Silt: kala

Välisuudised
Soomes leiti võõrkala, mis väidetavalt sööb karvu
Harilik päikeseahven r/allikas: Cephas/CC BY-SA 3.0/Wikimedia Commons

Soomest leitud võõrliik päikeseahven Eestisse ilmselt ei levi, kuid võib ka siin akvaariumite kaudu loodusesse pääseda.

Kalateadlane Meelis Tambets ütles, et seda päris tõsiselt ei maksa võtta. 

“Kui jalga nina ees hoida, siis võib olla näksab,” ütles Tambets.

Tegemist on siiski võõrliigiga. Tambets sõnas, et päikeseahven on tegelikult pärit Ameerikast, kuid on nüüd ka Euroopas levima hakanud. 

Tambetsi sõnul on tegemist sisevee ga, kes satub loodusesse inimeste akvaariumi. Ta ütles, et Soomest liik Eestisse ilmselt ei levi, kuid võib ka siin akvaariumite kaudu loodusesse pääseda. 

Tambets selgitas, et päikeseahven on ahvena kauge sugulane. Ta näeb ahvena moodi välja, on ilus ja kirev.

Tambets ütles, et päikeseahven on Eestis ohtlike de nimekirjas. Selles nimekirjas on liigid, millel on oht looduses levima hakata ning selle tõttu on nende riiki sissetoomine ja omamine keelatud.

filosoofia tänapäeval on see, et võõrliike ei taheta,” ütles Tambets.

T sõnul oleks päikeseahvena levik looduses halb mitmel põhjusel. Esiteks sööb päikeseahven väikeseid kalu. Teiseks on Tambetsi sõnul veekogudes liigid üsna tihedalt ning päikeseahven võib mõne kohaliku niši ära võtta. Tambetsi sõnul võivad võõrliigid ökosüsteeme mõjutada ka kaudselt läbi toiduahela.

Eesti Maaülii põllumajandus- ja keskkonnainstituudi professor Kalle Olli ütles, et võõrliike tekib Eestisse juurde igakuiselt. Ta ütles, et sellega aitavad kaasa inimesed.

Ta ütles, et kui uus võõrliik tuleb, siis alguses on kaos, kuid kümne aastaga kohaneb ning olukord rahuneb ning siis on lihtsalt looduses üks liik juures. Ta ütles, et kuigi uute liikide tulemist ei peaks soodustama, peaksid ka inimesed nendega kohan.

Olli ütles, et kui võõrliik on kanda kinnitanud, siis selle vastased kampaaniad ilmselt enam liigist ei saa, vaid panevad pigem inimesi ennast ennast paremini tundma.

Allikas

Teadus
Harulduse päästeplaan: Eesti ainsal selgrootul loomal tärkas ellujäämise lootus
EbapärlikarbidFoto: Katrin Kaldma

s leidub vaid üks selgrootu loom – kuni saja aastaseks elav ja müstiliselt huvitava elukaarega hiigelsuur ebapärlikarp, kes on paraku kogu s väljasuremisohus. Ent meil leidub jõgi, kus ta veel vähesel määral suudab elus püsida ja kus t ellujäämise nimel on nüüd otsustavalt võitlusse asutud.

Saame haruldusega tuttavaks: ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera) on jõekarbiliste seltsi kuuluv mollusk, kes elab puhastes jahedaveelistes vooluveekogudes. T paksuseinaline ja raske koda on kuni 17 cm pikk ning koja tömbis eesosas paikneb väljasirutatult kuni karbi enda pikkune valkjas jalg.

Täiskasvanud karp liigub oma jooksul mitte rohkem kui ühe meetri. Kuigi ta suudaks oma suurde lihaselisse jalga hemolümfi pumbates ka aktiivselt liikuda, veedab ta suur osa elust sobilikus elupaigas poolenisti veekogu põhja kaevunult.

Soodsates oludes on ebapärlikarbid lahksugulised, kuid madala asustustiheduse korral võivad sloomad muutuda hermafrodiitseteks. Sigimisvõimeline on ebapärlikarp isegi 100-aastaselt.

T elukäik enne jõepõhja kinnitumist on aga kõike muud kui igav, aasta oma elust veedab ta näiteks forelli või äärmisel juhul ka lõhe lõpustes ja selline kooselu on kasulik ja meeldiv mõlle asjaosalisele.

Ebapärlikarbi eluring saab alguse sellest, et slooma poolt väljutatud munarakud kinnituvad sama isendi lõpustele, kus neid viljastavad veevooluga sinna kandunud seemnerakud. Ligikaudu nelja nädala jooksul arenevad vastsed, kes on esialgu 0,07 mm pikkused. Suve teisel poolel vabaneb paar miljonit vastset se lõpustelt, nad paisatakse vette, kus peavad edasiseks arenguks üsna ruttu – kuue päeva jooksul – leidma sobiva vaheperemehe, kelleks on jõeforell või lõhe. Forellijõgedes eelistab ebapärlikarp forelli ka juhul, kui talle lõhet pakkuda.

EbapärlikarbidFoto: Katrin Kaldma

Vastsed kinnituvad lõpustele ja sisenevad epiteeli, mille sees, sõltuvalt temperatuurist, veedavad kapseldunult järgmised paar kuud kuni aasta.

Parasitaarne eluperiood kestab Põhja-Euroopas 9-11 kuud, mille vältel vastsed kasvavad ja lõpuks teevad läbi moonde. Ellu jääb neist esimese aasta jooksul vaid 5 protsenti. Mais-juunis vabastavad 0,4 mm pikkuseks kasvanud ebapärlikarbid ennast vaheperemehe lõpuste küljest ja liiguvad vooluga edasi, langedes veekogu põhja. Moondeni areneb vaid umbes 5% lõpustele kinnitunud vastsetest.

Teadlased oletavad, et ebapärlikarbi-lõhilaste suhe ei ole dele kahjulik ja on neile isegi soodne ja et nakatunud de immuunsüsteem on tugevam kui mittenakatanutel. Näiteks paranevad vigastused kiiremini. Täiskasvanud karbid filtreerivad udes ööpäevas kuni 50 l vett, muutes sellega keskkonda ka peremeesorganismidele soodsamaks.

Miks on ebapärlikarp aga väljasuremisohus? Vähem oluline ja pigem ajaloorubriiki kuulub asjaolu, et teda on omal ajal tublisti välja püütud, kuna arvati, et t kestas võivad valmida ebapärlid – 30 tapetud isendi peale heal juhul üks pärl ka leiti ja möödunud sajandi alguses saadi nende eest kullasseppade käest hea mitu krooni.

Palju olulisem on aga elupaigaks sobivate jõgede vee ja paljude muude kaasuvate nähtuste kvaliteet – ebapärlikarp on neile väga tundlik. s on veel vaid üks jõgi, kus vanid isendeid leida võib – selleks on üks Laha rahvuspargis looklev veekogu.

Ebapärlikarbi elupaiga vahetus naabruses on väga oluline näiteks puude ja põõsaste olsolu, mis varjavad veekogu liigse päikese ja soojenemise eest, takistavad suurid temperatuuri kõikumisi ning pärsivad veetaimede ja vetikate arengut. Lisaks kinnistavad taimed kaldaid ja vähendavad ebasobivate ainete sattumist vette.

Ebapärlikarp elab niisiis ka puhastes jahedaveelistes vooluveekogudes, so tüüpilistes lõhe- ja forellijõgedes. Ta eelistab neutraalse reaktsiooniga (pH eelistatult 6,7-7,5) hapnikurikkaid jõgesid ja ojasid. Vees tohib olla vaid väga väike kaltsiumi ning fosfori- ja lämmastikuühendite sisaldus, vee elektrijuhtivus peab jääma 200 µS/cm lähedale. Lisaks on vajalik stabiilne, õige fraktsiooniga ja mudavaba põhjamaterjal.

EbapärlikarbidFoto: Katrin Kaldma

Ainsa selgrootu loomaliigina kuulub ebapärlikarp tänaseks s I kategooria liikide nimistusse. a liidu IUCN hinnangul on liik väljasuremisohus ning punase nimestiku hinnangul kriitilises seisundis. Seire andmetele tuginedes on arvukus langenud tänaseks tõenäoliselt juba oluliselt alla 10 000 isendi ning seda loetakse liigi seisukohast kriitiliseks piiriks. s kunagi rohkearvuliselt ja mitut jõgikonda asustanud loomaliigist on tänaseks säilinud niisiis ühes jões väikesearvuline ja kahanev asurkond.

Aga nii palju tutvustuseks, mis saab ebapärlikarbist edasi – on tal Maal veel ruumi ja kohta?

Ebapärlikarbi tähtsus looduses

Keskkonnaameti liigi büroo juhataja Marju Erit ja Põhja regiooni ekspert Katrin Kaldma rääkisid alustuseks Fortele, et igal liigil on looduses oma roll, et ökosüsteemid püsiksid ning aine- ja energiaringe toimiks.

„Näiteks ebapärlikarp filtreerib jõepõhjast aineid ja aitab selle kaudu hoida jõge puhtamana. Ebapärlikarbi vastsed kinnituvad forelli lõpustele – peale kasu, mida sellest saab karbivastne, toimib see protsess ka loodusliku vaktsineerimisena ja tugevdab noorte de immuunsüsteemi,” rääkisid nad.

Karpide kojad on aga kasvukohaks vetikatele, kes saavad sinna kinnituda. Vetikate ja karpide rohked kohad meelitavad omakorda nendesse jõõikudesse uma kalu, kes sel moel jätkavad seal karpide poolt alustatud veekogu puhastamist.

Karbid on loodusekspertide sõnul looduses ka teiste organismide toiduobjektid. Noori karpe söövad paljud linnud ja loomad, kuid vantest saavad jagu ainult saarmad. Kui karpe on hulgaliselt koos, siis nad on ka jõepõhja kindlustajad ja vähendavad põhjamaterjali ärauhtumist tulvadega.

„Inimese jaoks on mageveekarbid olulised keskkonnaindikaatorid. Loodus teeb omalt poolt kõik, et ebapärlikarpe oleks meie jões palju, vesi saaks hästi filtreeritud ja jätkuks kõigile, kes karpe süüa tahaksid – nii paiskavad täiskasvanud karbid igal aastal välja miljoneid vastseid. Karpide tervise halvenemine või nende loodusest kadumine viitab otseselt meie kõigi jaoks olulise looduskeskkonna seisundi halvenemisele,” ütlesid Erit ja Kaldma.

Ent just inimene on põllumajandusliku tegevusega – kraavide süvendamisega, mis põhjustab setete kiirt liikumist allavoolu, ja väetamisega, mis on põhjustanud veekogude eutrofeerumist – halvendanud ebapärlikarbi elupaikade seisundit ja põhjustanud liigi hääbumise.

„Seetõttu ongi nüüd viimane aeg tegutseda selle nimel, et ebapärlikarp meie looduses säiliks – taastada t elupaiku ning forelli populatsioone, kelle lõpustel ebapärlikarbi järglased arenevad. Vastasel juhul sureb ka see liik meie loodusest välja,” ütlesid looduseksperdid.

Päästeplaan

Keskkonnaamet on nüüd ebapärlikarbi päästmise võtnud südameasjaks.

Esiteks on ebapärlikarbi noorjärkudele sobiva jõepõhja taastamiseks alustatud eelmainitud jõe setetest puhastamisega – seda tehakse näiteks puidust voolusuunajate ja vitspunutiste jõkke paigaldamisega.

Teise oluliste tegevustena on tegevuskavasse määratud elupaigajõe ja selle valgala looduslikkuse taastamine, liigi säilitamine noorte ebapärlikarpide tehiskeskkonnas kasvatamise abil ning liigile sobivat elupaika rikkuva kopraasurkonna ohjamine. Koprad kipuvad nimelt kõige suurd muda liikvele ajajad.

RMK Põlula kasvanduses on juba alustatud ebapärlikarbi tugikasvatamise katsetöödega.

„Praegu on meil kasvamas ca 700 noort umbes 1 mm suurust karpi, kes plaanitakse . aasta kevadel nende kodujõkke tagasi viia,” ütles RMK Põlula kasvanduse talituse juhataja Kunnar Klaas.

T sõnul tuleb karbid kasvatada tehistingimustes vählt millimeetriseks, siis saab nad viia tagasi loodusesse. Jões hakkavad pisikesed karbid kuni suureks kasvamiseni elama tehispesades, kus neid jälgitakse ja nende pesasid vajadusel puhastatakse.

Käimasolevad tegevused ebapärlikarbi ks toimuvad suuresti Keskkonnaameti projekti CoastNet LIFE raames. Ebapärlikarbi tugikasvatamiseks ning valgala looduslikkuse taastamiseks soovib RMK rahastuse saada järgmistest Liidu projektidest.

Kui uurida kinnitatud päästeplaani täpslt, siis on plaanitavad hädavajalikud tegevused järgmised:

  • arvestada elupaiga mõjualaga kooskõlastuste andmisel, korrigeerida ebapärlikarbi elupaigaga seotud -eeskirjad ja ühtlustada ametkonnasisesed kaalutlusotsuste alused;
  • ohjata kopraid; ebapärlikarbi elupaik tuleb hoida aastaringselt kopravaba ning elupaiga ja suudme vahelisel lõigul tuleb de kuderände eel tagada lõhilaste vaba liikumine;
  • elupaiga kvaliteedi parandamiseks ja hea kvaliteedi saavutamiseks tuleb jõgi liigsest settest puhastada, ohjata jõel ja selle lähialadel kopra asurkonda ja taastada valgala looduslikkus määral, mis kindlustab asurkonna säilimiseks vajaliku veehulga jões ka madalseisu perioodil;
  • alustada ebapärlikarbi noorjärkude tugikasvatamist, et kindlustada omamaise liigi säilimine ja elupaigakvaliteedi paranedes pakkuda asurkonnale tuge taastumiseks;
  • alustada süstatilist elupaiga taastamist, et parandada alles jäänud isendite olukorda, valmistada ette liigi normaalselt funktsioneerivat arengutsüklit ja noorjärkude taasasustamist toetavad jõelõigud;
  • jälgida pidevalt veekvaliteeti ja reageerida selle muutustele, st selgitada negatiivsete muutuste põhjused, selleks on vajalik vee hüdroloogilise ja keemilise seire seirejaamade paigutamine ebapärlikarbi elupaigajõele, vählt esmaste taastamistööde ja tugikasvatamise ajaks;
  • peremeesliigi stabiilse arvukuse tagamine, milleks tuleb jätkatata lõhilaste seirepüükidega ja arvukuse vähenemisel taasasustada noorkalu;
  • häirimise vähendamiseks, eriti asurkonna tuumaladel, teavitada maaomanikke ja turismiettevõtjaid liigi ebasoodsast seisundist ja häirimisega kaasnevast vastutusest ja ebasoodsast mõjust ebapärlikarbile;
  • takistada peremeesde röövpüüki, mida korraldada koostöös kohalike elanike ja vabatahtlikega

Allikas