Silt: ligi

Eesti, Majandus
Idufirma päästab lambavilla prügimäele sattumisest
90% lambavillast ei leia praegu s kasutust.FOTO: Urmas Luik/Pärnu

Neljapäeva õhtul selgusid Startupi auhindade saajad, kes on möödunud aasta muutvad ja edukamad iduettevõtted ning idusektori arengusse panustanud tegijad. Lambavillajääkidest pakkterjali tegev ettevõte Woola pälvis aasta uustulija tiitli, selle asutaja aga stereotüüpide murdja oma.

Setomaalt pärit Anna-Liisa Palatu on iduettevõtte Woola asutaja. Rohetehnoloogia startup Woola tuli turule silmapaistvalt kiiresti ja jõuliselt. Aasta jooksul jõuti tootearendusest investeeringute kaasamiseni ning esimese tuluni välisturgudel ja selega pälvis ta stereotüüpide murdja tiitli.

Ka aasta uustulija on Woola. s visatakse igal aastal ära 153 tonni lambavilla. Sellest looduslikust ressursist, mis muidu satuks prügimäele valmistab Woola keskkonnasõbralikku asendust mullikilele.

. aastal avas Woola Paldiskis tehase, kaasas investeeringutena 450 000 eurot, laienes Saksamaale ning pälvis 50 000-eurose peaauhinna suurimal säästva tehnoloogia idufirmade konkursil PowerUp!.

Startupi auhindade saajad kuulutati välja üheksas kategoorias, mis toovad esile erinevaid asutajate rolle ja iduettevõtete olulisid mõõdikuid. Võitjad valiti tänavu välja 300 kandidaadi hulgast, keda esitasid kogukonna liikmed ise.

Asutajate Seltsi Martin Villig sõnas, et kuigi möödunud aasta kevad oli ka idusektori jaoks , suutsid iduettevõtted näidata tugevat kasvu ning iduettevõtete arv jõudis 1000ni, mis näitab ettevõtjate aktiivsust.

Tulemuste hindamisel tuleb arvestada ka iduettevõtte elutsüklit – rahastuseni jõuavad paljud, kuid paljud ka ebaõnnestuvad ning vähesed saavad päris edukaks, kellest omakorda mõned ostetakse ära või nad lähevad börsile. 

«Tulemuste hindamisel tuleb arvestada ka iduettevõtte elutsüklit – rahastuseni jõuavad paljud, kuid paljud ka ebaõnnestuvad ning vähesed saavad päris edukaks, kellest omakorda mõned ostetakse ära või nad lähevad börsile. . aasta oli idusektori jaoks rekordiline nii 450 miljoni eurose investeeringute kaasamise, olulise käibe kasvu kui ka kaheksa exit‘i ehk ettevõtte ostmise tõttu. idusektoril on ambitsioonikas eesmärk kasvada kümne aastaga veel kümme korda ja jõuda 50 000 kõrge lisandväärtusega töökohani,» ütles Villig.

Startup juht Eve Peeterson tõi välja, et järgmise arenguetapini jõudmiseks peab idusektor muutuma teaduspõhisks. «Hea meel on näha, et tänavusel auhindade jagamisel särasid mitmed tehnoloogilised ja teaduspõhised iduettevõtted. Riigi, idusektori ja Startup huvi on teaduspõhisuse senisest suurem väärtustamine, sest läbi teaduse kommertsialiseerimise toetamise jõuame järgmisele tasemele sektori arengus ja loome eeldused uute edulugude tekkimiseks,» sõnas Peeterson.

Teised tunnustatud ettevõtted

Aasta välisasutaja on Vishen Lakhiani. Malaisiast pärit Vishen Lakhiani kolis sse . aasta suvel. T otsus tuua juba edukas globaalsel tasemel tehnoloogia platvorm sse näitab, et s on atraktiivne ettevõtluskliima ka juba küpsetele startup‘idele. Tänavu esmakordselt välja antav Aasta Välisasutaja tiitel juhib välismaiste talentide ja ettevõtjate kaasamise olulisusele majanduses ja ühiskonnas lailt.

Aasta isjandaja on Mindvalley. Firma on juhtiv haridusplatvorm, mille loojad on veendunud, et kasutades eksponentsiaalset tehnoloogiat (sh AR + AI) saab aastaks 2025 pakkuda inimestele Harvardi lõpetajatega võrreldavaid eeliseid sada korda odavamalt. . aastal kasvatas Mindvalley käivet 30 protsenti ja jõudis kasumisse, kuuludes jätkuvalt täies mahus kahele asutajale.

Aasta  on Ragnar Sass. LIFT99 ja Pipedrive’i kaasasutaja Ragnar Sass investeeris . aastal 15 ettevõttesse. T fookuses on globaalse haardega startupid, kes tegelevad inimkonna tuleviku jaoks oluliste kitsaskohtadega.

Kiireim käibekasvataja on Skeleton Technologies. 2009. aastal asutatud Skeleton Technologies on Euroopa juhtiv superkondensaatorite ehk superakude tootja. . aastal kasvatas ettevõte käivet kolm korda ning kaasas 48 miljoni dollari ulatuses investeeringuid. Investeeringute kogumaht on nüüd 93 miljonit eurot.

Aasta panus on Jõhvi tehnoloogia, mis on . aasta sügisel Jõhvis avatav uudne iseõppel põhinev täiskasvanute programmeerimis. Asutajate soov on mitmekesistada haridusmaastikku ning pakkuda kohalikele inimestele ja Ida-Viru regioonile tervikuna uusi arenguvõimalusi. Jõhvi tehnoloogia on suurepärane näide era- ja avaliku sektori koostööst, kus riik investeerib 1,6 miljonit eurot ning 25 eratoetajat lisavad omalt poolt 800 tuhat eurot.

Tarkvara kui teenuse kategoorias oli parim Veriff, mis on üks kiiremini kasvavaid iduettevõtteid. . aastal kasvatas Veriff märkimisväärselt nii oma kliendibaasi kui ka käivet. Viimase rahastusringiga jõuti 23,8 miljoni dollari suuruse koguinvesteeringute mahuni. Covidi kriisi ajal sisenes Veriff sellistesse uutesse tegevusvaldkondadesse, nagu kaugligipääsud, notariaalsed tehingud ja .

Aasta asutaja tiitli said Pipedrive’i asutajad. Pipedrive on üks suurimaid startup‘e, pakkudes tööd 700 inimesele 10 kontoris üle . Nende kliendihaldusplatvorm on kasutusel 170 riigis. . aastal müüdi Pipedrive 1,5 miljardi dollari eest Vista Equiti partneritele, mis tegi Pipedrive’ist viienda startup-ükssarviku ning tegemist on suurima müügitehinguga pärast Skype’i.

Allikas

Ajalugu
75 aastat tagasi valitses Eestis samasugune teadmatus nagu täna, aga siis oli inimestel kuhugi põgeneda

Möödunud aastal täitus kolmveerand sajandit ajast, kui kümned tuhanded Teise sõja ja täiesti teadmatu tuleviku eest üle mere Rootsi ja Saksamaale põgenesid.

Umbes selline oli st põgeneja kohvri sisu. Foto Meremuuseumi näituselt “1944 – Suur põgenemine” Foto: Priit Simson

Selle sündmuse kohta on Meremuuseumis (alates eriolukorra lõpust taas) avatud näitus “1944 – suur põgenemine”. Muuseumi teadusjuht ja Uppsala ülikooli teadur Hele Kiimann on oma töös ja Rootsi ajaloolistele seostele palju pööranud.

Praegusel olukorral on sellega, mis 75 aastat tagasi s valitses, teatavaid sarnasusi, ainult vahe on selles, et praegu pole kuhugi põgeneda. Kuidas asjaolud 1944. aastal, mil mitukümmend tuhat inimest rannikult Rootsi poole teele asus, kujunes?


Tõepoolest, kuigi praegu tuleb pigem kodus püsida, võib sarnasusi leida küll. Eelkõige sarnaneb tol ajal läbi elatu meie kogemusega selles mõttes, et nagu praegu, pidid ka siis inimesed saama hakkama ohtliku olukorraga ja neil polnud aimugi sellest, mida tulevik toob.

Peamiseks põhjuseks, miks inimesed otsustasid 1944. aastal st lahkuda, oli kogemus Nõukogude okupatsioonivõimu inimeste julmast kohtlemisest 1940. ja 1941. aastal.

Esimesteks põgenikeks võib lugeda sakslasi, kes 1939. aastal ja ka pärast seda vallutatud aladele ja Saksamaale ümber asustati. Rootsi hakkasid inimesed põgen juba 1940. aastal, kui näiteks Pakri saarelt lahkus üle saja inimese. Selle taga oli Nõukogude Liidu sõjaväe toomine sse, mil baaside rajamisel Pakri saartele, Osmussaarele ja Naissaarele aeti esimesel nõukogude aastal kodudest välja pea pooltuhat sealset elanikku, kelleks olid s põliselt elanud rannarootslased.Inimesi lahkus paatidel Rootsi kogu Teise sõja jooksul. Üle-line lahkumine sai valdavalt alguse 1944. aasta suvel-sügisel, mil selgus, et Punaarmee okupeerib ja iseseisvuse taastamiseks üritatud Teine Vabadussõda on läbi kukkunud.

Vabariigi mereväe lipp viidi põgenemisel samuti paadiga kaasa. Praegu on see väljas meremuuseumi näitusel, mis tollal sündinust räägib.
Foto: Priit Simson

Suvekuudel oli alanud ka rannarootslaste Rootsi riigi poolt läbi viidud, kuid siinsete Saksa okupatsioonivõimude loal toimunud organiseeritud evakueerimine, millega ühes lahkus umbes pool rootslastest. Selle abil pääses vabasse ka tuhandeid eestlasi. Ülejäänud ära läinud eestirootslased põgenesid omal initsiatiivil. Raske on hinnata kui palju rannarootslasi jäi, kuna osad rootsi keelt kõnelevad isikud ei olnud registreeritud eestirootslastena, siiski arvatakse see olevat natuke üle kümne protsendi põgenenute arvust, kes tänaseks on üldiselt eestistunud.

Rootsi jõudis teadaolevalt 27 000–29 000 eestlast. See on umbes sama palju, kui Rakveres ja Kuressaares tänapäeval inimesi kokku. Umbes 7000 neist liikus mõned aastad hiljem edasi teistesse riikidesse nagu , ja Austraalia.

Kuidas põgenemine st inimeste jaoks välja nägi? s sisalt pärit pagulastel oli tegelikult juba mere äärde jõudmine väga ohtlik ettevõtmine.


Massilislt algas lahkumine st 1943. aasta lõpust ning saavutas kulminatsiooni 1944. aasta suvel-sügisel. Palju oli neid, kes soovisid põgeneda, kuid sisalt ranniku poole liikujad kodumaalt tihti min ei saanud – sõjarinne tuli neist lihtsalt üle ja edasipääsemine ei olnud enam võimalik.

Leidus ka neid, kes küll jõudsid mereni, kuid jäid hätta põgenemiseks paadi või laeva leidmisel või siis olid kohad lihtsalt täis. Ei ole teada kui palju aluseid merel kinni püüti või kadus aga hinnanguliselt arvestatakse teekonnal kadunuks jäänute hulgaks 6–9% põgenike koguarvust.

Ohtliku teekonna läbimine ning merel üle elatu jättis sügava jälje ja mõju paljude inimeste ellu.

Nii võib näiteks tuua Saaral sündinud, Rootsi põgenenud kunstnik Erik Haamri, kes oma töödes on inimese ja looduse ning inimese ja ühiskonna vahelisi suhteid käsitelnud. Lugu räägib ka sellest, et kui ta paadiga jõudis Rootsi rannikule, oli nahk t sõrmedel aerutamise käigus pea luuni maha kulunud. Läks paar aastat aega, enne kui ta sai uuesti pintsli kätte võtta. st sõja tõttu pagulasena lahkumise tet on ta käsitlenud ka oma töödes „Põgenemine“ , “kond vees”, „Evakueeritavad“.

Samuti võib teismelisena Rohukülast Rootsi põgenenud kunstnik Enno Halleki töödes näha paadipõgenemise motiive nagu päästeveste ja aere. T kuulsaimajalugu tõlgendav teos, 1975. aastal maalitud aerudest installatsioon “Minu aerud st ja mälestused”, asub Stockholmi Moderna Museet´s, mis on Põhjamaade tähtsaim moodsa kunsti muuseum. (vt selle kohta lisalugu.)

Rootsi polnud ainus sihtkoht, ka Saksamaale põgenes eluohtliku olukorra eest st väga palju inimesi. Millised need vahekorrad olid?

Rootsi otsiti väikestel paatidel ja purjekatel põgenemisteed eelkõige Lääne-st ja saartelt. See oli kõige lähem sihtpunkt ja sõjas neutraalne riik. Põhjarannikult põgeneti samamoodi, aga peamiselt . Sealt liikus enamik inimesi siiski kiirelt edasi sõjas neutraalseks jäänud Rootsi, kartes, et Nõukogude Liit saab Soomet survestada inimesi tagasi saatma.

Meeleheitel inimesed lahkuvad eluohtlikus olukorras suure teadmatuse tõttu st. Foto on tehtud 20. septembri paiku 1944. aastal.
Foto: Meremuuseum

Selles aitas neid Stockholmis 1944. aasta märtsis kolmekümne lase asutatud Komitee. Ja nagu näitas, oli kartustel Soome jääda ka alust.

Saksamaale läks Rootsiga võrreldes tegelikult veel rohkem pagulasi, 42 000 -45 000 inimest. Sinna jõudsid tsiviilisikud koos evakueeritavate sõjaväelastega, osa pagulasi lahkus ka rannaäärseid teid pidi või rongiga läbi ja Leedu. Sealjuures need Saksamaale põgenenud , kes jäid Nõukogude Liidu mõjupiirkoda, langesid enamjuhul repressioonide ohvriks. Kes lääneliitlaste mõju all olevatee territooriumitele sattusid, need üldiselt pääsesid.

Kui vastata küsimusele, miks Saksamaale põgenes eestlasi arvuliselt enam kui lähl olevatele Soome ja Rootsi kallastele, siis eelkõige oli see seotud suurte sõjalaevadega, mis Saksamaale siirdusid. See toimus 1944. aastaseptembri keskpaigas, mil Hitler andis seoses nõukogude sõjaväe kiire edasitungimisega käsu alustada Saksa vägede väljaviimist st. On välja toodud ka trendi, et Saksamaale jõudis rohkem inimesi just Mandri-st.

Mis st põgenenud inimestest pärast Rootsis sai?


Rootsi siirdunud rannarootslased asusid elama põhiliselt Stockholmi või Mälareni ümbrusesse. Aga üldiselt ei lubatud pärast põgenikelaagrist vabanemist 1945.-46. aastal pagulastel, sealhulgas st pärit pagulastel Stockholmi ega Götheborgi elama asuda. See olukord muutus alles 1960. aastatel, mil paljud põgenikest said Rootsi kodakondsuse.

Elu Rootsis tõi paljude tollaste pagulaste jaoks kaasa ühiskonnaredelil langemise. Kuigi vaid 40 protsenti saabunud eestlastest olid töölistaustaga, saadeti pea kõik Baltimaadest pärit pagulased tööle kas raudteele või tehastesse. Osa inimesi hakkas tööle põllumajanduses, aga liikusid siis samuti tööstustesse. 1960. aastal töötas pagulastest kaks kolmandikku töölistena ja vaatamata selgelt jälgitavale tõusule ühiskonnas, jäi ka 1980. aastatel eesti päritolu inimeste hõivatus tööstussektoris kõrgks kui Rootsis keskmiselt.

Õnnelikuks erandiks olid arhiividesse tööle pääsenud. Selle näol oli tegemist 1930. aastatel käima lükatud programmiga, mille eesmärgiks oli töötutele kõrgharidusega inimestele ameti pakkumine. Aastal 1945 võimaldas see tööd leida 2000 nii Baltimaadest kui mujalt sõjapõgenike hulgast saabunud literaadil.

Välismaalase pass pole ainuomane vaid osale elanikest: pärast põgenemist said sellise dokumendi endale ka kümned tuhanded st Rootsi lahkunud pagualsed.
Foto: Annika Karlsson

Eestlased polnud sealjuures ainsad pagulased, kes Rootsist sõja ajal pelgupaika otsisid. Rootsi oli paljudele Põhja- ja Loode-Euroopa põgenikele kui vabaduse oaas. 1943. aastal saabus 12?000 inimest, sealhulgas ka peamiselt juudid, kuid ka näiteks rannarootslased.

Järgmine, 1944. aasta, mil Nõukogude liidu sõjavägi sse jõudis, oli eriti Rootsi põgenike saabumiseks valmistunud. Lõppkokkuvõttes asutati 271 põgenikelaagrit, kuid esialgu niivõrd suurt pagulaste tulva siiski ennustada ei osatud – 1944. aasta hilissuvel ja sügisel rekordpäeval randus Rootsis üle 700 pagulase.

Ühe paadi pardal pardal oli umbes 10-15 inimest. Leiab ka ekstreemseid juhtumeid: näiteks Läänalt, Riguldilt põgenenud inimesed meenutavad paadiga üleminekut, kus pardal oli 20-40 inimest.

Lisaks saabus vähl määral, natuke üle 10 000 inimese st. Leedust lahkuti eelkõige Saksamaale.

Rootsi ühiskonna jaoks oli selline põgenikelaine ootamatu, sest alles 20. sajandi alguses oli Rootsi olnud maa, kust välja rännati, peamiselt -sse.

Kes inimesi üle mere Rootsi viisid, kes olid paatide ja purjekate omanikud ja juhid?

Tegemist oli eelkõige üksikisikute või kohaliku kogukonna initsiatiiviga ning samuti varieerus põgenemise organiseerimine geograafiliselt. Arvestada tuleb ka seda, et rannikul ja saartel elavatel inimestel olid paadid ols ja nad omasid teadmisi meresõidust.

Osa paatidest jätsid põgenikud llihtsalt maha ja seal on need püsinud 75 aastat, 1944. aastast saadik.
Foto: Annika Karlsson

Tihti tuli paadid küll ehituslikult ümber kohandada, näiteks võimalusel mootoriga varustada. Ei ole teada, et oleks olnud ühtset süsteemi paadile pääsemise tasu osas. Küll aga on teada, et tekkisid paadiomanikest ülevedajad, kes võtsid ohtliku ja riskantse teekonna ette rohkem kui üks kord. Võib oletada, et kuna kõik võitlesid ellujäämise eest, tekkis tasustamise ning informatsiooni liikumise osas kahepoolseid kokkuleppeid. Rootsile ja lääneliitlastele luureinfo jagamise eest said need inimesed nii rahalist abi kui varustust, et Rootsi jõuaksid st võtmeisikud, kes võiksid eksiilis poliitilist tegevust jätkata.

Põgenemiseks kasutati erinevaid püügi- ja rannasõidualuseid, mootor- ja purjelaevu aga ka lausa paar tuhat inimest mahutavaid sõjalaevu. Kalapaatides 10-15 inimest, mootor-purjelaevades paarsada kuni 500 inimest.

Laevatasumaksuametis registreeritud 740 alusest, mis tol ajal Rootsi jõudsid, määratleti 705 kui põgenike paadid, mis tuli Nõukogude Liidule välja anda. Enamus paadiomanikest said hüvitustasu. Teadaolevalt veidi üle 60 laeva-paadi on nimekirjas vrakkidena, mis leiti triivivana või mahajäetuna. Osa neist on Rootsis siiani rannaaladel alles.

Rootsis tegutses ka eestlaste abistamisorganisatsioon, kes 1944. aastal kiireloomulise pagulaste Rootsi toomise aktsiooni läbi viis. Abiorganisatsioon taotles Rootsis nii utelt kui pankadelt rahalist toetust. Toetust avaldasid üldiselt paljud Rootsi organisatsioonid ja ühiskonnas juhtpositsioonil olnud isikud. Rootsi riik aitas samuti varustusega.sse tehti 40 reisi ja toodi ära 1400 inimest. Reisid algasid Gotlandi saarelt Slitest. Meeskonnad koosnesid nii eesti meremeestest kui kaluritest, nad tundsid randu ega peljanud riske. Neli paati tagasi ei pöördunud, kaks sõitis tugeva tormi ja saksa sõjaväe tulistamise tõttu Rootsi tagasi ilma st inimesi peale võtmata.

Rannaäärsete piirkondade inimestel olid ols nii paadid kui ka meresõiduks vajalik muu varustus, samuti teadmised.
Foto: Annika Karlsson

Mis rolli üldse tolleaegne pagulastelaine Baltimaadest praeguses Rootsi ühiskonnas mängib, kui palju seda mäletatakse?


Mäletatakse väga hästi ning ka kui ühte positiivset näidet integreerumisest Rootsi ühiskonda. Teadlikkus suurpõgenemisest ja sellega kaasnenud pagulusprotsessidest lasub suuresti Rootsi saabunud kogukondade enda aktiivsel panusel ning osaliselt ka uurimustöödel.

Olen lisaks tööle Meremuuseumis teadur ka Uppsala ülikoolisja korraldan seal muuhulgas eestirootslaste kohta seminari. Kui seal osalejate tausta uurida, jääb silma, et järjest enam lisandub ajaloo- ja kultuuri huvilisi väljaspool kohalikku paadipõgenike kogukonda.Varaslt teati ning mäletati suurpõgenemist Baltikumist vaikimisi, lailt sellest ei räägitud. Nüüd kui on muutunud võrdsks partneriks, on ka mereajalooliselt huvi tollaste sündmuste vastu kasvanud. Stockholmi mereajaloomuuseumis on töös uurimis- ja dokumenteerimisprojekt, mis püüab välja selgitada, milliseid teadmisi annavad esemed ja säilmed, sealhulgas põgenike paadid 1944. aasta suurpõgenemise kohta ning milline on selle kultuuripärandi roll tänapäeval. See on näide selle ajaloo sündmuse tähtsusest ning nähtavaks tegemisest Rootsi merenduse ajaloos.

75 aasta eest maha jäetud paadid ja purjekad on olnud väga vastupidavad. Rootsis on asutud põgenemist, sealhulgas maastikus leiduvaid vrakke uurima ja uurimistööga loodetakse jõuda ka rannikule.
Foto: Annika Karlsson

Milles täpslt see projekt seisneb?


Peamiselt keskendutakse põgenike paatide inventeerimisele, mida võib Rootsi idarannikul veel leida. Sealhulgas pakub neile huvi rannarootsi ja eesti paadiehituskultuur, aga ka kultuuriloolised märgid, mis kannavad endaga põgenemisest erinevaid lugusid, mälestusi ja traditsioone.

Mida saavad näiteks paadid põgenemise kohta öelda? Millised jäljed on nad kohalikust kogukonnast jätnud? Ja kuidas on inimesed oma ajaloolise pagasiga hakkama saanud? Need on vaid mõned küsimused, millele sõja eest põgenemiseks kasutatud paatide uurimise käigus vastust otsitakse. Projekti põhieesmärk on tõsta esile suuresti tundmatut ja seni uurimata kultuuripärandit, kuna riiklikul tasandil on Rootsis nii põgenemisega seotud esemete kogud kui teadmised killustatud.

Projekti juhil Anna Arnbergil Rootsi mereajaloo muuseumist oli plaan tänavu suvel viia rannikul läbi merearheoloogilised välitööd, mille käigus küsitletakse kohalikke inimesi nii rannikualadel kui saartel. Samuti kavatseti projektiga seoses koostada leidudest fotoalbum.Aga kuna kujunenud on ootamatu olukord nii s kui Rootsis, siis suvised välitööd on lükkunud järgmisesse aastasse. Loodame, et siis asi ikkagi toimub.

Meremuuseumi teadusjuht Hele Kiimann töötab ka Uppsala ülikoolis. T üheks peamiseks uurimisalaks on rootslased.
Foto: Priit Simson

Autor :

Indrek Tark indrek.tark@epl.ee

Allikas

Nõmme, Tallinna uudised
Valdeku tänaval algasid rekonstrueerimistööd

Autor: Raepress

Rekonstrueeritav Valdeku tänava Pärnu maantee ja
 Vabaduse puiestee vaheline lõik on kilomeeter pikk.
(foto: Karmo Kuri)
Sel nädalal alustati Valdeku tänava Pärnu maantee ja Vabaduse puiestee vahelise lõigu rekonstrueerimisega. Remondi tõttu on tänav tavaliiklusele suletud.

Rekonstrueeritava tänava pikkus on 870 meetrit. Tööde käigus rekonstrueeritakse ka Õie tänava Valdeku tänava ja Raudtee tänava vaheline lõik, mille pikkus on u 120 meetrit. Tööde eesmärk on Valdeku tänaval tänavaruum ümber kujundada, et kõikidele liiklejatele oleksid tagatud ohutumad ja mugavamad liikumisvõimalused.

Vabaduse pst ja Valdeku tn 62 kinnistu vahelises lõigus rajatakse 6,5 m laiune asfaltkattega kahesuunaline sõidutee koos pikiparkimistaskutega seitsmele autole. Valdeku tn 62 kinnistu ja Pärnu mnt vahelises lõigus rajatakse 3–3,5 m laiune ühesuunaline asfaltkattega sõidutee. Õie tänava rekonstrueeritavas lõigus rajatakse 3,25–4 m laiune asfaltkattega sõidutee.

linnaosa vanema Grete Šillise sõnul on Valdeku tänava selle lõigu rekonstrueerimist oodatud pikalt. «Pärast remonti on Valdeku tänava ää 2,5–3 meetri laiune kergliiklustee, kus saavad ohutult liikuda nii jalakäijad kui jalgratturid. Samuti vähendatakse piirkiirust 30 kilomeetrini tunnis ning tänavale rajatakse ülestõstetud ristmikud ja künnised, et liiklust rahustada,» rääkis linnaosavanem.

Lisaks rajatakse LED-tehnoloogial põhinev tänavavalgustus ning sajuveekanalisatsioon. Lisaks tee-ehitustöödele rekonstrueeritakse ASi Tallinna Vesi finantseerimisel vee- ja kanalisatsioonitorustik. Ehitustöid teeb AS TREF Nord. Tööde lepinguline maksumus on 1,8 miljonit eurot, millest 260 000 euro ulatuses on kaasfinantseerijaks AS Tallinna Vesi.

Praeguse kava järgi peab tänavalõik kasutusvalmis saama novembriks, kuid tööde lõplik valmimine jääb järgmise aasta kevadesse. Ehitustööde lepinguline tähtaeg on mai .

Palume vabandust tööde ajal tekkida võivate ebamugavuste pärast. Palume liiklejatel järgida ajutisi liikluskorraldusvahendeid.

Loe otse allikast

Nõmme, Tallinna uudised
Paul Kerese tänava maleturniir toimub juba üheksandat korda

Autor: Sõnumid

Hetk enne turniiri algust. (foto: Jukko Nooni)
Juba üheksandat korda toimub Kevade ajal ka Paul Kerese tänava maleturniir. Maleturniir toimub laupäeval, 25. mail kella 11–16 vanas harjunud kohas, Suure Meistri kodu lähedal Kerese tänava ja Lootuse puiestee nurgal asuvas pargis.

Turniirile on oodatud nii nooremad kui ka vanemad hobimaletajad, samuti reitinguga malemängijad.

„Korraldame ka tänavu kaks eraldi turniiri: esimene lastele sünniaastaga 2007 või hiljem ning teine vanematele noortele ning täiskasvanutele. Loomulikult võivad ka alla 12-aastased soovi korral osaleda täiskasvanute turniiril, kuid arvestada tuleb, et see toimub lasteturniiriga samal ajal. Üritusel osalejate arv on igal aastal kasvanud ning eelmisel aastal võttis osa 300 malesõpra,“ rääkis turniiri korraldaja, peaminister Jüri Ratas.

Vabaõhuturniir on endiselt kõigile osavõtjatele tasuta. Kuna aga huvilisi tuleb aina rohkem ja kohtade arv on piiratud, on kohustuslik eelregistreerimine. Eelregistreerimine kestab 23. maini ja seda saab teha maleliidu kodulehel www.maleliit.ee või e-kirja teel jrregistreerimine@gmail.com.

E-kirja teel registreerides tuleb saata järgnevad andmed: ees- ja perenimi; kategooria (2007. a ja hiljem sündinud või täiskasvanud); kontakt (e-post, telefoninumber); elukoht (omae täpsusega). Samuti võimalusel märkida oma maleklubi, ja muu lisainfo.

Loe otse allikast

Nõmme, Tallinna uudised
Pääsküla kool rajab katuseaia

Autor: Jukko Nooni

Osa talgulistest, kes korrastasid 1. mail korraldatud talgutel
i õueala ning aitasid meisterdada katuseaia tarbeks
vajalikku inventari. (foto: Pääsküla )
Selle aasta kevadel liitus Pääsküla rohelise i programmiga. Sellega seoses osaletakse ka linnaaianduse projektis, mille käigus rajatakse katuseterrassile aed.

Pealinna ide seas on see uuenduslik ettevõtmine. Pääsküla on üks kahest üldharidusist, kes katuseaeda teeb. Teine on Tallinna saksa gümnaasium Mustamä, kus alustatakse sellega pärast renoveerimise lõppu. Kolmas õppeasutus on Tallinna Tervishoiu Kõrg.

Ettevõtmise eestvedaja on i majandusjuhataja ja loodusringi juhendaja Ene Urman, samuti on olnud nõu ja jõuga abiks tööõpetuse õpetajad Urmas Vinter ja Ulvar Kaugemaa. 1. mail korraldatud talgutest võttis osa 60 talgulist, kes korrastasid õueala ning aitasid meisterdada katuseaia tarbeks vajalikku inventari.

Rohelise i programmiga on l liitunud juba mitu lasteaeda, kuid idest on Pääsküla praegu ainus. Ene Urman rääkis, et see on mõtteviisi kujundamine, kestliku arengu ning säästva eluviisi põhimõtete kinnistamine lastes. «Rohelise i programmis ja linnaaianduse projektis osalemine on osa sellest, mida on võimalik lõimida ka õppetöö ja huvitegevusega is,» selgitas ta.

Katuseaia rajamise mõte tekkis täiesti loomulikult. Koolil oli olemas 400-ruutmeetrine katuseterrass, mida seni eriti kasutatud ei olnud. «Meie idee kiideti heaks ja saime keskkonnaametilt linnaaianduse projekti raames toetust,» rääkis Urman.

Pääsküla i katuseaeda saab kasutada nii õuesõppeklassina kui ka puhkealana. «See on lõimitud tervesse õppeprotsessi. 2.-3. klassi tegid aiaplaane, taimede eest hakkavad hoolitsema peamiselt loodusringi ja pikapäevarühma koos juhendajatega, robootikaring rajab sinna tilkkastmissüsteemi. Aga see on seotud õpetuse, bioloogia, kokanduse, puutöö õpetamisega, samuti saab seal uurimistöödes rakendada avastus- ja aktiivõppe meetodeid,» selgitas Urman.

Mida aga on plaanis kasvatama hakata? «Mitmesuguseid aed- ja juurvilju, kindlasti paneme mulda nii kartuli kui kõrvitsa. Katuseaias saavad õpilased näha taime arengut seemnest seemneni, looduse toimimist terviksüsteemina,» rääkis Ene Urman.

Lisaks istutuskastidele on katuseaias olemas kompostimiskastid. Tööõpetuse tundides on kavas meisterdada putukahotell. Õpilased soovivad, et tulevikus oleks seal ka väikene veesilm ja purskkaev.

Loe otse allikast