Rootsi, kartes, et Nõukogude Liit saab Soomet survestada inimesi tagasi saatma.

Meeleheitel inimesed lahkuvad eluohtlikus olukorras suure teadmatuse tõttu st. Foto on tehtud 20. septembri paiku 1944. aastal.
Foto: Meremuuseum

Selles aitas neid Stockholmis 1944. aasta märtsis kolmekümne eestimaalase asutatud Komitee. Ja nagu ajalugu näitas, oli kartustel Soome jääda ka alust.

Saksamaale läks Rootsiga võrreldes tegelikult veel rohkem pagulasi, 42 000 -45 000 inimest. Sinna jõudsid tsiviilisikud koos evakueeritavate sõjaväelastega, osa pagulasi lahkus ka rannaäärseid teid pidi või rongiga läbi ja Leedu. Sealjuures need Saksamaale põgenenud , kes jäid Nõukogude Liidu mõjupiirkoda, langesid enamjuhul repressioonide ohvriks. Kes lääneliitlaste mõju all olevatee territooriumitele sattusid, need üldiselt pääsesid.

Kui vastata küsimusele, miks Saksamaale põgenes eestlasi arvuliselt enam kui lähemal olevatele Soome ja Rootsi kallastele, siis eelkõige oli see seotud suuremate sõjalaevadega, mis Saksamaale siirdusid. See toimus 1944. aastaseptembri keskpaigas, mil Hitler andis seoses nõukogude sõjaväe kiire edasitungimisega käsu alustada Saksa vägede väljaviimist st. On välja toodud ka trendi, et Saksamaale jõudis rohkem inimesi just Mandri-st.

Mis st põgenenud inimestest pärast Rootsis sai?


Rootsi siirdunud rannarootslased asusid elama põhiliselt Stockholmi või Mälareni ümbrusesse. Aga üldiselt ei lubatud pärast põgenikelaagrist vabanemist 1945.-46. aastal pagulastel, sealhulgas st pärit pagulastel Stockholmi ega Götheborgi elama asuda. See olukord muutus alles 1960. aastatel, mil paljud põgenikest said Rootsi kodakondsuse.

Rootsis tõi paljude tollaste pagulaste jaoks kaasa ühiskonnaredelil langemise. Kuigi vaid 40 protsenti saabunud eestlastest olid töölistaustaga, saadeti pea kõik Baltimaadest pärit pagulased tööle kas raudteele või tehastesse. Osa inimesi hakkas tööle põllumajanduses, aga liikusid siis samuti tööstustesse. 1960. aastal töötas eesti pagulastest kaks kolmandikku töölistena ja vaatamata selgelt jälgitavale tõusule ühiskonnas, jäi ka 1980. aastatel eesti päritolu inimeste hõivatus tööstussektoris kõrgemaks kui Rootsis keskmiselt.

Õnnelikuks erandiks olid arhiividesse tööle pääsenud. Selle näol oli tegemist 1930. aastatel käima lükatud programmiga, mille eesmärgiks oli töötutele kõrgharidusega inimestele ameti pakkumine. Aastal 1945 võimaldas see tööd leida 2000 nii Baltimaadest kui mujalt sõjapõgenike hulgast saabunud literaadil.

Välismaalase pass pole ainuomane vaid osale elanikest: pärast põgenemist said sellise dokumendi endale ka kümned tuhanded st Rootsi lahkunud pagualsed.
Foto: Annika Karlsson

Eestlased polnud sealjuures ainsad pagulased, kes Rootsist sõja ajal pelgupaika otsisid. Rootsi oli paljudele Põhja- ja Loode-Euroopa põgenikele kui vabaduse oaas. 1943. aastal saabus 12?000 inimest, sealhulgas ka peamiselt juudid, kuid ka näiteks rannarootslased.

Järgmine, 1944. aasta, mil Nõukogude liidu sõjavägi sse jõudis, oli eriti Rootsi valitsus põgenike saabumiseks valmistunud. Lõppkokkuvõttes asutati 271 põgenikelaagrit, kuid esialgu niivõrd suurt pagulaste tulva siiski ennustada ei osatud – 1944. aasta hilissuvel ja sügisel rekordpäeval randus Rootsis üle 700 pagulase.

Ühe paadi pardal pardal oli umbes 10-15 inimest. Leiab ka ekstreemseid juhtumeid: näiteks Läänemaalt, Riguldilt põgenenud inimesed meenutavad paadiga üleminekut, kus pardal oli 20-40 inimest.

Lisaks saabus vähemal määral, natuke üle 10 000 inimese st. Leedust lahkuti eelkõige Saksamaale.

Rootsi ühiskonna jaoks oli selline põgenikelaine ootamatu, sest alles 20. sajandi alguses oli Rootsi olnud maa, kust välja rännati, peamiselt USA-sse.

Kes inimesi üle mere Rootsi viisid, kes olid paatide ja purjekate omanikud ja juhid?

Tegemist oli eelkõige üksikisikute või kohaliku kogukonna initsiatiiviga ning samuti varieerus põgenemise organiseerimine geograafiliselt. Arvestada tuleb ka seda, et rannikul ja saartel elavatel inimestel olid paadid olemas ja nad omasid teadmisi meresõidust.

Osa paatidest jätsid põgenikud llihtsalt maha ja seal on need püsinud 75 aastat, 1944. aastast saadik.
Foto: Annika Karlsson

Tihti tuli paadid küll ehituslikult ümber kohandada, näiteks võimalusel mootoriga varustada. Ei ole teada, et oleks olnud ühtset süsteemi paadile pääsemise tasu osas. Küll aga on teada, et tekkisid paadiomanikest ülevedajad, kes võtsid ohtliku ja riskantse teekonna ette rohkem kui üks kord. Võib oletada, et kuna kõik võitlesid ellujäämise eest, tekkis tasustamise ning informatsiooni liikumise osas kahepoolseid kokkuleppeid. Rootsile ja lääneliitlastele luureinfo jagamise eest said need inimesed nii rahalist abi kui varustust, et Rootsi jõuaksid st võtmeisikud, kes võiksid eksiilis poliitilist tegevust jätkata.

Põgenemiseks kasutati erinevaid püügi- ja rannasõidualuseid, mootor- ja purjelaevu aga ka lausa paar tuhat inimest mahutavaid sõjalaevu. Kalapaatides 10-15 inimest, mootor-purjelaevades paarsada kuni 500 inimest.

Laevatasumaksuametis registreeritud 740 alusest, mis tol ajal Rootsi jõudsid, määratleti 705 kui põgenike paadid, mis tuli Nõukogude Liidule välja anda. Enamus paadiomanikest said hüvitustasu. Teadaolevalt veidi üle 60 laeva-paadi on nimekirjas vrakkidena, mis leiti triivivana või mahajäetuna. Osa neist on Rootsis siiani rannaaladel alles.

Rootsis tegutses ka eestlaste abistamisorganisatsioon, kes 1944. aastal kiireloomulise pagulaste Rootsi toomise aktsiooni läbi viis. Abiorganisatsioon taotles Rootsis nii kirikutelt kui pankadelt rahalist t. Toetust avaldasid üldiselt paljud Rootsi organisatsioonid ja ühiskonnas juhtpositsioonil olnud isikud. Rootsi riik aitas samuti varustusega.sse tehti 40 reisi ja toodi ära 1400 inimest. Reisid algasid Gotlandi saarelt Slitest. Meeskonnad koosnesid nii eesti meremeestest kui kaluritest, nad tundsid randu ega peljanud riske. Neli paati tagasi ei pöördunud, kaks sõitis tugeva tormi ja saksa sõjaväe tulistamise tõttu Rootsi tagasi ilma st inimesi peale võtmata.

Rannaäärsete piirkondade inimestel olid olemas nii paadid kui ka meresõiduks vajalik muu varustus, samuti teadmised.
Foto: Annika Karlsson

Mis rolli üldse tolleaegne pagulastelaine Baltimaadest praeguses Rootsi ühiskonnas mängib, kui palju seda mäletatakse?


Mäletatakse väga hästi ning ka kui ühte positiivset näidet integreerumisest Rootsi ühiskonda. Teadlikkus suurpõgenemisest ja sellega kaasnenud pagulusprotsessidest lasub suuresti Rootsi saabunud kogukondade enda aktiivsel panusel ning osaliselt ka uurimustöödel.

Olen lisaks tööle Meremuuseumis teadur ka Uppsala üliisja korraldan seal muuhulgas eestirootslaste kohta seminari. Kui seal osalejate tausta uurida, jääb silma, et järjest enam lisandub ajaloo- ja kultuuri huvilisi väljaspool kohalikku paadipõgenike kogukonda.Varasemalt teati ning mäletati suurpõgenemist Baltikumist vaikimisi, laiemalt sellest ei räägitud. Nüüd kui on muutunud võrdsemaks partneriks, on ka mereajalooliselt huvi tollaste sündmuste vastu kasvanud. Stockholmi mereajaloomuuseumis on töös uurimis- ja dokumenteerimisprojekt, mis püüab välja selgitada, milliseid teadmisi annavad esemed ja säilmed, sealhulgas põgenike paadid 1944. aasta suurpõgenemise kohta ning milline on selle kultuuripärandi roll tänapäeval. See on näide selle ajaloo sündmuse tähtsusest ning nähtavaks tegemisest Rootsi merenduse ajaloos.

75 aasta eest maha jäetud paadid ja purjekad on olnud väga vastupidavad. Rootsis on asutud põgenemist, sealhulgas maastikus leiduvaid vrakke uurima ja uurimistööga loodetakse jõuda ka rannikule.
Foto: Annika Karlsson

Milles täpsemalt see projekt seisneb?


Peamiselt keskendutakse põgenike paatide inventeerimisele, mida võib Rootsi idarannikul veel leida. Sealhulgas pakub neile huvi rannarootsi ja eesti paadiehituskultuur, aga ka kultuuriloolised märgid, mis kannavad endaga põgenemisest erinevaid lugusid, mälestusi ja traditsioone.

Mida saavad näiteks paadid põgenemise kohta öelda? Millised jäljed on nad kohalikust kogukonnast jätnud? Ja kuidas on inimesed oma ajaloolise pagasiga hakkama saanud? Need on vaid mõned küsimused, millele sõja eest põgenemiseks kasutatud paatide uurimise käigus vastust otsitakse. Projekti põhieesmärk on tõsta esile suuresti tundmatut ja seni uurimata kultuuripärandit, kuna riiklikul tasandil on Rootsis nii põgenemisega seotud esemete kogud kui teadmised killustatud.

Projekti juhil Anna Arnbergil Rootsi mereajaloo muuseumist oli plaan tänavu suvel viia rannikul läbi merearheoloogilised välitööd, mille käigus küsitletakse kohalikke inimesi nii rannikualadel kui saartel. Samuti kavatseti projektiga seoses koostada leidudest fotoalbum.Aga kuna kujunenud on ootamatu olukord nii s kui Rootsis, siis suvised välitööd on lükkunud järgmisesse aastasse. Loodame, et siis asi ikkagi toimub.

Meremuuseumi teadusjuht Hele Kiimann töötab ka Uppsala üliis. Tema üheks peamiseks uurimisalaks on rootslased.
Foto: Priit Simson

Autor :

Indrek Tark indrek.tark@epl.ee

Allikas