Eesti, Kirev elu, Teadus
PARMUDE VIHANE RÜNNAK | Higi meelitab kaunisilmseid verevõtjaid. Just praegu on neid kõige enam

Nipp kõigile, kes juuli leitsakupäevadel udega hädas: kui tahad neid pildistada, ei tule nad mitte iialgi! Kui tahad rahus päevitada, on nad kohal.


VIIO AITSAM / MAALEHT

Metsanaine Aira Toss ütleb, et veel kindlam, kui keha päikese jaoks paljaks võtta, on reha või mõni muu tööriist kätte haarata – töötegija higi meeldib udele kõige rohkem. Ka suurte loomade lähedus meelitab neid.

Kõige verejanulisd ongi nad praegu, juuli esimesel poolel, kui stel udel kõige ägedam munemise aeg.

Naisõiguslastel ei tasu ude elukommetesse süveneda, sest üheselt tekitavad need kõva sümpaatiat meessoo suhtes: vaid sed on need, kes pärast viljastamist ihkavad ainult ja ainult verd. Isased ud uvad taimse mahladest, nektarist.

Parm, kibun ja sõgelane

Üldiselt on vereimeja tulekut ikka märgata, kuid üks sort usid, need hallid, keda mõnel pool nimetatakse ka pimeudeks, üllatavad ootamatult.

Nd on need, kes ei hooli ainult palavast päevast, vaid võivad välja ilmuda ka õhtuti, varjus ja lausa pimedas.

Ent usid ongi mitut sorti. entomoloog ehk putukateadlane Jaan Luig õpetab internetis nendel vahet teg, väites, et ud on kärbselised, keda jaotatakse kolme suursse rühma.

Tabanus, Hybomitra, Atylotus).

Chrysops).

Hatopota) on hallid, marmorja tiivamustriga sõgelased. Peale kõigi nende üks suhteliselt harva kohatav lane, kes meenutab välimuse poolest mesilast.

Luigi järgi on s usid 36 liiki. Neid rühmades täpslt määrata on aga vaevaline. Näiteks suure veiseu ja sudeediu eristamisel peab oskama vahet teha ka taguotsamustri kolmnurkadel…

Nn hall tekitab pildistades lausa meeltesegadust, kuna makroobjektiivi abil muutub ta imeilusaks putukaks, kel kaunid värvilised silmad ja mustrilised tiivad.

Just ude silmad on kui imetegu! Kõikidel udel on värvilised, triibulised või täpilised kaunid silmad – kui vaid mahti oleks vereimejale lähedalt otsa vaadata.

Lätlased ja tuhat kollast

Raikküla Farmeri karjakud ütlevad, et laudast ei tasu u otsida – need on lehmade kallal ikka karjamaal. Ootamatult avastame uuputuse aga lüpsiplatsiruumi akna pealt.

Klaasil on lendamas kolme sorti usid – hiigelsuured, kelle ristime veiseuks (igaks juhuks jääb võimalus, et on sudeedi), keskmist sorti läbipaistvate tiibadega ud, kellele nimetust ei oska anda, ja on ka väikesi hallitiivalisi.

Üks keskmine tuleb jalga hammustama – vereohver pildistamise nimel…

Kui lõuakäärid nahasse vajutatakse, on ikka valus küll. Parm surub oma lõuad imedes aina sügavamale, on lõpuks ise lausa upakil, ja kui lõpetab, jääb nahale veretilk. Neli hammustust kannatan välja, oleks jätkanud…

“Eile käisin as, jätsin töötava mootoriga auto korraks aserva,” jutustab lüpsiplatsil e püüda aidanud mees. “Kui tagasi tulin, oli auto usid täis, neid oli seal ikka tuhat. Need on sellised kollakad, keda kutsume ka lätlasteks…”

Kehtna karjaaias püsimatult liikuvate hobuste kohal on näha suuri lendajaid. Õnneks on nõrga tuulega ilm ja e seetõttu vähem.

Aga muidu peetakse talli juures kõige hullks neid suuri, keda kutsutakse helikopteriks, kuna nad lendavad kohale isevärki põrinaga ja ajavad hobuseid hulluks.

“Üldtunnus on, et vihma eel tegutsevad kõik ud väga intensiivselt,” selgitab Kehtna hobusemees Kalju Laiapea, kes räägib, et põhiliselt käivad hobuste kallal hallid ud (“need tohmused”), “ühed kirjud” ja kolmandaks suured, kes hammustavad väga valusasti.

Parmud ka valivad objekti. Näiteks tumeda hobuse peale tullakse sagedamini, heledama peale harvemini.

“Usun, et see, keda just hammustama tullakse, sõltub paljudest asjadest. Näiteks stressis inimest rünnatakse rohkem ja ilmselt kehtib see ka loomade suhtes,” on Laiapea tähele pannud.

Vanasti tehti umääret

Kalju Laiapea meenutab, et kunagi kolhoosiajal oli ols tõhus uvastane määre, mis aitas ühe määrimisega hoida putukaid loomadest pool päeva el.

Määrde koostist ta ei mäleta – kas midagi ihtüooli või tökatiga.

“Kui siin oli Bolševiku kolhoos, kirjutas üks mees kord Listi-nimelisele hobusele määrdega ühele küljele “Listi” ja teisele “kolhoos Bolševiku esimene brigaad”,” muheleb Laiapea.

Tal on pajatada ka lugu, kuidas professor Olev Saveli tõi kord Austraaliast kaasa veiste kõrvarõnga, mis oli töödeldud uvastase vahendiga.

“Austraalias kasutati päeval vängid ja öösiti vähem vängeid rõngaid. Ta tõi kaasa päevase rõnga, mille pakkis viiekordsesse paberisse, kuid ikka lennukis daamid kirtsutasid nina.”

Kes ude ajal rahus as ringi käia tahab, peaks Laiapea õpetuse järgi enne ohtralt sööma küüslauku, mis peletab peale ude ka sääsed ja puugid.

“Siis kutsu kaasa naisterahvas, kes küüslaugulõhna ei karda, ja oled 50 protsenti pääsenud mees,” õpetab Kalju Laiapea.

Vist süüakse s vähe küüslauku, sest ud elavad visalt edasi.

Kohe ei plahvata

Kui sed saavad oma 0,2 kuupsentimeetrit verd kätte, sätivad nad end kusagile rahus istuma.

Viie kuni kümne päeva pärast poetavad vee lähedusse, mõne lehe, varre vms külge munad, korraga 400-600.

See kogum ei plahvata kohe uueks parveks. Igast munast koorub tilluke vastne, kes kukub vette või niiskele pinnasele. Kuni 10 kuu jooksul teeb vastne läbi kuus kestumist, enne kui nukkub.

Alles nukust tuleb välja tiibadega valmik, päris , kes hiliskevadel alustab uut eluringi.

See viimatine jutt on pärit entomoloog Hans Remmi juhendist “ NSV lased (tabanidae): juhend vaatlusteks, kogumiseks ja määramiseks”. Me infoajastul on 1957. aastal ilmunud juhend pea ainus kirjapanek, kust ude kohta täpst teavet saab.


TASUB TEADA

Parmud
– Kuuluvad kahetiivaliste seltsi, kärbseliste alamseltsi, laste sugukonda.
as on lasi (Tabanidae) kaudu 3000 liiki, s 36 liiki.
pikkus võib olla 7–26 mm, iseloomulikud on suured eredavärvilised silmad.
– Verd imevad vaid sed, kelle suised töötavad kääride põhimõttel.
– Tegutsevad päeval, on aktiivsed mai lõpust kuni septembri keskpaigani, eriti aktiivsed juuni teisel ja juuli esimesel poolel.
– Elavad kuni kaks aastat.

Allikas: Hans Remm, “ NSV lased (tabanidae): juhend vaatlusteks, kogumiseks ja määramiseks”; ilm.ee, Jaan Luig

Allikas