Silt: Keha

Teadus, Tervis
INTERVJUU TEADLASEGA | Immunoloog Uku Haljasorg: valitsus jäi piirangutega hiljaks, viimane aeg on inimestega tegelikult rääkida

Uku Haljasorg osaleb teadustöös, mille eesmärgiks on tuvastada, kuidas panna vaktsiinid paremini tööle just vante inimeste puhul. Teada on nimelt see, et immuunsüsteemi vananemise käigus toimuvad organismis muudatused, mis ei luba hästi vaktsiinile reageerida ja immuunmälu tekitada.

Loomulikult rääkisime tga seetõttu eelkõige e ja selle vastu vaktsineerimisega seonduvatel tedel ning jõudsime lõpuks välja poliitikani ning selleni, mis meil Eestis pandeemia teise laine juhtimisega kapitaalselt valesti läks. Muu hulgas selgus, et palju olulisem müstilise nimega antikehade olsolust on mälurakkude olsolu inimese luuüdis ning seegi, et ka vaktsineeritud inimene võib e ninna tõmbamise järel olla mitu päeva nakkav.

Selge on see, et e eest meil kellelgi igavesti põgeneda ei ole võimalik ning küsimus on ainult selles, kas me oleme teda ninna tõmmates kaitstud ehk vaktsineeritud või mitte. Ma uuriks aga hoopis seda, kas organismis tekkiv immuunsus selle e vastu on täpselt ühesugune nii t läbi põdedes kui vaktsineerides?

Vaktsineerimisel tekkiv immuunsus on oluliselt rohkem ette ennustatav. Haigestumise korral ei või me iial ennustada, kas inimene on asümptomaatiline või lõppeb ta teekond intensiivraviosakonnas juhitaval hingamisel. Mida vanem on inimene, seda suurem oht haiglavoodisse jõuda on, aga üldislt on tekkivad sümptomid täiesti ette ennustamatud.

Seetõttu mina väga-väga tugevalt eelistaksin vaktsineerimist.

Aga ikkagi tulemus: kui haigus edukalt läbi põdeda, siis kas tulemus on sama, mis vaktsineerides. Kas mõll juhul tekib võrdne vastupanuvõime järgmise nakatumise puhuks?

Teadustööde raames on kõrvutatud vaktsineerituid ja läbipõdenuid ja seal tuleb välja tegelikult see, et vaktsineeritud inimestel on tekkiv antikehade tase veres kõrge ja palju ühtlasem. Kui inimene on haiguse läbipõdenud, siis antikehade hulk võib sõltuda näiteks sellest, kui lt haigust läbi põdeda – mida m haigus, seda rohkem tekib antikehasid ja seda pikem ning tõhusam on . Osadel asümptomaatilistel inimestel ei tekigi antikehi – see on loterii. Aga tahame me t lt läbi põdeda?

Kellel haigestumise tagajärjel juba antikehad ols on, siis viimased andmed näitavad, et need püsivad suurel osal inimestest vählt aasta – osadel küll langenud tasemel. Vaktsineeritute puhul on tänaseks tõestatud kaheksa kuud kestvad antikehade olsolu veeniveres.

Teadlane näitab, milline on antikeha
Teadlane näitab, milline on antikeha
Teadlane näitab, milline on antikeha
KUVATÕMMIS SKYPE’I INTERVJUUST

Teeme palun selle nii palju räägitud antigeeni mõistega asjad selgeks. Legendid räägivad enam-vähem järgimist väärivaid sõnumeid levitavast ja isegi jumalikka DNA-d omavast juudamaa mehest Kristusest ning tle vastanduvast ja kohtagi endale ihaldavast Antikristusest. Bioloogid räägivad aga kehast ja millestki, mis justkui peaks ol keha vastand – antikehast. Mis asi see antikeha on?

Antikehad on valgumolekulid, mida meil ühed immuunrakud – B-rakud – toodavad ainult siis, kui on ära tundnud mingisuguse võõra molekuli, mida su oma kehas ei ole. Antikehasid saab organismis tekitada peaaegu ükskõik millise võõrmolekuli vastu – olgu see e osake või süstiga saadud võõra valgu mingi jupp.

Antikeha on Y-kujuline molekul ja oma haaradega seondub ta mingi kindla molekuli külge. Näiteks kui üks vabalt ringi hulpiv antikeha seondub e ogavalgu külge, siis t sabaots seondub hoopis ühe teise immuunraku külge ning sealt hakkab aren immuunvastus. Vabalt leidub antikehasid peamiselt meie veres ja tänu sellele töötavad ka antigeeni kiirtestid – kui vereproovis on ols antikehad, siis seonduvad need testribal olevate e osakestega ja toimub värvusreaktsioon.

Kas antikehad tekivad inimese organismis ainult siis, kui ma parasjagu haigust põen või olen värskelt vaktsineeritud? Hiljem neid juurde ei teki ja saame rääkida vaid piiritletud koguse vähenemisest ajas?

Organism ei tooda reeglina mitte midagi, mida tal hetkel vaja ei ole. Antikehad tekivad suures laastus kaks-kolm nädalat peale nakatumist või vaktsineerimist.

Inimesel on teatavasti kaasasündinud ebaspetsiifiline immuunsus – selle nähtusteks on palavik – ja esimese hooga proovib organism kasutada seda. Hiljem hakkavad B-rakud tootma antikehi ja see kestab nii kaua, kuni tsütokiinide ehk suhtlusmolekulide kaudu tuleb teade, et nüüd on kadunud ja hetkel ei ole enam väga palju toota vaja – „võtke rahulikult”. Palavikku ja teisi ebastpetsiifilisi reaktsioone on vaja selleks, et hoida haigustekitaja levik spetsiifilise immuunvastuse tekke ajaks kontrolli all. Läheb aega, et leitaks kehast üles just need B-rakud, kelle antikeha sobib. Ja siis on vaja veel aega selleks, et nad paljuneda saaks.

Selle teate peale surevad väga paljud B-rakud lihtsalt maha, osad rakud aga muutuvad mälurakkudeks ja nd liiguvad luuüdisse. Kui sama patogeeniga nakkus tuleb uuesti, siis nad ärkavad – plahvatavad ja hakkavad tohututes kogustes uusi antikehi tootma, et võimalikult kiiresti „maha võtta”.

Nii et palju olulisem on tegelikult omada püsivalt mälurakke luuüdis, mitte antikehasid veres?

Jah

Me põeme elu jooksul päris palju haigusi läbi. See tähendab, et meie luuüdi on erinevaid haigusi mäletavaid rakke paksult täis?

Nii on ja arvatakse, et see on ka üks põhjus, miks vantel inimestel uute haiguste vastu immuunvastust ei teki – luuüdis lihtsalt ei ole füüsiliselt rohkem ruumi, kuhu mälurakke paigutada.

Inimese immuunvastus ele koosneb niisiis mitmest osast, milline neist meie organismis aastatega kindlalt nõrgeneb?

On teada, et uute valgevereliblede ning lümfotsüütide ehk T-rakkude pealetulek ja võimekus vähenevad. Inimese immunreaktsioon tekib lümfisõlmedes ja põs ning selles osalevad väga erinevad rakud – on näiteks dendriitrakud, kes korjavad väljast tulnud vaktsiini antigeeni füüsiliselt üles, näitavad seda teistele immuunrakkudele ja algatavad seeläbi reaktsiooni. Edasi ongi väga oluline, kuidas lümfisõlmedes reageerivad T-rakud, B-rakud ning millist tuge pakuvad neile lümfisõlmede enda struktuursed rakud. Need rakud kogu aeg suhtlevad omavahel ja kui näiteks dendriitrakkude aktiivsus väheneb või neis olevate signaalmolekulide tootmine on alanenud, siis on ka inimese immuunvastus nõrgem.

Lihtne näide: kui ma endale sõrme lõikan, siis võib tekkida põletik – mis asi see põletik seal haava ümber on, kas ka immuunvastuse osa?

Immuunrakud tulevad tõesti kohale ja proovivad ühelt poolt vigastust korda teha ja teiselt poolt takistada sodi ja mustuse jõudmist vereringesse. Päris äge nähtus minu meelest on see, et sõrmejooned täpselt samasugused tagasi kasvatatakse.

COVID-19 juurde tagasi tulles, miks on selle haiguse puhul peamiseks probleemiks ja ka surma põhjustajaks organismi ülereageerimine. Mis seda põhjustab?

Põhjustajaks on tsütokiinid ehk molekulid, millega rakud omavahel suhtlevad – nagu meie helilaineid tekitades. Ja sellist kontrollimatut rakkudevahelist suhtlust nimetatakse tsütokiinide tormiks.

Seotud on selle tormi intensiivsus organismi ja immuunsüsteemi vananemisega. Probleem on selles, et tsütokiinid aktiveerivad tohutu koguse immuunrakke, aga vana organism ei oska pidurit enam peale panna, kuna arvab, et muidu ei saada haigusetekitajaga hakkama See on justkui tulvavesi, mida mingi jõud ei suuda takistada. Nii köetakse, köetakse ja köetakse aktiveerivaid molekule järjest peale.

Kui nüüd inimesed on mälurakud ja antikehad kenasti ols, siis kaua võtab aega see, et hingamisteedesse sattunud kahjutuks teha ja muuta inimene ka selliseks, et ta teisi enam ei nakkaks?

See on ääretult individuaalne, kelle organismis suudab rakkudele kinnituda ja neisse ka siseneda. Antikehade mõte on see, et nad võtavad e maha enne, kui see rakku siseneb – antikehad rakkudesse iseseisvalt minna ei saa. Kuid ega seotult neelavad õgirakud kogu selle kompleksi alla ja lõhuvad e juppideks. Varem märgitud T-rakkude ülesanne on aga tappa juba nakatunud rake.

Paar-kolm päeva õnnestub el ikka hingamisteedes rahulikult „sitsida”. Sel ajal on ka teoreetiline võimalus, et vaktsineeritud ja haiguse varem korra läbi põdenud inimene võib teisi nakatada.

Ka vaktsineeritutel tasub kindlasti tagasihoidlikult käituda, vaktsiini toime võib piirduda lihtsalt ka sellega, et inimene põeb haigust sümptomiteta.

Kuidas teile immunoloogina tundub, kas ega valmistatakse meid ette millekski veel hullks – üha uuteks ja uuteks pandeemiateks?

Seda, mida tulevik toob, ma öelda ei oska. Aga ma tõesti loodan, et praegused tegevusetused ja tehtud asjad valmistavad meid hoopis paremini ette. Inimkonna mälu on hästi lühike – ma loodan, et seda mäletatakse, kui „tuksi” võib olukord minna. Sada aastat tagasi oli s Hispaania gripp ja sellega võitlemise viise täna justkui keegi ei tea ega mäleta – nagu ka kommunismi õudusi ja Edgar Savisaare müstilist võimulpüsimist.

Mis meil Eestis teie arvates valesti on tehtud – miks me oleme s nakatumisnäitajatelt esirinnas? Kas ele meeldib meie juures eriliselt olla või on meil liiga vähe piiranguid?

Piirangud pandi peale liiga hilja. Selleks, et neist tõesti tolku oleks olnud, oleksid nad pidanud peale min oluliselt varem. Kuigi nakatumus 100 000 elaniku kohta on pikka aega pidevalt tõusnud, on kogu aeg tehtud hoopis pehmendusi – „tõuseb, siis tõuseb…”.

KUVATÕMMIS SKYPE’I INTERVJUUST

Mida minu arvates üldse ei tohiks teha, on piirata inimeste liikumist väljas. See keerab inimeste pead täiesti tuksi!

Kõige olulisem asi, mida valitsus ja teadusnõukogu ei ole suutnud teha, on inimlik selgitus ja lähenemine. Tulevad käsud-keelud. Selle jaoks, et erakordses kriisis inimesteni jõuda, on vaja suhtlemiskanaleid, mis aitaks lahendada väga paljude inimeste isiklikke muresid, vastata kõigile nende küsimustele, anda nõu toimetulekuks ja tülpimuse peast väljasaamiseks.

Inimestel on praegu leviku piiramise huvides äärmiselt oluline olla aus üksteise vastu. Kui tahetakse kellegagi kohtuda, siis tuleks ausalt öelda ja küsida, kas kumbki käib kuskil salapidudel või kohtub mujal paljudega. Me ei tohi varjata, kuidas me ise elame, peame rääkima, kellega me oleme kohtunud ja mis oludes.

Aga kõik märgid näitavad, et vählt Eesti oludes on puhul tegemist sesoonse ega?

Selles osas arvamused lahknevad. Näiteks Iisraeli või ka meiega samas kliimavöötmes asuvate piirkondade puhul ei saa väita, et tegemist sesoonse ega.

Allikas

Kirev elu
Ajateenija põgenes Kaug-Idast koju Eestisse. Võeti kinni, viidi tagasi. Põgenes uuesti


TUNNUSTUS: 18. veebruaril 2021 andis Vabariigi President Tanel Kapperile majori auastme.
TUNNUSTUS: 18. veebruaril 2021 andis Vabariigi Tanel Kapperile majori auastme.
TUNNUSTUS: 18. veebruaril 2021 andis Vabariigi Tanel Kapperile majori auastme.[/caption]

Jaanipäeval (ikka 1989) kamandati mind koos teiste kutsealustega tervisekontrolli. Auto juba ukse taga ootas. See viis mu otse Ämari lennuväljale, kus mõned kutid juba ees olid. Ämarist sõjaväelennukiga Moskvasse ja reisilennukiga Tšitaasse sõjaväeossa. Tšitaa on Kaug-Idas, teisel pool Baikalit, Tallinnast 7000 kilomeetrit. Tokio on Tšitaale tükk maad lähl kui Tallinn.

Sõjaväeosa, kuhu mind viidi, kandis numbrit 33003. Ümberringi venelased, ukrainlased, mõni tšetšeen, ülejäänud usbekid. Ühtegi eestlast ma ei kohanud. s käib laulev revolutsioon, võideldakse vabaduse ees, aga mina kükitan Kaug-Idas!

Tuli pidulik vandeandmise päev. Noorsõdureid hakati kasarmust riviväljakule ajama. Ütlesin, et mina seda vannet ei anna.

Sellest tuli jube skandaal. Eestlastel oli niigi fašisti maine – tahavad Liidust välja astuda! Zampolit (rooduül asetäitja poliitalal) tuli kättpidi kallale. Läks rüselemiseks. Mind süüdistati, et olen ohvitseri löönud. Pärast klaarime seda asja, öeldi ähvardavalt, seniks jäeti mind kasarmusse. Mingi ukraina kutt vahtis ka seal.

PILT SIBERIST: Selline pilt Tanelist pandi 1990 aasta kevadel Siberist Eestimaal poole teele. See pidi tõestama, et Tanel on elu ja tervise juures. Saatke talle kojusõiduks raha!
PILT SIBERIST: Selline pilt Tanelist pandi 1990 aasta kevadel Siberist maal poole teele. See pidi tõestama, et Tanel on elu ja tervise juures. Saatke talle kojusõiduks raha!
EROGU
Uksed olid pärani, mingit valvet ei olnud ja me tõmbasime koos ukrainlasega sõjaväeosast min. Midagi erilist selles polnud. Demblid (vand ajateenijad) käisid pidevalt üle aia hüppes.

Esimese öö olime as. Ukraina kutt küsis hommikul murelikult: mis me nüüd teeme? Ma ütlesin: väga lihtne, läheme raudteele, pöörame näo sinnapoole, kuhu päike loojub, ja hoiame läände. Kaug-Idast polegi eriti mujale minna kui läände.

Astusime mööda raudteed, ümberringi taiga. Siis mõtlesin küll korra: kas ma tõesti arvan, et tulen Siberist jala koju!?

10–15 kilomeetrit olime astunud, kui nägime aservas muld­onni, mis oli pooleldi maa all. Onnis oli buržuika, magamislavats, laud, paar tooli. Kapis kuivikud, suhkur ja pekk. Selle öö magasime onnis. 10–15 kilomeetri pärast avastasime – järgmine onn! Need olid raudteelaste onnid. Nendele mõeldud, kes käivad mööda raudteed ja kolks-kolks-kolks vastu liipreid kolgivad, et kas raudtee on korras.

Kui mõni kaubarong võttis kurvis hoogu maha, hüppasime rongi peale ja saime sellega edasi. Sadakond kilomeetrit Tšitaast (kohas, mille nimi on Mogzon) avastas meid raudteevalve – see ohtlik üksus koosnes pensionäridest, kellele oli antud nagaanid ja vintpüssid. Saime kõvasti joosta.

Kümmekonna päeva pärast olime Irkutskis, kus sõjaväepatrull meid varsti ka kinni nabis. Mis ukrainlasest sai, ma ei tea, aga mulle saadeti Tšitaa komandantuurist ohvitser järele, mingi vanemleitnant. Uuesti rongi peale ja tagasisõit! Ohvitser võttis restoranvagunis mõnusasti viina. Kui jaam lähenes, otsis mu üles ja valvas, et ma jooksu ei paneks. Mingil hetkel õnnestus mul WCsse minna ja kui rong hoogu maha võttis – juba peaaegu Tšitaas – hüppasin rongist välja.

Uuesti hakkasin sama teed pidi läände liikuma. Jälle nagu enne, rongiga ja jala.

Kuskil Hiloki ja Irkutski vahel varastasin akülast saduldatud hobuse. Kooliajal olin Niitväljal ratsutamas käinud, sellest oli kasu! Aga õhtul tuli hirm naha vahele – kurat teab, mis Siberis hobusevargaga tehakse. Lasksin hobuse karjamaale ja sõitsin rongiga edasi.

Jõudsin Sljudankasse. See on Baikali järve lõunatipus asuv sõlmjaam.

Kõndisin ringi, otsisin, kust süüa saaks. Järsku vaatan – ühe vaguni peale on kirjutatud „Depoo Valga“. Uskumatu! Valga mehed! Nad võtsid mu rongi peale, ütlesid, et Tšeljabinskisse saab, sealt keeravad nad lõunasse ja lähevad ära kurat teab kuhu.

No mida part sa võid tahta! Tšeljabinsk on ju Uuralites, poolel teel koju! Valga mehed andsid mulle süüa-juua, Tšeljabinskis sebisid mu Riia rongi peale, kus töötasid vagunisaatjatena Läti üliõpilased – suvlev või midagi sellist. Need võtsid mu enda juurde, andsid mulle õlise jaki, et sõjaväevorm välja ei paistaks, ja Riias panid bussi peale, millega sõitsin Pärnusse. Olingi s tagasi.

Pool aastat elasin sõprade juures Pärnumaa atalus. Olin tagaotsitav. Sugulased-tuttavad teadsid, kus ma olen, kõik hoidsid suu kinni.

17. jaanuaril 1990 lõin ennast üles (pikk must mantel, viigipüksid ja valge särk, juuksed õlgadeni) ja sõitsin Tallinnasse õdesid vaatama, läksin 21. keskkooli, kus nad õppisid. Ma ise õppisin ka kunagi selles koolis. Ja kui koolimajast välja tulin, võttis miilits mind ukse juures kinni. Mind oli näinud kolm õpetajat. Üks neist oli hingelt padupunane. Ja ma olin talle kunagi halvasti öelnud ka. Eks mu keel on mu vaenlane, nagu ütlesid vanad roomlased.

Miilits viis mu Lubja tänavale, kus uurijad soovitasid, et ma mingi varguse omaks võtaksin – siis istuksin rahulikult s. Saatsin nad pikalt.
Edasi viidi mind Tallinna garnisoni arestimajja. Praegu on seal kinoarhiiv. Pandi üksikkongi. Arestimajas nägin ma viis minutit oma isa, kes mulle suitsu ja süüa tõi. Ka sealne advokaat soovitas: võta mingi kuritegu omaks, siis istud s! Ma saatsin ta pikalt.

Kavandasin põgenemist – et kui pannakse koridori pes, jooksen ära. Aga juba saadeti mind Patareisse. See oli kole koht. Seal tuli kakelda, et ennast maksma panna, ja seda ma par meelega ei meenutaks.

Järgmisel hommikul pandi vanglahoovis auto peale, viidi Balti jaama, seal löödi tapivagunisse, mis meenutas veneaegset platskaardivagunit, aga selle vahega, et vangikambritel polnud aknaid, oli võrest sein ja kuus puust nari pluss üks lisaklapp, nii et seitse inimest sai magada.

WCsse viidi üks-kaks korda päevas. Uks jäeti ja valvur jälgis, mida sa seal teed. Hommikul anti kätte päevatoit, veerand pätsi vormileiba, heeringas ja tükk suhkrut. Selle järgi oli hea päevi lugeda – mitu heeringat oled ära söönud, nii palju päevi oled olnud teel.

Sihtpunkt oli Tšitaa, sõjaväeosa number 33003. Aga teel sinna istusin viies vanglas. Esimene peatuskoht oli Krestõ vangla Leningradis. See oli neist viiest kõige luksuslikum – seal oli peldikus pott. Teistes oli auk nurgas, mille ette oli riputatud voodilina. Legend rääkis, et lennukikonstruktor Tupolev oli istunud Krestõ vanglas. Ja kui välja sai, organiseerinud sinna WC-potid – et kui järgmine kord istuma pannakse, on mugavam.

Leningradis löödi rongi peale ja sõitsime Sverdlovskisse (praegu Jekaterinburg). Sverdlovskist sõitsime Krasnojarskisse. Seal aeti meid rongist välja, kästi külma lume sees kükitada. Siis kamandati rivisse ja kolonn hakkas vangla poole astuma. Öeldi, et samm parle või vasakule võrdub põgenemiskatsega ja koerad lastakse käiku hoiatamata.

Olin nendes vanglates ühes kambris kolme vargapoisiga, kes ühest vanglast teise liikusid ja kes mind kõvasti harida ja õpetada jõudsid.

Kuidas plekitükkidest ja juhtme panna kokku nn traktorid, mis lambipesaga ühendades kuumaks aeti ja millega sai vett keeta.

Kuidas suitsufiltri ja leivast teha nuga. Kui vanglaleiba tükk aega mudida ja õigel temperatuuril kuivatada, saab sellest käepideme teha. Kui hulk suitsufiltreid põl panna ja selle sulanud känkra peale tikutoosi väävliga vajutada, tekib sile kivistunud pind. Seda vastu betoonpõrandat teritades tekibki nuga.

Kui tahad suus head toidu maitset, raputa leivale sigaretituhka. Kummalisel kombel annab sigaretituhk leivale keedetud muna maitse.

Krasnojarski vanglast sõitsime Irkutski vanglasse.

Irkutski vanglast sõitsime Tšitaa vanglasse. Seal istus vargapoiste ja muude pättide hulgas kohalik ärikas Sergei Listjev, hüüdnimega Lissa. T süü oli selles, et ta oli hiinlastega salamahti äri teinud. Ta oli sillas, kui eestlast nägi. Ärikas Sergeiga sain ma suureks sõbraks.

Ühel päeval viidi mind vangla värava juurde, seal pandi auto peale ja sõideti sõjaväeprokuratuuri, kus mind kuulas üle leitnant Alijev, kasahh. Ta pilk oli tühi nagu stepp.

Ma olin oma kambrikaaslastelt kõvasti õpetust saanud, teadsin, kuidas käituda. Uurija Alijevi kabinetis teatasin kõigepealt, et vene keeles oskan ma viit sõna: strastvuite, pazalusta, tšai, sigaretõ, advokat. Ja sedagi rämeda baltikumi aktsendiga.

Alijev räägib minuga kümme minutit. Ma saan kõigest aru, aga vastan nagu aparaat: strastvuite, pažalusta, tšai, sigaretõ i advokat.

Kolmandal kokkusaamisel ütles kasahh Alijev: tegelikult sa oskad vene keelt!

Ma ütlesin, et muidugi oskan. Kuidas te varem selle peale ei tulnud?

Õppisin Tallinna merekoolis, kus pool õppetööst on vene keeles! Olen sõitnud vene uurimislaevadega ja kalalaevadega. Kuidas ma saan mitte osata vene keelt! Oskan ikka!

„No miks sa siis ära jooksid?“ küsis uurija Alijev. Ma ütlesin, et hädasti oli vaja minna vanaisale-vanale appi kartuleid võtma.

Ära mängi lolli! ütles kasahh Alijev.

Selle peale ma ütlesin: hea küll, tegelikult oli mul rahvarindelt salajane ülesanne.
SEIKLUSI KUI PALJU: Kui oleks aega, kirjutaks raamatu.
SEIKLUSI KUI PALJU: Kui oleks aega, kirjutaks raamatu.
SEIKLUSI KUI PALJU: Kui oleks aega, kirjutaks raamatu.
FOTO: VALLO KRUUSER

Kui kasahh Alijev kuulis sõna narodnõi front, läksid tal silmad põl. Ta nägi juba vaimusilmas ordenit oma revääril, sest on tabanud ohtliku spiooni.

Ma ütlesin, et mu ülesanne oli lugeda üles kõik väeosa nr 33003 supilusikad ja sellest isiklikult Edgar Savisaarele ette kanda.

Hord ajateenijaid kamandati tuppa, sain kõva koslepi ja mind visati kartsa. Kartser oli pisike. Üleval kõrgel väike trellitatud aken, nurgas vettinud madrats. Üle päeva toodi leiba ja vett. Neli päeva olin kartsas, siis viidi üldkambrisse tagasi, kus mind juubeldamisega vastu võeti, sest uurija mõnitamise eest kartsas istuda oli suur asi.

Ükspäev hõikas vangivalvur: Kapper asjadega!

Selge. Mind saadetakse kuskile edasi. Ärikas Listjev kirjutas kähku kirjakese, keeras selle pisikeseks rulliks (maljava) ja ütles, et kui õnnestub linna peale saada, andku ma see ta sõpradele edasi. Selge, kui õnnestub, annan edasi.

Kasahh Alijev vedas mu sõjaväeprokuratuuri ja räuskas, et Kapper tuleb dispatti saata. (Dispatt e distsiplinaarpataljon oli eriti range režiimiga koht, kuhu saadeti sõduri vangid, kes olid vanglaseadus üle astunud.)

Alijev läks prokuröri, vana venelasest polkovniku kabinetti. Mina istusin ukse taga. Läbi ukse oli kuulda, kuidas prokurör Alijevit roppude sõnadega sõimas. Alijev, sa vana idioot, kuidas sa aru ei saa – dispatti saab saata ainult sõjaväelasi. Kapper ei ole sõjaväelane, ta pole vannet andnud, teda ei saa tribunali alla saata. Kapperit saab karistada ainult sõjaväeteenistusest keeldumise eest. T üle saab kohut mõista ainult Tallinnas, kus ta sõjaväkke kutsuti. Arva ära, Alijev, sa vana idioot, mitu minutit ta seal fašistide juures kohtu all on! Hea, kui ta tingimisi saab. Ei! Kapper tuleb sundida vannet andma!

Ootasin sõjaväeprokuratuuri kongis, kuni paberid valmis vorbiti. Mind saadeti tagasi sõjaväeossa ning algas operatsioon „Kapper ja vanne“.

Nii kaua pidin ol valve all, kuni toimub vandeandmise pidulik tseremoonia.

KAUGEL BAIKALI TAGA: Siit veel ida poole jääb Tšitaa.
KAUG BAIKALI TAGA: Siit veel ida poole jääb Tšitaa.
VALLO KRUUSER
Sõjaväeosas number 33003 käis elu vanaviisi. Mingit valvet seal õieti ei olnud. Väeosa peale oli üksainuke korrapidajaohvitser. Pooled ohvitserid olid purjus. Leitnant ­Kušilevski, minu rooduülem, oli kogu pundist kõige intelligentsem. Tal oli sinel keha järgi õmmeldud, ta kandis valget salli ja pidas toreda kõne usbekile, kes minuga koos vahi all oli.

See kõlas umbes nii: vaata, usbekk! See siin on Kapper Baltikumist. Seal Baltikumis on kõik sellised. Suure sõja ajal olid nad vastaste poolel, pärast sõda olid nad avennad ja lasksid püssidest meie sõdurite pihta. Ega Kapper ei muutu! Kui ta siit ükskord koju saab, on ta samasugune edasi.

Aga neil kuraditel seal on kultuur! Aga sina, usbekk! Sind püüti mägedes silmusega kinni, toodi siia. Siin nägid sa esimest korda külmkappi, televiisorit ja dušši! Mis sul viga on, et sulle Nõukogude armees ei meeldi!

Mul oli tükk tegemist, et tõsist nägu säilitada.

Kuidas nad seal sõjaväeosas number 33003 ka ei püüdnud, konsiiliumit nad kokku ei saanud, et ma vannet võiksin anda. Neil oli vist kama ka.

Mina sattusin jutule st pärit ajateenijaga, vanakesega, kes ootas juba kojusaamist. Ta nimi oli Kalmer ja kui ma ei eksi, oli ta Lõuna-st. Ta näitas mulle aiaauku, mille kaudu ta linna peal käis.

Ühel ilusal päeval ma kasutasin seda auku. Ja lasksin teist korda rõõmsalt sõjaväest varvast.

Esimene asi, mis ma tegin – läksin ärikas Sergei Listjevi tuttavatele maljavat ära viima. Kiri võeti vastu, mind kutsuti kaasa. Aga ootamatult pandi mind keldrisse luku taha. Mis siis nüüd! Mis jamasse ma nüüd sattunud olen!? Aga ei midagi hullu – päevakese istusin, tulid mingid vennad, võtsid mu auto peale ja sõitsime ühe vanapapi juurde, kes elas Tšitaa lähedal külas. Ta nimi oli Aleksandr Aleksandrovitš, keegi ärikas Sergei sõpradest oli t sugulane.

Papi oli asjaga kursis – kuidas ma sõjaväest ära jooksin, kuidas mind tagasi toodi, kuidas ma jälle ära jooksin. Laual oli viin, kartulid ja pekk. Rääkisime juttu. Aleksandr Aleksandrovitš oli ise ka sõjaväelane olnud, võitles jaapanlaste vastu. Pärast saadeti karistuseks Siberisse, sest käis valgekaartlaste järeltulijaga liiga tihedasti läbi. Ja keegi kandis ette.

Arutasime, kuidas ma koju tagasi saaks, ja jäi nii, et ma kirjutan Pärnusse sõpradele kirja: saatke Sergei Listjevi sõpradele rahakaardiga raha, et ma saaks osta riideid ja kojusõidupileti. Kirjutasin. Tüübid tegid must kena pildi, kus ma istun nende Žiguli 2108 roolis. Panid mu kirja ümbrikku, foto ka juurde ja kiri läks Pärnu poole teele.

Vahepeal sai talvest kevad, ma aitasin papit kevadistes aiatöödes, esimest korda elus panin labidaga kartuleid maha – kaevad augu, paned kartuli sisse, kaevad järgmise augu, paned järgmise kartuli sisse.

Naabruses elas burjaaditüdruk, t juures käisime saunas. Ükskord nägin ma teda vangivalvurivormis ja ehmatasin hirmsasti ära. Aga t naeris, et ära muretse. Ta õppis Tšitaa ülikoolis juurat ja vahetevahel käis vanglas tööl. Kohalik ärimees Sergei Listjev oli talle teatanud: see estonets on kuradima kõva vend, teda tuleb aidata!

Siis tuli raha, mulle muretseti kingad ja korralikud riided – Wrangleri silt peal, aga tegelikult järeletehtud vuhvel. Patakas raha jäi üle ka, ostsin kupeepileti Moskvasse. Rongi peale läksin Tšitaast järgmises jaamas. Kui keegi küsis, kust ma tulen, siis rääkisin, et olen Tallinna merekooli kursant, käisin Vladivostokis praktikal ja nüüd sõidan koju. See töötas. Moskvasse sõitsin nagu valge inimene, kahtlusi kellelgi ei tekkinud.

Moskvas pidin mõtl, missuguse kangi all ma öö mööda saadan.

Vaksali ees nägin busse seismas, suured kirjad peal – tuur mööda öist Moskvat – üks rubla. Maksin rubla ja sõitsin mööda Moskvat. Kirikud, paleed, särgid-värgid, kõik nägin ära, mis Moskvas vaadata on. Teise tiiru tegin veel, siis lasin juba silma looja.

Hommikul võtsin pileti Tallinna rongile, aga s tulin maha. st sõitsin bussiga Pärnusse, sealt marssisin sõprade juurde ja olingi jälle Siberist tagasi, omade juures s.

Oli 1990. aasta suve teine pool, s hakati moodustama piirivalvet. Rääkisin oma loo piirivalvejuhtidele Andrus Öövelile ja Aare Evisalule ära ja mind võeti vabariigi piirivalvesse.

Lasksin endast pildi teha, piirivalvuri sinine vorm seljas, ja saatsin selle major Bogunile, kes oli väeosa number 33003 staabiülem.

Kirjutasin major Bogunile, et ärge mind seal Baikali taga enam otsige. Olen kenasti kodumaal ja teenin t.

Augustiputši ajal 1991, kui vene tankid Tallinna sõitsid, olin rühmaülem. Mu rühm pandi kaitsma raadiomaja viiendat korrust.

Meil olid raketipüstolid ja kumminuiad ja me olime valmis vaenlasele vastu astuma, kui see raadiomaja ründab. Olime 20–21 aastat vanad.

Tanel Kapper on osalenud välismissioonidel

Estpla 1 ja 2 Horvaatias 1995
Estpla 3 Bosnias 1995
Baltconi koosseisus veel kord Bosnias 1999
Kaks korda Afganistanis, 2008–2009
Praegu on ta Põhja maaringkonna staabi operatiivjaoskonna ülem
Aga päris noorelt, 10aastase poisina mängis ta „Nukitsamehe“ filmis Jukut

Allikas

Teadus, Tervis
Itaalia lubab suurt läbimurret: antikehade kokteil juurib koroona Euroopast lõplikult välja

ItaaliaCOVID-19

Tegemist on sama ravimiga, mida manustati ekspresident Donald Trumpile vaid mõned päevad pärast t tõsist haigestumist ega mullu sügisel.

Tõsi, viroloogid püüdsid toona ülailmset entusiasmi imeravimi osas leevendada: monoklonaalsed antikehad blokeerivad küll e tungimise inimkehasse, kuid see ravi on kättesaadav vaid neile, kel on võimalik välja käia miljon dollarit. Arutelud COVID-19 imelise ravimi üle sellega ka päädisid: see, mis on võimalik Trumpile, ei ole võimalik keskmise ameeriklase või eurooplase jaoks.

Itaalia ravimiameti peadirektor Nicola Magrini tuli aga mõne päeva eest välja pommuudisega, teatades, et on loonud spetsiaalse fondi monoklonaalsete antikehade tootmiseks. “Meil on juurdepääs juba kümnetele tuhandetele patsientidele,” ütles Magrini.

Õige pea selgus, et ettevõte Bsp Pharmaceuticals on asunud Itaalias Rooma lähedal Latinas tootma keerulise nimega antikehade kokteili bamlanivimab, kirjutab Leedu Delfi.

Algselt toodetakse igas kuus plaanide kohaselt 100 000 annust, misjärel võimekust järk-järgult suurendatakse, jõudmaks . aasta lõpuks kahe miljoni doosini.

Euroopa

Haiglad tühjaks

Huvi monoklonaalsete antikehade kasutamise vastu patsientide ravis on aga ennekõike tingitud selle ravi olulisest mõjust pandeemia arengule: võimalusele, et see aitab ülerahvastatud haiglad patsientidest tühjendada.

Alabama ülii hiljutises uuringus anti antikehakokteili 550 patsiendile, kellest jätkas seejärel haiglaravil üksnes 15 inimest. Ülejäänute seisund paranes sedavõrd, et neil oli võimalik minna kodusele ravile. Välja on käidud teisigi hinnanguid antikeharavi mõjust hospitaliseerimisele, ent kõik uuringud on olnud üsna optimistlikud, leides, et see vähendab haiglapatsientide arvu 70–90 protsenti.

Teadaolevalt ei ole ka antikehade kokteili hind enam ebamõistlikult kõrge, jäädes kardetud sadade tuhandete eurode asemel tegelikult kuni kahe tuhande euro kanti.

Itaallased lubavad Euroopale läbimurret: nad on välja töötanud ja tootma asunud palju odavamat paikselt kasutatavat monoklonaalsete antikehade preparaati. Huvi selle vastu on veelgi suurendanud teadmine antikehade võrdsest tõhususest kõigi tänaseks teadaolevate COVID-19 mutatsioonide vastu.

Coop

Teadlane: see võib tähendada lõplikku võitu üle

Giuseppe RemuzziFoto: Leedu Delfi

Leedu Delfi rääkis monoklonaalsete antikehade kasutamisest ühe kuulsaima Itaalia farmaatsiaspetsialisti, Milano Mario Negri farmakoloogiliste uuringute instituudi juhi professor Giuseppe Remuzziga.

– Kuidas toimib monoklonaalsete antikehade kasutamine COVID-19-ga nakatunute ravis?

– Kui nakkus satub meie kehasse, hakkab keha tootma antikehi, mis ründavad kutsumata külalist ja üritavad seda kõrvaldada. COVID-19 infektsiooni korral ründavad meie antikehad e konkreetset elementi: naastvalku, mis on inglise keeles tuntud kui „spike protein“. Need naastud väljuvad SARS-Cov-2 e kapslist ja kinnituvad raku ACE2 retseptorile, tungides meie kehasse, mis omakorda hakkab tootma antikehi, mis blokeerivad naastvalku.

Teadlased valivad inimeste hulgast välja täpselt need spetsiifilised antikehad, mida on vaja ega võitlemiseks, nende kopeerimiseks ja laboris paljundamiseks. Hiljem ravimpreparaadiks töödeldud antikehad manustatakse patsiendile tilguti kaudu intravenoosselt.

– Millisest inimese elundist eraldatakse monoklonaalsed antikehad?

– Inimese vereplasmast. Näiteks Singapuris on avastatud inimene ülivõimsate antikehadega, mis on naastutüüpi valkude vastu äärmiselt tõhusad.

– Kas see on piisavalt usaldusväärne viis ega võitlemiseks?

– Jah, ma arvan, et see on üks tõhusamaid relvi e ennetamiseks meie kehas. Kui suudaksime kõik terved inimesed vaktsineerida ja immuniseerida ning ravida haigestunuid monoklonaalsete antikehadega, tähendaks see lõplikku võitu COVID-19 üle, täpselt samamoodi nagu võitluses Ebola või rõugetega.

– Kas Itaalia on juba alustanud ravi monoklonaalsete antikehadega? Kui palju maksab üks annus praegu?

– Jah, oleme juba alustanud selle ravi kasutamist Roomas ja Milanos. Tegime seda kohe pärast seda, kui meie ravimiagentuur AIFA kiitis mõne päeva eest antikeharavi kasutamise heaks. Üks annus maksab praegu umbes kaks tuhat eurot. Tasub meeles pidada, et see ravimeetod ei ole haiglas veel vabalt kättesaadav ega sobi ka patsientidele, kes vajavad kopsude kunstlikku ventilatsiooni või hapnikku.

– Millistel juhtudel on siis antikeharavi kõige tõhusam?

– Võib-olla võiks vaktsineerimise asendada monoklonaalsete antikehade kasutamisega?

– Vaktsineerimine on mõeldud tervetele inimestele nakkuse vältimiseks. Haiguse edasise progresseerumise ja haiglate koormuse vältimiseks tuleks antikehi manustada juba nakatunud inimestel. Vaktsiinid ei ole asendatavad. Ühtlasi ärge unustage, et teame nüüd, et haiguse hilistes staadiumides, kui tekib hingamispuudulikkus, ei ole antikeharavi enam efektiivne.

– Kas Itaalia tegi õigesti, kui ei oodanud EMA otsust antikeharavi kohta?

– Ma arvan, et meie AIFA tegi õigesti. On piisav faktidest lähtuv selgus, et monoklonaalsed antikehad blokeerivad e. Kui me mõni nädal tagasi kuulsime, et see ravi pole efektiivne, siis ainult seetõttu, et katsetati juhuslike patsientidega ja vales staadiumis.

Allikas