Silt: euroopa

Teadus
TEADUSINTERVJUU | Mihhail Gelfand: vaktsineerimata inimeste seas tekivad praegu uued ja väga ohtlikud mutatsioonid

Vene bioinformaatik Mihhail Gelfand hoiatab, et olukorras, kus enam-vähem pooled on vaktsineeritud ja ülejäänud mitte võivad vaktsineerimata inimeste seas tekkida uued mutatsioonid, mis suudavad ületada ka vaktsineeritute immuunt. Seepärast tuleb võimalikult kiiresti ühiskonna enamus vaktsineerida.

Gelfand sõnab intervjuus Fortele, et praegune olukord, kus oht on justkui langenud, on vaid näiline. Teadlane märgib ka, et kui patogeenid tavaliselt ei taha oma peremehi tappa, siis el paistab puuduvat surve inimeste vastu leebks muutuda ning tekkimas on järjest ohtlikumad mutatsioonid.

Poolteist aastat on iga päev meedias räägitud erineva „tüvedest”, arutletud elavalt kas hullem on „ tüvi” või „briti tüvi” või hoopis „brasiilia tüvi”. Aga mida see üldse tähendab?

Põhimõtteliselt e iga uut varianti, mis erineb kas või ühe tähe poolest, võib lugeda uueks tüveks. Kuid klassikalises epidemioloogias loetaks eraldi tüvedeks neid, millel on uued omadused, näiteks on need patogeensd või põevad neid mini läbi või tulevad nad oma eelkäija paremini immuunsüsteemiga toime.

Põhimõtteliselt tähendab uus tüvi seda, et see on võrreldes varasga muteerunud. Kuid kui räägitakse neist tänapäevaks poliitiliselt ebakorrektsete nimetustega tüvedest, siis ei peeta silmas vaid seda, et aset on leidnud lihtsalt muteerumine, vaid muutunud on see, kuidas nakatab inimesi ja kuidas inimesed seda läbi põevad.

Hiljuti otsustati, et loobuda tuleks geograafilis nimetus ja tüvesid tuleks tähistada tähtedega. Näiteks „india tüvi” on „delta”, „briti tüvi” on „alfa” jne – et mitte kedagi solvata.

Aga kuidas leiab aset te muteerumine?

DNA kopeerimisel tekivad vead, mida meie tunneme mutatsioonidena. Mõned neist on organismi jaoks halvad. Paljud on neutraalsed ja ei mõjuta mitte midagi. Kuid mõned mutatsioonid on organismile kasulikud – muidugi e puhul on see suhteline, sest see, mis on hea ele, on halb meile. See on see, millest rääkis Darwin: on vead, millest looduslik valik toetab häid ja kaotab halbu.

See on umbes see, mida me oleme viimase pooleteise aasta vältel jälginud: leiab aset e evolutsioon inimpopulatsioonis. Mutatsioonid on juhuslikud ja mõnede tõttu muutuvad e omadused. Kui me võtame aluseks algse e, mis levis 2019. aasta detsembris, siis on e omadustes iga kahe nädalaga mingi muudatus toimunud.

Milline on üldse e eksistentsi loogika? Nad ei taha ju meid tegelikult tappa?

Väga huvitav küsimus. Kõigis õpikus on kirjas, et alguses on patogeen väga-väga „kuri” ja siis muutub samm-sammult „parks”. Ta ei taha meid tappa, sest kui ta meid tapab, siis me ei levita teda enam. Paljude patogeenide puhul peab see paika. Kuid bioloogias pole midagi sellist, mis kehtiks 100%.

Samas pole käesoleva e jaoks vahet, kas ta tapab ühe kümnest või ühe sajast. Nii et survet tal inimeste vastu „parks” muutuda ei ole, pigem vastupidi, näeme, et tekivad patogeensd ja ohtlikumad mutatsioonid.

See pole üllatav, sest varem oli selline haigus nagu leepra, mille puhul oli nii, et see eksisteeris pikka aega ja ei muutunud inimeste suhtes „pehmks”.

Kas on tulnud, et jääda ja meil tuleb sellega alati koos elada?

Tundub küll. On need, kes vaktsineerida ei taha, ning nende hulgas eksisteerib edasi ning tekivad aeg-ajalt puhangud.

Peale selle on suur, peale on ka ja Aasia, mille puhul on ebatõenäoline, et suudame kõiki vaktsineerida. Sellest saadakse juba praegu aru ning mõne kuu eest teatas riigisekretär Antony Blinken, et kui elanikud on vaktsineeritud ja pandeemia võidetud, siis peame vaktsineerima ka elanikke, sest vastasel korral kujutab Ameerika elanikele ohtu.

Joe Bideni teadusnõunik on evolutsioonigeneetik Eric Lander, kes saab sellest suurepäraselt aru ja kes on selle ka Bideni administratsioonile selgeks teinud.

Vaktsiinivastaste peamine argument on praegu see, et vaktsiin pole muteerunud e vastu efektiivne. Kuidas kommenteerite?

See ei pea paika, kuna on tõestatud, et vaktsiinid vad ka uute tüvede eest, võib-olla mitte nii hästi kui eelmiste eest, ent vaktsineeritud inimesed nakatuvad uute tüvedega harvemini ja ei põe haigust läbi niivõrd l kujul kui need, kes on vaktsineerimata.

Kuid on üks teine probleem: kui pooled inimesed on vaktsineeritud ja pooled mitte, siis tekib huvitav olukord – vaktsineerimata inimestel puudub immuniteet e vastu ja nende seas „jalutab” ringi ning tekivad uued ohtlikud mutatsioonid.

Võib tekkida mutatsioon, mis suudab nakatada nii neid, kellel on immuniteet ja neid, kellel seda pole. Kui keegi pole vaktsineeritud, siis vahet pole, kui peaaegu kõik on vaktsineeritud, siis sellist mutatsiooni tekkida ei saa. Aga kui pooled on vaktsineeritud ja pooled vaktsineerimata, siis on tõenäoline, et see tekib ja hakkab kiiresti levima ning võib nakatada kõiki.

See praegune etapp on tarvis võimalikult kiiresti ületada. Kui meil on osad vaktsineeritud ja osad mitte, siis see on tõeline bioreaktor, millest võib tulla uus ohtlik e variant. See, mida teevad need, kes räägivad, et vaktsineerida pole vaja on lõpuks nende ja nende lähedaste endi asi. Kuid kokkuvõttes teevad nad kahju kõigile.

Te ütlete, et vaja on kiiresti enam-vähem kõik ära vaktsineerida, kuid praegu hakkab suvi ja need, kes ei taha vaktsineerida ütlevad, et pole mingit t ja vaktsineerida pole tarvis.

Kui olete üleni kaldal, siis on teil soe. Ja kui olete üleni vees on teil ka soe. Aga kui olete osalt vees ja osalt kuivalt, siis hakkab teil külm. Viiruse evolutsiooni seisukohalt on praegu kõige soodsam olukord selleks, et tekiksid võrdlemisi lihtsal teel uued ohtlikud modifikatsioonid.

Need, kes on vaktsineerimata, peavad endale aru andma, et nad on ohuks teistele. See on nagu vanas juudi anekdoodis, kus vaesed hassiidid tahavad rabile viina kinkida. Igaüks peab tooma klaasikese ja kallama selle ühisesse nõusse. Üks neist mõtleb, et vahet pole kui mina viina asemel vett valan, sest teised kallavad viina, kuid arvake ära, mis lõpuks viinanõus viina asemel oli? Vaktsineerimisest keeldujatega on sama.

Kuidas riik peaks sellist olukorda „eriliselt andekatele” kodanikele selgitama?

Umbes nii, nagu mina teile seda praegu seletan. Kuidas seda veel selgitada?

Keskmine internetiharidusega vaktsiini-vastane kostab selle peale, et see kõik on Gatesi ja Sorose poolt kinni makstud jama. Kas riik peaks looma mingi sunnimehhanismi?

Jah, kahtlta. Ma austan inimeste vabadusi, kuid leian, et ühtede inimeste ei peaks rikkuma teiste omasid.

Kõige õigem oleks järgida i eeskuju. is on peaaegu kõik vaktsineeritud ja on mahavõetud. Kes ei taha, seda ei sunnita vaktsineerima, kuid sellisel juhul ärgu suhelgu teiste inimestega, ärgu käigu kohvikus, ärgu reisigu, ärgu töötagu poes kassas, ärgu õpetagu kui on õpetaja, ärgu käigu loengutes kui on tudeng jne.

Teiste jaoks ohtlikku olukorda tekitada ei tohi. Kui tahab olla vaktsineerimata, siis hoidku teis ele. Varem on ju ka nii olnud: lapsi, kellele pole tehtud rõugevaktsiini lasteaeda ei võeta.

Aga kas uued mutatsioonid võivad tekkida vaktsiini või ravimite tõttu?

See on küsimus. Mutatsioonid tekivad juhuslikult. Kuid valik sõltub populatsioonist. COVIDi puhul on vara rääkida. HIVi puhul oli nii, et kui ilmusid esimesed , siis varsti ilmusid ka mutatsioonid, mis olid neile immuunsed ning ravimid kaotasid oma mõju.

Need mutatsioonid, mis aitavad el põigelda kõrvale ravimite mõjust, on e enda jaoks väga kasulikud. Vaktsiinidega on sama. Vaktsiin ise mutatsioone esile ei kutsu, kuid kui kõik ei ole vaktsineeritud, siis võib est tekkida halbu variante, millel on eelis immuun vastu.

Allikas

Ajalugu
Mees, kes suskas noa briti kuningannasse Victoriasse ja muutis meditsiini ajalugu


KUNINGANNA IHUARST JA TEMA MEESKOND: Joseph Lister (istub keskel) koos oma töötajatega Kingi kolledži haiglas.
KUNINGANNA IHUARST JA TEMA MSKOND: Joseph Lister (istub keskel) koos oma töötajatega Kingi kolledži haiglas.

 

Lindsey Fitzharris „Lihuniku­kunst“ Tõlkinud Kaupo Nurk. Gallus, 2020. 287 lk.
Lindsey Fitzharris „Lihuniku­kunst“ Tõlkinud Kaupo Nurk. Gallus, . 287 lk.

Briti impeerium oli 19. sajandi viimasel veerandil merede valitseja ja riik. Selle võimuka valitsejanna, kuninganna Victoria (1819–1901) opereerimine oli vastutus, mis oleks maad surunud ka kõige kuulsamad arstid s. Joseph Lister oli kõigest 44aastane. Viini haritud seltskonnas peeti tvanuseid peaaegu poisikesteks, kes pidasid suu kinni, kui väärikad habemega vanahärrad omavahel vestlesid. Ta ei olnud veel Briti impeeriumi kõige tuntum kirurg, kuid ta oli tõusmas oma kuulsuse tippu. T salarelv oli pumbaga varustatud plekksilinder, mille torust pihustati karboolhappe (fenooli) sudu operatsiooniruumi õhku ning haavale, et hävitada pisikuid ning vältida operatsioonijärgset põletikku. Ning haavapõletik tähendas tol ajal patsiendile peaaegu kindlat surma.

19. sajandi keskel oli haiglates haavamädaniku ja põletiku põhjus­tatud suremus pärast operatsiooni masendavalt suur. Kirurgid ei pesnud tavaliselt käsi, operatsioone tehti tänavalt sisse astunud erutatud publiku silmade all, instrumente ei desinfitseeritud ja arstid kandsid mädast ja verest plingiks muutunud operatsioonikitleid. Haiglad ise haisesid jälgilt ja patsientide kannatused olid kohutavad. Operatsioone, ka jäsemete amputeerimist või masektoomiat (rinna eldamine naistel) tehti täie teadvuse juures olevatele inimestele, kes operatsioonilaua külge kinni seoti. Uinutavat kloroformi hakati valutu operatsiooni sooritamiseks kasutama alles 1847. aastal Edinburghis.

Joseph Lister oli pikkade aastate jooksul välja töötanud haavade desinfitseerimise meetodi karboolhappega. Ta tegi lugtuid operatsioone, teaduslikke katseid ning täiustas oma meetodit ja tehnoloogiat. Lister oli veendunud, et haavamädanikku põhjustavad õhust haavale langevad või desinfitseerimata kätel ja arstiriistadel olevad pisikud.

Nuga ja valu kuulusid arstiteaduses lahutamatult kokku.

Ehkki ta oli tunnustatud kirurg ja aastakümneid tegelenud praktikas ja teoorias operatsioonihaavade desinfitseerimise antiseptiliste vahenditega, suhtusid Briti juhtivad haiglad ja kirurgid t ideedesse suure vastumeelsusega. Tegu ei olnud mitte niivõrd meditsiinilise praktikaga, mis neis tõrke tekitas, vaid terve meditsiinilise paradigma muutusega. Antiikajast alates oli põhinenud peamiselt Hippokratese (460–377 eKr) ja t järgija Galenose (129–200) õpetusel humoraalpatoloogiast (humor – niiskus, vedelik lad k). Õpetuses järgiti kehamahlade ehk kehavedelike teooriat ning selle järgi tekkisid näiteks nakkushaigused maapinnast kerkivatest mürgistest aurudest ehk miasmidest. Humoraalpatoloogia pigem jälgis, kui ravis inimese haigust, jättes lõpliku tulemuse looduse hooleks. Sellega tegelesid arstid, kes operatsioone peaaegu kunagi ei sooritanud. Inimesi lõikavad kirurgid oli aga raamatutarkust õppinud arstidest palju madalamal tasemel olevad osavad käsitöölised. Nende hulgas peeti parimaks neid, kes kiiremini ja halastamatumalt opereerisid. Viletsad anatoomiaalased teadmised, hügieeni ja antiseptikute puudumine tõid patsientidele kaasa kohutavaid kannatusi ja paljud opereeritud surid tüsistustesse. Isegi paljudel tolle aja juhtivatel haritud kirurgidel oli nõustuda Listeri seisukohaga, et mädaniku- ja põletikutekitajad on mingid silmale nähtamatud organismid, mis lendlevad õhus ja levivad kirurgi kätelt või riistadelt patsiendi haavadesse.

KUNINGANNA ELUPÄÄSTJA: Kirurg Joseph Lister sooritas kuninganna Victoriale eduka operatsiooni ja temast sai kuninganna eluaegne ihuarst.
KUNINGANNA UPÄÄSTJA: Kirurg Joseph Lister sooritas kuninganna Victoriale eduka operatsiooni ja tst sai kuninganna eluaegne ihuarst.

Kui Joseph Lister sisenes Balmorali lossis kuninganna Victoria suurde magamistuppa, siis oli ta veendunud, et t antiseptiline süsteem päästab ka kuninganna elu, nii nagu see oli päästnud enne seda juba palju elusid. Sest kui paise opereerimisel oleks haavas tekkinud mürgitus, oleks kuninganna võinud surra. Victoria jäi terve operatsiooni ajaks pooleldi teadvusele. Ehkki Lister andis talle tol ajal anesteetikumina kasutusel olevat kloroformi, pelgas ta kuningannat sellega täielikult uinutada. Lister avas haava ning lasi verel ja mädal väljuda. Ta puhastas haava hoolikalt, kasutades enda poolt välja töötatud antiseptilisi haavasidemeid ja meetodeid, sidus haava hoolikalt ning jättis operatsioonist kutud kuninganna puhkama. Järgmisel päeval Victoria sidemeid vahetades märkas Lister, et lõikushaavale paigutatud linase mähise alla oli siiski tekkinud mädanik. Ta pidi kiiresti teguts! Ta võttis oma pihusti küljest ära kummist toru, leotas seda karboolhappes ja sisestas vedelike väljajuhtimiseks haava. Hiljem väitis Lister, et see oli esimene kord, kui ta sellist haava­dreeni kasutas. Nädala pärast, kui ta oli kuninganna paranemisega rahul, lahkus ta Balmorali lossist ja suundus tagasi kodulinna Edinburghi.

Visa õpetlane ja praktiseeriv kirurg Joseph Lister, kes alustas uudis­himuliku meditsiiniüliõpilasena, jõudis välja professori ja lordi tiitlini. Ta löödi rüütliks ning nimetati kuninganna eluaegseks ihuarstiks, ta oli paljude oma aja tähtsamate akadeemiate liige ja kuulsa Louis Pasteuri (1822–1895) isiklik sõber. Oma meditsiinilist mõtteviisi ja kirurgilist antiseptikut visalt propageerides suutis ta muuta meditsiini ja päästa lugtuid inimelusid.

Elanike vaktsineerimiseks kavatseb osta 300 000 doosi firma Johnson & Johnson tütarfirma poolt toodetud vaktsiini. Firma Johnson & Johnson sai aga alguse sellest, kui ettevõtlikud vennad Johnsonid otsustasid pärast Joseph Listeri edukat Ameerika loenguturneed hakata t antiseptilise meetodi alusel valmistatud haavasidemeid ning meditsiinitarbeid tootma ja müüma.

Eestinen, Tervis, Uudised, Välisuudised
Kole lugu: meeste viljakus on Soomes järsult langenud, põhjust ei teata

mees Pyry on pealtnäha igapidi tavaline mees – tal on sõbrad, hobid ja mugav korter Helsingi kesklinnas. Üks asi on siiski puudu. Ta on 37-aastane ja tal pole lapsi, kuigi tahaks.

Aasta tagasi käis mees igaks juhuks viljakusuuringutel. Siis selgus šokeeriv tõsiasi: t seemnevedelikus polnud ühtegi spermatosoidi, vahendab Yle.

Pyry pole ainus, kel on selline probleem. Terves Lääne ühiskonnas on meeste viljakus kukkunud kõigest mõne põlvkonna jooksul kaks korda.

Veel kümmekond aastat tagasi arvati, et meeste viljakus on erand – kuni selle ajani oli meeste sperma olnud väga hea kvaliteediga. Turu ülii professor Jorma Toppari ja veel grupp teadlasi kummutas selle müüdi aga aastal 2011. Teadlased tõid välja, et meeste sperma kvaliteet on järsult langenud.

Praegu on mehed teiste läänade tasemel ja viljakuse osas on see halb asi. Ligi pooltel meestel on sperma toodang nii kehv, et see vähendab oluliselt järglaste saamise võimalusi.

30ndates meestel on keskmiselt alla 50 miljoni spermatosoidi ühes milliliitris seemnevedelikus. Nii vähene kogus ndab naistel rasestumist. 2019. aastal sündis iga 20nes soomlane abistamise ehk viljatusravi kaudu.

Kui viljakuse langus jätkub senises tempos, siis vajab peaaegu iga paar viljatusravi 2040ndatel aastatel. Asjatundjate väitel saab juba rääkida meeste viljakuskriisist. Professor Toppari väitel tuleks teadvustada, et ühiskonnas on probleem. Probleem pole ainult sperma vähenemises, vaid selles, et seda olukorda pole võimalik parandada. Kui mehi ei suudeta ravida, kannatavad ka naised.

Jyväskylä naisel Marial tekitas viljatusravi lausa traumapõhise stressihäire. Ta alustas koos mehega viljatusravi 2018. aastal. Kõigepealt uuriti lastetuse põhjuseid. Mehele tehti seemnevedeliku analüüs. Lõpuks pandi diagnoosiks naise viljatus. See tuli asjaolust, et mehe sperma oli normaalses koguses, aga naise ovulatsioonid andsid kehva tulemuse. Alustati katseklaasis viljastamisega. Naine sai hormoonravi, pärast mida võeti tal munarakud. See oli valus protseduur, mille tulemus oli kehv ja kunstlik viljastamine ei õnnestunud.

Pärast seda pöördus paar erakliiniku poole. Seal uuriti uuesti mehe spermat ja selgus, et algselt normaalseks tunnistatud sperma koostis oli normaalsusest kaugel. Sperma oksüdeerumist peegeldav oksüdatiivne stress oli väga kõrge. Oksüdatiivne stress võib viidata pärilikkuseaine ehk DNA kahjustumisele. Kahjustunud DNA-d aga peetakse meeste viljatuse põhjuseks. Seda varem ei tuvastatud, kuna mehe spermat ei uuritud piisava põhjalikkusega. Meeste sperma kvaliteedi uurimine ongi alles lapsekingades. Praegu teatakse Soomes paremini, et viljatus võib sõltuda nii naisest kui mehest.

Kui viljatuse põhjuseks on mees, siis aitab viljatusravi. Soome meest Pyryt see aga ei aita, sest t spermas pole ühtegi seemnerakku. Meest on igapidi uuritud, et teada saada probleemide põhjust, aga seda pole suudetud tuvastada. Kõik näitajad on muidu normis.

Pyry ise arvab põhjuse olevat Lääne heoluühiskonnas. Mitmed asjatundjad on samal arvamusel. Varem arvati, et põhjuseks on suitsetamine, aga mehed suitsetavad palju vähem kui nende vand, ometi on nende sperma kvaliteet palju kehvem. Samas ei saa asja põhjendada ainult elustiiliga. Arvatakse, et põhjus on keskkonnas, täpslt teatud kemikaalides. Arvatakse, et mingi teatud aine kahjustab meeste viljakust.

Näiteks veel 1990ndatel aastatel kasutati maasikate hallituse vältimiseks vinklotsoliini-nimelist ühendit. See ühend rikub hormonaalse tasakaalu ja pärsib osterooni tootmist. Loomkatsetel on tuvastatud, et see ühend pärsib rottidel viljakust. Vinklotsoliini kasutamine keelati Liidus 2007. aastal. Väljaspool i aga on see laialt kasutusel.

Viljatust põhjustavad veel sajad eri ühendid, mis on Euroopa Liidus kasutusel. Eriti probleemseid aineid on kokku 106. Asjatundjate arvates on kemikaalid vählt osaliselt süüdi meeste viljakuse languses. Võimalus on ka see, et kahju on sündinud juba palju varem ning kahjulikud ühendid on sattunud meeste organismi piima kaudu. 80ndatel aastatel oli näiteks naiste rinnapiimas väga palju dioksiine. Dioksiinid tekivad tööstuses ja kaovad organismist väga aeglaselt. Meeste viljakus pannakse paika juba lapsepõlves. Kriitilised perioodid on looteiga, varajane lapsepõlv ja puberteedile eelnev aeg. Praegused pered kannatavad niisiis eelnevate põlvkondade teadmatuse tõttu.

Kahjulikest aine loobumine pole lihtne. Paljud kemikaalid on nii kasulikud, et neist ei raatsita loobuda. Kuni aga meeste viljatuse põhjus pole täpslt teada, on ka leida mingit abinõud selle vastu. Kokkuvõttes võib aga selline minna väga kalliks maksma.

Pyry Young ei voi ehkä koskaan saada omia lapsia – miesten hedelmällisyys on romahtanut ja syytä arvaillaan edelleen

Jonkun on annettava vaikeille asioille kasvot. Se voin yhtä hyvin olla minä. Pyry Youngilla on asiat päällisin puolin hyvin. Hänellä on ystäviä, harrastuksia, mukava asunto Helsingin keskustassa. Yksi iso asia kuitenkin puuttuu. Young on 37-vuotias ja valmis isäksi. On ollut jo pitkään. – Perheen perustaminen on aina ollut itsestäänselvyys.

//cdn.embedly.com/widgets/platform.js

The post Kole lugu: meeste viljakus on Soomes järsult langenud, põhjust ei teata appeared first on eestinen.

Loe otse allikast