Silt: kuritegu

Kirev elu
Ajateenija põgenes Kaug-Idast koju Eestisse. Võeti kinni, viidi tagasi. Põgenes uuesti


TUNNUSTUS: 18. veebruaril 2021 andis Vabariigi President Tanel Kapperile majori auastme.
TUNNUSTUS: 18. veebruaril andis Vabariigi Tanel Kapperile majori auastme.
TUNNUSTUS: 18. veebruaril andis Vabariigi Tanel Kapperile majori auastme.[/caption]

Jaanipäeval (ikka 1989) kamandati mind koos teiste kutsealustega tervisekontrolli. Auto juba ukse taga ootas. See viis mu otse Ämari lennuväljale, kus mõned kutid juba ees olid. Ämarist sõjaväelennukiga Moskvasse ja reisilennukiga Tšitaasse sõjaväeossa. Tšitaa on Kaug-Idas, teisel pool Baikalit, ast 7000 kilomeetrit. Tokio on Tšitaale tükk maad lähl kui .

Sõjaväeosa, kuhu mind viidi, kandis numbrit 33003. Ümberringi venelased, ukrainlased, mõni tšetšeen, ülejäänud usbekid. Ühtegi eestlast ma ei kohanud. s käib laulev revolutsioon, võideldakse vabaduse ees, aga mina kükitan Kaug-Idas!

Tuli pidulik vandeandmise päev. Noorsõdureid hakati kasarmust riviväljakule ajama. Ütlesin, et mina seda vannet ei anna.

Sellest tuli jube skandaal. Eestlastel oli niigi fašisti maine – tahavad Liidust välja astuda! Zampolit (rooduül asetäitja poliitalal) tuli kättpidi kallale. Läks rüselemiseks. Mind süüdistati, et olen ohvitseri löönud. Pärast klaarime seda asja, öeldi ähvardavalt, seniks jäeti mind kasarmusse. Mingi ukraina kutt vahtis ka seal.

PILT SIBERIST: Selline pilt Tanelist pandi 1990 aasta kevadel Siberist Eestimaal poole teele. See pidi tõestama, et Tanel on elu ja tervise juures. Saatke talle kojusõiduks raha!
PILT SIBERIST: Selline pilt Tanelist pandi 1990 aasta kevadel Siberist maal poole teele. See pidi tõestama, et Tanel on elu ja tervise juures. Saatke talle kojusõiduks raha!
ERAKOGU
Uksed olid pärani, mingit valvet ei olnud ja me tõmbasime koos ukrainlasega sõjaväeosast min. Midagi erilist selles polnud. Demblid (vand ajateenijad) käisid pidevalt üle aia hüppes.

Esimese öö olime as. Ukraina kutt küsis hommikul murelikult: mis me nüüd teeme? Ma ütlesin: väga lihtne, läheme raudteele, pöörame näo sinnapoole, kuhu päike loojub, ja hoiame läände. Kaug-Idast polegi eriti mujale minna kui läände.

Astusime mööda raudteed, ümberringi taiga. Siis mõtlesin küll korra: kas ma tõesti arvan, et tulen Siberist jala koju!?

10–15 kilomeetrit olime astunud, kui nägime aservas muld­onni, mis oli pooleldi maa all. Onnis oli buržuika, magamislavats, laud, paar tooli. Kapis kuivikud, suhkur ja pekk. Selle öö magasime onnis. 10–15 kilomeetri pärast avastasime – järgmine onn! Need olid raudteelaste onnid. Nendele mõeldud, kes käivad mööda raudteed ja kolks-kolks-kolks vastu liipreid kolgivad, et kas raudtee on korras.

Kui mõni kaubarong võttis kurvis hoogu maha, hüppasime rongi peale ja saime sellega edasi. Sadakond kilomeetrit Tšitaast (kohas, mille nimi on Mogzon) avastas meid raudteevalve – see ohtlik üksus koosnes pensionäridest, kellele oli antud nagaanid ja vintpüssid. Saime kõvasti joosta.

Kümmekonna päeva pärast olime Irkutskis, kus sõjaväepatrull meid varsti ka kinni nabis. Mis ukrainlasest sai, ma ei tea, aga mulle saadeti Tšitaa komandantuurist ohvitser järele, mingi vanemleitnant. Uuesti rongi peale ja tagasisõit! Ohvitser võttis restoranvagunis mõnusasti viina. Kui jaam lähenes, otsis mu üles ja valvas, et ma jooksu ei paneks. Mingil hetkel õnnestus mul WCsse minna ja kui rong hoogu maha võttis – juba peaaegu Tšitaas – hüppasin rongist välja.

Uuesti hakkasin sama teed pidi läände liikuma. Jälle nagu enne, rongiga ja jala.

Kuskil Hiloki ja Irkutski vahel varastasin akülast saduldatud hobuse. Kooliajal olin Niitväljal ratsutamas käinud, sellest oli kasu! Aga õhtul tuli hirm naha vahele – kurat teab, mis Siberis hobusevargaga tehakse. Lasksin hobuse karjamaale ja sõitsin rongiga edasi.

Jõudsin Sljudankasse. See on Baikali järve lõunatipus asuv sõlmjaam.

Kõndisin ringi, otsisin, kust süüa saaks. Järsku vaatan – ühe vaguni peale on kirjutatud „Depoo Valga“. Uskumatu! Valga mehed! Nad võtsid mu rongi peale, ütlesid, et Tšeljabinskisse saab, sealt keeravad nad lõunasse ja lähevad ära kurat teab kuhu.

No mida part sa võid tahta! Tšeljabinsk on ju Uuralites, poolel teel koju! Valga mehed andsid mulle süüa-juua, Tšeljabinskis sebisid mu Riia rongi peale, kus töötasid vagunisaatjatena Läti üliõpilased – suvlev või midagi sellist. Need võtsid mu enda juurde, andsid mulle õlise jaki, et sõjaväevorm välja ei paistaks, ja Riias panid bussi peale, millega sõitsin Pärnusse. Olingi s tagasi.

Pool aastat elasin sõprade juures Pärnumaa atalus. Olin tagaotsitav. Sugulased-tuttavad teadsid, kus ma olen, kõik hoidsid suu kinni.

17. jaanuaril 1990 lõin ennast üles (pikk must mantel, viigipüksid ja valge särk, juuksed õlgadeni) ja sõitsin asse õdesid vaatama, läksin 21. keskkooli, kus nad õppisid. Ma ise õppisin ka kunagi selles koolis. Ja kui koolimajast välja tulin, võttis miilits mind ukse juures kinni. Mind oli näinud kolm õpetajat. Üks neist oli hingelt padupunane. Ja ma olin talle kunagi halvasti öelnud ka. Eks mu keel on mu vaenlane, nagu ütlesid vanad roomlased.

Miilits viis mu Lubja tänavale, kus uurijad soovitasid, et ma mingi varguse omaks võtaksin – siis istuksin rahulikult s. Saatsin nad pikalt.
Edasi viidi mind a garnisoni arestimajja. Praegu on seal kinoarhiiv. Pandi üksikkongi. Arestimajas nägin ma viis minutit oma isa, kes mulle suitsu ja süüa tõi. Ka sealne advokaat soovitas: võta mingi kuritegu omaks, siis istud s! Ma saatsin ta pikalt.

Kavandasin põgenemist – et kui pannakse koridori pes, jooksen ära. Aga juba saadeti mind Patareisse. See oli kole koht. Seal tuli kakelda, et ennast maksma panna, ja seda ma par meelega ei meenutaks.

Järgmisel hommikul pandi vanglahoovis auto peale, viidi Balti jaama, seal löödi tapivagunisse, mis meenutas veneaegset platskaardivagunit, aga selle vahega, et vangikambritel polnud aknaid, oli võrest sein ja kuus puust nari pluss üks lisaklapp, nii et seitse inimest sai magada.

WCsse viidi üks-kaks korda päevas. Uks jäeti lahti ja valvur jälgis, mida sa seal teed. Hommikul anti kätte päevatoit, veerand pätsi vormileiba, heeringas ja tükk suhkrut. Selle järgi oli hea päevi lugeda – mitu heeringat oled ära söönud, nii palju päevi oled olnud teel.

Sihtpunkt oli Tšitaa, sõjaväeosa number 33003. Aga teel sinna istusin viies vanglas. Esimene peatuskoht oli Krestõ vangla Leningradis. See oli neist viiest kõige luksuslikum – seal oli peldikus pott. Teistes oli auk nurgas, mille ette oli riputatud voodilina. Legend rääkis, et lennukikonstruktor Tupolev oli istunud Krestõ vanglas. Ja kui välja sai, organiseerinud sinna WC-potid – et kui järgmine kord istuma pannakse, on mugavam.

Leningradis löödi rongi peale ja sõitsime Sverdlovskisse (praegu Jekaterinburg). Sverdlovskist sõitsime Krasnojarskisse. Seal aeti meid rongist välja, kästi külma lume sees kükitada. Siis kamandati rivisse ja kolonn hakkas vangla poole astuma. Öeldi, et samm parle või vasakule võrdub põgenemiskatsega ja koerad lastakse käiku hoiatamata.

Olin nendes vanglates ühes kambris kolme vargapoisiga, kes ühest vanglast teise liikusid ja kes mind kõvasti harida ja õpetada jõudsid.

Kuidas plekitükkidest ja juhtme panna kokku nn traktorid, mis lambipesaga ühendades kuumaks aeti ja millega sai vett keeta.

Kuidas suitsufiltri ja leivast teha nuga. Kui vanglaleiba tükk aega mudida ja õigel temperatuuril kuivatada, saab sellest käepideme teha. Kui hulk suitsufiltreid põl panna ja selle sulanud känkra peale tikutoosi väävliga vajutada, tekib sile kivistunud pind. Seda vastu betoonpõrandat teritades tekibki nuga.

Kui tahad suus head toidu maitset, raputa leivale sigaretituhka. Kummalisel kombel annab sigaretituhk leivale keedetud muna maitse.

Krasnojarski vanglast sõitsime Irkutski vanglasse.

Irkutski vanglast sõitsime Tšitaa vanglasse. Seal istus vargapoiste ja muude pättide hulgas kohalik ärikas Sergei Listjev, hüüdnimega Lissa. T süü oli selles, et ta oli hiinlastega salamahti äri teinud. Ta oli sillas, kui eestlast nägi. Ärikas Sergeiga sain ma suureks sõbraks.

Ühel päeval viidi mind vangla värava juurde, seal pandi auto peale ja sõideti sõjaväeprokuratuuri, kus mind kuulas üle leitnant Alijev, kasahh. Ta pilk oli tühi nagu stepp.

Ma olin oma kambrikaaslastelt kõvasti õpetust saanud, teadsin, kuidas käituda. Uurija Alijevi kabinetis teatasin kõigepealt, et vene keeles oskan ma viit sõna: strastvuite, pazalusta, tšai, sigaretõ, advokat. Ja sedagi rämeda baltikumi aktsendiga.

Alijev räägib minuga kümme minutit. Ma saan kõigest aru, aga vastan nagu aparaat: strastvuite, pažalusta, tšai, sigaretõ i advokat.

Kolmandal kokkusaamisel ütles kasahh Alijev: tegelikult sa oskad vene keelt!

Ma ütlesin, et muidugi oskan. Kuidas te varem selle peale ei tulnud?

Õppisin a merekoolis, kus pool õppetööst on vene keeles! Olen sõitnud vene uurimislaevadega ja kalalaevadega. Kuidas ma saan mitte osata vene keelt! Oskan ikka!

„No miks sa siis ära jooksid?“ küsis uurija Alijev. Ma ütlesin, et hädasti oli vaja minna vanaisale-vanale appi kartuleid võtma.

Ära mängi lolli! ütles kasahh Alijev.

Selle peale ma ütlesin: hea küll, tegelikult oli mul rahvarindelt salajane ülesanne.
SEIKLUSI KUI PALJU: Kui oleks aega, kirjutaks raamatu.
SEIKLUSI KUI PALJU: Kui oleks aega, kirjutaks raamatu.
SEIKLUSI KUI PALJU: Kui oleks aega, kirjutaks raamatu.
FOTO: VALLO KRUUSER

Kui kasahh Alijev kuulis sõna narodnõi front, läksid tal silmad põl. Ta nägi juba vaimusilmas ordenit oma revääril, sest on tabanud ohtliku spiooni.

Ma ütlesin, et mu ülesanne oli lugeda üles kõik väeosa nr 33003 supilusikad ja sellest isiklikult Edgar Savisaarele ette kanda.

Hord ajateenijaid kamandati tuppa, sain kõva koslepi ja mind visati kartsa. Kartser oli pisike. Üleval kõrgel väike trellitatud aken, nurgas vettinud madrats. Üle päeva toodi leiba ja vett. Neli päeva olin kartsas, siis viidi üldkambrisse tagasi, kus mind juubeldamisega vastu võeti, sest uurija mõnitamise eest kartsas istuda oli suur asi.

Ükspäev hõikas vangivalvur: Kapper asjadega!

Selge. Mind saadetakse kuskile edasi. Ärikas Listjev kirjutas kähku kirjakese, keeras selle pisikeseks rulliks (maljava) ja ütles, et kui õnnestub linna peale saada, andku ma see ta sõpradele edasi. Selge, kui õnnestub, annan edasi.

Kasahh Alijev vedas mu sõjaväeprokuratuuri ja räuskas, et Kapper tuleb dispatti saata. (Dispatt e distsiplinaarpataljon oli eriti range režiimiga koht, kuhu saadeti sõduri vangid, kes olid vangla üle astunud.)

Alijev läks prokuröri, vana venelasest polkovniku kabinetti. Mina istusin ukse taga. Läbi ukse oli kuulda, kuidas prokurör Alijevit roppude sõnadega sõimas. Alijev, sa vana idioot, kuidas sa aru ei saa – dispatti saab saata ainult sõjaväelasi. Kapper ei ole sõjaväelane, ta pole vannet andnud, teda ei saa tribunali alla saata. Kapperit saab karistada ainult sõjaväeteenistusest keeldumise eest. T üle saab kohut mõista ainult as, kus ta sõjaväkke kutsuti. Arva ära, Alijev, sa vana idioot, mitu minutit ta seal fašistide juures kohtu all on! Hea, kui ta tingimisi saab. Ei! Kapper tuleb sundida vannet andma!

Ootasin sõjaväeprokuratuuri kongis, kuni paberid valmis vorbiti. Mind saadeti tagasi sõjaväeossa ning algas operatsioon „Kapper ja vanne“.

Nii kaua pidin ol valve all, kuni toimub vandeandmise pidulik tseremoonia.

KAUGEL BAIKALI TAGA: Siit veel ida poole jääb Tšitaa.
KAUG BAIKALI TAGA: Siit veel ida poole jääb Tšitaa.
VALLO KRUUSER
Sõjaväeosas number 33003 käis elu vanaviisi. Mingit valvet seal õieti ei olnud. Väeosa peale oli üksainuke korrapidajaohvitser. Pooled ohvitserid olid purjus. Leitnant ­Kušilevski, minu rooduülem, oli kogu pundist kõige intelligentsem. Tal oli sinel keha järgi õmmeldud, ta kandis valget salli ja pidas toreda kõne usbekile, kes minuga koos vahi all oli.

See kõlas umbes nii: vaata, usbekk! See siin on Kapper Baltikumist. Seal Baltikumis on kõik sellised. Suure sõja ajal olid nad vastaste poolel, pärast sõda olid nad avennad ja lasksid püssidest meie sõdurite pihta. Ega Kapper ei muutu! Kui ta siit ükskord koju saab, on ta samasugune edasi.

Aga neil kuraditel seal on kultuur! Aga sina, usbekk! Sind püüti mägedes silmusega kinni, toodi siia. Siin nägid sa esimest korda külmkappi, televiisorit ja dušši! Mis sul viga on, et sulle Nõukogude armees ei meeldi!

Mul oli tükk tegemist, et tõsist nägu säilitada.

Kuidas nad seal sõjaväeosas number 33003 ka ei püüdnud, konsiiliumit nad kokku ei saanud, et ma vannet võiksin anda. Neil oli vist kama ka.

Mina sattusin jutule st pärit ajateenijaga, vanakesega, kes ootas juba kojusaamist. Ta nimi oli Kalmer ja kui ma ei eksi, oli ta Lõuna-st. Ta näitas mulle aiaauku, mille kaudu ta linna peal käis.

Ühel ilusal päeval ma kasutasin seda auku. Ja lasksin teist korda rõõmsalt sõjaväest varvast.

Esimene asi, mis ma tegin – läksin ärikas Sergei Listjevi tuttavatele maljavat ära viima. Kiri võeti vastu, mind kutsuti kaasa. Aga ootamatult pandi mind keldrisse luku taha. Mis siis nüüd! Mis jamasse ma nüüd sattunud olen!? Aga ei midagi hullu – päevakese istusin, tulid mingid vennad, võtsid mu auto peale ja sõitsime ühe vanapapi juurde, kes elas Tšitaa lähedal külas. Ta nimi oli Aleksandr Aleksandrovitš, keegi ärikas Sergei sõpradest oli t sugulane.

Papi oli asjaga kursis – kuidas ma sõjaväest ära jooksin, kuidas mind tagasi toodi, kuidas ma jälle ära jooksin. Laual oli viin, kartulid ja pekk. Rääkisime juttu. Aleksandr Aleksandrovitš oli ise ka sõjaväelane olnud, võitles jaapanlaste vastu. Pärast saadeti karistuseks Siberisse, sest käis valgekaartlaste järeltulijaga liiga tihedasti läbi. Ja keegi kandis ette.

Arutasime, kuidas ma koju tagasi saaks, ja jäi nii, et ma kirjutan Pärnusse sõpradele kirja: saatke Sergei Listjevi sõpradele rahakaardiga raha, et ma saaks osta riideid ja kojusõidupileti. Kirjutasin. Tüübid tegid must kena pildi, kus ma istun nende Žiguli 2108 roolis. Panid mu kirja ümbrikku, foto ka juurde ja kiri läks Pärnu poole teele.

Vahepeal sai talvest kevad, ma aitasin papit kevadistes aiatöödes, esimest korda elus panin labidaga kartuleid maha – kaevad augu, paned kartuli sisse, kaevad järgmise augu, paned järgmise kartuli sisse.

Naabruses elas burjaaditüdruk, t juures käisime saunas. Ükskord nägin ma teda vangivalvurivormis ja ehmatasin hirmsasti ära. Aga t naeris, et ära muretse. Ta õppis Tšitaa ülikoolis juurat ja vahetevahel käis vanglas tööl. Kohalik ärimees Sergei Listjev oli talle teatanud: see estonets on kuradima kõva vend, teda tuleb aidata!

Siis tuli raha, mulle muretseti kingad ja korralikud riided – Wrangleri silt peal, aga tegelikult järeletehtud vuhvel. Patakas raha jäi üle ka, ostsin kupeepileti Moskvasse. Rongi peale läksin Tšitaast järgmises jaamas. Kui keegi küsis, kust ma tulen, siis rääkisin, et olen a merekooli kursant, käisin Vladivostokis praktikal ja nüüd sõidan koju. See töötas. Moskvasse sõitsin nagu valge inimene, kahtlusi kellelgi ei tekkinud.

Moskvas pidin mõtl, missuguse kangi all ma öö mööda saadan.

Vaksali ees nägin busse seismas, suured kirjad peal – tuur mööda öist Moskvat – üks rubla. Maksin rubla ja sõitsin mööda Moskvat. Kirikud, paleed, särgid-värgid, kõik nägin ära, mis Moskvas vaadata on. Teise tiiru tegin veel, siis lasin juba silma looja.

Hommikul võtsin pileti a rongile, aga Tartus tulin maha. Tartust sõitsin bussiga Pärnusse, sealt marssisin sõprade juurde ja olingi jälle Siberist tagasi, omade juures s.

Oli 1990. aasta suve teine pool, s hakati moodustama piirivalvet. Rääkisin oma loo piirivalvejuhtidele Andrus Öövelile ja Aare Evisalule ära ja mind võeti vabariigi piirivalvesse.

Lasksin endast pildi teha, piirivalvuri sinine vorm seljas, ja saatsin selle major Bogunile, kes oli väeosa number 33003 staabiülem.

Kirjutasin major Bogunile, et ärge mind seal Baikali taga enam otsige. Olen kenasti kodumaal ja teenin t.

Augustiputši ajal 1991, kui vene tankid a sõitsid, olin rühmaülem. Mu rühm pandi kaitsma maja viiendat korrust.

Meil olid raketipüstolid ja kumminuiad ja me olime valmis vaenlasele vastu astuma, kui see maja ründab. Olime 20–21 aastat vanad.

Tanel Kapper on osalenud välismissioonidel

Estpla 1 ja 2 Horvaatias 1995
Estpla 3 Bosnias 1995
Baltconi koosseisus veel kord Bosnias 1999
Kaks korda Afganistanis, 2008–2009
Praegu on ta Põhja maakaitseringkonna staabi operatiivjaoskonna ülem
Aga päris noorelt, 10aastase poisina mängis ta „Nukitsamehe“ filmis Jukut

Allikas

Eestinen, Majandus, Uudised, Välisuudised
Estonia hukku varjutab jätkuvalt salapära: mis juhtus kapten Pihtiga, kes oli algul pääsenute nimekirjas, aga siis sealt kadus

Kapten Avo Piht astus 27. septembril 1994. aastal laevale , aga mitte seoses tööga, vaid reisijana. Ta oli teel Rootsi itusele.

võttis a sadamast suuna Stockholmi poole kell 19.15 õhtul. Laeval oli 989 inimest, kellest 802 olid reisijad. Ilmateade oli andnud tormihoiatuse, vahendab Yle.

Pärast südaööd tuul paisus. Kell 1.15 eraldus vöörivisiir, autotekile valgus vett ja laev kaldus kreeni. Laeva valjuhääldi anti eesti keeles teada: „Häire, häire, laeval on häire”. Puhkes paanika. Reisijad ronisid treppidest ülespoole, aga osa jäid kajutitesse lõksu. Kapten Piht jagas üleval teki peal inimestele päästeveste.

Kell 1.22 saatis välja hädakutsungi Mayday. Viimased sõnad, mis laevalt eetrisse anti olid keeles: ”Todella pahalta, todella pahalta näyttää nyt tässä kyllä.” (tõlkes: Väga halb, asi on tõesti väga halb siin.)

Pärast seda ühendus laevaga katkes. Laeva mootorid seiskusid ja laev hakkas triivima. uppus kiiresti ahtriosa ees Utö saarest 48 kilomeetrit kagu pool. Laev kadus radarite ekraanidelt kell 1.50. Vee temperatuur oli 13 kraadi ja lained olid kohati 6 meetri kõrgused.

Hommikul olid a reisisadama ees lipud pooles vardas. Kohale saabusid laeva töötajate ja reisijate lähedased. Neid ühendas kurbus ja teadmatus. Ametnik tuli ja riputas üles esimese laevalt pääsenute nimekirja. Terminaalis tärkas hetkeks lootusesäde. Nimekiri oli väga lühike. Päästetute hulgas oli kapten Avo Piht.

Kapten Avo Pihti naine Sirje Piht kuulis hommikul raadiost, et tema mees on pääsenud. Saksamaalt Rostocki sadamast tuli telefonikõne, mis muutis lõpuni Sirje Pihti elu. Helistajaks oli Pihtide peretuttav, kapten Erich Moik, kes ütles, et Sirje mees on elus. Moik oli Saksamaal võtmas vastu uut laeva. Ta oli näinud uudis, kuidas Sirje mees kõndis kiirabiautost haiglasse, tekk õlgadel.

Sirje Piht ei suutnud seda telefonikõnet kunagi unustada. Ta üritas aastaid välja selgitada, mis tema mehest sai ja miks tema pääsemine tuli salastada.

Aastal 2003 kirjutas Sirje Piht koos ajakirjanik Imre Kaasiga oma kogemuste põhjal raamatu „Raske tee tõeni”. Sirje Piht suri ajukasvaja tagajärjel 2006. aastal.

Kapten Erich Moik on samuti surnud, aga kapten Jüri Lember kinnitab Sirje Pihti sõnu. Lember oli õnnetuspäeval samuti Rostockis. Lisaks Moikile tundsid Pihti telekaadri ära laeva arst ja kaupluse juhataja. Kõik on siiani veendunud, et Piht pääses.

Veel õnnetuspäeva õhtul teatas Eesti Televisioon uudistesaates, et kapten Piht pääses. Lemberi sõnul kinnitab see, et Piht pääses. Kirja pandi vaid nende isikute nimed, kes ise oma nime ja sünniaasta ütlesid.

Mitmete allikate väitel toodi Piht esimeste seas kopteriga Utö saarele ja viidi sealt edasi Turu haiglasse. Praegu pensionil Soome Yle ajakirjanik Pirjo Peltoniemi ütles, et talle anti ülesandeks Piht haiglas üles otsida, kuna liikusid jutud, et ta on haiglas. Aga midagi tuli vahele ja ta ei jõudnud seda teha.

Ajakirjanik küsis Lääne-Soome piirivalvelt, kas neil on lt pääsenute nimekiri. Ajakirjanikule anti nimekiri, aga sel Pihti nime enam polnud. Turu haigla info kohaselt polnud haiglal pääsenute nimekirja.

Tuntud Eesti ajakirjanik Andres Raid arvab, et nimekirju on hiljem muudetud ja Piht arvatavalt juba tapetud. Piht oli teadnud midagi sellist, mis ei kannatanud päevavalgust. le oli vahetult enne väljumist viidud kaks autokoormat, mille laadimist valvasid sõjaväelased.

Eesti tolli juht oli 1990ndate algul Igor Kristapovitš, kes lasti oma koduhoovis maha vaid mõni nädal peale uppumist. Kuritegu on siiani avastamata.

Riigikogu kinnitas 2006. aastal, et t kasutati nõukogude sõja vedamiseks Eestist Rootsi. Samas märgiti aruandes, et see kaubavedu polnud seotud uppumisega.

Eesti Päevalehe andmetel oli laeval tol saatuslikul päeval Ida-Viru ärimees Aleksandr Voronin. Teda on seostatud relvade ja nõukogude kosmosetehnoloogia salakaubaveoga. Hiljem kirjutas Õhtuleht, kuidas le sukeldujad olid saanud ülesandeks, maksku mis maksab otsida üles laevale jäänud Voronini kohver. Kohver leiti Avo Pihti kajutist nr 6230. Voronin suri insuldi tagajärjel 2002. aasta juunikuus.

huku lõppraporti kohaselt oli toodud uppumise põhjuseks vöörivisiiri murdumine tormisel merel. Pärast uppumist aga liikusid jutud, et tüürpoordis (parempoolne külg) oli suur lõhe ning visiiri murdumine üksi ei põhjustanud uppumist.

Möödunud aasta sügisel oli eetris Rootsi ajakirjanike dokumentaalfilm, kus oli filmitud 4-meetrise läbimõõduga lõhet. Aja jooksul on laev mere põhjas liikunud ja lõhe on nähtavale tulnud.

Varem uppumise põhjusi uurinud endine peaprokurör Margus Kurm on arvamusel, et lõhe tekitas Rootsi allveelaev. Allveelaev oli saatnud reisi ajal t ja sellel olevat lasti. On tõenäoline, et ja allveelaev sõitsid kõrvuti, mingil põhjusel aga põrkasid nad kokku. Laeva keresse tekkis auk, vesi valgus sisse ja laev uppus.

Kahtlusi on tekitanud see, miks taotles Rootsi valitsus laeva katmist betooniga, kuigi algul sooviti laevakere üles tõsta. Selline betooniga katmine on merenduse ajaloos ennekuulmatu. Kui betoonsarkofaagi mõt loobuti, kuhjati laeva kere peale tuhandeid tonne liiva ja kruusa.

külje seest leitud lõhe on tekitanud soovi hukku uuesti uurima hakata. Praegu ei saa le sukelduda, kuna riigid on sõlminud hauarahu kokkuleppe. Eraviisiliselt on laeva juures käidud, aga ametliku uurimise algatamiseks tuleb t muuta. Eesti, Soome ja Rootsi ametivõimud leppisid eelmise, . aasta detsembris kokku, et hakatakse otsima võimalusi uue uurimise alustamiseks. Eesti peaks otsustama, kas alustada uut uurimist, kuna laev sõitis Eesti lipu all.

Pelastuiko Estonia-laivan kapteeni Avo Piht? “Varmasti pelastui, mutta hänet on jo tapettu”, sanoo toimittaja Andres Raid

Matkustajalaiva n ympärille kietoutuu lukuisia salaliittoteorioita. Yksi kiinnostavimmista on kapteeni Pihtin tarina. On tiistai-ilta, syyskuun 27. päivä vuonna 1994. Matkustajalaiva n toinen kapteeni Avo Piht tulee an satamaan ja nousee alukseensa. Hän ei ole tällä kertaa työvuorossa, vaan matkalla Ruotsiin koulutukseen. lähtee an satamasta kello 19.15 säännölliselle vuorolleen kohti Tukholmaa.

//cdn.embedly.com/widgets/platform.js

The post Estonia hukku varjutab jätkuvalt salapära: mis juhtus kapten Pihtiga, kes oli algul pääsenute nimekirjas, aga siis sealt kadus appeared first on eestinen.

Loe otse allikast

Eesti
Kaire Uusen: Eesti kinnisvaraäris ilus kaob, inetu püsib
Lammutamisele mineva restorani Umami hoone as ja Õismäe piiril

Miks s, kus on ruumi, peab kortermaju nii tihedalt ehitama? Miks ei tehta mõnusaid rohealasid ega mõisteta, mis on väärtuslik?

Juba eelmisel aastal kostsid jutud, et as ja Õismäe piiril asuv eestiaegne hoone, kus praegu tegutseb restoran Umami süda valust kokku. Ega selleks peagi seal tihti käima. Ainuüksi teadmine, et selline hoone on olemas ja inimestele avatud, tekitab hea tunde. Selles aias istudes tundsid end nagu rohelises oaasis keset kõrbe. Vanarahvas ütleks Umami restorani aia kohta: nagu vanajumala selja taga. Sees oli uskumatult õdus, kuigi väljaspool on tihe liiklus ja mürarohke bussipark. Üks restorani töötaja ütles koguni, et tal pole elus olnud paremat tööd ja meeskonda kui seal. Mäletan seda maja tegelikult palju kaugemast ajast, kui sõitsin sealt vahel rattaga mööda. Tollal oli liiklus palju vaiksem ning hoone naabrid oli mitu hilisemast ajast pärit eramut, mis on nüüdseks kinnisvaraarenduste alla jäänud (või neile ära müüdud). Isegi siis, kui see oli veel kehvas seisus – ees vildakas värvitu plankaed, mille pragudest paistsid vana trepp ja uks, mis tuules alati natuke kolksus –, oli hoones mingi salapära. Võis aimata, et kui see maja ükskord korda tehakse, näitab ta alles oma tõelist hinge. Ja see aeg tu. Miks korda tehtud hoonele pikemat eluiga ei anta või miks kinnisvaraarendajad ei taha sellist pärli oma naabriks või piirkonna väärtuse tõstjaks, on mõista.

Loomulikult ei saa vabas turumajanduslikus ühiskonnas keegi maja omanikule ette kirjutada, mida ta tohib teha ja mida mitte. Ei saa ka kinnisvaraarendajale, kes on täna siin, homme seal. Kinnisvara võib müüa ja lammutada ning kui a linn on andnu palju), mida ei lubata lammutada, sest selle aja hooned peab taastama täpselt endisel kujul. Seega maja laguneb, sest omanikul pole raha, et seda soovitud kujul renoveerida. Kadaka tee piirkonnas liikudes tuleb kurbusega tõdeda, et ainult kaks ilusat hoonet seal magalate – ja Õismäe – vahel ongi. Üks on seesama 1930-nda pärit maja koos õdusa õunaaiaga, teine üle tee asuv natuke vanem Burmani villa, mida taheti nõukogude ajal lammutada, aga mis õnneks pääses. Kunagisest Kadaka asumist ei tasugi rääkida, sest ilusad minevikulood paljudele enam ei meeldi. Praegu arhitektuuriliselt muidu üsna inetu piirkonna „silmarõõmu” lammutamisega kukub kolinal ka piirkonna väärtus, vähemalt osa inimeste jaoks. Optimist võib öelda, et päris lõpp veel käes ei ole, sest üle tee asub Burmani villa, aga näotu ümbrus, aia taga laiutav massiivne bensiinihaisune bussipark, suur ristmik, bensiinijaam ja looduse puudus teevad oma töö. Ütleks, et Umamis on hinge rohkem! Lootsin viimse hetkeni, et eelmisel aastal kuuldud jutt ei ole lõplik. Arvasin, et kohalikud elanikud sõdivad lammutuse vastu või omanik mõtleb ringi, aga ei midagi. Seega kõlas lammutusteade kui elusolendi surma kohta, ainult koos teadmisega, et see pole loomulik surm, vaid tahtlik tapmine. Saaksin aru, kui maapind vajuks, maja oleks vammi täis või jääks jalgu ühiskonna jaoks tähtsale rajatisele – uuele raudteele või a-Helsingi tunneli avale. Aga et lammutatakse piirkonna väärtust hoidev Tõsi, kui seal oleks palju vanu maju, siis ühe või kahe lammutamine ei tunduks nii suur , aga kui hoone on piirkonnas ainulaadne, teeb see valus. Mõistaksin lammutamisotsust, kui me elaksime is või muus tiheda asustusega riigis, kus pole sammukest vaba maad. Kui Hiinas käisin, võis seal kogeda, et ühel päeval kõnnid ja vaatad – üks vana väike agul. Järgmisel päeval seda enam polnud! Ülejärgmisel oli juba suur vundamendiauk ja neljandal kerkis pilvelõhkuja. See oli uskumatu, natuke paremini mõistetav, ehkki kohalike elanike jaoks oli see sealgi traagiline. -suguses riigis, kus külad on tühjad, mahajäetud majad lagunevad ning linnad pole ülerahvastatud, on ajaloolise maja lõhkumine patt. Eriti kui hoone on heas seisus ja läheb inimestele korda. Ärgem unustagem, et as jagub tänaseni küllaga inetuid alasid, ka Kadaka tee piirkonnas, kus just tuleks uusi maju ehitada ja vanad lagunenud hooned kokku lükata. Samal ajal ei mõjuta lobudikke ed, ussi- ega püssirohi ning ka kinnisvaraarendajad ei võta nendega midagi ette. Olen mõelnud, mida tunnevad need inimesed, kes sinna kerkivatesse kortermajadesse kunagi kolivad. Juba olemaolevates uutes majades ei paista paljudest akendest männi, vaid vastashoone aknad. Just nii kirjeldas ühte Umami kõrval asuva uue elamu korterit inimene, kes lootis männituka lähedal elades näha aknast mõnda mändi. Teisalt, inimesed võib-olla ei tahagi oma vaatevälja vanaaegseid maju, sest linna tullakse otsima uut ja moodsat, elama teistega ühesugust elu. Kui kord küsisin ühelt tuttavalt ilusa vaate kohta, ütles ta, et tal polegi aega aknast välja vaadata. Kui mõni aasta tagasi skandinaavlastega (kellest üks oli arhitekt) ringi sõitsin, küsisid nad üsna hukkamõistvalt, miks s, kus on ruumi, peab ehitama kortermaju nii vertikaalsesse asendisse, nagu suruks vastu ust, ja siis vajutas käelaba maha, nagu midagi kinni vajutades. Koledaid vanu laohooneid ja vildakaid kuure nägid nad minu üllatuseks ka Viimsis. Üks väheseid maju, mis arhitektile Õismäe- kandis üldse meeldis, o Umami restoran. Mõtlen nüüd, kuidas teatada, et talle meeldinud maja lammutatakse maha, aga kõik see, mille ta ümber ehitaks või lammutaks, seisab endiselt omal kohal

Allikas

Kohus
Uusaastaööl pumppüssist tulistanud mees mõisteti süüdi
7. märts 2018
                                                                                                                                                 
Pärnu Maa mõistis täna 25-aastase Mikk´u süüdi avaliku korra s rikkumises kasutades selleks relva ja tulirelva ebalikus käitlemises, kui see on toime pandud teistkordselt ning määras mehele liitkaristuseks 3 aastat vangistust.

Kohus ei pööranud Mikku karistust täitmisele, kui ta ei pane 3aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku .

Loe otse allikast

Kohus
Pärnu kioskis seifi tühjendanud mehed jõudsid kohtu ette

13. september 2017

Pärnu Maa mõistis täna Bobi (33) ja Cristofon´i  (34) süüdi võõra vallasasja äravõtmises ebaliku omastamise eesmärgil ning mõistis mõlle karistuseks üks aasta vangistust. Vennad peeti kinni Sloveenias ning on viibinud vahi all üks kuu ja kaks päeva, ülejäänud karistust ei pöörata täitmisele, kui isikud ei pane kolmeaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku . Samuti määras meestele lisakaristusena riigist väljasaatmise koos sissesõidukeeluga kolmeks aastaks.

Loe otse allikast

Kohus
Marko Asmer mõisteti süüdi mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis

12. september 2017

Harju Maa tunnistas täna Marko Asmeri (33) süüdi mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis ja mõistis talle karistuseks üheksa kuud vangistust, mida ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku .

Lisakaristusena võeti Marko Asmerilt neljaks kuuks mootorsõiduki juhtimise õigus.

Menetluskuludena tuleb tal hüvitada 743 eurot. naalasi lahendati kokkuleppemenetluses.

Loe otse allikast

Kohus
Peeter Oja mõisteti süüdi mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis

1. september 2017

Harju Maa tunnistas täna Peeter Oja (57) süüdi mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis ja mõistis talle karistuseks kuus kuud vangistust, millest ärakandmisele kuulub kolm kuud ja 28 päeva. Karistust vähendati, sest asi lahenes lühimenetluses.

Karistust ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane ühe-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku . Peeter Oja vabastati kinnipidamiselt kohtusaalis.

Loe otse allikast

Kohus
Kohus mõistis Sillamäe tehnoülevaatajatele tingimisi karistused

2. mai 2017

Viru Maa tunnistas 21. aprilli otsusega kokkuleppemenetluses süüdi kaks Sillamäe ametiisikut, kes tehnoülevaatajatena võtsid korduvalt altkäksu ja võltsisid dokumente.

Pavel Milovidovile mõistis liitkaristuseks 3 aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust ja Viktor Plotnikovile 2 aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust.

Karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui Pavel Milovidov ei pane 4-aastase ning Viktor Plotnikov 3-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku .

Loe otse allikast