Silt: lahti

Anekdoodid
HULLUMAJA PALATIS

HULLUMAJA PALATIS istuvad kolm närvihaiget, kõigil näod kaamed ja juuksed hallid. Tuleb õde ja hakkab küsima, et mis põhjusel nad siia sattusid.Esimene jutustab: „Olin firmajuht. Makse ei maksnud. Nihverdasin ja nihverdasin, kuni ühel päeval lendas maksuamet sisse. See lõi mu närvid täiesti sassi.“Teine seletab: „Olin laohoidja. Varastasin ja varastasin, kuni omanik saatis kapid kallale. See rikkus kogu närvikava.“Seepeale ütleb kolmas: „Eh, poisid, see pole midagi. Mina olin kalmistuvaht. Ühel päeval nägin, et maetakse rikkurit: vägev tammepuust kirst, kadunukesel seljas kallis Armani ülikond, suus kuldhambad ja igas sõrmes kuldsõrmus. No jäi see mu südant vaevama. Kolmandal päeval ei pidanud enam vastu – kaevasin kirstu välja, kangutasin kaane ja… kadunuke kargas üles, toppis töötõendi mulle nina alla ja karjus: „Kontrollmatmine!““

Anekdoodid
Vot minu naine on alles tõeline selgeltnägija!

Kaks sõpra vaatavad “Selgeltnägijate tuleproovi.”

“Ah, need ka mõned selgeltnägijad!” teatab üks. “Vot minu naine on alles tõeline selgeltnägija!”

“Millest sa seda järeldad?” imestab teine.

“No möödunud nädalal tahtsin naisele helistada, aga telefon oli tühjaks saanud. Laenasin siis ülemuselt telefoni, valisin numbri ja helistasin naisele. Ei jõudnud veel suudki teha, kui naine juba hõiskas:” No tere, mu väsimatu täkuke!”  Ütle, kuidas ta teadis, et see mina olen, kui ta selgeltnägija pole???”

Anekdoodid
Ootan trammi…
Mees kõnnib naisega mööblipoes ja naine märkab ilusat suurt kappi. Hästi kallis ja stiilne.
Naine kohe nuruma mehe käest: “Kallis, ostame selle kapi ära. Ma ei küsi sinu käest kuu aega enam !”
Mees vastu, et mis kuradi kappi, meil praegu raha niigi vähe!
Naine uuesti: “No ostame ikka! Vaata, kui ilus kapp ja nii odav ka!”
Mees ei tee naise juttu kuulmagi ja nii jääbki kapp ostmata.
Siis saadetakse mees komandeeringusse ja naine jookseb kohe poodi ning ostabki kapi ära.
Tuuakse kapp koju ja naine istub tugitooli. Vaatab seda, vaatab ja vaatab. Siis sõidab tramm mööda ja kapiuks vajub .
Naine lükkab ukse kinni ja vahib kappi edasi. Sõidab teine tramm mööda, jälle vajub uks . Naine mõtleb, et miskit on mäda ja kutsub naabrimehe.
Koputab siis naabri uksele ja kurdab naabrimehele muret.
“Tere, Volli! Vaata, tead ma ostsin täna uue kapi, aga iga kord, kui tramm möödub, vajub kapil uks . Mees on mul komandeeringus ja sa selline kuldsete kätega inimene meil, tule appi ja vaata üle!”
Lähevad vaatavad seda kappi ja tõepoolest – sõidab tramm mööda, ja kapiuks vajub .
Naabrimees arutleb: “Uus kapp, onju? Ta on sul täitsa tühi? Äkki peab mingi raskus sees olema?”
Mõeldud-tehtud. Ronibki Volli kappi, et siis seestpoolt avanemismehhanisme jälgida, aga korraga astub naise abikaasa uksest sisse.
Esimese asjana märkab mees suurt kappi elutoas.
“No kurat!” vihastab mees. “Ikka sa ostsid selle kuradi kapi ära!”
Tõmbab kapi ukse ja märkab naabrimeest sees istumas.
“Ja mida sina Volli siin istud?!?” röögib mees.
“Tead, naabrimees,” vastab Volli. “Usu või ära usu, aga mina ootan siin trammi!”
Anekdoodid
Anekdoot: 70-aastane mees tahab hakata spermadoonoriks

70-aastane mees läheb arsti juurde ja ütleb, et ta tahaks hakata spermapangas doonoriks.

Arst vaatab küll, et veidi vanavõitu, aga kui jõudu on – miks mitte!

Annab vanamehele klaaspurgi: “Tooge siia sisse homseks proov, siis vaatame, kas sobite!”

Järgmisel päeval tuleb vanamees arsti juurde tagasi ja paneb purgi laua peale. Aga purk on täpselt samasugune puhas ja tühi nagu eelmisel päeval saaduna!

“Mis juhtus?” küsib arst.

“No läksin siis eile selle purgiga koju ja tahtsin proovida. Kõigepealt proovisin parema käega – ei midagi, siis vasaku käega – ikka ei midagi. Kutsusin naise appi. Tema proovis vasaku käega, siis parema käega – ei saa. Proovis siis suuga, algul proteesidega, pärast ilma proteesideta – võimatu! Kutsusime siis naabrinaise appi. Naabrinaine proovis vasaku käega, parema käega ja suuga – ei midagi!”

“Kutsusite naabrinaise appi?!?” küsib arst üllatunult.

“Jah, aga seda neetud purki ikka ei saanud!!!”

Kirev elu
Ajateenija põgenes Kaug-Idast koju Eestisse. Võeti kinni, viidi tagasi. Põgenes uuesti


TUNNUSTUS: 18. veebruaril 2021 andis Vabariigi President Tanel Kapperile majori auastme.
TUNNUSTUS: 18. veebruaril andis Vabariigi President Tanel Kapperile majori auastme.
TUNNUSTUS: 18. veebruaril andis Vabariigi President Tanel Kapperile majori auastme.[/caption]

Jaanipäeval (ikka 1989) kamandati mind koos teiste kutsealustega tervisekontrolli. Auto juba ukse taga ootas. See viis mu otse Ämari lennuväljale, kus mõned kutid juba ees olid. Ämarist sõjaväelennukiga Moskvasse ja reisilennukiga Tšitaasse sõjaväeossa. Tšitaa on Kaug-Idas, teisel pool Baikalit, ast 7000 kilomeetrit. Tokio on Tšitaale tükk maad lähl kui .

Sõjaväeosa, kuhu mind viidi, kandis numbrit 33003. Ümberringi venelased, ukrainlased, mõni tšetšeen, ülejäänud usbekid. Ühtegi eestlast ma ei kohanud. Eestis käib laulev revolutsioon, võideldakse vabaduse ees, aga mina kükitan Kaug-Idas!

Tuli pidulik vandeandmise päev. Noorsõdureid hakati kasarmust riviväljakule ajama. Ütlesin, et mina seda vannet ei anna.

Sellest tuli jube skandaal. Eestlastel oli niigi fašisti maine – tahavad Liidust välja astuda! Zampolit (rooduül asetäitja poliitalal) tuli kättpidi kallale. Läks rüselemiseks. Mind süüdistati, et olen ohvitseri löönud. Pärast klaarime seda asja, öeldi ähvardavalt, seniks jäeti mind kasarmusse. Mingi ukraina kutt vahtis ka seal.

PILT SIBERIST: Selline pilt Tanelist pandi 1990 aasta kevadel Siberist Eestimaal poole teele. See pidi tõestama, et Tanel on elu ja tervise juures. Saatke talle kojusõiduks raha!
PILT SIBERIST: Selline pilt Tanelist pandi 1990 aasta kevadel Siberist Eestimaal poole teele. See pidi tõestama, et Tanel on ja tervise juures. Saatke talle kojusõiduks !
EROGU
Uksed olid pärani, mingit valvet ei olnud ja me tõmbasime koos ukrainlasega sõjaväeosast min. Midagi erilist selles polnud. Demblid (vand ajateenijad) käisid pidevalt üle aia hüppes.

Esimese öö olime metsas. Ukraina kutt küsis hommikul murelikult: mis me nüüd teeme? Ma ütlesin: väga lihtne, läheme raudteele, pöörame näo sinnapoole, kuhu päike loojub, ja hoiame läände. Kaug-Idast polegi eriti mujale minna kui läände.

Astusime mööda raudteed, ümberringi taiga. Siis mõtlesin küll korra: kas ma tõesti arvan, et tulen Siberist jala koju!?

10–15 kilomeetrit olime astunud, kui nägime metsaservas muld­onni, mis oli pooleldi maa all. Onnis oli buržuika, magamislavats, laud, paar tooli. Kapis kuivikud, suhkur ja pekk. Selle öö magasime onnis. 10–15 kilomeetri pärast avastasime – järgmine onn! Need olid raudteelaste onnid. Nendele mõeldud, kes käivad mööda raudteed ja kolks-kolks-kolks vastu liipreid kolgivad, et kas raudtee on korras.

Kui mõni kaubarong võttis kurvis hoogu maha, hüppasime rongi peale ja saime sellega edasi. Sadakond kilomeetrit Tšitaast (kohas, mille nimi on Mogzon) avastas meid raudteevalve – see ohtlik üksus koosnes pensionäridest, kellele oli antud nagaanid ja vintpüssid. Saime kõvasti joosta.

Kümmekonna päeva pärast olime Irkutskis, kus sõjaväepatrull meid varsti ka kinni nabis. Mis ukrainlasest sai, ma ei tea, aga mulle saadeti Tšitaa komandantuurist ohvitser järele, mingi vanemleitnant. Uuesti rongi peale ja tagasisõit! Ohvitser võttis restoranvagunis mõnusasti viina. Kui jaam lähenes, otsis mu üles ja valvas, et ma jooksu ei paneks. Mingil hetkel õnnestus mul WCsse minna ja kui rong hoogu maha võttis – juba peaaegu Tšitaas – hüppasin rongist välja.

Uuesti hakkasin sama teed pidi läände liikuma. Jälle nagu enne, rongiga ja jala.

Kuskil Hiloki ja Irkutski vahel varastasin metsakülast saduldatud hobuse. Kooliajal olin Niitväljal ratsutamas käinud, sellest oli kasu! Aga õhtul tuli hirm naha vahele – kurat teab, mis Siberis hobusevargaga tehakse. Lasksin hobuse karjamaale ja sõitsin rongiga edasi.

Jõudsin Sljudankasse. See on Baikali järve lõunatipus asuv sõlmjaam.

Kõndisin ringi, otsisin, kust süüa saaks. Järsku vaatan – ühe vaguni peale on kirjutatud „Depoo Valga“. Uskumatu! Valga mehed! Nad võtsid mu rongi peale, ütlesid, et Tšeljabinskisse saab, sealt keeravad nad lõunasse ja lähevad ära kurat teab kuhu.

No mida part sa võid tahta! Tšeljabinsk on ju Uuralites, poolel teel koju! Valga mehed andsid mulle süüa-juua, Tšeljabinskis sebisid mu Riia rongi peale, kus töötasid vagunisaatjatena üliõpilased – suvlev või midagi sellist. Need võtsid mu enda juurde, andsid mulle õlise jaki, et sõjaväevorm välja ei paistaks, ja Riias panid bussi peale, millega sõitsin Pärnusse. Olingi Eestis tagasi.

Pool aastat elasin sõprade juures Pärnumaa metsatalus. Olin tagaotsitav. Sugulased-tuttavad teadsid, kus ma olen, kõik hoidsid suu kinni.

17. jaanuaril 1990 lõin ennast üles (pikk must mantel, viigipüksid ja valge särk, juuksed õlgadeni) ja sõitsin asse õdesid vaatama, läksin 21. keski, kus nad õppisid. Ma ise õppisin ka kunagi selles is. Ja kui imajast välja tulin, võttis miilits mind ukse juures kinni. Mind oli näinud kolm õpetajat. Üks neist oli hingelt padupunane. Ja ma olin talle kunagi halvasti öelnud ka. Eks mu keel on mu vaenlane, nagu ütlesid vanad roomlased.

Miilits viis mu Lubja tänavale, kus uurijad soovitasid, et ma mingi varguse omaks võtaksin – siis istuksin rahulikult Eestis. Saatsin nad pikalt.
Edasi viidi mind a garnisoni arestimajja. Praegu on seal kinoarhiiv. Pandi üksikkongi. Arestimajas nägin ma viis minutit oma isa, kes mulle suitsu ja süüa tõi. Ka sealne advokaat soovitas: võta mingi omaks, siis istud Eestis! Ma saatsin ta pikalt.

Kavandasin põgenemist – et kui pannakse koridori pes, jooksen ära. Aga juba saadeti mind Patareisse. See oli kole koht. Seal tuli kakelda, et ennast maksma panna, ja seda ma par meelega ei meenutaks.

Järgmisel hommikul pandi vanglahoovis auto peale, viidi Balti jaama, seal löödi tapivagunisse, mis meenutas veneaegset platskaardivagunit, aga selle vahega, et vangikambritel polnud aknaid, oli võrest sein ja kuus puust nari pluss üks lisaklapp, nii et seitse inimest sai magada.

WCsse viidi üks-kaks korda päevas. Uks jäeti ja valvur jälgis, mida sa seal teed. Hommikul anti kätte päevatoit, veerand pätsi vormileiba, heeringas ja tükk suhkrut. Selle järgi oli hea päevi lugeda – mitu heeringat oled ära söönud, nii palju päevi oled olnud teel.

Sihtpunkt oli Tšitaa, sõjaväeosa number 33003. Aga teel sinna istusin viies vanglas. Esimene peatuskoht oli Krestõ vangla Leningradis. See oli neist viiest kõige luksuslikum – seal oli peldikus pott. Teistes oli auk nurgas, mille ette oli riputatud voodilina. Legend rääkis, et lennukikonstruktor Tupolev oli istunud Krestõ vanglas. Ja kui välja sai, organiseerinud sinna WC-potid – et kui järgmine kord istuma pannakse, on mugavam.

Leningradis löödi rongi peale ja sõitsime Sverdlovskisse (praegu Jekaterinburg). Sverdlovskist sõitsime Krasnojarskisse. Seal aeti meid rongist välja, kästi külma lume sees kükitada. Siis kamandati rivisse ja kolonn hakkas vangla poole astuma. Öeldi, et samm parle või vasakule võrdub põgenemiskatsega ja koerad lastakse käiku hoiatamata.

Olin nendes vanglates ühes kambris kolme vargapoisiga, kes ühest vanglast teise liikusid ja kes mind kõvasti harida ja õpetada jõudsid.

Kuidas plekitükkidest ja juhtmetest panna kokku nn traktorid, mis lambipesaga ühendades kuumaks aeti ja millega sai vett keeta.

Kuidas suitsufiltritest ja leivast teha nuga. Kui vanglaleiba tükk aega mudida ja õigel temperatuuril kuivatada, saab sellest käepideme teha. Kui hulk suitsufiltreid põl panna ja selle sulanud känkra peale tikutoosi väävliga vajutada, tekib sile kivistunud pind. Seda vastu betoonpõrandat teritades tekibki nuga.

Kui tahad suus head toidu maitset, raputa leivale sigaretituhka. Kummalisel kombel annab sigaretituhk leivale keedetud muna maitse.

Krasnojarski vanglast sõitsime Irkutski vanglasse.

Irkutski vanglast sõitsime Tšitaa vanglasse. Seal istus vargapoiste ja muude pättide hulgas kohalik ärikas Sergei Listjev, hüüdnimega Lissa. T süü oli selles, et ta oli hiinlastega salamahti äri teinud. Ta oli sillas, kui eestlast nägi. Ärikas Sergeiga sain ma suureks sõbraks.

Ühel päeval viidi mind vangla värava juurde, seal pandi auto peale ja sõideti sõjaväeprokuratuuri, kus mind kuulas üle leitnant Alijev, kasahh. Ta pilk oli tühi nagu stepp.

Ma olin oma kambrikaaslastelt kõvasti õpetust saanud, teadsin, kuidas käituda. Uurija Alijevi kabinetis teatasin kõigepealt, et vene keeles oskan ma viit sõna: strastvuite, pazalusta, tšai, sigaretõ, advokat. Ja sedagi rämeda baltikumi aktsendiga.

Alijev räägib minuga kümme minutit. Ma saan kõigest aru, aga vastan nagu aparaat: strastvuite, pažalusta, tšai, sigaretõ i advokat.

Kolmandal kokkusaamisel ütles kasahh Alijev: tegelikult sa oskad vene keelt!

Ma ütlesin, et muidugi oskan. Kuidas te varem selle peale ei tulnud?

Õppisin a mereis, kus pool õppetööst on vene keeles! Olen sõitnud vene uurimislaevadega ja kalalaevadega. Kuidas ma saan mitte osata vene keelt! Oskan ikka!

„No miks sa siis ära jooksid?“ küsis uurija Alijev. Ma ütlesin, et hädasti oli vaja minna vanaisale-vanale appi kartuleid võtma.

Ära mängi lolli! ütles kasahh Alijev.

Selle peale ma ütlesin: hea küll, tegelikult oli mul rahvarindelt salajane ülesanne.
SEIKLUSI KUI PALJU: Kui oleks aega, kirjutaks raamatu.
SEIKLUSI KUI PALJU: Kui oleks aega, kirjutaks raamatu.
SEIKLUSI KUI PALJU: Kui oleks aega, kirjutaks raamatu.
FOTO: VALLO KRUUSER

Kui kasahh Alijev kuulis sõna narodnõi front, läksid tal silmad põl. Ta nägi juba vaimusilmas ordenit oma revääril, sest on tabanud ohtliku spiooni.

Ma ütlesin, et mu ülesanne oli lugeda üles kõik väeosa nr 33003 supilusikad ja sellest isiklikult Edgar Savisaarele ette kanda.

Hord ajateenijaid kamandati tuppa, sain kõva koslepi ja mind visati kartsa. Kartser oli pisike. Üleval kõrgel väike trellitatud aken, nurgas vettinud madrats. Üle päeva toodi leiba ja vett. Neli päeva olin kartsas, siis viidi üldkambrisse tagasi, kus mind juubeldamisega vastu võeti, sest uurija mõnitamise eest kartsas istuda oli suur asi.

Ükspäev hõikas vangivalvur: Kapper asjadega!

Selge. Mind saadetakse kuskile edasi. Ärikas Listjev kirjutas kähku kirjakese, keeras selle pisikeseks rulliks (maljava) ja ütles, et kui õnnestub linna peale saada, andku ma see ta sõpradele edasi. Selge, kui õnnestub, annan edasi.

Kasahh Alijev vedas mu sõjaväeprokuratuuri ja räuskas, et Kapper tuleb dispatti saata. (Dispatt e distsiplinaarpataljon oli eriti range žiimiga koht, kuhu saadeti sõduritest vangid, kes olid vanglaseadustest üle astunud.)

Alijev läks prokuröri, vana venelasest polkovniku kabinetti. Mina istusin ukse taga. Läbi ukse oli kuulda, kuidas prokurör Alijevit roppude sõnadega sõimas. Alijev, sa vana idioot, kuidas sa aru ei saa – dispatti saab saata ainult sõjaväelasi. Kapper ei ole sõjaväelane, ta pole vannet andnud, teda ei saa tribunali alla saata. Kapperit saab karistada ainult sõjaväeteenistusest keeldumise eest. T üle saab kohut mõista ainult as, kus ta sõjaväkke kutsuti. Arva ära, Alijev, sa vana idioot, mitu minutit ta seal fašistide juures kohtu all on! Hea, kui ta tingimisi saab. Ei! Kapper tuleb sundida vannet andma!

Ootasin sõjaväeprokuratuuri kongis, kuni paberid valmis vorbiti. Mind saadeti tagasi sõjaväeossa ning algas operatsioon „Kapper ja vanne“.

Nii kaua pidin ol valve all, kuni toimub vandeandmise pidulik tseremoonia.

KAUGEL BAIKALI TAGA: Siit veel ida poole jääb Tšitaa.
KAUGEL BAIKALI TAGA: Siit veel ida poole jääb Tšitaa.
VALLO KRUUSER
Sõjaväeosas number 33003 käis elu vanaviisi. Mingit valvet seal õieti ei olnud. Väeosa peale oli üksainuke korrapidajaohvitser. Pooled ohvitserid olid purjus. Leitnant ­Kušilevski, minu rooduülem, oli kogu pundist kõige intelligentsem. Tal oli sinel järgi õmmeldud, ta kandis valget salli ja pidas toreda kõne usbekile, kes minuga koos vahi all oli.

See kõlas umbes nii: vaata, usbekk! See siin on Kapper Baltikumist. Seal Baltikumis on kõik sellised. Suure sõja ajal olid nad vastaste poolel, pärast sõda olid nad metsavennad ja lasksid püssidest meie sõdurite pihta. Ega Kapper ei muutu! Kui ta siit ükskord koju saab, on ta samasugune edasi.

Aga neil kuraditel seal on kultuur! Aga sina, usbekk! Sind püüti mägedes silmusega kinni, toodi siia. Siin nägid sa esimest korda külmkappi, televiisorit ja dušši! Mis sul viga on, et sulle Nõukogude armees ei meeldi!

Mul oli tükk tegemist, et tõsist nägu säilitada.

Kuidas nad seal sõjaväeosas number 33003 ka ei püüdnud, konsiiliumit nad kokku ei saanud, et ma vannet võiksin anda. Neil oli vist kama ka.

Mina sattusin jutule Eestist pärit ajateenijaga, vanakesega, kes ootas juba kojusaamist. Ta nimi oli Kalmer ja kui ma ei eksi, oli ta Lõuna-Eestist. Ta näitas mulle aiaauku, mille kaudu ta linna peal käis.

Ühel ilusal päeval ma kasutasin seda auku. Ja lasksin teist korda rõõmsalt sõjaväest varvast.

Esimene asi, mis ma tegin – läksin ärikas Sergei Listjevi tuttavatele maljavat ära viima. Kiri võeti vastu, mind kutsuti kaasa. Aga ootamatult pandi mind keldrisse luku taha. Mis siis nüüd! Mis jamasse ma nüüd sattunud olen!? Aga ei midagi hullu – päevakese istusin, tulid mingid vennad, võtsid mu auto peale ja sõitsime ühe vanapapi juurde, kes elas Tšitaa lähedal külas. Ta nimi oli Aleksandr Aleksandrovitš, keegi ärikas Sergei sõpradest oli t sugulane.

Papi oli asjaga kursis – kuidas ma sõjaväest ära jooksin, kuidas mind tagasi toodi, kuidas ma jälle ära jooksin. Laual oli viin, kartulid ja pekk. Rääkisime juttu. Aleksandr Aleksandrovitš oli ise ka sõjaväelane olnud, võitles jaapanlaste vastu. Pärast saadeti karistuseks Siberisse, sest käis valgekaartlaste järeltulijaga liiga tihedasti läbi. Ja keegi kandis ette.

Arutasime, kuidas ma koju tagasi saaks, ja jäi nii, et ma kirjutan Pärnusse sõpradele kirja: saatke Sergei Listjevi sõpradele rahakaardiga raha, et ma saaks osta riideid ja kojusõidupileti. Kirjutasin. Tüübid tegid must kena pildi, kus ma istun nende Žiguli 2108 roolis. Panid mu kirja ümbrikku, foto ka juurde ja kiri läks Pärnu poole teele.

Vahepeal sai talvest kevad, ma aitasin papit kevadistes aiatöödes, esimest korda elus panin labidaga kartuleid maha – kaevad augu, paned kartuli sisse, kaevad järgmise augu, paned järgmise kartuli sisse.

Naabruses elas burjaaditüdruk, t juures käisime saunas. Ükskord nägin ma teda vangivalvurivormis ja ehmatasin hirmsasti ära. Aga t naeris, et ära muretse. Ta õppis Tšitaa üliis juurat ja vahetevahel käis vanglas tööl. Kohalik ärimees Sergei Listjev oli talle teatanud: see estonets on kuradima kõva vend, teda tuleb aidata!

Siis tuli raha, mulle muretseti kingad ja korralikud riided – Wrangleri silt peal, aga tegelikult järeletehtud vuhvel. Patakas raha jäi üle ka, ostsin kupeepileti Moskvasse. Rongi peale läksin Tšitaast järgmises jaamas. Kui keegi küsis, kust ma tulen, siis rääkisin, et olen a merei kursant, käisin Vladivostokis praktikal ja nüüd sõidan koju. See töötas. Moskvasse sõitsin nagu valge inimene, kahtlusi kellelgi ei tekkinud.

Moskvas pidin mõtl, missuguse kangi all ma öö mööda saadan.

Vaksali ees nägin busse seismas, suured kirjad peal – tuur mööda öist Moskvat – üks rubla. Maksin rubla ja sõitsin mööda Moskvat. Kirikud, paleed, särgid-värgid, kõik nägin ära, mis Moskvas vaadata on. Teise tiiru tegin veel, siis lasin juba silma looja.

Hommikul võtsin pileti a rongile, aga Tartus tulin maha. Tartust sõitsin bussiga Pärnusse, sealt maisin sõprade juurde ja olingi jälle Siberist tagasi, omade juures Eestis.

Oli 1990. aasta suve teine pool, Eestis hakati moodustama piirivalvet. Rääkisin oma loo piirivalvejuhtidele Andrus Öövelile ja Aare Evisalule ära ja mind võeti Eesti vabariigi piirivalvesse.

Lasksin endast pildi teha, piirivalvuri sinine vorm seljas, ja saatsin selle major Bogunile, kes oli väeosa number 33003 staabiülem.

Kirjutasin major Bogunile, et ärge mind seal Baikali taga enam otsige. Olen kenasti kodumaal ja teenin Eestit.

Augustiputši ajal 1991, kui vene tankid a sõitsid, olin rühmaülem. Mu rühm pandi kaitsma maja viiendat korrust.

Meil olid raketipüstolid ja kumminuiad ja me olime valmis vaenlasele vastu astuma, kui see maja ründab. Olime 20–21 aastat vanad.

Tanel Kapper on osalenud välismissioonidel

Estpla 1 ja 2 Horvaatias 1995
Estpla 3 Bosnias 1995
Baltconi koosseisus veel kord Bosnias 1999
Kaks korda Afganistanis, 2008–2009
Praegu on ta Põhja maaringkonna staabi operatiivjaoskonna ülem
Aga päris noorelt, 10aastase poisina mängis ta „Nukitsamehe“ filmis Jukut

Allikas

Anekdoodid
Kas sa ei tea, et suitsetamine on kahjulik?

Tehase mehaanik Jüri saab uue paarimehe.

Lõunapausi ajal võtab uus mees sigaretipaki taskust ja plaanib suitsu süüdata.

“Kuule, sõber,” lausub Jüri, “kas sa ei tea, et suitsetamine on kahjulik? Ruumis, kus on tehtud suitsu, surevad hiired! Jäta parem maha!”

Uus mees paneb paki tasku ja ei ütle esiti midagi.

Järgmisel hommikul tuleb ta rõõmsalt tööle.

“Tänud hea vihje eest!” hüüab ta juba kaugelt Jürile.

“No vot siis, sõber, jätsidki suitsetamise maha?”

“Ei, suitsetamist ei jätnud, aga sahvris sain hiirtest !”

Nõmme, Tallinna uudised
Tõnis Kõrvits 75: «Armastus tõi mu Nõmmele ja ma olen rahul.»

Autor: Jukko Nooni

Tõnis Kõrvits. (foto: Jukko Nooni)
16. augustil tähistab 75. sünnipäeva muusik, helilooja ja arranžeerija Tõnis Kõrvits. Tema töö ja loominguga on ilmselt kokku puutunud väga suur osa eestlastest kas laulupeol, televisiooni või vahendusel.
Kesklinnast pärit ja Westholmi gümnaasiumi lõpetanud Tõnis Kõrvits on l elanud üle 50 aasta. «Armastus tõi mu siia ja ma olen rahul,» lausus ta. Tõnise isa oli helilooja ja muusikateadlane, tema vennad on muusikud, poeg Tõnu on samuti tuntud helilooja.

Kõrvitsa sõnul on l loominguliseks tööks inspireeriv . «Mu töölaua aken on aia poole. Talvel toimetavad seal tihased ja muud linnud ning oravad.»

Pea iga päev võib teda kohata turul. « turg on lemmikkoht. Kui hommikul tööd teha ja noote kirjutada, siis on turulkäimine mõnus keskpäevane jalutuskäik, heas mõttes ,» rääkis helilooja, kes ostetud toidukraamist pärast ka ise maitsvad road valmistab.

Kuna Kõrvits puutus muusikaga tihedalt kokku juba lapsepõlves, õppis lastemuusikakoolis viiulit, mängis juba noorukina Kustas Kikerpuu bändis, tundub mõneti üllatuslik, et konservatooriumi asemel valis ta esialgu hoopis teise eriala ning on muusikas end täiendanud iseõppimise teel. «Lisaks muusikale huvitusin paljudest muudest asjadest ning seetõttu sattusingi ülikooli hoopis füüsikat õppima. Kaks aastat õppisin, kuid siis tuli sõjaväekutse ning tuli teha manööver, et saaksin ajateenistuseks väeosa orkestrisse. Saingi. Algul mängisin seal trummi, siis puhkpille,» meenutas ta.

Põhitööks arranžeerimine

Pärast teenistust ta sse enam tagasi ei läinud. «Südametunnistus mind igatahes ei piina, et füüsika seljataha jäi ja end muusikale pühendasin. Hea sõber akadeemik Agu Laisk, kes ise toona altsaksofoni mängis, ütles, et raputab kõik mehed omale kohale, ja nii see jäi,» sõnas Kõrvits.

«Pärast sõjaväge kutsus Kustas Kikerpuu mind oma bändi tagasi. See oli sama ansambel, mis sai üldtuntuks saatega «Horoskoop». Samal ajal alustasin tööd Televisiooni noortesaadete toimetuses, kus üks legendaarsemaid saatesarju oli «Kanal 13»,» meenutas ta.

Pärast televisiooni hakkas Kõrvits s kuuldemängudele muusikalisi kujundusi tegema, samal ajal mängides pilli varietees, restoranides, mitmes bändis ja estrkestris. «Minu põhiinstrumentideks jäid nii kitarr kui basskitarr, samuti klaver.»

«Minu helilooming saigi alguse televisioonis ja s töötades, senimaani olin arranžeerija, kuid siis hakkas tellimusi tulema,» ütles Kõrvits tagasihoidlikult. Ta on kirjutanud muusika näiteks lastelavastusele «Mõmmi aabits», samuti on mitmele põlvkonnale teada-tuntud tema Leopoldi laul 1980. aastate populaarsest lastesaatest «Kõige suurem sõber» või «Õnneseen», mis sai tuntuks nelja-aastase Maarja-Liis Ilusa ja Jaanus Nõgisto esituses.

Tõnis Kõrvits peab oma põhitööks arranžeerimist, mis meeldib talle kõige enam. «Enne uue töö juurde asumist teen endale selgeks tausta. Kui vaja arranžeerida rahvapilliansamblile, siis peab enne uurima rahvamuusikat, sümfoonilise muusika puhul sümfoonilise ja džässi puhul džässmuusika nippe,» selgitas ta.

Umbes 700 lugu

Tõnis Kõrvits on arranžeerinud ja orkestreerinud mitmesugustele koosseisudele alates rahvapilliansamblitest, lõpetades sümfooniaorkestritega – kõigile, kes nende kahe vahele jäävad. ERSO, a Kammerorkester, rahvusooper , Vanemuine, n Dream Big Band, kui lugeda üles vaid mõned orkestrid, kes Tõnis Kõrvitsa seadeid või orkestreeringuid esitanud on.

Viimasel laulupeol oli 72 laulust seitse Tõnis Kõrvitsa seatud. «2012. aastal tegi ERSO kaks jõulukontserti minu seatud muusikaga, kaks aastat tagasi esitasid a Kammerkoor ja a Kammerorkester Belgias ja Hollandis oma jõulukavas samuti minu seatud jõululaule.» Raadio fonoteegis on umbes 700 lugu, mis on Kõrvitsa seatud või komponeeritud. Selle selgitasid jaamad välja viis aastat tagasi, kui Tõnis Kõrvits tähistas oma 70. sünnipäeva.

Kõrvits on siiani loominguliselt väga viljakas, samuti õpetab ta Otsa koolis rütmimuusika kompositsiooni aluseid. See pole Kõrvitsale esimene kord noori muusikuid juhendada. «Esimest korda kutsus mind aastaid tagasi õpetama Uno Naissoo. Kui hakkad õpetama, siis saad ise ka pooled asjad selgeks, mis seni olid tunnetatavad. Praegu õpetades tunnen umbes samamoodi. Otsa kooli lõpetajad on väga kõrge tasemega, täiesti arvestatavad muusikud. Suu jääb lihtsalt , kuidas suudavad muusikaliselt väljendada,» arvab ta.

Tõnis Kõrvitsa 75. sünnipäeva puhul korraldab Puhkpillimuusika Koda 25. septembril kell 19 kontserdisaalis juubelikontserdi «Õnneseen», kus tuleb esitusele valik autori originaalloomingust ning tema loodud seadetest. Kontserdil esinevad Ivo Linna, Raadio Laste Laulustuudio laululapsed, Harjumaa Keelpilliorkester, - ja Piirivalveorkester, Kaitseväe Orkester ja Georg Otsa nim a kooli puhkpilliorkester. Dirigendid on Kadri Hunt, Kaie Tanner, Harry Illak, Peeter Saan, Hando Põldmäe, Teet Raik, Ott Kask ja Sirly Illak-Oluvere.

Loe otse allikast