Ajalugu
75 aastat tagasi valitses Eestis samasugune teadmatus nagu täna, aga siis oli inimestel kuhugi põgeneda

Möödunud aastal täitus kolmveerand sajandit ajast, kui kümned tuhanded Eesti inimesed Teise sõja ja täiesti teadmatu tuleviku eest üle mere Rootsi ja Saksamaale põgenesid.

Umbes selline oli Eestist põgeneja kohvri sisu. Foto Meremuuseumi näituselt “1944 – Suur põgenemine” Foto: Priit Simson

Selle sündmuse kohta on Eesti Meremuuseumis (alates eriolukorra lõpust taas) avatud näitus “1944 – suur põgenemine”. Muuseumi teadusjuht ja Uppsala ülii teadur Hele Kiimann on oma töös Eesti ja Rootsi ajaloolistele seostele palju tähelepanu pööranud.

Praegusel olukorral on sellega, mis 75 aastat tagasi Eestis valitses, teatavaid sasusi, ainult vahe on selles, et praegu pole kuhugi põgeneda. Kuidas asjaolud 1944. aastal, mil mitukümmend tuhat inimest Eesti rannikult Rootsi poole teele asus, kujunes?


Tõepoolest, kuigi praegu tuleb pigem kodus püsida, võib sasusi leida küll. Eelkõige saneb tol ajal läbi elatu meie kogemusega selles mõttes, et nagu praegu, pidid ka siis inimesed saama hakkama ohtliku olukorraga ja neil polnud aimugi sellest, mida tulevik toob.

Peamiseks põhjuseks, miks inimesed otsustasid 1944. aastal Eestist lahkuda, oli kogemus Nõukogude okupatsioonivõimu inimeste julmast kohtlemisest 1940. ja 1941. aastal.

Esimesteks põgenikeks võib lugeda Eesti sakslasi, kes 1939. aastal ja ka pärast seda Saksamaa vallutatud Poola aladele ja Saksamaale ümber asustati. Rootsi hakkasid inimesed põgen juba 1940. aastal, kui näiteks Pakri saarelt lahkus üle saja inimese. Selle taga oli Nõukogude Liidu sõjaväe toomine Eestisse, mil baaside rajamisel Pakri saartele, Osmussaarele ja Naissaarele aeti esimesel nõukogude aastal kodudest välja pea pooltuhat sealset elanikku, kelleks olid Eestis põliselt elanud rannarootslased.Inimesi lahkus paatidel Rootsi kogu Teise sõja jooksul. Üle-Eestiline lahkumine sai valdavalt alguse 1944. aasta suvel-sügisel, mil selgus, et Punaarmee okupeerib Eesti ja iseseisvuse taastamiseks üritatud Teine Vabadussõda on läbi kukkunud.

Eesti Vabariigi mereväe lipp viidi põgenemisel samuti paadiga kaasa. Praegu on see väljas meremuuseumi näitusel, mis tollal sündinust räägib.
Foto: Priit Simson

Suvekuudel oli alanud ka rannarootslaste Rootsi riigi poolt läbi viidud, kuid siinsete Saksa okupatsioonivõimude loal toimunud organiseeritud evakueerimine, millega ühes lahkus umbes pool Eesti rootslastest. Selle abil pääses vabasse ka tuhandeid eestlasi. Ülejäänud ära läinud eestirootslased põgenesid omal initsiatiivil. Raske on hinnata kui palju rannarootslasi Eesti jäi, kuna osad rootsi keelt kõnelevad isikud ei olnud registreeritud eestirootslastena, siiski arvatakse see olevat natuke üle kümne protsendi põgenenute arvust, kes tänaseks on üldiselt eestistunud.

Rootsi jõudis teadaolevalt 27 000–29 000 eestlast. See on umbes sama palju, kui Rakveres ja Kuressaares tänapäeval inimesi kokku. Umbes 7000 neist liikus mõned aastad hiljem edasi teistesse riikidesse nagu , ja Austraalia.

Kuidas põgenemine Eestist inimeste jaoks välja nägi? Eestis sisalt pärit pagulastel oli tegelikult juba mere äärde jõudmine väga ohtlik ettevõtmine.


Massilislt algas lahkumine Eestist 1943. aasta lõpust ning saavutas kulminatsiooni 1944. aasta suvel-sügisel. Palju oli neid, kes soovisid põgeneda, kuid sisalt ranniku poole liikujad kodumaalt tihti min ei saanud – sõjarinne tuli neist lihtsalt üle ja edasipääsemine ei olnud enam võimalik.

Leidus ka neid, kes küll jõudsid mereni, kuid jäid hätta põgenemiseks paadi või laeva leidmisel või siis olid kohad lihtsalt täis. Ei ole teada kui palju aluseid merel kinni püüti või kadus aga hinnanguliselt arvestatakse teekonnal kadunuks jäänute hulgaks 6–9% põgenike koguarvust.

Ohtliku teekonna läbimine ning merel üle elatu jättis sügava jälje ja mõju paljude inimeste ellu.

Nii võib näiteks tuua Saaral sündinud, Rootsi põgenenud kunstnik Erik Haamri, kes oma töödes on inimese ja looduse ning inimese ja ühiskonna vahelisi suhteid käsitelnud. Lugu räägib ka sellest, et kui ta paadiga jõudis Rootsi rannikule, oli nahk t sõrmedel aerutamise käigus pea luuni maha kulunud. Läks paar aastat aega, enne kui ta sai uuesti pintsli kätte võtta. Eestist sõja tõttu pagulasena lahkumise tet on ta käsitlenud ka oma töödes „Põgenemine“ , “Perekond vees”, „Evakueeritavad“.

Samuti võib teismelisena Rohukülast Rootsi põgenenud kunstnik Enno Halleki töödes näha paadipõgenemise motiive nagu päästeveste ja aere. T kuulsaimajalugu tõlgendav teos, 1975. aastal maalitud aerudest installatsioon “Minu aerud Eestist ja mälestused”, asub Stockholmi Mode Museet´s, mis on Põhjamaade tähtsaim moodsa kunsti muuseum. (vt selle kohta lisalugu.)

Rootsi polnud ainus sihtkoht, ka Saksamaale põgenes eluohtliku olukorra eest Eestist väga palju inimesi. Millised need vahekorrad olid?

Rootsi otsiti väikestel paatidel ja purjekatel põgenemisteed eelkõige Lääne-Eestist ja saartelt. See oli kõige lähem sihtpunkt ja sõjas neutraalne riik. Põhjarannikult põgeneti samamoodi, aga peamiselt Soome. Sealt liikus enamik inimesi siiski kiirelt edasi sõjas neutraalseks jäänud Rootsi, kartes, et Nõukogude Liit saab Soomet survestada Eesti inimesi tagasi saatma.

Meeleheitel inimesed lahkuvad eluohtlikus olukorras suure teadmatuse tõttu Eestist. Foto on tehtud 20. septembri paiku 1944. aastal.
Foto: Eesti Meremuuseum

Selles aitas neid Stockholmis 1944. aasta märtsis kolmekümne lase asutatud Eesti Komitee. Ja nagu ajalugu näitas, oli kartustel Soome jääda ka alust.

Saksamaale läks Rootsiga võrreldes tegelikult veel rohkem Eesti pagulasi, 42 000 -45 000 inimest. Sinna jõudsid tsiviilisikud koos evakueeritavate sõjaväelastega, osa Eesti pagulasi lahkus ka rannaäärseid teid pidi või rongiga läbi Läti ja Leedu. Sealjuures need Saksamaale põgenenud eestlased, kes jäid Nõukogude Liidu mõjupiirkoda, langesid enamjuhul repressioonide ohvriks. Kes lääneliitlaste mõju all olevatee territooriumitele sattusid, need üldiselt pääsesid.

Kui vastata küsimusele, miks Saksamaale põgenes eestlasi arvuliselt enam kui lähl olevatele Soome ja Rootsi kallastele, siis eelkõige oli see seotud suurte sõjalaevadega, mis Saksamaale siirdusid. See toimus 1944. aastaseptembri keskpaigas, mil Hitler andis seoses nõukogude sõjaväe kiire edasitungimisega käsu alustada Saksa vägede väljaviimist Eestist. On välja toodud ka trendi, et Saksamaale jõudis rohkem inimesi just Mandri-Eestist.

Mis Eestist põgenenud inimestest pärast Rootsis sai?


Rootsi siirdunud rannarootslased asusid elama põhiliselt Stockholmi või Mälareni ümbrusesse. Aga üldiselt ei lubatud pärast põgenikelaagrist vabanemist 1945.-46. aastal pagulastel, sealhulgas Eestist pärit pagulastel Stockholmi ega Götheborgi elama asuda. See olukord muutus alles 1960. aastatel, mil paljud põgenikest said Rootsi kodakondsuse.

Rootsis tõi paljude tollaste pagulaste jaoks kaasa ühiskonnaredelil langemise. Kuigi vaid 40 protsenti saabunud eestlastest olid töölistaustaga, saadeti pea kõik Baltimaadest pärit pagulased tööle kas raudteele või tehastesse. Osa inimesi hakkas tööle põllumajanduses, aga liikusid siis samuti tööstustesse. 1960. aastal töötas eesti pagulastest kaks kolmandikku töölistena ja vaatamata selgelt jälgitavale tõusule ühiskonnas, jäi ka 1980. aastatel eesti päritolu inimeste hõivatus tööstussektoris kõrgks kui Rootsis keskmiselt.

Õnnelikuks erandiks olid arhiividesse tööle pääsenud. Selle näol oli tegemist 1930. aastatel käima lükatud programmiga, mille eesmärgiks oli töötutele kõrgharidusega inimestele ameti pakkumine. Aastal 1945 võimaldas see tööd leida 2000 nii Baltimaadest kui mujalt sõjapõgenike hulgast saabunud literaadil.

Välismaalase pass pole ainuomane vaid osale Eesti elanikest: pärast põgenemist said sellise dokumendi endale ka kümned tuhanded Eestist Rootsi lahkunud pagualsed.
Foto: Annika Karlsson

Eestlased polnud sealjuures ainsad pagulased, kes Rootsist sõja ajal pelgupaika otsisid. Rootsi oli paljudele Põhja- ja Loode-Euroopa põgenikele kui vabaduse oaas. 1943. aastal saabus ligi 12?000 inimest, sealhulgas ka peamiselt juudid, kuid ka näiteks rannarootslased.

Järgmine, 1944. aasta, mil Nõukogude liidu Eestisse jõudis, oli eriti Rootsi valitsus põgenike saabumiseks valmistunud. Lõppkokkuvõttes asutati 271 põgenikelaagrit, kuid esialgu niivõrd suurt pagulaste tulva siiski ennustada ei osatud – 1944. aasta hilissuvel ja sügisel rekordpäeval randus Rootsis üle 700 Eesti pagulase.

Ühe paadi pardal pardal oli umbes 10-15 inimest. Leiab ka ekstreemseid juhtumeid: näiteks Läänalt, Riguldilt põgenenud inimesed meenutavad kalapaadiga üleminekut, kus pardal oli 20-40 inimest.

Lisaks saabus vähl määral, natuke üle 10 000 inimese Lätist. Leedust lahkuti eelkõige Saksamaale.

Rootsi ühiskonna jaoks oli selline põgenikelaine ootamatu, sest alles 20. sajandi alguses oli Rootsi olnud maa, kust välja rännati, peamiselt -sse.

Kes inimesi üle mere Rootsi viisid, kes olid paatide ja purjekate omanikud ja juhid?

Tegemist oli eelkõige üksikisikute või kohaliku kogukonna initsiatiiviga ning samuti varieerus põgenemise organiseerimine geograafiliselt. Arvestada tuleb ka seda, et rannikul ja saartel elavatel inimestel olid paadid ols ja nad omasid teadmisi meresõidust.

Osa paatidest jätsid põgenikud llihtsalt maha ja seal on need püsinud 75 aastat, 1944. aastast saadik.
Foto: Annika Karlsson

Tihti tuli kalapaadid küll ehituslikult ümber kohandada, näiteks võimalusel mootoriga varustada. Ei ole teada, et oleks olnud ühtset süsteemi paadile pääsemise tasu osas. Küll aga on teada, et tekkisid paadiomanikest ülevedajad, kes võtsid ohtliku ja riskantse teekonna ette rohkem kui üks kord. Võib oletada, et kuna kõik võitlesid ellujäämise eest, tekkis tasustamise ning informatsiooni liikumise osas kahepoolseid kokkuleppeid. Rootsile ja lääneliitlastele luureinfo jagamise eest said need inimesed nii rahalist abi kui varustust, et Rootsi jõuaksid Eestist võtmeisikud, kes võiksid eksiilis poliitilist tegevust jätkata.

Põgenemiseks kasutati erinevaid kalapüügi- ja rannasõidualuseid, mootor- ja purjelaevu aga ka lausa paar tuhat inimest mahutavaid sõjalaevu. Kalapaatides 10-15 inimest, mootor-purjelaevades paarsada kuni 500 inimest.

Laevatasumaksuametis registreeritud 740 alusest, mis tol ajal Rootsi jõudsid, määratleti 705 kui põgenike paadid, mis tuli Nõukogude Liidule välja anda. Enamus paadiomanikest said hüvitustasu. Teadaolevalt veidi üle 60 laeva-paadi on nimekirjas vrakkidena, mis leiti triivivana või mahajäetuna. Osa neist on Rootsis siiani rannaaladel alles.

Rootsis tegutses ka eestlaste abistamisorganisatsioon, kes 1944. aastal kiireloomulise pagulaste Rootsi toomise aktsiooni läbi viis. Abiorganisatsioon taotles Rootsis nii utelt kui pankadelt rahalist toetust. Toetust avaldasid üldiselt paljud Rootsi organisatsioonid ja ühiskonnas juhtpositsioonil olnud isikud. Rootsi riik aitas samuti varustusega.Eestisse tehti 40 reisi ja toodi ära 1400 inimest. Reisid algasid Gotlandi saarelt Slitest. Meeskonnad koosnesid nii eesti meremeestest kui kaluritest, nad tundsid randu ega peljanud riske. Neli paati tagasi ei pöördunud, kaks sõitis tugeva tormi ja saksa sõjaväe tulistamise tõttu Rootsi tagasi ilma Eestist inimesi peale võtmata.

Rannaäärsete piirkondade inimestel olid ols nii paadid kui ka meresõiduks vajalik muu varustus, samuti teadmised.
Foto: Annika Karlsson

Mis rolli üldse tolleaegne pagulastelaine Baltimaadest praeguses Rootsi ühiskonnas mängib, kui palju seda mäletatakse?


Mäletatakse väga hästi ning ka kui ühte positiivset näidet integreerumisest Rootsi ühiskonda. Teadlikkus suurpõgenemisest ja sellega kaasnenud pagulusprotsessidest lasub suuresti Rootsi saabunud kogukondade enda aktiivsel panusel ning osaliselt ka uurimustöödel.

Olen lisaks tööle Eesti Meremuuseumis teadur ka Uppsala üliisja korraldan seal muuhulgas eestirootslaste kohta seminari. Kui seal osalejate tausta uurida, jääb silma, et järjest enam lisandub Eesti ajaloo- ja kultuuri huvilisi väljaspool kohalikku paadipõgenike kogukonda.Varaslt teati ning mäletati suurpõgenemist Baltikumist vaikimisi, lailt sellest ei räägitud. Nüüd kui Eesti on muutunud võrdsks partneriks, on ka mereajalooliselt huvi tollaste sündmuste vastu kasvanud. Stockholmi mereajaloomuuseumis on töös uurimis- ja dokumenteerimisprojekt, mis püüab välja selgitada, milliseid teadmisi annavad esemed ja säilmed, sealhulgas põgenike paadid 1944. aasta suurpõgenemise kohta ning milline on selle kultuuripärandi roll tänapäeval. See on näide selle ajaloo sündmuse tähtsusest ning nähtavaks tegemisest Rootsi merenduse ajaloos.

75 aasta eest maha jäetud paadid ja purjekad on olnud väga vastupidavad. Rootsis on asutud põgenemist, sealhulgas maastikus leiduvaid vrakke uurima ja uurimistööga loodetakse jõuda ka Eesti rannikule.
Foto: Annika Karlsson

Milles täpslt see projekt seisneb?


Peamiselt keskendutakse põgenike paatide inventeerimisele, mida võib Rootsi idarannikul veel leida. Sealhulgas pakub neile huvi rannarootsi ja eesti paadiehituskultuur, aga ka kultuuriloolised märgid, mis kannavad endaga põgenemisest erinevaid lugusid, mälestusi ja traditsioone.

Mida saavad näiteks paadid põgenemise kohta öelda? Millised jäljed on nad kohalikust kogukonnast jätnud? Ja kuidas on inimesed oma ajaloolise pagasiga hakkama saanud? Need on vaid mõned küsimused, millele sõja eest põgenemiseks kasutatud paatide uurimise käigus vastust otsitakse. Projekti põhieesmärk on tõsta esile suuresti tundmatut ja seni uurimata kultuuripärandit, kuna riiklikul tasandil on Rootsis nii põgenemisega seotud esemete kogud kui teadmised killustatud.

Projekti juhil Anna Arnbergil Rootsi mereajaloo muuseumist oli plaan tänavu suvel viia Eesti rannikul läbi merearheoloogilised välitööd, mille käigus küsitletakse kohalikke inimesi nii rannikualadel kui saartel. Samuti kavatseti projektiga seoses koostada leidudest fotoalbum.Aga kuna kujunenud on ootamatu olukord nii Eestis kui Rootsis, siis suvised välitööd on lükkunud järgmisesse aastasse. Loodame, et siis asi ikkagi toimub.

Eesti Meremuuseumi teadusjuht Hele Kiimann töötab ka Uppsala üliis. T üheks peamiseks uurimisalaks on Eesti rootslased.
Foto: Priit Simson

Autor :

Indrek Tark indrek.tark@epl.ee

Allikas