Haridus, Maailm, Välisuudised
Rene Toomse: Taliban ongi praegu Afganistanile parim võimalik lahendus, mingigi perspektiiv sellele õnnetule maale

Ma ei mäleta ta nime. Ta oli tõlk, hariduselt arst, välimuse järgi hinnates hilistes neljakümnendates. Me seisime tolmuse Hesco bastioni barjääri kõrval, mis varjas avalike suhete staabi sissepääsu võimaliku otsetule eest. Mõlemad ootasime sama ameeriklaste meeskonna väljumist, kellega pidime minema ümbruskonna küladesse itarbeid jagama. Sa tunned intelligentse ja elukogenud inimese ära tema silmavaate, rahuliku hoiaku ja kõnemaneeri järgi. Sa tunnetad seda.


Pakkusin talle suitsu. „Mis sa arvad, kuidas meil siin läheb?” küsisin talle tuld andes. Ta vaatas mulle otsa vaid viivu, hinnates tõenäoliselt samavõrd mind, kui mina oli hinnanud teda, ja tõmbas sügava mahvi: „Te ei võida, kui sa seda silmas pead.” Me pilgud kohtusid taas, ja hinnanud minu reaktsiooni või pigem selle puudumist, ta jätkas: „Sõjaga ei muuda midagi, me oleme seda kõike varem näinud. Oleksite pidanud maa üle ujutama televiisoritega, sellest oleks piisanud.” Ta selgitas, et afgaani ei saa jõuga alistada, sa pead teda veenma, tekitama temas ahvatluse parema elu vastu, kui tal praegu on. Kuid sa ei saa seda teha otse, vaid valikuvõimaluste kaudu. Kui anda afgaanile võimalus ise kaaluda muid võimalusi elu korraldamiseks, on lootust, et temas tärkab huvi ja idee, kuidas ise muutuda. See on loomulikult pikk protsess, kuid kultuuri ei saagi kiiresti muuta.

See juhtus 2006. aastal Kandaharis ja ma teadsin sellest hetkest kindlalt, et me ei muuda midagi paremaks sellel õnnetul ja sõdadest räsitud maal. Me kaotame. Olen ainult pisut üllatunud, et see nii kaua aega võttis.

Väärtuste muutmine surmahirmu abil


Püüdsime jõu ja surmahirmuga panna ühe rahva armastama meie väärtusi, nõudes, et nad hülgaksid enda omad. See on põhimõtteliselt sama, mida Nõukogude Liit püüdis teha meiega. Ka meie ei uskunud lubadusi kuldsest kommunismist, sest repressioonid „uskmatute” vastu muutsid selle jutu vastuoluliseks. See ei olnud veenev, teod ja sõnad ei ühtinud. Sama tehti afgaanidega. Suvalises kohas läbiotsimine, öised reidid küladesse „terroristide” tabamiseks, koalitsiooni soositud ametnike jõhker , pidev valvelolek ja mure oma pere turvalisuse pärast su „kaitsjate” võimu all – see kõik kasvatas vaikselt, kuid kindlalt Talibani t. Mis siis, et ka nemad karistasid ja olid tihti julmad – nad olid siiski omad. Me ei näinud seda, mida kohalik nägi, me ei osanud ega tahtnud tema soovidega arvestada. Järjepidevalt püüdsime justkui taguda naelu kiviseina, sest meie peamised tööriistad olid vasarad ehk relvad.

Sõja eesmärk on surmahirmu abil veenda vastast alluma oma (poliitilistele) nõudmistele. Ei ole suuremat hirmu kui surmahirm, vähemalt mitte lääne inimese meeles. Lääne kultuuriruumis kasvanuna eeldame, et kõigil on s ühesugused hirmud. Kuid see ei ole nii: on kultuure, kus surm ei ole tingimata lõpp ega hõige hullem, mis juhtuda võib. Kes afgaanide kultuuri tunneb, see teab, et surmast hullem on kaotada väärikus. Kui pidasid kinni suvalise mehe tema teel ja sundisid teda oma asju ette näitama, särki üles tõstma ja katsusid ta läbi – kui palju sa ta väärikusest alles jätsid? Arvakem, mis juhtus, kui ta proovis proida või midagi oma õigus kobiseda.

Koheldes inimesi loomadena, saad vastu ka sama suhtumise endasse – just sellega me tegelikult hakkama saimegi. Igaüht kahtlustati terrorismis ja läbi selle suhtumisega me nad nendeks ka muutsime. Taliibid ei ole keegi võõras ja abstraktne, vaid see ongi afgaani rahvas, kelle oleme ise sellele teele sundinud.

Läänelik , naiste (läänelikud) õigused, usu eraldamine riigist – need ei ole nende silmis väärtused, vaid surmapatud, mida armastama ei sunni neid ühegi ähvardusega. Sundides alandad nende väärikust ja kättemaks selle eest on surm. Siin ei ole neil isegi valikuvõimalust, sest selline on reegel olnud osa ajaloolaste hinnangul juba 2500 aastat. Kuidas sa muudad kiire sõjaga sellist kultuuri? Kas naelu kiviseina lüües?

Televiisorid kui „relvad”

Vana tõlgi mõte oli laiem kui üksnes ilusaid pilte afgaanide koju tuua. Ta mõtles kultuuri muutmist vabatahtliku muutumise võimaldamise kaudu – et kujuneks tõeline vaba tahe, mida ei ole kujundatud surmahirmuga. Irooniline on see, et sama väärtust hindame me ülimaks omas kultuuris, kuid ei oska seda rakendada mujal ja on küsitav, kas enam oma maalgi oskame.

Lääs läks Afganistani 20 aastat tagasi. Vaadates praeguseid kaadreid Talibanist Kabuli tänavatel, näeme, et mehed selle lipu all on keskmiselt 20.–30. eluaastates. Need on meie sõjalise operatsiooni aja lapsed, nende väärtusruum on kujunenud meie „vahikorra” ajal. Selle asemel et pakkuda lastele arengut ja haridust, keskendusime nende kodude ja isade läbiotsimistele, nende väärikuse alandamisele. Mida rääkis turult süüa toomast naasnud isa kodus pojale, olles jälle kolmes kontrollpunktis läbi katsutud? Mida poeg õppis ning milliseks kujunes tema hinnang läänlas ja nende kohalikest käsilas?

Andsime raha ide ehitamiseks, kuid ei tugevdanud haridussüsteemi. Ei toonud õpetajaid ega taganud kohalike õpetajate turvalisust. Andsime ametnikele kamaluga raha, millest millegi nähtava tegemiseks jõudis heal juhul 10%. Ma nägin 2006. aastal ainult ühte kuidagi toimivat klassi ning viit tühjaks põletatud ja rüüstatud imaja. Noor, teisest provintsist pärit meesõpetaja tunnistas, et ta ei saa sinna kauemaks jääda, sest teda on juba lubatud maha lüüa ja mingit t tal ei ole. Kui lahkus see õpetaja, siis täiesti kindlast jätkasid poisid õppimist kohalikus mošees. Mida õpetas neile mulla, keda oli kolmes kontrollpunktis läbi katsutud?

Sõjalises planeerimises on mõiste „põhipingutus”. See tähendab kogu oma väe ja jõu keskendamist just sellesse tegevusse ja punkti, mis peab tagama operatsiooni edu. See peab tagama, et lahing lõpeb võiduga. Ülem peab määrama põhipingutusüksuse, kellel lasub suurim vastutus selle läbimurde saavutamises, ja tagama kõigi teiste üksuste täieliku ja tingimusteta e sellele üksusele. Sama põhimõte kehtib ka ettevõtluses – sa keskendud konkreetsele suunale või tootele, mis on turu vallutaja. Kõrbevad need, kes sellele pihta ei saa ja toodavad midagi, mida nemad usuvad, kuid turg mitte.

Afganistanis oleks minu arvates pidanud põhipingutus olema tugev tsiviilmissioon: isüsteemi ja majanduse arendamine ning tagamine. Sõjaväed oleks pidanud neid ainult julgestama, mitte jahtima oma saba ehk „terroriste”, keda iga läbiotsimise ja kontrollpunktis kinnipidamisega juurde toodeti. , elatise teenimise võimalus ja lootust andev tulevik on stabiilsuse alustalad. Nende puudumine viib mässuni. Sellepärast ei saa ka sõjaväed kunagi luua stabiilsust, sest nad ei loo neid pehmeid väärtusi. Küll saaksid nad toetada nende väärtuste loomist.

Kes oleks pidanud Afganistanis kandma põhipingutuse raskust? Suures plaanis oleks seda pidanud tegema Euroopa Liit kui just pehmete väärtuste kandja. Fookuses pidanuks olema õpetajad, teadlased ja ettevõtjad, kellele sõjaväed oleksid pidanud üksnes turvalisuse tagama, aga kohalikke ärritamata. Ainult see oleks andnud lootuse, et midagi muutub meie valitud suunas. Just lootuse, mitte garantii. Isegi kui seatud ideaali poleks saavutatud, oleks olukord parem ja leebem, sest midagi ikka külge hakkab. Oleks vähemalt külvatud seeme paremateks võimalusteks. Praegu jätsime maha sama suures kaoses maa, kui see oli alguses, ja Talibanile suurema hulga sõjat, kui nad ka valitsedes oleksid viimase 20 aasta jooksul suutnud ise hankida. Irooniline, kas pole?

Mis saab edasi?

Pakun, et midagi väga pöördelist ei juhtu. Talibani juhtkond, keda arvatakse olevat viis-kuus mõjuvõimsat meest, korrastab ridu ja loob tegelikult toimiva valitsuse. Jah, me ei näe samu vabadusi, mis on läänes, kuid neid vabadusi pole ka meie jaoks vastuvõetavas Saudi Araabias ja lääs eriti ei nurise. Oleks viga hakata neid tõrjuma ja õõnestama, sest tegelikult altetiivi ei ole. Nad ongi parim võimalik lahendus praeguses olukorras, et anda tagasi mingigi perspektiiv sellele õnnetule maale. Mitte kedagi teist ei paista isegi silmapiiril. Ma ei usu, et nad jätkavad sealt, kus 2001. aastal pooleli jätsid, sest selleks ajaks oli liikumisel hakanud kaduma nende esialgne eesmärk. See oli afgaani rahva vabastamine korrumpeerunud marionettvalitsuse alt, mille oli eelmise sõja lõppedes üles seadnud Nõukogude Liit.

Iga riik peab suutma ennast ise korrastada ja kõige lõpuks on sõnaõigus siiski afgaani rahva enamusel, mitte meil. Soovitaksin neile humanitaarabi korras palju telereid pakkuda.


Afganistanis vahetuvad põlvkonnad kiiresti

47% rahvastikku on alla 15-aastased. Võrdluseks: Eestis on 16%.

27% on 15–29-aastased.

13% on 30–44-aastased.

8% on 45–59-aastased.

5% on vähemalt 60-aastased. Võrdluseks: Eestis on 27%.

Allikas: Encyclopædia Britannica


Allikas