Silt: maailma

Eesti, Majandus
Idufirma päästab lambavilla prügimäele sattumisest
90% lambavillast ei leia praegu maailmas kasutust.FOTO: Urmas Luik/Pärnu Postimees

Neljapäeva õhtul selgusid Eesti Startupi auhindade saajad, kes on möödunud aasta maailmamuutvad ja edukamad Eesti iduettevõtted ning idusektori arengusse panustanud tegijad. Lambavillajääkidest pakkematerjali tegev ettevõte Woola pälvis aasta uustulija tiitli, selle asutaja aga stereotüüpide murdja oma.

Setomaalt pärit Anna-Liisa Palatu on iduettevõtte Woola asutaja. Rohetehnoloogia startup Woola tuli turule silmapaistvalt kiiresti ja jõuliselt. Aasta jooksul jõuti tootearendusest investeeringute kaasamiseni ning esimese tuluni välisturgudel ja selega pälvis ta stereotüüpide murdja tiitli.

Ka aasta uustulija on Woola. Eestis visatakse igal aastal ära 153 tonni lambavilla. Sellest looduslikust ressursist, mis muidu satuks prügimäele valmistab Woola keskkonnasõbralikku asendust mullikilele.

2020. aastal avas Woola Paldiskis tehase, kaasas investeeringutena 450 000 eurot, laienes Saksamaale ning pälvis 50 000-eurose peaauhinna Euroopa suurimal säästva tehnoloogia idufirmade konkursil PowerUp!.

Eesti Startupi auhindade saajad kuulutati välja üheksas kategoorias, mis toovad esile erinevaid asutajate rolle ja iduettevõtete olulisemaid mõõdikuid. Võitjad valiti tänavu välja ligi 300 kandidaadi hulgast, keda esitasid kogukonna liikmed ise.

Asutajate Seltsi president Martin Villig sõnas, et kuigi möödunud aasta kevad oli ka idusektori jaoks raske, suutsid Eesti iduettevõtted näidata tugevat kasvu ning iduettevõtete arv jõudis 1000ni, mis näitab ettevõtjate aktiivsust.

Tulemuste hindamisel tuleb arvestada ka iduettevõtte elutsüklit – rahastuseni jõuavad paljud, kuid paljud ka ebaõnnestuvad ning vähesed saavad päris edukaks, kellest omakorda mõned ostetakse ära või nad lähevad börsile. 

«Tulemuste hindamisel tuleb arvestada ka iduettevõtte elutsüklit – rahastuseni jõuavad paljud, kuid paljud ka ebaõnnestuvad ning vähesed saavad päris edukaks, kellest omakorda mõned ostetakse ära või nad lähevad börsile. 2020. aasta oli Eesti idusektori jaoks rekordiline nii 450 miljoni eurose investeeringute kaasamise, olulise käibe kasvu kui ka kaheksa exit’i ehk ettevõtte ostmise tõttu. Eesti idusektoril on ambitsioonikas eesmärk kasvada kümne aastaga veel kümme korda ja jõuda 50 000 kõrge lisandväärtusega töökohani,» ütles Villig.

Startup Estonia juht Eve Peeterson tõi välja, et järgmise arenguetapini jõudmiseks peab idusektor muutuma teaduspõhisemaks. «Hea meel on näha, et tänavusel auhindade jagamisel särasid mitmed tehnoloogilised ja teaduspõhised iduettevõtted. Riigi, idusektori ja Startup Estonia huvi on teaduspõhisuse senisest suurem väärtustamine, sest läbi teaduse kommertsialiseerimise toetamise jõuame järgmisele tasemele sektori arengus ja loome eeldused uute edulugude tekkimiseks,» sõnas Peeterson.

Teised tunnustatud ettevõtted

Aasta välisasutaja on Vishen Lakhiani. Malaisiast pärit Vishen Lakhiani kolis Eestisse 2020. aasta suvel. Tema otsus tuua juba edukas globaalsel tasemel tehnoloogia platvorm Eestisse näitab, et Eestis on atraktiivne ettevõtluskliima ka juba küpsetele startup’idele. Tänavu esmakordselt välja antav Aasta Välisasutaja tiitel juhib tähelepanu välismaiste talentide ja ettevõtjate kaasamise olulisusele Eesti majanduses ja ühiskonnas laiemalt.

Aasta isemajandaja on Mindvalley. Firma on maailma juhtiv haridusplatvorm, mille loojad on veendunud, et kasutades eksponentsiaalset tehnoloogiat (sh AR + AI) saab aastaks 2025 pakkuda inimestele Harvardi lõpetajatega võrreldavaid eeliseid sada korda odavamalt. 2020. aastal kasvatas Mindvalley käivet 30 protsenti ja jõudis kasumisse, kuuludes jätkuvalt täies mahus kahele asutajale.

Aasta investor on Ragnar Sass. LIFT99 ja Pipedrive’i kaasasutaja Ragnar Sass investeeris 2020. aastal 15 ettevõttesse. Tema fookuses on globaalse haardega startupid, kes tegelevad inimkonna tuleviku jaoks oluliste kitsaskohtadega.

Kiireim käibekasvataja on Skeleton Technologies. 2009. aastal asutatud Skeleton Technologies on Euroopa juhtiv superkondensaatorite ehk superakude tootja. 2020. aastal kasvatas ettevõte käivet kolm korda ning kaasas 48 miljoni dollari ulatuses investeeringuid. Investeeringute kogumaht on nüüd 93 miljonit eurot.

Aasta panus on Jõhvi tehnoloogiakool, mis on 2021. aasta sügisel Jõhvis avatav uudne iseõppel põhinev täiskasvanute programmeerimiskool. Asutajate soov on mitmekesistada Eesti haridusmaastikku ning pakkuda kohalikele inimestele ja Ida-Viru regioonile tervikuna uusi arenguvõimalusi. Jõhvi tehnoloogiakool on suurepärane näide era- ja avaliku sektori koostööst, kus riik investeerib 1,6 miljonit eurot ning 25 eratoetajat lisavad omalt poolt 800 tuhat eurot.

Tarkvara kui teenuse kategoorias oli parim Veriff, mis on üks kiiremini kasvavaid Eesti iduettevõtteid. 2020. aastal kasvatas Veriff märkimisväärselt nii oma kliendibaasi kui ka käivet. Viimase rahastusringiga jõuti 23,8 miljoni dollari suuruse koguinvesteeringute mahuni. Covidi kriisi ajal sisenes Veriff sellistesse uutesse tegevusvaldkondadesse, nagu kaugligipääsud, notariaalsed tehingud ja haridus.

Aasta asutaja tiitli said Pipedrive’i asutajad. Pipedrive on üks Eesti suurimaid startup‘e, pakkudes tööd 700 inimesele 10 kontoris üle maailma. Nende kliendihaldusplatvorm on kasutusel 170 riigis. 2020. aastal müüdi Pipedrive 1,5 miljardi dollari eest Vista Equiti partneritele, mis tegi Pipedrive’ist Eesti viienda startup-ükssarviku ning tegemist on Eesti suurima müügitehinguga pärast Skype’i.

Allikas

Ajalugu
Kartulivabariigist narkovabariigiks. Kuidas jõudsid uimastid Nõukogude Eestisse?

“Kaifi saamiseks tehti igasuguseid hulle asju. Näiteks määriti kingaviksi leivale ja söödi,” meenutab endine miilitsapolkovnik Lembit Allingu. Tema sõnul oli Eesti NSV-s uimastite pruukimine levinud alaealiste, kultuuriinimeste ning kurjategijate ja endiste vangide seas.

Nõukogude transpordimiilitsad 1980ndatel õppusel Tallinnas salakaupa otsimas. Laual vedelevad muu kraami hulgas tabletid, mis nõukogude ajal nii mõnegi arsti ja spordimehe põrandaaluseks miljonäriks tegid.

Eestis leidub neid, kes armastavad ilustada nõukogude aega, mil polevat olnud ei rikkaid, kriminaale ega ka narkomaane. Endine miilitsapolkovnik Lembit Allingu (74) kinnitab, et kõik need negatiivsed nähtused eksisteerisid juba ka Nõukogude Eestis. Lihtsalt nende olemasolu hoiti tavainimese eest kiivalt saladuses. Allingu on üks esimesi Eesti narkopolitseinikke, keda juba ENSV päevil õpetasid Nõukogude-Ameerika koostöö käigus välja USA kolleegid.

Kuidas jõudis narkootikumide tarvitamine Eestisse?

Eestis on narkootikume tarvitatud pikka aega. Talunaised andsid näiteks kunagi lastele, et need paremini magaksid, moonikupraid nätsutada. 20. sajandi alguse Eestis oli neid, kes tarvitasid opiaate ja morfiumi, näiteks oli neid Noor-Eesti kirjanike hulgas.

Kuid laialdaselt levisid narkootikumid Eestis pärast teist maailmasõda nende hulgas, kes sattusid kinnipidamiskohtadesse. Vanglates töötasid sageli valvurid, kes olid toodud Kesk-Aasia vabariikidest ja koos nendega levisid ka narkootikumid. 1970ndatel oli Rummu vanglas selliseid päevi, kui suur osa vange ei suutnud minna tööle, kuna nad olid narkojoobes. Ka vanglaülem ise, kes oli pärit Kesk-Aasiast, tarvitas narkootikume. Eriti moes oli 1970ndatel vanglates etaminaalnaatriumi tarvitamine, mida hüüti „etakaks”. Pakend kümne tabletiga maksis apteegis neli kopikat, aga vanglas maksis see kümme rubla. Tarvitati ka barbituraate, aga vanglatesse toodi ka näiteks morfiumi.

Kes olid need, kes 1970ndatel ja 1980ndatel meil põhiliselt narkootikume tarvitasid?

Eestis oli põhiliselt kolm gruppi, kes tarvitasid narkootikume: alaealised, kultuuriinimesed ja kurjategijad ning need, kes olid vangis istunud. Tean mitut nimekat eesti kunstnikku, kes tarvitasid narkootikume enda jutu järgi selle jaoks, et nende maalid oleksid värviküllased.

Kriminaalidel oli terve võrgustik, mis tegeles narkootikumide vahendamisega ja sealt jõudsid narkootikumid ka noorteni. Üks paberossitäis kanepipuru maksis 50 kopikat. Alguses tarvitasid narkootikume hipid, pärast kadus nende liikumine ära ja tulid asemele need noored, kes Varblase kohviku ees kogunesid.

Vang nõukogude aja lõpus Patarei vanglas. Tätoveeringud kujutasid nõukogude vanglasüsteemis omalaadset “passi”, kuhu oli sisse kantud kurjategija senine elukäik. Võrgus olev ämblik, nagu selle kinnipeetava puusal, tähendas narkomaaniat, kui ämblik liikus tätoveeringul üles, siis polnud vang sellest pahest üle saanud ja kui alla, siis oli see juba selja taha jäetud. Teistest antud tätoveeringutest tähendavad kirikukuplid istutud aastaid või vanglakaristuste arvu, kirikukell õlal tähendab, et ta on oma karistused algusest lõpuni ära istunud ja ristilöödud Jeesus, et tegu on kriminaalse maailma autoriteediga.

Ka moonikupardest tehti süstitavat derivaati, mille oopiumisisaldus oli umbes 30%. Peale selle võis tablette saada Tallinna farmaatsiatehasest, kus toodangu üle erilist arvestust ei peetud.

Kaifi saamiseks tehti igasuguseid hulle asju. Näiteks topiti autode väljalasketorusse kalts ja hingati siis heitgaase sisse. Samuti määriti näiteks kingaviksi leivale ja söödi.

Kui palju võis Eestis narkomaane olla?

Meil olid teadaolevad tarvitajad ja levitajad 1970ndatel-1980ndatel arvel. Lõin ise spetsiaalse kartoteegi ja seal oli umbes 5000 nime. See polnud väga suur arv, näiteks Tadžikistanis oli samal ajal arvel umbes 50 000 narkomaani. 1970ndatel aastatel pidi siseminister Valter Ani pidama EKP keskkomiteele ettekande narkootikumide tarvitamisest Eestis. Valmistasin selleks ette skeemi mõõduga 2×3 meetrit, millele olid kantud teed, kuidas narkootikumid meile satuvad ja kus neid Eestis valmistatakse. Kompartei esimene sekretär Johannes Käbin oli sellest väga erutunud ja kärkis, et „meie kartulivabariik ei tohi muututa narkovabariigiks”.

Kes olid need, kes narkootikumidega kaubitsesid?

Põhiliselt need, kes olid varem vangis istunud. Neid aitasid noored, kes levitajatena teenisid nõnda raha.

Millistest piirkondadest narkootikumid Eestisse jõudsid?

Neid toodi Kesk-Aasia vabariikidest. Näiteks olid varumiskontorid, mis saatsid Eestist loomi mööda Nõukogude Liitu laiali. Seda kasutasid ära kurjategijad, kes reisisid Eestist loomade saatjatena kaasa ja tulid Kesk-Aasiast lennukiga tagasi, kaasas kohvrid narkootikumidega. Mingit erilist kontrolli ei olnud, esimesed narkokoerad ilmusid Tallinnasse 1980. aasta olümpiamängude ajal.
Barbituraate toodi ka Moldaaviast. Afganistani sõja ajal tuli palju narkootikume Tartu lennupolguga, mida juhtis Džohhar Dudajev. Puutusin ka ise kokku sõdurite ja ohvitseridega, kes olid olnud Afganistanis ja kellest said sõjas sõltlased.

Lembit Allingu

Mis oli kõige suurem kogus narkootikume, mille te ära võtsite?

Kõige suurem kogus oli vagunitäis hašišit. Seal oli 20 tonni. See juhtus Nõukogude-Afganistani sõja ajal ning see vagun tuligi kuskilt Afganistani kandist. See pidi tulema Tallinnasse ja siit kaubalaevaga minema edasi Saksamaale. Eestlasest kapten ootas seda vagunit, aga meile tuli info varem ja võtsime vaguni maha enne, kui see Eestisse jõudis.

Kas Eesti ja Soome vahel ka narkootikume liikvel oli?

Põhiline äri oli hormoonpreparaatide müük Soome. Alguses müüsid neid Tallinna kriminaalid Viru hotelli ehitanud soomlaste abiga, aga kui Tallinna ja Helsingi vahel hakkas käima laev Georg Ots, siis hakkasid Soome sportlasi kasvuhormoonidega varustama eestlased. Näiteks varustasid eestlased maadluse maailmameistrit Hannu Lahtineni, kes hiljuti suri. Lisaks Soome raskejõustiklastele müüdi neid preparaate Soome kergejõustiklastele.

See oli väga suur äri! Üks tablett maksis 3-5 Soome marka. Kogused, mis ära võtsime, olid väga suured, seal oli umbes 100 000 tabletti. Arvutage ise, see tegi nii mõnegi Eesti spordiarsti rikkaks… Soome ja Eesti vahel oli kõva salakaubavedu. Sinna veeti lisaks hormoonidele ka vanavara, näiteks ikoone. Vastu saadi valuutat. Need asjad olid kõik omavahel seotud.

Ütlesite, et põhiliselt levisid narkootikumid vanglates. Kes neid sinna toimetasid? Kas valvurid?

Visati lihtsalt üle aia. Vangid ise organiseerisid seda. Sisseviimise võimalusi oli palju. Aga loomulikult oli ka valvureid ja ametnikke, kes narkootikume sisse tõid. Olid ka elukutselised kriminaalid, kes seal kinni istusid, näiteks vennad Bašarad. Nemad tahtsid näiteks vanglasse saada apelsine ja mandariine. Apelsine ning mandariine oli 1970ndatel Eestis praktiliselt võimatu saada. Aga neile toodi vanglasse isegi apelsine ja mandariine. Kurjategijatel oli juba nõukogude ajal Eestis „ühiskassa”, nad hoolitsesid „omade” eest, kes kinni istusid.

See tähendas, et kuritegelikud autoriteedid tegid „tsoonis”, mida ise tahtsid?

Jah, absoluutselt. Seal olid meesterahvad, kes olid neile tüdrukute eest ja kes neid „teenindasid”. Kriminaalsel eliidil olid suured privileegid nii pakkide saamise osas kui ka kokkusaamiste osas. Ja ka vabaduses elasid nad väga laia elu. Igasuguseid asju oli.

Aga kui levinud olid narkootikumid parteijuhtide ja kultuuritegelaste hulgas?

Näiteks ühe EKP osakonnajuhataja poeg oli narkomaan. Narkojoobes olles hoidis ta oma isa tabureti all kinni. Kuid võimutegelased narkootikume eriti ei tarvitanud, nemad tarvitasid ikkagi alkoholi.

Kultuuriinimeste hulgas esines narkomaaniat rohkem. Neid oli näiteks balletitantsijate seas, kes kuulusid seksuaalvähemuse hulka ja armastasid pidusid korraldada. Narkomaane oli ka kunstnike, ülikoolide õppejõudude ja arstide hulgas. Oli igasuguseid inimesi.

Narkomaaniat (nagu ka seksi) Nõukogude Liidus polnud…

Nõukogude Liidu ametliku statistika järgi polnud Nõukogude Liidus kuni perestroikani ehk 1980ndate keskpaigani ei narkootikume ega narkomaane. Loomulikult oli see täielik vale. Kuigi võrreldes joomarlusega, mis Nõukogude Liidus valitses, oli narkomaanide arv väike.

Nõukogude narkomaania ajaloos oli murranguliseks 1951. aasta, kui 25 000-se tiraažiga lasti välja „Meditsiinilise eeterliku õli ja mürgiste taimede entsüklopeediline sõnastik”. Sellest sai kohe pärast ilmumist nii tarvitajate kui ka tootjate aabits. Kogu tiraaž müüdi läbi lühikese ajaga ning tuli teha kordustrükid. Selles raamatus oli näiteks informatsioon, kuidas, millal ja kust korjata tungalteri, mille põhjal sünteesitakse näiteks LSD-d, aga sealt leidis instruktsioone ka teiste joovastavate ühendite loomiseks. Muide, seesama raamat on isegi tänapäeval väga hinnatud ja internetis algavad selle hinnad umbes 50 dollarist.

Põhiliselt üritatigi nõukogude ajal uimasteid valmistada koduste vahenditega, kuid ka nõukogude ravimitööstuse toodang kujutas endast tõelist narkomaani „Klondike’i”. 1950ndatel müüdi käsimüügis näiteks looduslikul oopiumil ja hiljem efedriinil ning kodeiinil põhinevaid maotablette ja mitmesuguseid barbituraate. 1956. aastani võis apteegist osta koguni heroiini. Mingisuguse tuju tõstva segu valmistamine ei olnud NSV Liidus kunagi keeruline.

Kuid veel 1960ndatel oli narkomaane, kes ise ravimite põhjal midagi kokku segasid, väga vähe. Narkomaane huvitasid ikkagi eelkõige „puhtad” ained nagu morfiin, omnopoon, kokaiinitilgad ja muud sarnased retseptiravimid. Nõukogude narkomaanid hankisidki neile vajalikku apteekidest, haiglatest, ladudest ja muudest kohtadest, kus ravimeid hoiti, meditsiinitöötajate abil, kes narkootiliste ravimitega kaubitsesid.

Iseenesest huvitav on lugu, kuidas jõudis NSV Liitu LSD. Selle tõi 1960ndatel Nõukogude Liitu Ameerikas elav tšehhi psühhiaater Stanislav Grof, keda nõukogude kolleegid kutsusid pidama loenguid LSD kasutamisest psühhoteraapias. Toona ei teatud veel, kui ohtliku preparaadiga on tegu ning Grof jättis nõukogude psühhiaatritele kingituseks 300 ampulli LSD-25. Mõne aasta pärast kuulis Grof Nõukogude Liitu külastanud ameerika psühhiaatrilt, et tema sõpradest-psühhiaatritest on saanud juba praktiseerivad zen-budistid, kes kulutavad rohkem aega idamaise filosoofia ja lääne biitnikute loomingu uurimiseks ega tegele oma erialaga. Ameeriklastelt saadud LSD võttis oma arsenali ka KGB, kes kasutas seda ülekuulamistel. Seda salalaborites sünteesitud hallutsinogeeni müüsid „organite” esindajad mustal turul, muuhulgas nõukogude kunstiinimestele.

Lisaks isetegevusele tegutsesid nõukogude narkoturul ka professionaalid. 1964. aastast pärinevas salajases ettekandes kompartei keskkomiteele hoiatas siseministeerium, et Nõukogude Liidu Euroopa-osa on üle ujutamas Kesk-Aasiast pärinev hašiš. Dokumendis on kirjas: „Tarnijad ja spekulandid kasutavad kerget raha taga ajades hašiši transportimisel mitmesuguseid võtteid. Nad panevad selle spetsiaalselt valmistatud topeltpõhjaga kohvritesse, puuviljakonservidesse või moosipurkidesse, topivad kummipallide, arbuuside ning melonite sisse. Sageli saadavad nad ise seda pakki või pagasit.”

Narkomuuladena kasutati Nõukogude Liidus harilikult pikamaa rongide vagunisaatjaid, restoranivagunite töötajaid ja teisi transpordiga seotud inimesi.

Allikas

Ajalugu
75 aastat tagasi valitses Eestis samasugune teadmatus nagu täna, aga siis oli inimestel kuhugi põgeneda

Möödunud aastal täitus kolmveerand sajandit ajast, kui kümned tuhanded Eesti inimesed Teise maailmasõja ja täiesti teadmatu tuleviku eest üle mere Rootsi ja Saksamaale põgenesid.

Umbes selline oli Eestist põgeneja kohvri sisu. Foto Meremuuseumi näituselt “1944 – Suur põgenemine” Foto: Priit Simson

Selle sündmuse kohta on Eesti Meremuuseumis (alates eriolukorra lõpust taas) avatud näitus “1944 – suur põgenemine”. Muuseumi teadusjuht ja Uppsala ülikooli teadur Hele Kiimann on oma töös Eesti ja Rootsi ajaloolistele seostele palju tähelepanu pööranud.

Praegusel olukorral on sellega, mis 75 aastat tagasi Eestis valitses, teatavaid sarnasusi, ainult vahe on selles, et praegu pole kuhugi põgeneda. Kuidas asjaolud 1944. aastal, mil mitukümmend tuhat inimest Eesti rannikult Rootsi poole teele asus, kujunes?


Tõepoolest, kuigi praegu tuleb pigem kodus püsida, võib sarnasusi leida küll. Eelkõige sarnaneb tol ajal läbi elatu meie kogemusega selles mõttes, et nagu praegu, pidid ka siis inimesed saama hakkama ohtliku olukorraga ja neil polnud aimugi sellest, mida tulevik toob.

Peamiseks põhjuseks, miks inimesed otsustasid 1944. aastal Eestist lahkuda, oli kogemus Nõukogude okupatsioonivõimu inimeste julmast kohtlemisest 1940. ja 1941. aastal.

Esimesteks põgenikeks võib lugeda Eesti sakslasi, kes 1939. aastal ja ka pärast seda Saksamaa vallutatud Poola aladele ja Saksamaale ümber asustati. Rootsi hakkasid inimesed põgenema juba 1940. aastal, kui näiteks Pakri saarelt lahkus üle saja inimese. Selle taga oli Nõukogude Liidu sõjaväe toomine Eestisse, mil baaside rajamisel Pakri saartele, Osmussaarele ja Naissaarele aeti esimesel nõukogude aastal kodudest välja pea pooltuhat sealset elanikku, kelleks olid Eestis põliselt elanud rannarootslased.Inimesi lahkus paatidel Rootsi kogu Teise maailmasõja jooksul. Üle-Eestiline lahkumine sai valdavalt alguse 1944. aasta suvel-sügisel, mil selgus, et Punaarmee okupeerib Eesti ja iseseisvuse taastamiseks üritatud Teine Vabadussõda on läbi kukkunud.

Eesti Vabariigi mereväe lipp viidi põgenemisel samuti paadiga kaasa. Praegu on see väljas meremuuseumi näitusel, mis tollal sündinust räägib.
Foto: Priit Simson

Suvekuudel oli alanud ka rannarootslaste Rootsi riigi poolt läbi viidud, kuid siinsete Saksa okupatsioonivõimude loal toimunud organiseeritud evakueerimine, millega ühes lahkus umbes pool Eesti rootslastest. Selle abil pääses vabasse maailma ka tuhandeid eestlasi. Ülejäänud ära läinud eestirootslased põgenesid omal initsiatiivil. Raske on hinnata kui palju rannarootslasi Eesti jäi, kuna osad rootsi keelt kõnelevad isikud ei olnud registreeritud eestirootslastena, siiski arvatakse see olevat natuke üle kümne protsendi põgenenute arvust, kes tänaseks on üldiselt eestistunud.

Rootsi jõudis teadaolevalt 27 000–29 000 eestlast. See on umbes sama palju, kui Rakveres ja Kuressaares tänapäeval inimesi kokku. Umbes 7000 neist liikus mõned aastad hiljem edasi teistesse riikidesse nagu USA, Kanada ja Austraalia.

Kuidas põgenemine Eestist inimeste jaoks välja nägi? Eestis sisemaalt pärit pagulastel oli tegelikult juba mere äärde jõudmine väga ohtlik ettevõtmine.


Massilisemalt algas lahkumine Eestist 1943. aasta lõpust ning saavutas kulminatsiooni 1944. aasta suvel-sügisel. Palju oli neid, kes soovisid põgeneda, kuid sisemaalt ranniku poole liikujad kodumaalt tihti minema ei saanud – sõjarinne tuli neist lihtsalt üle ja edasipääsemine ei olnud enam võimalik.

Leidus ka neid, kes küll jõudsid mereni, kuid jäid hätta põgenemiseks paadi või laeva leidmisel või siis olid kohad lihtsalt täis. Ei ole teada kui palju aluseid merel kinni püüti või kadus aga hinnanguliselt arvestatakse teekonnal kadunuks jäänute hulgaks 6–9% põgenike koguarvust.

Ohtliku teekonna läbimine ning merel üle elatu jättis sügava jälje ja mõju paljude inimeste ellu.

Nii võib näiteks tuua Saaremaal sündinud, Rootsi põgenenud kunstnik Erik Haamri, kes oma töödes on inimese ja looduse ning inimese ja ühiskonna vahelisi suhteid käsitelnud. Lugu räägib ka sellest, et kui ta paadiga jõudis Rootsi rannikule, oli nahk tema sõrmedel aerutamise käigus pea luuni maha kulunud. Läks paar aastat aega, enne kui ta sai uuesti pintsli kätte võtta. Eestist sõja tõttu pagulasena lahkumise teemat on ta käsitlenud ka oma töödes „Põgenemine“ , “Perekond vees”, „Evakueeritavad“.

Samuti võib teismelisena Rohukülast Rootsi põgenenud kunstnik Enno Halleki töödes näha paadipõgenemise motiive nagu päästeveste ja aere. Tema kuulsaimajalugu tõlgendav teos, 1975. aastal maalitud aerudest installatsioon “Minu aerud Eestist ja mälestused”, asub Stockholmi Moderna Museet´s, mis on Põhjamaade tähtsaim moodsa kunsti muuseum. (vt selle kohta lisalugu.)

Rootsi polnud ainus sihtkoht, ka Saksamaale põgenes eluohtliku olukorra eest Eestist väga palju inimesi. Millised need vahekorrad olid?

Rootsi otsiti väikestel paatidel ja purjekatel põgenemisteed eelkõige Lääne-Eestist ja saartelt. See oli kõige lähem sihtpunkt ja sõjas neutraalne riik. Põhjarannikult põgeneti samamoodi, aga peamiselt Soome. Sealt liikus enamik inimesi siiski kiirelt edasi sõjas neutraalseks jäänud Rootsi, kartes, et Nõukogude Liit saab Soomet survestada Eesti inimesi tagasi saatma.

Meeleheitel inimesed lahkuvad eluohtlikus olukorras suure teadmatuse tõttu Eestist. Foto on tehtud 20. septembri paiku 1944. aastal.
Foto: Eesti Meremuuseum

Selles aitas neid Stockholmis 1944. aasta märtsis kolmekümne eestimaalase asutatud Eesti Komitee. Ja nagu ajalugu näitas, oli kartustel Soome jääda ka alust.

Saksamaale läks Rootsiga võrreldes tegelikult veel rohkem Eesti pagulasi, 42 000 -45 000 inimest. Sinna jõudsid tsiviilisikud koos evakueeritavate sõjaväelastega, osa Eesti pagulasi lahkus ka rannaäärseid teid pidi või rongiga läbi Läti ja Leedu. Sealjuures need Saksamaale põgenenud eestlased, kes jäid Nõukogude Liidu mõjupiirkoda, langesid enamjuhul repressioonide ohvriks. Kes lääneliitlaste mõju all olevatee territooriumitele sattusid, need üldiselt pääsesid.

Kui vastata küsimusele, miks Saksamaale põgenes eestlasi arvuliselt enam kui lähemal olevatele Soome ja Rootsi kallastele, siis eelkõige oli see seotud suuremate sõjalaevadega, mis Saksamaale siirdusid. See toimus 1944. aastaseptembri keskpaigas, mil Hitler andis seoses nõukogude sõjaväe kiire edasitungimisega käsu alustada Saksa vägede väljaviimist Eestist. On välja toodud ka trendi, et Saksamaale jõudis rohkem inimesi just Mandri-Eestist.

Mis Eestist põgenenud inimestest pärast Rootsis sai?


Rootsi siirdunud rannarootslased asusid elama põhiliselt Stockholmi või Mälareni ümbrusesse. Aga üldiselt ei lubatud pärast põgenikelaagrist vabanemist 1945.-46. aastal pagulastel, sealhulgas Eestist pärit pagulastel Stockholmi ega Götheborgi elama asuda. See olukord muutus alles 1960. aastatel, mil paljud põgenikest said Rootsi kodakondsuse.

Elu Rootsis tõi paljude tollaste pagulaste jaoks kaasa ühiskonnaredelil langemise. Kuigi vaid 40 protsenti saabunud eestlastest olid töölistaustaga, saadeti pea kõik Baltimaadest pärit pagulased tööle kas raudteele või tehastesse. Osa inimesi hakkas tööle põllumajanduses, aga liikusid siis samuti tööstustesse. 1960. aastal töötas eesti pagulastest kaks kolmandikku töölistena ja vaatamata selgelt jälgitavale tõusule ühiskonnas, jäi ka 1980. aastatel eesti päritolu inimeste hõivatus tööstussektoris kõrgemaks kui Rootsis keskmiselt.

Õnnelikuks erandiks olid arhiividesse tööle pääsenud. Selle näol oli tegemist 1930. aastatel käima lükatud programmiga, mille eesmärgiks oli töötutele kõrgharidusega inimestele ameti pakkumine. Aastal 1945 võimaldas see tööd leida 2000 nii Baltimaadest kui mujalt sõjapõgenike hulgast saabunud literaadil.

Välismaalase pass pole ainuomane vaid osale Eesti elanikest: pärast põgenemist said sellise dokumendi endale ka kümned tuhanded Eestist Rootsi lahkunud pagualsed.
Foto: Annika Karlsson

Eestlased polnud sealjuures ainsad pagulased, kes Rootsist sõja ajal pelgupaika otsisid. Rootsi oli paljudele Põhja- ja Loode-Euroopa põgenikele kui vabaduse oaas. 1943. aastal saabus ligi 12?000 inimest, sealhulgas ka peamiselt Taani juudid, kuid ka näiteks rannarootslased.

Järgmine, 1944. aasta, mil Nõukogude liidu sõjavägi Eestisse jõudis, oli eriti Rootsi valitsus põgenike saabumiseks valmistunud. Lõppkokkuvõttes asutati 271 põgenikelaagrit, kuid esialgu niivõrd suurt pagulaste tulva siiski ennustada ei osatud – 1944. aasta hilissuvel ja sügisel rekordpäeval randus Rootsis üle 700 Eesti pagulase.

Ühe paadi pardal pardal oli umbes 10-15 inimest. Leiab ka ekstreemseid juhtumeid: näiteks Läänemaalt, Riguldilt põgenenud inimesed meenutavad kalapaadiga üleminekut, kus pardal oli 20-40 inimest.

Lisaks saabus vähemal määral, natuke üle 10 000 inimese Lätist. Leedust lahkuti eelkõige Saksamaale.

Rootsi ühiskonna jaoks oli selline põgenikelaine ootamatu, sest alles 20. sajandi alguses oli Rootsi olnud maa, kust välja rännati, peamiselt USA-sse.

Kes inimesi üle mere Rootsi viisid, kes olid paatide ja purjekate omanikud ja juhid?

Tegemist oli eelkõige üksikisikute või kohaliku kogukonna initsiatiiviga ning samuti varieerus põgenemise organiseerimine geograafiliselt. Arvestada tuleb ka seda, et rannikul ja saartel elavatel inimestel olid paadid olemas ja nad omasid teadmisi meresõidust.

Osa paatidest jätsid põgenikud llihtsalt maha ja seal on need püsinud 75 aastat, 1944. aastast saadik.
Foto: Annika Karlsson

Tihti tuli kalapaadid küll ehituslikult ümber kohandada, näiteks võimalusel mootoriga varustada. Ei ole teada, et oleks olnud ühtset süsteemi paadile pääsemise tasu osas. Küll aga on teada, et tekkisid paadiomanikest ülevedajad, kes võtsid ohtliku ja riskantse teekonna ette rohkem kui üks kord. Võib oletada, et kuna kõik võitlesid ellujäämise eest, tekkis tasustamise ning informatsiooni liikumise osas kahepoolseid kokkuleppeid. Rootsile ja lääneliitlastele luureinfo jagamise eest said need inimesed nii rahalist abi kui varustust, et Rootsi jõuaksid Eestist võtmeisikud, kes võiksid eksiilis poliitilist tegevust jätkata.

Põgenemiseks kasutati erinevaid kalapüügi- ja rannasõidualuseid, mootor- ja purjelaevu aga ka lausa paar tuhat inimest mahutavaid sõjalaevu. Kalapaatides 10-15 inimest, mootor-purjelaevades paarsada kuni 500 inimest.

Laevatasumaksuametis registreeritud 740 alusest, mis tol ajal Rootsi jõudsid, määratleti 705 kui põgenike paadid, mis tuli Nõukogude Liidule välja anda. Enamus paadiomanikest said hüvitustasu. Teadaolevalt veidi üle 60 laeva-paadi on nimekirjas vrakkidena, mis leiti triivivana või mahajäetuna. Osa neist on Rootsis siiani rannaaladel alles.

Rootsis tegutses ka eestlaste abistamisorganisatsioon, kes 1944. aastal kiireloomulise pagulaste Rootsi toomise aktsiooni läbi viis. Abiorganisatsioon taotles Rootsis nii kirikutelt kui pankadelt rahalist toetust. Toetust avaldasid üldiselt paljud Rootsi organisatsioonid ja ühiskonnas juhtpositsioonil olnud isikud. Rootsi riik aitas samuti varustusega.Eestisse tehti 40 reisi ja toodi ära 1400 inimest. Reisid algasid Gotlandi saarelt Slitest. Meeskonnad koosnesid nii eesti meremeestest kui kaluritest, nad tundsid randu ega peljanud riske. Neli paati tagasi ei pöördunud, kaks sõitis tugeva tormi ja saksa sõjaväe tulistamise tõttu Rootsi tagasi ilma Eestist inimesi peale võtmata.

Rannaäärsete piirkondade inimestel olid olemas nii paadid kui ka meresõiduks vajalik muu varustus, samuti teadmised.
Foto: Annika Karlsson

Mis rolli üldse tolleaegne pagulastelaine Baltimaadest praeguses Rootsi ühiskonnas mängib, kui palju seda mäletatakse?


Mäletatakse väga hästi ning ka kui ühte positiivset näidet integreerumisest Rootsi ühiskonda. Teadlikkus suurpõgenemisest ja sellega kaasnenud pagulusprotsessidest lasub suuresti Rootsi saabunud kogukondade enda aktiivsel panusel ning osaliselt ka uurimustöödel.

Olen lisaks tööle Eesti Meremuuseumis teadur ka Uppsala ülikoolisja korraldan seal muuhulgas eestirootslaste kohta seminari. Kui seal osalejate tausta uurida, jääb silma, et järjest enam lisandub Eesti ajaloo- ja kultuuri huvilisi väljaspool kohalikku paadipõgenike kogukonda.Varasemalt teati ning mäletati suurpõgenemist Baltikumist vaikimisi, laiemalt sellest ei räägitud. Nüüd kui Eesti on muutunud võrdsemaks partneriks, on ka mereajalooliselt huvi tollaste sündmuste vastu kasvanud. Stockholmi mereajaloomuuseumis on töös uurimis- ja dokumenteerimisprojekt, mis püüab välja selgitada, milliseid teadmisi annavad esemed ja säilmed, sealhulgas põgenike paadid 1944. aasta suurpõgenemise kohta ning milline on selle kultuuripärandi roll tänapäeval. See on näide selle ajaloo sündmuse tähtsusest ning nähtavaks tegemisest Rootsi merenduse ajaloos.

75 aasta eest maha jäetud paadid ja purjekad on olnud väga vastupidavad. Rootsis on asutud põgenemist, sealhulgas maastikus leiduvaid vrakke uurima ja uurimistööga loodetakse jõuda ka Eesti rannikule.
Foto: Annika Karlsson

Milles täpsemalt see projekt seisneb?


Peamiselt keskendutakse põgenike paatide inventeerimisele, mida võib Rootsi idarannikul veel leida. Sealhulgas pakub neile huvi rannarootsi ja eesti paadiehituskultuur, aga ka kultuuriloolised märgid, mis kannavad endaga põgenemisest erinevaid lugusid, mälestusi ja traditsioone.

Mida saavad näiteks paadid põgenemise kohta öelda? Millised jäljed on nad kohalikust kogukonnast jätnud? Ja kuidas on inimesed oma ajaloolise pagasiga hakkama saanud? Need on vaid mõned küsimused, millele sõja eest põgenemiseks kasutatud paatide uurimise käigus vastust otsitakse. Projekti põhieesmärk on tõsta esile suuresti tundmatut ja seni uurimata kultuuripärandit, kuna riiklikul tasandil on Rootsis nii põgenemisega seotud esemete kogud kui teadmised killustatud.

Projekti juhil Anna Arnbergil Rootsi mereajaloo muuseumist oli plaan tänavu suvel viia Eesti rannikul läbi merearheoloogilised välitööd, mille käigus küsitletakse kohalikke inimesi nii rannikualadel kui saartel. Samuti kavatseti projektiga seoses koostada leidudest fotoalbum.Aga kuna kujunenud on ootamatu olukord nii Eestis kui Rootsis, siis suvised välitööd on lükkunud järgmisesse aastasse. Loodame, et siis asi ikkagi toimub.

Eesti Meremuuseumi teadusjuht Hele Kiimann töötab ka Uppsala ülikoolis. Tema üheks peamiseks uurimisalaks on Eesti rootslased.
Foto: Priit Simson

Autor :

Indrek Tark indrek.tark@epl.ee

Allikas