Silt: Inimesed

Teadus
USA teadlased muundasid mõtted eristatavaks kõneks

teadlased nuputasid välja, kuidas muuta kõneks inimeste lihtsamat sorti mõtteid. Kuigi esialgu võimaldab eristada vaid numbreid, võib terendada kaugs tulevikus ka võimalus mõtete ajju kirjutamiseks, ennustab R2 kommentaaris Kristjan Port.

Tehnoloogiline tulevik võib tuua olukorra, milles lausub sõber teisele, et ta teab, mida too mõtleb. Näiliselt võib sast situatsiooni tänagi kohata, aga siis on protsessi sisuks vaistul põhinev oletus. Kirjeldatavas tulevikus teaks sõbra käes olev masin, mida mõtleb teise pea. Vählt selle mõtlemise osas, milles kasutatakse sõnu.

Näiteks kui öeldakse, et räägitakse oma mõtetes. Taolisest seadmest oleks kasu, kui see on kas kõnevõimetu patsiendi eest hoolitseva arsti või sõbra käes. Halvem, kui taoline võimalus võetakse kasutusele jõustruktuurides, näiteks inimeste ülekuulamiseks. Päris hull oleks sattuda mõtteid lugeva poepidaja juurde.

Öeldu pole enam fantaasia, sest kirjeldatud võimalusele viitavad -s Columbia Üliis läbiviidud katsed, mille käigus õnnestus lugeda ajusignaale ja muuta need reaalseks tekstiks. Eksperimentide seeria eesmärk oli seotud muu hulgas kadunud astrofüüsik Stephen Hawkingi elu räsinud amütroopse lateraalse skleroosi ehk ASL-i või insuldist taastuvate patsientidega suhtlusvõimaluse loomiseks.

Uuringu idee lähtus eeldusest, et rääkiva või isegi rääkimisele mõtleva inimese ajus tärkavad teatud asukoha ja aja suhetega ehk mittejuhuslikud signaalid. Uurijad keskendusid ajuoperatsioonile suunatud epilepsia patsientidele. Kasutades võimalust ettenähtud operatsiooni ajal registreerida otse ajupinnal tekkivaid signaale, lasti patsiendil kuulata erinevate inimeste esitatud kõnefragmente. Kõnelejate intonatsiooni erinevus võimaldas eristada sõnade tähenduse või kõlaga seotud kindlaid mustreid. Esialgselt kasutati sõnadena lihtsalt numbreid nullist üheksani.

Kuulamise ajal ajus tekkinud signaalid edastati masinõppealgoritmi jooksutavale arvutil, ehk sisuliselt signaalidest sõnafragmente otsivale tehisintellektile. Analoogset tehnoloogiat kasutavad tänaseks juba paljudesse kodudesse jõudnud inimkõnest soove eristavad Amazoni või Google’i loodud nutiterminalid. Antud juhul ei õppinud masin otseselt kõnet, vaid selle aseainena ajusignaale. Lõppeesmärk oli seostada patsiendi ajus sündinud signaalimustrid talle esitatud sõnadega.

Lõpuks paluti masinal sõna otseses mõttes öelda, mida võiks ajusignaalid selle arvates tähistada. Masina kõnesüntesaator kordas selgelt eristatavaid numbreid. Testimaks, kas inimesed saavad masina sõnadest õigesti aru, paluti real vabatahtlikel kuulata, mida lausub neile masinlik hääl ajust kogutud signaalide põhjal. Testi tulemusel kuulutati arusaadavaks 75 protsenti masina pomisetud või mõmisetud sõnadest.

Edust kantuna kavatsetakse järgmiseks katset korrata juba keeruliste sõnadega. Teadlasi kannab lootus, et nad saavad katsetada kõnevõime kaotanud isiku ajju istutatud signaale koguvat implantaati. Näiteks kui patsient soovib vett juua, piisab sellele mõtlemisest ja peagi lausub kõnesüntesaatori hääl t soovi.

Võimalik, et taolise kõnevõimet taastava tehnoloogia kasutusega kaasneva efektina saame teada, kas ja kuivõrd on sõnade moodustamine korraldatud inimeste peades sasel moel. Siis ei pea peast kellegi mõtete lugemiseks läbima esmalt masinõppe etappi, mille käigus selgitatakse välja, kuidas moodustab sõnu see konkreetne isik.

Järelikult võib juba varjamatult mängida mõttega, saselt loetava tekstina avalikkusele lugemiseks pakkunud ulmekirjanikega, et tulevikus ei peagi enam suud avama. Suhtlus toimub ajude omavahelises kommunikatsioonis. Ainukeseks eeltingimuseks on siis vastava seadme sisse lülitamine. Loomulikult, kui riik lubab seda üleüldse välja lülitada. Sellisel juhul oleks personaalse mõttevabaduse vastusammuks salakeele kasutamine.

Paraku, kui tehnoloogia oskab mõtteid lugeda, siis sama võimekuse teisest otsast paistab mõtete kirjutamise potentsiaal. Mõtelge nüüd ise, mida võiks see inimese elus muuta. Täna võite veel julglt mõtelda.

Allikas

Eesti
Kaire Uusen: Eesti kinnisvaraäris ilus kaob, inetu püsib
Lammutamisele mineva restorani Umami hoone Tallinnas ja Õismäe piiril

Miks s, kus on ruumi, peab kortermaju nii tihedalt ehitama? Miks ei tehta mõnusaid rohealasid ega mõisteta, mis on väärtuslik?

Juba eelmisel aastal kostsid jutud, et Tallinnas ja Õismäe piiril asuv eestiaegne hoone, kus praegu tegutseb restoran Umami süda valust kokku. Ega selleks peagi seal tihti käima. Ainuüksi teadmine, et selline hoone on ols ja inimestele avatud, tekitab hea tunde. Selles aias istudes tundsid end nagu rohelises oaasis keset kõrbe. Vanarahvas ütleks Umami restorani aia kohta: nagu vanajumala selja taga. Sees oli uskumatult õdus, kuigi väljaspool on tihe liiklus ja mürarohke bussipark. Üks restorani töötaja ütles koguni, et tal pole elus olnud part tööd ja meeskonda kui seal. Mäletan seda maja tegelikult palju kaugst ajast, kui sõitsin sealt vahel rattaga mööda. Tollal oli liiklus palju vaiksem ning hoone naabrid oli mitu hilisst ajast pärit eramut, mis on nüüdseks kinnisvaraarenduste alla jäänud (või neile ära müüdud). Isegi siis, kui see oli veel kehvas seisus – ees vildakas värvitu plankaed, mille pragudest paistsid vana trepp ja uks, mis tuules alati natuke kolksus –, oli hoones mingi salapära. Võis aimata, et kui see maja ükskord korda tehakse, näitab ta alles oma tõelist hinge. Ja see aeg tu. Miks korda tehtud hoonele pikt eluiga ei anta või miks kinnisvaraarendajad ei taha sellist pärli oma naabriks või piirkonna väärtuse tõstjaks, on mõista.

Loomulikult ei saa vabas turumajanduslikus ühiskonnas keegi maja omanikule ette kirjutada, mida ta tohib teha ja mida mitte. Ei saa ka kinnisvaraarendajale, kes on täna siin, homme seal. Kinnisvara võib müüa ja lammutada ning kui Tallinna linn on andnu palju), mida ei lubata lammutada, sest selle aja hooned peab taastama täpselt endisel kujul. Seega maja laguneb, sest omanikul pole raha, et seda soovitud kujul renoveerida. Kadaka tee piirkonnas liikudes tuleb kurbusega tõdeda, et ainult kaks ilusat hoonet seal magalate – ja Õismäe – vahel ongi. Üks on seesama 1930-nda pärit maja koos õdusa õunaaiaga, teine üle tee asuv natuke vanem Burmani villa, mida taheti nõukogude ajal lammutada, aga mis õnneks pääses. Kunagisest Kadaka asumist ei tasugi rääkida, sest ilusad minevikulood paljudele enam ei meeldi. Praegu arhitektuuriliselt muidu üsna inetu piirkonna „silmarõõmu” lammutamisega kukub kolinal ka piirkonna väärtus, vählt osa inimeste jaoks. Optimist võib öelda, et päris lõpp veel käes ei ole, sest üle tee asub Burmani villa, aga näotu ümbrus, aia taga laiutav massiivne bensiinihaisune bussipark, suur ristmik, bensiinijaam ja looduse puudus teevad oma töö. Ütleks, et Umamis on hinge rohkem! Lootsin viimse hetkeni, et eelmisel aastal kuuldud jutt ei ole lõplik. Arvasin, et kohalikud elanikud sõdivad lammutuse vastu või omanik mõtleb ringi, aga ei midagi. Seega kõlas lammutusteade kui elusolendi surma kohta, ainult koos teadmisega, et see pole loomulik surm, vaid tahtlik tapmine. Saaksin aru, kui maapind vajuks, maja oleks vammi täis või jääks jalgu ühiskonna jaoks tähtsale rajatisele – uuele raudteele või Tallinna-Helsingi tunneli avale. Aga et lammutatakse piirkonna väärtust hoidev Tõsi, kui seal oleks palju vanu maju, siis ühe või kahe lammutamine ei tunduks nii suur , aga kui hoone on piirkonnas ainulaadne, teeb see valus. Mõistaksin lammutamisotsust, kui me elaksime Hollandis või muus tiheda asustusega riigis, kus pole sammukest vaba maad. Kui Hiinas käisin, võis seal kogeda, et ühel päeval kõnnid ja vaatad – üks vana väike agul. Järgmisel päeval seda enam polnud! Ülejärgmisel oli juba suur vundamendiauk ja neljandal kerkis pilvelõhkuja. See oli uskumatu, natuke paremini mõistetav, ehkki kohalike elanike jaoks oli see sealgi traagiline. -suguses riigis, kus külad on tühjad, mahajäetud majad lagunevad ning linnad pole ülerahvastatud, on ajaloolise maja lõhkumine patt. Eriti kui hoone on heas seisus ja läheb inimestele korda. Ärgem unustagem, et Tallinnas jagub tänaseni küllaga inetuid alasid, ka Kadaka tee piirkonnas, kus just tuleks uusi maju ehitada ja vanad lagunenud hooned kokku lükata. Samal ajal ei mõjuta lobudikke ed, ussi- ega püssirohi ning ka kinnisvaraarendajad ei võta nendega midagi ette. Olen mõelnud, mida tunnevad need inimesed, kes sinna kerkivatesse kortermajadesse kunagi kolivad. Juba ololevates uutes majades ei paista paljudest akendest männi, vaid vastashoone aknad. Just nii kirjeldas ühte Umami kõrval asuva uue elamu korterit inimene, kes lootis männituka lähedal elades näha aknast mõnda mändi. Teisalt, inimesed võib-olla ei tahagi oma vaatevälja vanaaegseid maju, sest linna tullakse otsima uut ja moodsat, elama teistega ühesugust elu. Kui kord küsisin ühelt tuttavalt ilusa vaate kohta, ütles ta, et tal polegi aega aknast välja vaadata. Kui mõni aasta tagasi skandinaavlastega (kellest üks oli arhitekt) ringi sõitsin, küsisid nad üsna hukkamõistvalt, miks s, kus on ruumi, peab ehitama kortermaju nii vertikaalsesse asendisse, nagu suruks vastu ust, ja siis vajutas käelaba maha, nagu midagi kinni vajutades. Koledaid vanu laohooneid ja vildakaid kuure nägid nad minu üllatuseks ka Viimsis. Üks väheseid maju, mis arhitektile Õismäe- kandis üldse meeldis, o Umami restoran. Mõtlen nüüd, kuidas teatada, et talle meeldinud maja lammutatakse maha, aga kõik see, mille ta ümber ehitaks või lammutaks, seisab endiselt omal kohal

Allikas