Silt: ligi

Eesti, Majandus
Idufirma päästab lambavilla prügimäele sattumisest
90% lambavillast ei leia praegu maailmas kasutust.FOTO: Urmas Luik/Pärnu Postimees

Neljapäeva õhtul selgusid Eesti Startupi auhindade saajad, kes on möödunud aasta maailmamuutvad ja edukamad Eesti iduettevõtted ning idusektori arengusse panustanud tegijad. Lambavillajääkidest pakkematerjali tegev ettevõte Woola pälvis aasta uustulija tiitli, selle asutaja aga stereotüüpide murdja oma.

Setomaalt pärit Anna-Liisa Palatu on iduettevõtte Woola asutaja. Rohetehnoloogia startup Woola tuli turule silmapaistvalt kiiresti ja jõuliselt. Aasta jooksul jõuti tootearendusest investeeringute kaasamiseni ning esimese tuluni välisturgudel ja selega pälvis ta stereotüüpide murdja tiitli.

Ka aasta uustulija on Woola. Eestis visatakse igal aastal ära 153 tonni lambavilla. Sellest looduslikust ressursist, mis muidu satuks prügimäele valmistab Woola keskkonnasõbralikku asendust mullikilele.

2020. aastal avas Woola Paldiskis tehase, kaasas investeeringutena 450 000 eurot, laienes Saksamaale ning pälvis 50 000-eurose peaauhinna Euroopa suurimal säästva tehnoloogia idufirmade konkursil PowerUp!.

Eesti Startupi auhindade saajad kuulutati välja üheksas kategoorias, mis toovad esile erinevaid asutajate rolle ja iduettevõtete olulisemaid mõõdikuid. Võitjad valiti tänavu välja ligi 300 kandidaadi hulgast, keda esitasid kogukonna liikmed ise.

Asutajate Seltsi president Martin Villig sõnas, et kuigi möödunud aasta kevad oli ka idusektori jaoks raske, suutsid Eesti iduettevõtted näidata tugevat kasvu ning iduettevõtete arv jõudis 1000ni, mis näitab ettevõtjate aktiivsust.

Tulemuste hindamisel tuleb arvestada ka iduettevõtte elutsüklit – rahastuseni jõuavad paljud, kuid paljud ka ebaõnnestuvad ning vähesed saavad päris edukaks, kellest omakorda mõned ostetakse ära või nad lähevad börsile. 

«Tulemuste hindamisel tuleb arvestada ka iduettevõtte elutsüklit – rahastuseni jõuavad paljud, kuid paljud ka ebaõnnestuvad ning vähesed saavad päris edukaks, kellest omakorda mõned ostetakse ära või nad lähevad börsile. 2020. aasta oli Eesti idusektori jaoks rekordiline nii 450 miljoni eurose investeeringute kaasamise, olulise käibe kasvu kui ka kaheksa exit’i ehk ettevõtte ostmise tõttu. Eesti idusektoril on ambitsioonikas eesmärk kasvada kümne aastaga veel kümme korda ja jõuda 50 000 kõrge lisandväärtusega töökohani,» ütles Villig.

Startup Estonia juht Eve Peeterson tõi välja, et järgmise arenguetapini jõudmiseks peab idusektor muutuma teaduspõhisemaks. «Hea meel on näha, et tänavusel auhindade jagamisel särasid mitmed tehnoloogilised ja teaduspõhised iduettevõtted. Riigi, idusektori ja Startup Estonia huvi on teaduspõhisuse senisest suurem väärtustamine, sest läbi teaduse kommertsialiseerimise toetamise jõuame järgmisele tasemele sektori arengus ja loome eeldused uute edulugude tekkimiseks,» sõnas Peeterson.

Teised tunnustatud ettevõtted

Aasta välisasutaja on Vishen Lakhiani. Malaisiast pärit Vishen Lakhiani kolis Eestisse 2020. aasta suvel. Tema otsus tuua juba edukas globaalsel tasemel tehnoloogia platvorm Eestisse näitab, et Eestis on atraktiivne ettevõtluskliima ka juba küpsetele startup’idele. Tänavu esmakordselt välja antav Aasta Välisasutaja tiitel juhib tähelepanu välismaiste talentide ja ettevõtjate kaasamise olulisusele Eesti majanduses ja ühiskonnas laiemalt.

Aasta isemajandaja on Mindvalley. Firma on maailma juhtiv haridusplatvorm, mille loojad on veendunud, et kasutades eksponentsiaalset tehnoloogiat (sh AR + AI) saab aastaks 2025 pakkuda inimestele Harvardi lõpetajatega võrreldavaid eeliseid sada korda odavamalt. 2020. aastal kasvatas Mindvalley käivet 30 protsenti ja jõudis kasumisse, kuuludes jätkuvalt täies mahus kahele asutajale.

Aasta investor on Ragnar Sass. LIFT99 ja Pipedrive’i kaasasutaja Ragnar Sass investeeris 2020. aastal 15 ettevõttesse. Tema fookuses on globaalse haardega startupid, kes tegelevad inimkonna tuleviku jaoks oluliste kitsaskohtadega.

Kiireim käibekasvataja on Skeleton Technologies. 2009. aastal asutatud Skeleton Technologies on Euroopa juhtiv superkondensaatorite ehk superakude tootja. 2020. aastal kasvatas ettevõte käivet kolm korda ning kaasas 48 miljoni dollari ulatuses investeeringuid. Investeeringute kogumaht on nüüd 93 miljonit eurot.

Aasta panus on Jõhvi tehnoloogiakool, mis on 2021. aasta sügisel Jõhvis avatav uudne iseõppel põhinev täiskasvanute programmeerimiskool. Asutajate soov on mitmekesistada Eesti haridusmaastikku ning pakkuda kohalikele inimestele ja Ida-Viru regioonile tervikuna uusi arenguvõimalusi. Jõhvi tehnoloogiakool on suurepärane näide era- ja avaliku sektori koostööst, kus riik investeerib 1,6 miljonit eurot ning 25 eratoetajat lisavad omalt poolt 800 tuhat eurot.

Tarkvara kui teenuse kategoorias oli parim Veriff, mis on üks kiiremini kasvavaid Eesti iduettevõtteid. 2020. aastal kasvatas Veriff märkimisväärselt nii oma kliendibaasi kui ka käivet. Viimase rahastusringiga jõuti 23,8 miljoni dollari suuruse koguinvesteeringute mahuni. Covidi kriisi ajal sisenes Veriff sellistesse uutesse tegevusvaldkondadesse, nagu kaugligipääsud, notariaalsed tehingud ja haridus.

Aasta asutaja tiitli said Pipedrive’i asutajad. Pipedrive on üks Eesti suurimaid startup‘e, pakkudes tööd 700 inimesele 10 kontoris üle maailma. Nende kliendihaldusplatvorm on kasutusel 170 riigis. 2020. aastal müüdi Pipedrive 1,5 miljardi dollari eest Vista Equiti partneritele, mis tegi Pipedrive’ist Eesti viienda startup-ükssarviku ning tegemist on Eesti suurima müügitehinguga pärast Skype’i.

Allikas

Ajalugu
75 aastat tagasi valitses Eestis samasugune teadmatus nagu täna, aga siis oli inimestel kuhugi põgeneda

Möödunud aastal täitus kolmveerand sajandit ajast, kui kümned tuhanded Eesti inimesed Teise maailmasõja ja täiesti teadmatu tuleviku eest üle mere Rootsi ja Saksamaale põgenesid.

Umbes selline oli Eestist põgeneja kohvri sisu. Foto Meremuuseumi näituselt “1944 – Suur põgenemine” Foto: Priit Simson

Selle sündmuse kohta on Eesti Meremuuseumis (alates eriolukorra lõpust taas) avatud näitus “1944 – suur põgenemine”. Muuseumi teadusjuht ja Uppsala ülikooli teadur Hele Kiimann on oma töös Eesti ja Rootsi ajaloolistele seostele palju tähelepanu pööranud.

Praegusel olukorral on sellega, mis 75 aastat tagasi Eestis valitses, teatavaid sarnasusi, ainult vahe on selles, et praegu pole kuhugi põgeneda. Kuidas asjaolud 1944. aastal, mil mitukümmend tuhat inimest Eesti rannikult Rootsi poole teele asus, kujunes?


Tõepoolest, kuigi praegu tuleb pigem kodus püsida, võib sarnasusi leida küll. Eelkõige sarnaneb tol ajal läbi elatu meie kogemusega selles mõttes, et nagu praegu, pidid ka siis inimesed saama hakkama ohtliku olukorraga ja neil polnud aimugi sellest, mida tulevik toob.

Peamiseks põhjuseks, miks inimesed otsustasid 1944. aastal Eestist lahkuda, oli kogemus Nõukogude okupatsioonivõimu inimeste julmast kohtlemisest 1940. ja 1941. aastal.

Esimesteks põgenikeks võib lugeda Eesti sakslasi, kes 1939. aastal ja ka pärast seda Saksamaa vallutatud Poola aladele ja Saksamaale ümber asustati. Rootsi hakkasid inimesed põgenema juba 1940. aastal, kui näiteks Pakri saarelt lahkus üle saja inimese. Selle taga oli Nõukogude Liidu sõjaväe toomine Eestisse, mil baaside rajamisel Pakri saartele, Osmussaarele ja Naissaarele aeti esimesel nõukogude aastal kodudest välja pea pooltuhat sealset elanikku, kelleks olid Eestis põliselt elanud rannarootslased.Inimesi lahkus paatidel Rootsi kogu Teise maailmasõja jooksul. Üle-Eestiline lahkumine sai valdavalt alguse 1944. aasta suvel-sügisel, mil selgus, et Punaarmee okupeerib Eesti ja iseseisvuse taastamiseks üritatud Teine Vabadussõda on läbi kukkunud.

Eesti Vabariigi mereväe lipp viidi põgenemisel samuti paadiga kaasa. Praegu on see väljas meremuuseumi näitusel, mis tollal sündinust räägib.
Foto: Priit Simson

Suvekuudel oli alanud ka rannarootslaste Rootsi riigi poolt läbi viidud, kuid siinsete Saksa okupatsioonivõimude loal toimunud organiseeritud evakueerimine, millega ühes lahkus umbes pool Eesti rootslastest. Selle abil pääses vabasse maailma ka tuhandeid eestlasi. Ülejäänud ära läinud eestirootslased põgenesid omal initsiatiivil. Raske on hinnata kui palju rannarootslasi Eesti jäi, kuna osad rootsi keelt kõnelevad isikud ei olnud registreeritud eestirootslastena, siiski arvatakse see olevat natuke üle kümne protsendi põgenenute arvust, kes tänaseks on üldiselt eestistunud.

Rootsi jõudis teadaolevalt 27 000–29 000 eestlast. See on umbes sama palju, kui Rakveres ja Kuressaares tänapäeval inimesi kokku. Umbes 7000 neist liikus mõned aastad hiljem edasi teistesse riikidesse nagu USA, Kanada ja Austraalia.

Kuidas põgenemine Eestist inimeste jaoks välja nägi? Eestis sisemaalt pärit pagulastel oli tegelikult juba mere äärde jõudmine väga ohtlik ettevõtmine.


Massilisemalt algas lahkumine Eestist 1943. aasta lõpust ning saavutas kulminatsiooni 1944. aasta suvel-sügisel. Palju oli neid, kes soovisid põgeneda, kuid sisemaalt ranniku poole liikujad kodumaalt tihti minema ei saanud – sõjarinne tuli neist lihtsalt üle ja edasipääsemine ei olnud enam võimalik.

Leidus ka neid, kes küll jõudsid mereni, kuid jäid hätta põgenemiseks paadi või laeva leidmisel või siis olid kohad lihtsalt täis. Ei ole teada kui palju aluseid merel kinni püüti või kadus aga hinnanguliselt arvestatakse teekonnal kadunuks jäänute hulgaks 6–9% põgenike koguarvust.

Ohtliku teekonna läbimine ning merel üle elatu jättis sügava jälje ja mõju paljude inimeste ellu.

Nii võib näiteks tuua Saaremaal sündinud, Rootsi põgenenud kunstnik Erik Haamri, kes oma töödes on inimese ja looduse ning inimese ja ühiskonna vahelisi suhteid käsitelnud. Lugu räägib ka sellest, et kui ta paadiga jõudis Rootsi rannikule, oli nahk tema sõrmedel aerutamise käigus pea luuni maha kulunud. Läks paar aastat aega, enne kui ta sai uuesti pintsli kätte võtta. Eestist sõja tõttu pagulasena lahkumise teemat on ta käsitlenud ka oma töödes „Põgenemine“ , “Perekond vees”, „Evakueeritavad“.

Samuti võib teismelisena Rohukülast Rootsi põgenenud kunstnik Enno Halleki töödes näha paadipõgenemise motiive nagu päästeveste ja aere. Tema kuulsaimajalugu tõlgendav teos, 1975. aastal maalitud aerudest installatsioon “Minu aerud Eestist ja mälestused”, asub Stockholmi Moderna Museet´s, mis on Põhjamaade tähtsaim moodsa kunsti muuseum. (vt selle kohta lisalugu.)

Rootsi polnud ainus sihtkoht, ka Saksamaale põgenes eluohtliku olukorra eest Eestist väga palju inimesi. Millised need vahekorrad olid?

Rootsi otsiti väikestel paatidel ja purjekatel põgenemisteed eelkõige Lääne-Eestist ja saartelt. See oli kõige lähem sihtpunkt ja sõjas neutraalne riik. Põhjarannikult põgeneti samamoodi, aga peamiselt Soome. Sealt liikus enamik inimesi siiski kiirelt edasi sõjas neutraalseks jäänud Rootsi, kartes, et Nõukogude Liit saab Soomet survestada Eesti inimesi tagasi saatma.

Meeleheitel inimesed lahkuvad eluohtlikus olukorras suure teadmatuse tõttu Eestist. Foto on tehtud 20. septembri paiku 1944. aastal.
Foto: Eesti Meremuuseum

Selles aitas neid Stockholmis 1944. aasta märtsis kolmekümne eestimaalase asutatud Eesti Komitee. Ja nagu ajalugu näitas, oli kartustel Soome jääda ka alust.

Saksamaale läks Rootsiga võrreldes tegelikult veel rohkem Eesti pagulasi, 42 000 -45 000 inimest. Sinna jõudsid tsiviilisikud koos evakueeritavate sõjaväelastega, osa Eesti pagulasi lahkus ka rannaäärseid teid pidi või rongiga läbi Läti ja Leedu. Sealjuures need Saksamaale põgenenud eestlased, kes jäid Nõukogude Liidu mõjupiirkoda, langesid enamjuhul repressioonide ohvriks. Kes lääneliitlaste mõju all olevatee territooriumitele sattusid, need üldiselt pääsesid.

Kui vastata küsimusele, miks Saksamaale põgenes eestlasi arvuliselt enam kui lähemal olevatele Soome ja Rootsi kallastele, siis eelkõige oli see seotud suuremate sõjalaevadega, mis Saksamaale siirdusid. See toimus 1944. aastaseptembri keskpaigas, mil Hitler andis seoses nõukogude sõjaväe kiire edasitungimisega käsu alustada Saksa vägede väljaviimist Eestist. On välja toodud ka trendi, et Saksamaale jõudis rohkem inimesi just Mandri-Eestist.

Mis Eestist põgenenud inimestest pärast Rootsis sai?


Rootsi siirdunud rannarootslased asusid elama põhiliselt Stockholmi või Mälareni ümbrusesse. Aga üldiselt ei lubatud pärast põgenikelaagrist vabanemist 1945.-46. aastal pagulastel, sealhulgas Eestist pärit pagulastel Stockholmi ega Götheborgi elama asuda. See olukord muutus alles 1960. aastatel, mil paljud põgenikest said Rootsi kodakondsuse.

Elu Rootsis tõi paljude tollaste pagulaste jaoks kaasa ühiskonnaredelil langemise. Kuigi vaid 40 protsenti saabunud eestlastest olid töölistaustaga, saadeti pea kõik Baltimaadest pärit pagulased tööle kas raudteele või tehastesse. Osa inimesi hakkas tööle põllumajanduses, aga liikusid siis samuti tööstustesse. 1960. aastal töötas eesti pagulastest kaks kolmandikku töölistena ja vaatamata selgelt jälgitavale tõusule ühiskonnas, jäi ka 1980. aastatel eesti päritolu inimeste hõivatus tööstussektoris kõrgemaks kui Rootsis keskmiselt.

Õnnelikuks erandiks olid arhiividesse tööle pääsenud. Selle näol oli tegemist 1930. aastatel käima lükatud programmiga, mille eesmärgiks oli töötutele kõrgharidusega inimestele ameti pakkumine. Aastal 1945 võimaldas see tööd leida 2000 nii Baltimaadest kui mujalt sõjapõgenike hulgast saabunud literaadil.

Välismaalase pass pole ainuomane vaid osale Eesti elanikest: pärast põgenemist said sellise dokumendi endale ka kümned tuhanded Eestist Rootsi lahkunud pagualsed.
Foto: Annika Karlsson

Eestlased polnud sealjuures ainsad pagulased, kes Rootsist sõja ajal pelgupaika otsisid. Rootsi oli paljudele Põhja- ja Loode-Euroopa põgenikele kui vabaduse oaas. 1943. aastal saabus ligi 12?000 inimest, sealhulgas ka peamiselt Taani juudid, kuid ka näiteks rannarootslased.

Järgmine, 1944. aasta, mil Nõukogude liidu sõjavägi Eestisse jõudis, oli eriti Rootsi valitsus põgenike saabumiseks valmistunud. Lõppkokkuvõttes asutati 271 põgenikelaagrit, kuid esialgu niivõrd suurt pagulaste tulva siiski ennustada ei osatud – 1944. aasta hilissuvel ja sügisel rekordpäeval randus Rootsis üle 700 Eesti pagulase.

Ühe paadi pardal pardal oli umbes 10-15 inimest. Leiab ka ekstreemseid juhtumeid: näiteks Läänemaalt, Riguldilt põgenenud inimesed meenutavad kalapaadiga üleminekut, kus pardal oli 20-40 inimest.

Lisaks saabus vähemal määral, natuke üle 10 000 inimese Lätist. Leedust lahkuti eelkõige Saksamaale.

Rootsi ühiskonna jaoks oli selline põgenikelaine ootamatu, sest alles 20. sajandi alguses oli Rootsi olnud maa, kust välja rännati, peamiselt USA-sse.

Kes inimesi üle mere Rootsi viisid, kes olid paatide ja purjekate omanikud ja juhid?

Tegemist oli eelkõige üksikisikute või kohaliku kogukonna initsiatiiviga ning samuti varieerus põgenemise organiseerimine geograafiliselt. Arvestada tuleb ka seda, et rannikul ja saartel elavatel inimestel olid paadid olemas ja nad omasid teadmisi meresõidust.

Osa paatidest jätsid põgenikud llihtsalt maha ja seal on need püsinud 75 aastat, 1944. aastast saadik.
Foto: Annika Karlsson

Tihti tuli kalapaadid küll ehituslikult ümber kohandada, näiteks võimalusel mootoriga varustada. Ei ole teada, et oleks olnud ühtset süsteemi paadile pääsemise tasu osas. Küll aga on teada, et tekkisid paadiomanikest ülevedajad, kes võtsid ohtliku ja riskantse teekonna ette rohkem kui üks kord. Võib oletada, et kuna kõik võitlesid ellujäämise eest, tekkis tasustamise ning informatsiooni liikumise osas kahepoolseid kokkuleppeid. Rootsile ja lääneliitlastele luureinfo jagamise eest said need inimesed nii rahalist abi kui varustust, et Rootsi jõuaksid Eestist võtmeisikud, kes võiksid eksiilis poliitilist tegevust jätkata.

Põgenemiseks kasutati erinevaid kalapüügi- ja rannasõidualuseid, mootor- ja purjelaevu aga ka lausa paar tuhat inimest mahutavaid sõjalaevu. Kalapaatides 10-15 inimest, mootor-purjelaevades paarsada kuni 500 inimest.

Laevatasumaksuametis registreeritud 740 alusest, mis tol ajal Rootsi jõudsid, määratleti 705 kui põgenike paadid, mis tuli Nõukogude Liidule välja anda. Enamus paadiomanikest said hüvitustasu. Teadaolevalt veidi üle 60 laeva-paadi on nimekirjas vrakkidena, mis leiti triivivana või mahajäetuna. Osa neist on Rootsis siiani rannaaladel alles.

Rootsis tegutses ka eestlaste abistamisorganisatsioon, kes 1944. aastal kiireloomulise pagulaste Rootsi toomise aktsiooni läbi viis. Abiorganisatsioon taotles Rootsis nii kirikutelt kui pankadelt rahalist toetust. Toetust avaldasid üldiselt paljud Rootsi organisatsioonid ja ühiskonnas juhtpositsioonil olnud isikud. Rootsi riik aitas samuti varustusega.Eestisse tehti 40 reisi ja toodi ära 1400 inimest. Reisid algasid Gotlandi saarelt Slitest. Meeskonnad koosnesid nii eesti meremeestest kui kaluritest, nad tundsid randu ega peljanud riske. Neli paati tagasi ei pöördunud, kaks sõitis tugeva tormi ja saksa sõjaväe tulistamise tõttu Rootsi tagasi ilma Eestist inimesi peale võtmata.

Rannaäärsete piirkondade inimestel olid olemas nii paadid kui ka meresõiduks vajalik muu varustus, samuti teadmised.
Foto: Annika Karlsson

Mis rolli üldse tolleaegne pagulastelaine Baltimaadest praeguses Rootsi ühiskonnas mängib, kui palju seda mäletatakse?


Mäletatakse väga hästi ning ka kui ühte positiivset näidet integreerumisest Rootsi ühiskonda. Teadlikkus suurpõgenemisest ja sellega kaasnenud pagulusprotsessidest lasub suuresti Rootsi saabunud kogukondade enda aktiivsel panusel ning osaliselt ka uurimustöödel.

Olen lisaks tööle Eesti Meremuuseumis teadur ka Uppsala ülikoolisja korraldan seal muuhulgas eestirootslaste kohta seminari. Kui seal osalejate tausta uurida, jääb silma, et järjest enam lisandub Eesti ajaloo- ja kultuuri huvilisi väljaspool kohalikku paadipõgenike kogukonda.Varasemalt teati ning mäletati suurpõgenemist Baltikumist vaikimisi, laiemalt sellest ei räägitud. Nüüd kui Eesti on muutunud võrdsemaks partneriks, on ka mereajalooliselt huvi tollaste sündmuste vastu kasvanud. Stockholmi mereajaloomuuseumis on töös uurimis- ja dokumenteerimisprojekt, mis püüab välja selgitada, milliseid teadmisi annavad esemed ja säilmed, sealhulgas põgenike paadid 1944. aasta suurpõgenemise kohta ning milline on selle kultuuripärandi roll tänapäeval. See on näide selle ajaloo sündmuse tähtsusest ning nähtavaks tegemisest Rootsi merenduse ajaloos.

75 aasta eest maha jäetud paadid ja purjekad on olnud väga vastupidavad. Rootsis on asutud põgenemist, sealhulgas maastikus leiduvaid vrakke uurima ja uurimistööga loodetakse jõuda ka Eesti rannikule.
Foto: Annika Karlsson

Milles täpsemalt see projekt seisneb?


Peamiselt keskendutakse põgenike paatide inventeerimisele, mida võib Rootsi idarannikul veel leida. Sealhulgas pakub neile huvi rannarootsi ja eesti paadiehituskultuur, aga ka kultuuriloolised märgid, mis kannavad endaga põgenemisest erinevaid lugusid, mälestusi ja traditsioone.

Mida saavad näiteks paadid põgenemise kohta öelda? Millised jäljed on nad kohalikust kogukonnast jätnud? Ja kuidas on inimesed oma ajaloolise pagasiga hakkama saanud? Need on vaid mõned küsimused, millele sõja eest põgenemiseks kasutatud paatide uurimise käigus vastust otsitakse. Projekti põhieesmärk on tõsta esile suuresti tundmatut ja seni uurimata kultuuripärandit, kuna riiklikul tasandil on Rootsis nii põgenemisega seotud esemete kogud kui teadmised killustatud.

Projekti juhil Anna Arnbergil Rootsi mereajaloo muuseumist oli plaan tänavu suvel viia Eesti rannikul läbi merearheoloogilised välitööd, mille käigus küsitletakse kohalikke inimesi nii rannikualadel kui saartel. Samuti kavatseti projektiga seoses koostada leidudest fotoalbum.Aga kuna kujunenud on ootamatu olukord nii Eestis kui Rootsis, siis suvised välitööd on lükkunud järgmisesse aastasse. Loodame, et siis asi ikkagi toimub.

Eesti Meremuuseumi teadusjuht Hele Kiimann töötab ka Uppsala ülikoolis. Tema üheks peamiseks uurimisalaks on Eesti rootslased.
Foto: Priit Simson

Autor :

Indrek Tark indrek.tark@epl.ee

Allikas

Nõmme, Tallinna uudised
Valdeku tänaval algasid rekonstrueerimistööd

Autor: Raepress

Rekonstrueeritav Valdeku tänava Pärnu maantee ja
 Vabaduse puiestee vaheline lõik on ligi kilomeeter pikk.
(foto: Karmo Kuri)
Sel nädalal alustati Valdeku tänava Pärnu maantee ja Vabaduse puiestee vahelise lõigu rekonstrueerimisega. Remondi tõttu on tänav tavaliiklusele suletud.

Rekonstrueeritava tänava pikkus on 870 meetrit. Tööde käigus rekonstrueeritakse ka Õie tänava Valdeku tänava ja Raudtee tänava vaheline lõik, mille pikkus on u 120 meetrit. Tööde eesmärk on Valdeku tänaval tänavaruum ümber kujundada, et kõikidele liiklejatele oleksid tagatud ohutumad ja mugavamad liikumisvõimalused.

Vabaduse pst ja Valdeku tn 62 kinnistu vahelises lõigus rajatakse 6,5 m laiune asfaltkattega kahesuunaline sõidutee koos pikiparkimistaskutega seitsmele autole. Valdeku tn 62 kinnistu ja Pärnu mnt vahelises lõigus rajatakse 3–3,5 m laiune ühesuunaline asfaltkattega sõidutee. Õie tänava rekonstrueeritavas lõigus rajatakse 3,25–4 m laiune asfaltkattega sõidutee.

Nõmme linnaosa vanema Grete Šillise sõnul on Valdeku tänava selle lõigu rekonstrueerimist oodatud pikalt. «Pärast remonti on Valdeku tänava ääres 2,5–3 meetri laiune kergliiklustee, kus saavad ohutult liikuda nii jalakäijad kui jalgratturid. Samuti vähendatakse piirkiirust 30 kilomeetrini tunnis ning tänavale rajatakse ülestõstetud ristmikud ja künnised, et liiklust rahustada,» rääkis linnaosavanem.

Lisaks rajatakse LED-tehnoloogial põhinev tänavavalgustus ning sajuveekanalisatsioon. Lisaks tee-ehitustöödele rekonstrueeritakse ASi Tallinna Vesi finantseerimisel vee- ja kanalisatsioonitorustik. Ehitustöid teeb AS TREF Nord. Tööde lepinguline maksumus on 1,8 miljonit eurot, millest 260 000 euro ulatuses on kaasfinantseerijaks AS Tallinna Vesi.

Praeguse kava järgi peab tänavalõik kasutusvalmis saama novembriks, kuid tööde lõplik valmimine jääb järgmise aasta kevadesse. Ehitustööde lepinguline tähtaeg on mai 2020.

Palume vabandust tööde ajal tekkida võivate ebamugavuste pärast. Palume liiklejatel järgida ajutisi liikluskorraldusvahendeid.

Loe otse allikast

Nõmme, Tallinna uudised
Paul Kerese tänava maleturniir toimub juba üheksandat korda

Autor: Nõmme Sõnumid

Hetk enne turniiri algust. (foto: Jukko Nooni)
Juba üheksandat korda toimub Nõmme Kevade ajal ka Paul Kerese tänava maleturniir. Maleturniir toimub laupäeval, 25. mail kella 11–16 vanas harjunud kohas, Suure Meistri kodu lähedal Kerese tänava ja Lootuse puiestee nurgal asuvas pargis.

Turniirile on oodatud nii nooremad kui ka vanemad hobimaletajad, samuti reitinguga malemängijad.

„Korraldame ka tänavu kaks eraldi turniiri: esimene lastele sünniaastaga 2007 või hiljem ning teine vanematele noortele ning täiskasvanutele. Loomulikult võivad ka alla 12-aastased soovi korral osaleda täiskasvanute turniiril, kuid arvestada tuleb, et see toimub lasteturniiriga samal ajal. Üritusel osalejate arv on igal aastal kasvanud ning eelmisel aastal võttis osa ligi 300 malesõpra,“ rääkis turniiri korraldaja, peaminister Jüri Ratas.

Vabaõhuturniir on endiselt kõigile osavõtjatele tasuta. Kuna aga huvilisi tuleb aina rohkem ja kohtade arv on piiratud, on kohustuslik eelregistreerimine. Eelregistreerimine kestab 23. maini ja seda saab teha maleliidu kodulehel www.maleliit.ee või e-kirja teel jrregistreerimine@gmail.com.

E-kirja teel registreerides tuleb saata järgnevad andmed: ees- ja perenimi; kategooria (2007. a ja hiljem sündinud noored või täiskasvanud); kontakt (e-post, telefoninumber); elukoht (omavalitsuse täpsusega). Samuti võimalusel märkida oma maleklubi, reiting ja muu lisainfo.

Loe otse allikast

Nõmme, Tallinna uudised
Pääsküla kool rajab katuseaia

Autor: Jukko Nooni

Osa talgulistest, kes korrastasid 1. mail korraldatud talgutel
kooli õueala ning aitasid meisterdada katuseaia tarbeks
vajalikku inventari. (foto: Pääsküla kool)
Selle aasta kevadel liitus Pääsküla kool rohelise kooli programmiga. Sellega seoses osaletakse ka linnaaianduse projektis, mille käigus rajatakse katuseterrassile aed.

Pealinna koolide seas on see uuenduslik ettevõtmine. Pääsküla kool on üks kahest üldhariduskoolist, kes katuseaeda teeb. Teine on Tallinna saksa gümnaasium Mustamäel, kus alustatakse sellega pärast renoveerimise lõppu. Kolmas õppeasutus on Tallinna Tervishoiu Kõrgkool.

Ettevõtmise eestvedaja on kooli majandusjuhataja ja loodusringi juhendaja Ene Urman, samuti on olnud nõu ja jõuga abiks tööõpetuse õpetajad Urmas Vinter ja Ulvar Kaugemaa. 1. mail korraldatud talgutest võttis osa ligi 60 talgulist, kes korrastasid õueala ning aitasid meisterdada katuseaia tarbeks vajalikku inventari.

Rohelise kooli programmiga on Nõmmel liitunud juba mitu lasteaeda, kuid koolidest on Pääsküla kool praegu ainus. Ene Urman rääkis, et see on mõtteviisi kujundamine, kestliku arengu ning säästva eluviisi põhimõtete kinnistamine lastes. «Rohelise kooli programmis ja linnaaianduse projektis osalemine on osa sellest, mida on võimalik lõimida ka õppetöö ja huvitegevusega koolis,» selgitas ta.

Katuseaia rajamise mõte tekkis täiesti loomulikult. Koolil oli olemas 400-ruutmeetrine katuseterrass, mida seni eriti kasutatud ei olnud. «Meie idee kiideti heaks ja saime keskkonnaametilt linnaaianduse projekti raames toetust,» rääkis Urman.

Pääsküla kooli katuseaeda saab kasutada nii õuesõppeklassina kui ka puhkealana. «See on lõimitud tervesse õppeprotsessi. 2.-3. klassi lapsed tegid aiaplaane, taimede eest hakkavad hoolitsema peamiselt loodusringi ja pikapäevarühma lapsed koos juhendajatega, robootikaring rajab sinna tilkkastmissüsteemi. Aga see on seotud loodusõpetuse, bioloogia, kokanduse, puutöö õpetamisega, samuti saab seal uurimistöödes rakendada avastus- ja aktiivõppe meetodeid,» selgitas Urman.

Mida aga on plaanis kasvatama hakata? «Mitmesuguseid aed- ja juurvilju, kindlasti paneme mulda nii kartuli kui kõrvitsa. Katuseaias saavad õpilased näha taime arengut seemnest seemneni, looduse toimimist terviksüsteemina,» rääkis Ene Urman.

Lisaks istutuskastidele on katuseaias olemas kompostimiskastid. Tööõpetuse tundides on kavas meisterdada putukahotell. Õpilased soovivad, et tulevikus oleks seal ka väikene veesilm ja purskkaev.

Loe otse allikast