Silt: Estonia

Eestinen, Majandus, Uudised, Välisuudised
Estonia hukku varjutab jätkuvalt salapära: mis juhtus kapten Pihtiga, kes oli algul pääsenute nimekirjas, aga siis sealt kadus

Kapten Avo Piht astus 27. septembril 1994. aastal laevale Estonia, aga mitte seoses tööga, vaid reisijana. Ta oli teel Rootsi koolitusele.

Estonia võttis Tallinna sadamast suuna Stockholmi poole kell 19.15 õhtul. Laeval oli 989 inimest, kellest 802 olid reisijad. Ilmateade oli andnud tormihoiatuse, vahendab Yle.

Pärast südaööd tuul paisus. Kell 1.15 eraldus Estonia vöörivisiir, autotekile valgus vett ja laev kaldus kreeni. Laeva valjuhäälditest anti eesti keeles teada: „Häire, häire, laeval on häire”. Puhkes paanika. Reisijad ronisid treppidest ülespoole, aga osa jäid kajutitesse lõksu. Kapten Piht jagas üleval teki peal inimestele päästeveste.

Kell 1.22 saatis Estonia välja hädakutsungi Mayday. Viimased sõnad, mis laevalt eetrisse anti olid soome keeles: ”Todella pahalta, todella pahalta näyttää nyt tässä kyllä.” (tõlkes: Väga halb, asi on tõesti väga halb siin.)

Pärast seda ühendus laevaga katkes. Laeva mootorid seiskusid ja laev hakkas triivima. Estonia uppus kiiresti ahtriosa ees Utö saarest 48 kilomeetrit kagu pool. Laev kadus radarite ekraanidelt kell 1.50. Vee temperatuur oli 13 kraadi ja lained olid kohati 6 meetri kõrgused.

Hommikul olid Tallinna reisisadama ees lipud pooles vardas. Kohale saabusid laeva töötajate ja reisijate lähedased. Neid ühendas kurbus ja teadmatus. Ametnik tuli ja riputas üles esimese laevalt pääsenute nimekirja. Terminaalis tärkas hetkeks lootusesäde. Nimekiri oli väga lühike. Päästetute hulgas oli kapten Avo Piht.

Kapten Avo Pihti naine Sirje Piht kuulis hommikul raadiost, et tema mees on pääsenud. Saksamaalt Rostocki sadamast tuli telefonikõne, mis muutis lõpuni Sirje Pihti elu. Helistajaks oli Pihtide peretuttav, kapten Erich Moik, kes ütles, et Sirje mees on elus. Moik oli Saksamaal võtmas vastu uut laeva. Ta oli näinud uudistest, kuidas Sirje mees kõndis kiirabiautost haiglasse, tekk õlgadel.

Sirje Piht ei suutnud seda telefonikõnet kunagi unustada. Ta üritas aastaid välja selgitada, mis tema mehest sai ja miks tema pääsemine tuli salastada.

Aastal 2003 kirjutas Sirje Piht koos ajakirjanik Imre Kaasiga oma kogemuste põhjal raamatu „Raske tee tõeni”. Sirje Piht suri ajukasvaja tagajärjel 2006. aastal.

Kapten Erich Moik on samuti surnud, aga kapten Jüri Lember kinnitab Sirje Pihti sõnu. Lember oli Estonia õnnetuspäeval samuti Rostockis. Lisaks Moikile tundsid Pihti telekaadritest ära laeva arst ja kaupluse juhataja. Kõik on siiani veendunud, et Piht pääses.

Veel õnnetuspäeva õhtul teatas Eesti Televisioon uudistesaates, et kapten Piht pääses. Lemberi sõnul kinnitab see, et Piht pääses. Kirja pandi vaid nende isikute nimed, kes ise oma nime ja sünniaasta ütlesid.

Mitmete allikate väitel toodi Piht esimeste seas kopteriga Utö saarele ja viidi sealt edasi Turu haiglasse. Praegu pensionil Soome Yle ajakirjanik Pirjo Peltoniemi ütles, et talle anti ülesandeks Piht haiglas üles otsida, kuna liikusid jutud, et ta on haiglas. Aga midagi tuli vahele ja ta ei jõudnud seda teha.

Ajakirjanik küsis Lääne-Soome piirivalvelt, kas neil on Estonialt pääsenute nimekiri. Ajakirjanikule anti nimekiri, aga sel Pihti nime enam polnud. Turu haigla info kohaselt polnud haiglal pääsenute nimekirja.

Tuntud Eesti ajakirjanik Andres Raid arvab, et nimekirju on hiljem muudetud ja Piht arvatavalt juba tapetud. Piht oli teadnud midagi sellist, mis ei kannatanud päevavalgust. Estoniale oli vahetult enne väljumist viidud kaks autokoormat, mille laadimist valvasid USA sõjaväelased.

Eesti tolli juht oli 1990ndate algul Igor Kristapovitš, kes lasti oma koduhoovis maha vaid mõni nädal peale Estonia uppumist. Kuritegu on siiani avastamata.

Riigikogu kinnitas 2006. aastal, et Estoniat kasutati nõukogude sõjatehnika vedamiseks Eestist Rootsi. Samas märgiti aruandes, et see kaubavedu polnud seotud Estonia uppumisega.

Eesti Päevalehe andmetel oli laeval tol saatuslikul päeval Ida-Viru ärimees Aleksandr Voronin. Teda on seostatud relvade ja nõukogude kosmosetehnoloogia salakaubaveoga. Hiljem kirjutas Õhtuleht, kuidas Estoniale sukeldujad olid saanud ülesandeks, maksku mis maksab otsida üles laevale jäänud Voronini kohver. Kohver leiti Avo Pihti kajutist nr 6230. Voronin suri insuldi tagajärjel 2002. aasta juunikuus.

Estonia huku lõppraporti kohaselt oli toodud uppumise põhjuseks vöörivisiiri murdumine tormisel merel. Pärast uppumist aga liikusid jutud, et Estonia tüürpoordis (parempoolne külg) oli suur lõhe ning visiiri murdumine üksi ei põhjustanud uppumist.

Möödunud aasta sügisel oli eetris Rootsi ajakirjanike dokumentaalfilm, kus oli filmitud 4-meetrise läbimõõduga lõhet. Aja jooksul on laev mere põhjas liikunud ja lõhe on nähtavale tulnud.

Varem Estonia uppumise põhjusi uurinud endine peaprokurör Margus Kurm on arvamusel, et lõhe tekitas Rootsi allveelaev. Allveelaev oli saatnud reisi ajal Estoniat ja sellel olevat lasti. On tõenäoline, et Estonia ja allveelaev sõitsid kõrvuti, mingil põhjusel aga põrkasid nad kokku. Laeva keresse tekkis auk, vesi valgus sisse ja laev uppus.

Kahtlusi on tekitanud see, miks taotles Rootsi valitsus laeva katmist betooniga, kuigi algul sooviti laevakere üles tõsta. Selline betooniga katmine on merenduse ajaloos ennekuulmatu. Kui betoonsarkofaagi mõttest loobuti, kuhjati laeva kere peale tuhandeid tonne liiva ja kruusa.

Estonia külje seest leitud lõhe on tekitanud soovi Estonia hukku uuesti uurima hakata. Praegu ei saa Estoniale sukelduda, kuna riigid on sõlminud hauarahu kokkuleppe. Eraviisiliselt on laeva juures käidud, aga ametliku uurimise algatamiseks tuleb seadust muuta. Eesti, Soome ja Rootsi ametivõimud leppisid eelmise, 2020. aasta detsembris kokku, et hakatakse otsima võimalusi uue uurimise alustamiseks. Eesti peaks otsustama, kas alustada uut uurimist, kuna laev sõitis Eesti lipu all.

Pelastuiko Estonia-laivan kapteeni Avo Piht? “Varmasti pelastui, mutta hänet on jo tapettu”, sanoo toimittaja Andres Raid

Matkustajalaiva Estonian ympärille kietoutuu lukuisia salaliittoteorioita. Yksi kiinnostavimmista on kapteeni Pihtin tarina. On tiistai-ilta, syyskuun 27. päivä vuonna 1994. Matkustajalaiva Estonian toinen kapteeni Avo Piht tulee Tallinnan satamaan ja nousee alukseensa. Hän ei ole tällä kertaa työvuorossa, vaan matkalla Ruotsiin koulutukseen. Estonia lähtee Tallinnan satamasta kello 19.15 säännölliselle vuorolleen kohti Tukholmaa.

//cdn.embedly.com/widgets/platform.js

The post Estonia hukku varjutab jätkuvalt salapära: mis juhtus kapten Pihtiga, kes oli algul pääsenute nimekirjas, aga siis sealt kadus appeared first on eestinen.

Loe otse allikast

Ajalugu
Intervjuu ajaloolasega: kas tõeline Eesti iseseisvuspäev on 21., 23. või 24. veebruar?
Eesti Vabariigi väljakuulutamine 24.II.1918

Aastal 1919 fikseeriti Eesti Vabariigi aastapäevaks 24. veebruar kui aasta varem oli Tallinnas loetud ette „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele” ja võim läks Päästekomitee kätte. Sellele vaatamata on läbi aegade pakutud välja ka teisi daatumeid. Forte uuris Tartu Ülikooli Eesti ajaloo dotsendilt Ago Pajurilt milline siis ikkagi oli tõeline Eesti iseseisvuspäev.

Ago Pajur rõhutab, et toonastes sündmustes mängis suurt rolli juhus.

Miks oli Eesti Vabariik tarvis kõige pealt välja kuulutada Pärnus?

Ega seda polnudki tarvis tingimata Pärnus teha. Pärast seda kui enamlased katkestasid poole pealt Asutava Kogu valimised leiti, et ei jää midagi muud üle, kui tuleb koostada rahvale avalik pöördumine – manifest – ja see kuskil esimeses kohas, kus õnnestub, ja esimesel hetkel kui see võimalik on, see ette lugeda ja sellega Eesti Vabariik välja kuulutada. Enne seda oli Eesti rahvuslaste ringkondades loodetud, et tuleb kokku kogu eesti rahvast esindav Asutav Kogu ja võtab vastu olulise otsuse ning kuulutab Eesti iseseisvaks.

Esimene katse tehti 21. veebruaril 1918, kui Päästekomitee liikmed Konstantin Päts ja Jüri Vilms asusid teele Haapsalu poole, kuna nad teadsid, et eelmisel õhtul oli 1. Eesti polk seal võimu enamlastelt üle võtnud.

Polgu ülem Ernst Põdder oli ise kutsunud eesti poliitikuid Haapsallu, et nad polgu kaitse all kuulutaksid Eesti iseseisvaks enne kui sakslased kohale jõuavad. Paraku olid sakslased kiiremad ja selleks hetkeks, kui tulnuks teele asuda, polnud manifesti lõplik redaktsioon veel valmis. Poolel teel tulid neile vastu Eesti sõdurid ja teatasid, et sakslased on juba Haapsalus. Okupeeritud linna sõita polnud mõtet, sest seal poleks saanud iseseisvat riiki välja kuulutada.

Teine katse tehti järgmisel päeval, 22. veebruaril, kui Päästekomitee täies koosseisus, lisaks Pätsile ja Vilmsile ka Konstantin Konik, üritasid sõita Tartusse, kuid see jäi ära, sest enamlased olid tugevdanud kontrolli kõikidel Tallinnast väljaminevatel maanteedel. Lisaks ei õnnestunud hankida ka sõiduks autot.

Pärast seda tehti veel üks katse. Päästekomitee liikmete nimel ja otsusel saadeti manifestist tehtud ärakirjad maakonnalinnadesse laiali. Ning kui võimalus kusagil tekib, siis manifestitekst ette lugeda ja sellega olekski Eesti Vabariik välja kuulutatud. Kuna Eesti Ajutise Maavalitsuse asjadevalitseja Jaan Soop jõudis ühe ärakirjaga esimesena Pärnusse, kus Eesti sõdurid olid võimu üle võtnud, siis oli võimalik iseseisvusmanifest 23. veebruari õhtul Pärnus esmakordselt ette lugeda.

Kuid see polnud kõik. Pärnus trükitud manifestid saadeti 24. veebruaril Viljandisse, kus see sama päeva pärastlõunal ette loeti. Endine Järvamaa miilitsaülem, kirjanik ja ajakirjanik, Jaan Lintrop jõudis 24. veebruari õhtul Paidesse ja tõi samuti kaasa ühe ärakirja manifestist, mis 25. veebruaril loeti Paide turuväljakul ette.

Eesti Vabariigi väljakuulutamine ja iseseisvusmanifesti ette lugemine sai teoks küllaltki juhuslikes kohtades, kus oli piisavalt ettevõtlikust ning kuhu jõudsid kohale manifesti ärakirjad ja kus võim oli õigeaegselt läinud rahvuslike jõudude kätte.

Kumb teie enda arvates õige Eesti iseseisvuspäev on – kas 23. või 24. veebruar?

Raske öelda, milline on õige päev. Sellised tuntud õigusteadlased, nagu Jüri Uluots, Ants Piip ning Artur Kliimann väitsid, et õige päev on 15. november 1917, kui Maanõukogu kuulutas end Eestis kõrgeimaks võimuks. Ka 23. veebruar tuleb kõne alla, sest sel päeval loeti esimest korda ette iseseisvusmanifest.

On veel üks võimalus: pidada õigeks päevaks hoopis 21. veebruari, sest Pärnu manifestil, mis ette loeti, ära trükiti ja edasi Viljandisse saadeti, oli kõige alumine rida „Tallinnas, 21. veebruaril 1918″.

Ja kui arvestada, et manifesti tekstis on kirjas, et Eesti kuulutatakse „tänasest peale iseseisvaks demokratliseks vabariigiks” ja tänane päev oli manifesti teksti all ära toodud 21. veebruar, siis tekib küsimus, kas oli tarvis oodata kuni see ette loeti ja võib-olla piisas ka sellest 21. veebruarist teksti all.

24. veebruar on aga traditsiooniliselt kujunenud Eesti Vabariigi aastapäevaks ja praegu oleks mõttetu hakata seda muutma.

Kas on võimalik tagantjärele selgeks teha ka seda, kes oli Eesti iseseisvuse välja kuulutamise initsiaatoriks?

Vaevalt küll. Iseenesest võiks minna tagasi nii kaugele kui 25. august 1917, kui peale Riia langemist sakslaste kätte teatas Jaan Tõnisson Maanõukogu koosolekul, et Venemaa on surmani haige ja Eestil tuleks otsida muid tagatisi oma olemasolule. Räägiti Baltoskandia riikide liidust ja muudest võimalustest, mis kõik oleksid tingimata tähendanud, et Eesti tuleb kõige pealt Venemaast lahti ühendada. Ka seda võib vaadelda, kui esimest ideed liikumisel iseseisvuse suunas.

Või Maanõukogu otsust 15. novembril 1917 kui Maanõukogu kuulutas end ainsaks kõrgeima võimu kandjaks Eestis, mis tähendas sisuliselt lahkulöömist Venemaast. Võib-olla oli Uluotsal, Piibul ja Kliimannil õigus kui nad tõlgendasid seda Eesti riikluse loomisena.

Kui 1918. aasta veebruarile lähemale tulla, siis seoses baltisakslaste plaaniga kutsuda Mandri-Eestisse saksa väed ja anda Eesti tuleviku üle otsustamine Saksa keisrile, Eestimaa rüütelkonna peamees Eduard von Dellingshausen võttis ühendust Jaan Raamotiga ja uuris kuidas eestlased sellesse suhtuvad ning taotles eestlaste toetust sellele ideele. Omalt poolt lubas ta seda, et eestlased saavad vähemalt kultuuriautonoomia ja kelleltki ei võeta talusid ära. Ning kui toimubki saksa kolonisatsioon siia, siis vaid vabatahtlikkuse alusel.

Selle ettepaneku arutamiseks kutsuti kokku nn. aastavahetusnõupidamised 31. detsembril 1917 ja 1. jaanuaril 1918. Kogunes 20-30 inimest: esindajad kõikidest erakondadest. Kutsuti isegi enamlasi, kuid nemad ei saatnud oma esindajaid. 1. jaanuari koosoleku otsuses öeldi välja, et lähimal ajal Eesti iseseisvus tuleb tarvilikuks tunnistada. Ehk pidada siis seda kõige otsustavamaks sammuks. Toona loodeti Eesti Asutava Kogu kokkutulekule ja loodeti, et Asutav Kogu kuulutab iseseisvuse välja.

Kui tulla nüüd veel lähemale, siis selle kohta, kes otsustasid, et Eesti iseseisvus tuleb välja kuulutada iseseisvusmanifesti ette lugemise läbi, ei tea me suurt midagi. See oli suurem seltskond, kes käis koos Tallinna Eesti Haritlaste Klubis Estonia teatris. Sealseid koosviibimisi ei protokollitud ja samuti ei tea me ka täpselt, kes seal koos käisid. Nii et sinna paika jäävad ka meie teadmised. Ühte isikut, kes oleks seda teinud välja ei saa tuua, see oli kollektiivne otsus, mis kujunes välja järk-järgult pikema aja vältel vastavalt sellele kuidas arenes poliitiline olukord.

Toona polnud ei raadiot ega televisiooni, rääkimata internetist. Kui palju jõudis see keskmise eestlaseni, et Eesti riik on välja kuulutatud?

See erines piirkonniti. Pärnu ja Viljandi elanikud ning järvalased said kindlasti teada. Pärnus ja Paides trükitud manifestid saadeti üle maakonna laiali. Seal levis see teave kindlasti. Samuti Tallinnas ja Tallinna ümbruses. Paremas seisus olid ka idapoolsed alad: Rakvere ja Narva ning Virumaa. 24. veebruaril oli säilinud telegraafiühendus Tallinna ja Peterburi vahel ning kui Päästekomitee nimetas leitnant Theodor Kääriku Tallinna posti ja telegraafi komissariks, siis Käärik saatis 24. veebruari õhtul Peterburi poole teate, et enamlaste võim on Tallinnas langenud ja Päästekomitee on loomas Ajutist Valitsust. Järgmisel hommikul saatis ta ka teele manifestiteksti ja Päästekomitee päevakäsud. Nii, et Peterburi jõudsid need kindlasti. Veel jõudsid need Helsingisse, sest Tallinna ja Helsingi vahel olnud merealune telegraafikaabel toimis ja oli Theodor Kääriku kui posti ja telegraafi komissari kontrolli all.

Aga kas ja kuivõrd jõudis see Kagu-Eestisse ning Lääne-Eesti saartele, mis oli juba 1917. aasta lõpust sakslaste käes, on selgusetu. Tartu sai väljakuulutamisest kindlasti teada ja Tartumaal levisid ka mingid käsikirjalised ärakirjad manifestist. Kui palju neid oli ja kui laialt need levisid on raske öelda. Kuid tartlased olid iseseisvuse väljakuulutamisest kindlasti teadlikud.

Teave Eesti Vabariigi väljakuulutamisest ei pruukinud igasse valda, igasse külasse ja talusse jõuda siiski varem kui 1918. aasta sügisel. Eriti puudutas see Eesti saari.

Allikas

Eesti, Majandus
Idufirma päästab lambavilla prügimäele sattumisest
90% lambavillast ei leia praegu maailmas kasutust.FOTO: Urmas Luik/Pärnu Postimees

Neljapäeva õhtul selgusid Eesti Startupi auhindade saajad, kes on möödunud aasta maailmamuutvad ja edukamad Eesti iduettevõtted ning idusektori arengusse panustanud tegijad. Lambavillajääkidest pakkematerjali tegev ettevõte Woola pälvis aasta uustulija tiitli, selle asutaja aga stereotüüpide murdja oma.

Setomaalt pärit Anna-Liisa Palatu on iduettevõtte Woola asutaja. Rohetehnoloogia startup Woola tuli turule silmapaistvalt kiiresti ja jõuliselt. Aasta jooksul jõuti tootearendusest investeeringute kaasamiseni ning esimese tuluni välisturgudel ja selega pälvis ta stereotüüpide murdja tiitli.

Ka aasta uustulija on Woola. Eestis visatakse igal aastal ära 153 tonni lambavilla. Sellest looduslikust ressursist, mis muidu satuks prügimäele valmistab Woola keskkonnasõbralikku asendust mullikilele.

2020. aastal avas Woola Paldiskis tehase, kaasas investeeringutena 450 000 eurot, laienes Saksamaale ning pälvis 50 000-eurose peaauhinna Euroopa suurimal säästva tehnoloogia idufirmade konkursil PowerUp!.

Eesti Startupi auhindade saajad kuulutati välja üheksas kategoorias, mis toovad esile erinevaid asutajate rolle ja iduettevõtete olulisemaid mõõdikuid. Võitjad valiti tänavu välja ligi 300 kandidaadi hulgast, keda esitasid kogukonna liikmed ise.

Asutajate Seltsi president Martin Villig sõnas, et kuigi möödunud aasta kevad oli ka idusektori jaoks raske, suutsid Eesti iduettevõtted näidata tugevat kasvu ning iduettevõtete arv jõudis 1000ni, mis näitab ettevõtjate aktiivsust.

Tulemuste hindamisel tuleb arvestada ka iduettevõtte elutsüklit – rahastuseni jõuavad paljud, kuid paljud ka ebaõnnestuvad ning vähesed saavad päris edukaks, kellest omakorda mõned ostetakse ära või nad lähevad börsile. 

«Tulemuste hindamisel tuleb arvestada ka iduettevõtte elutsüklit – rahastuseni jõuavad paljud, kuid paljud ka ebaõnnestuvad ning vähesed saavad päris edukaks, kellest omakorda mõned ostetakse ära või nad lähevad börsile. 2020. aasta oli Eesti idusektori jaoks rekordiline nii 450 miljoni eurose investeeringute kaasamise, olulise käibe kasvu kui ka kaheksa exit’i ehk ettevõtte ostmise tõttu. Eesti idusektoril on ambitsioonikas eesmärk kasvada kümne aastaga veel kümme korda ja jõuda 50 000 kõrge lisandväärtusega töökohani,» ütles Villig.

Startup Estonia juht Eve Peeterson tõi välja, et järgmise arenguetapini jõudmiseks peab idusektor muutuma teaduspõhisemaks. «Hea meel on näha, et tänavusel auhindade jagamisel särasid mitmed tehnoloogilised ja teaduspõhised iduettevõtted. Riigi, idusektori ja Startup Estonia huvi on teaduspõhisuse senisest suurem väärtustamine, sest läbi teaduse kommertsialiseerimise toetamise jõuame järgmisele tasemele sektori arengus ja loome eeldused uute edulugude tekkimiseks,» sõnas Peeterson.

Teised tunnustatud ettevõtted

Aasta välisasutaja on Vishen Lakhiani. Malaisiast pärit Vishen Lakhiani kolis Eestisse 2020. aasta suvel. Tema otsus tuua juba edukas globaalsel tasemel tehnoloogia platvorm Eestisse näitab, et Eestis on atraktiivne ettevõtluskliima ka juba küpsetele startup’idele. Tänavu esmakordselt välja antav Aasta Välisasutaja tiitel juhib tähelepanu välismaiste talentide ja ettevõtjate kaasamise olulisusele Eesti majanduses ja ühiskonnas laiemalt.

Aasta isemajandaja on Mindvalley. Firma on maailma juhtiv haridusplatvorm, mille loojad on veendunud, et kasutades eksponentsiaalset tehnoloogiat (sh AR + AI) saab aastaks 2025 pakkuda inimestele Harvardi lõpetajatega võrreldavaid eeliseid sada korda odavamalt. 2020. aastal kasvatas Mindvalley käivet 30 protsenti ja jõudis kasumisse, kuuludes jätkuvalt täies mahus kahele asutajale.

Aasta investor on Ragnar Sass. LIFT99 ja Pipedrive’i kaasasutaja Ragnar Sass investeeris 2020. aastal 15 ettevõttesse. Tema fookuses on globaalse haardega startupid, kes tegelevad inimkonna tuleviku jaoks oluliste kitsaskohtadega.

Kiireim käibekasvataja on Skeleton Technologies. 2009. aastal asutatud Skeleton Technologies on Euroopa juhtiv superkondensaatorite ehk superakude tootja. 2020. aastal kasvatas ettevõte käivet kolm korda ning kaasas 48 miljoni dollari ulatuses investeeringuid. Investeeringute kogumaht on nüüd 93 miljonit eurot.

Aasta panus on Jõhvi tehnoloogiakool, mis on 2021. aasta sügisel Jõhvis avatav uudne iseõppel põhinev täiskasvanute programmeerimiskool. Asutajate soov on mitmekesistada Eesti haridusmaastikku ning pakkuda kohalikele inimestele ja Ida-Viru regioonile tervikuna uusi arenguvõimalusi. Jõhvi tehnoloogiakool on suurepärane näide era- ja avaliku sektori koostööst, kus riik investeerib 1,6 miljonit eurot ning 25 eratoetajat lisavad omalt poolt 800 tuhat eurot.

Tarkvara kui teenuse kategoorias oli parim Veriff, mis on üks kiiremini kasvavaid Eesti iduettevõtteid. 2020. aastal kasvatas Veriff märkimisväärselt nii oma kliendibaasi kui ka käivet. Viimase rahastusringiga jõuti 23,8 miljoni dollari suuruse koguinvesteeringute mahuni. Covidi kriisi ajal sisenes Veriff sellistesse uutesse tegevusvaldkondadesse, nagu kaugligipääsud, notariaalsed tehingud ja haridus.

Aasta asutaja tiitli said Pipedrive’i asutajad. Pipedrive on üks Eesti suurimaid startup‘e, pakkudes tööd 700 inimesele 10 kontoris üle maailma. Nende kliendihaldusplatvorm on kasutusel 170 riigis. 2020. aastal müüdi Pipedrive 1,5 miljardi dollari eest Vista Equiti partneritele, mis tegi Pipedrive’ist Eesti viienda startup-ükssarviku ning tegemist on Eesti suurima müügitehinguga pärast Skype’i.

Allikas

Nõmme, Tallinna uudised
Tõnis Kõrvits 75: «Armastus tõi mu Nõmmele ja ma olen rahul.»

Autor: Jukko Nooni

Tõnis Kõrvits. (foto: Jukko Nooni)
16. augustil tähistab 75. sünnipäeva muusik, helilooja ja arranžeerija Tõnis Kõrvits. Tema töö ja loominguga on ilmselt kokku puutunud väga suur osa eestlastest kas laulupeol, televisiooni või raadio vahendusel.
Kesklinnast pärit ja Westholmi gümnaasiumi lõpetanud Tõnis Kõrvits on Nõmmel elanud üle 50 aasta. «Armastus tõi mu siia ja ma olen rahul,» lausus ta. Tõnise isa oli helilooja ja muusikateadlane, tema vennad on muusikud, poeg Tõnu on samuti tuntud helilooja.

Kõrvitsa sõnul on Nõmmel loominguliseks tööks inspireeriv keskkond. «Mu töölaua aken on aia poole. Talvel toimetavad seal tihased ja muud linnud ning oravad.»

Pea iga päev võib teda kohata Nõmme turul. «Nõmme turg on lemmikkoht. Kui hommikul tööd teha ja noote kirjutada, siis on turulkäimine mõnus keskpäevane jalutuskäik, heas mõttes kohustus,» rääkis helilooja, kes ostetud toidukraamist pärast ka ise maitsvad road valmistab.

Kuna Kõrvits puutus muusikaga tihedalt kokku juba lapsepõlves, õppis lastemuusikakoolis viiulit, mängis juba noorukina Kustas Kikerpuu bändis, tundub mõneti üllatuslik, et konservatooriumi asemel valis ta esialgu hoopis teise eriala ning on muusikas end täiendanud iseõppimise teel. «Lisaks muusikale huvitusin paljudest muudest asjadest ning seetõttu sattusingi Tartu ülikooli hoopis füüsikat õppima. Kaks aastat õppisin, kuid siis tuli sõjaväekutse ning tuli teha manööver, et saaksin ajateenistuseks väeosa orkestrisse. Saingi. Algul mängisin seal trummi, siis puhkpille,» meenutas ta.

Põhitööks arranžeerimine

Pärast teenistust ta Tartusse enam tagasi ei läinud. «Südametunnistus mind igatahes ei piina, et füüsika seljataha jäi ja end muusikale pühendasin. Hea sõber akadeemik Agu Laisk, kes ise toona altsaksofoni mängis, ütles, et elu raputab kõik mehed omale kohale, ja nii see muusika jäi,» sõnas Kõrvits.

«Pärast sõjaväge kutsus Kustas Kikerpuu mind oma bändi tagasi. See oli sama ansambel, mis sai üldtuntuks saatega «Horoskoop». Samal ajal alustasin tööd Eesti Televisiooni noortesaadete toimetuses, kus üks legendaarsemaid saatesarju oli «Kanal 13»,» meenutas ta.

Pärast televisiooni hakkas Kõrvits raadios kuuldemängudele muusikalisi kujundusi tegema, samal ajal mängides pilli varietees, restoranides, mitmes bändis ja Eesti Raadio estraadiorkestris. «Minu põhiinstrumentideks jäid nii kitarr kui basskitarr, samuti klaver.»

«Minu helilooming saigi alguse televisioonis ja raadios töötades, senimaani olin arranžeerija, kuid siis hakkas tellimusi tulema,» ütles Kõrvits tagasihoidlikult. Ta on kirjutanud muusika näiteks lastelavastusele «Mõmmi aabits», samuti on mitmele põlvkonnale teada-tuntud tema Leopoldi laul 1980. aastate populaarsest lastesaatest «Kõige suurem sõber» või «Õnneseen», mis sai tuntuks nelja-aastase Maarja-Liis Ilusa ja Jaanus Nõgisto esituses.

Tõnis Kõrvits peab oma põhitööks arranžeerimist, mis meeldib talle kõige enam. «Enne uue töö juurde asumist teen endale selgeks tausta. Kui vaja arranžeerida rahvapilliansamblile, siis peab enne uurima rahvamuusikat, sümfoonilise muusika puhul sümfoonilise ja džässi puhul džässmuusika nippe,» selgitas ta.

Umbes 700 lugu

Tõnis Kõrvits on arranžeerinud ja orkestreerinud mitmesugustele koosseisudele alates rahvapilliansamblitest, lõpetades sümfooniaorkestritega – kõigile, kes nende kahe vahele jäävad. ERSO, Tallinna Kammerorkester, rahvusooper Estonia, Vanemuine, Estonian Dream Big Band, kui lugeda üles vaid mõned orkestrid, kes Tõnis Kõrvitsa seadeid või orkestreeringuid esitanud on.

Viimasel laulupeol oli 72 laulust seitse Tõnis Kõrvitsa seatud. «2012. aastal tegi ERSO kaks jõulukontserti minu seatud muusikaga, kaks aastat tagasi esitasid Tallinna Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Belgias ja Hollandis oma jõulukavas samuti minu seatud jõululaule.» Eesti Raadio fonoteegis on umbes 700 lugu, mis on Kõrvitsa seatud või komponeeritud. Selle selgitasid raadiojaamad välja viis aastat tagasi, kui Tõnis Kõrvits tähistas oma 70. sünnipäeva.

Kõrvits on siiani loominguliselt väga viljakas, samuti õpetab ta Otsa koolis rütmimuusika kompositsiooni aluseid. See pole Kõrvitsale esimene kord noori muusikuid juhendada. «Esimest korda kutsus mind aastaid tagasi õpetama Uno Naissoo. Kui hakkad õpetama, siis saad ise ka pooled asjad selgeks, mis seni olid tunnetatavad. Praegu õpetades tunnen umbes samamoodi. Otsa kooli lõpetajad on väga kõrge tasemega, täiesti arvestatavad muusikud. Suu jääb lihtsalt lahti, kuidas noored suudavad muusikaliselt väljendada,» arvab ta.

Tõnis Kõrvitsa 75. sünnipäeva puhul korraldab Puhkpillimuusika Koda 25. septembril kell 19 Estonia kontserdisaalis juubelikontserdi «Õnneseen», kus tuleb esitusele valik autori originaalloomingust ning tema loodud seadetest. Kontserdil esinevad Ivo Linna, Eesti Raadio Laste Laulustuudio laululapsed, Harjumaa Keelpilliorkester, Politsei- ja Piirivalveorkester, Kaitseväe Orkester ja Georg Otsa nim Tallinna Muusikakooli puhkpilliorkester. Dirigendid on Kadri Hunt, Kaie Tanner, Harry Illak, Peeter Saan, Hando Põldmäe, Teet Raik, Ott Kask ja Sirly Illak-Oluvere.

Loe otse allikast

Nõmme, Tallinna uudised
«Roheliste väravate tänav» avab nõmmekate aiad ja kutsub hoovikontsertidele

Autor: Gerli Ramler

“Roheliste väravate tänav” 2018. (foto: Gert Holland)
Juba kümnendat korda aset leidva Nõmme traditsioonilise kogukonnapeo «Roheliste väravate tänava» põhirõhk on avatud aedades toimuvatel kontsertidel, näitustel, kohvikutel ja ekskursioonidel. Samuti on avatud restaureerimistelk, rohevahetus ning tänavalaat. Üritus toimub pühapäeval, 26. mail kella 10–16 Jannseni puiestiku raudteepoolsel küljel.

«Proovisime eelmisel aastal, kuidas inimestele meeldib, kui suure lava asemel jagada esinejad hoovidesse, ning saime ülimalt head tagasisidet nii avatud aedade omanikelt kui ka külastajatelt. Inimesed tõesti naudivad pisema ringi hubaseid koosviibimisi,» ütleb kogukonnapeo idee autor ja eestvedaja Ülle Mitt ühendusest Loov Nõmme.

Sellest inspiratsiooni saades jagati ka tänavu esinejad aedadesse ning avatud hoove on rekordiliselt palju – üle 30. Täpsem kava ilmub ürituse kodulehel ja sotsiaalmeedias ning on saadaval kohapeal infotelgis, mis asub tänavu J. V. Jannseni ja Põllu tänava nurgal.

Põllu 71 suurel terrassil saab keskpäeval kuulata Tallinna Tehnikaülikooli puhkpilliorkestri kontserti ning Hõimu 15 hoovis esineb Sulev Võrno oma autorikavaga. Jannseni 22/Põllu 110 asuva maja ja Jannseni tänava ajalugu tutvustavad käsitöömüügi ja kohviku kõrvale maja ehitanud Rudolf ja Linda Sõrmus ning nende kolm järeltulevat põlvkonda. Ajaloohuvilistel on kindlasti põnev ka näha ülesvõtteid Olevi tänava elust-olust aastatel 1930–1939 – näitus on avatud Olevi tänav 16.

Voolu 23 on avatud Adrenaliini lasteõu, kus tegevust leiab nii pisematele kui ka suurematele, näiteks töötoad, batuudiralli, disko ja jooga. Loomulikult on kohal ka esinejad: lastelaulustuudio Bel Canto ja Nõmme Pärimuskooli juhendaja Marika Moks, Nõmme huvikooli lapsed ning Triibuvurru tantsulapsed. Voolu 17b avatud hoovikohvik ootab jooga- ja pilatesehuvilisi koos treenima. Põllu 71 astub üles tantsustuudio Alhambra.

Lasteala ja restaureerimise päevatelk

«Kõiki esinejaid ja hoove ei jõua üles lugeda, kuid kindlasti on kohal ka noorte naiste koor Kevad ja Von Glehni teatri improtrupp, J. V. Jannseni tänaval on avatud restaureerimise päevatelk ning toimuvad põnevad loengud, näiteks aednik Airi Elb tutvustab söödavaid lilli aias ning bioloog Tõnu Ploompuu räägib Nõmme aedade rohelisest elurikkusest,» tutvustab Mitt.

Hoovid on avatud J. V. Jannseni, Olevi, Hõimu, Põllu, Künni, Voolu, Raudtee, Ränduri, Saha tänava ning Olevi põigu puiestiku lähedusse asuvatel osadel. Olulisel kohal on kogukonnapeol restaureerimine ja taaskasutus, mida veab seltsi asutajaliige Eve Saar koos restaureerimisfirmaga Tuuni Ka. Taastatakse vana mööblit ja kuna juhtumisi on 26. mai tituleeritud vanade akende päevaks, saavad huvilised näpunäiteid ja nii teoorias kui ka praktikas proovida vana akna puhastamist, kittimist ja mitut moodi taaskasutamist.

Lapsed saavad päevast rõõmu tunda lastealal, kus Nõmme kohalik Brontotuba korraldab mänge ja lusti pakub Piduvanker oma tuntud headuses, samuti toimub vinge maakunsti töötuba. Lisaks saavad põnnid oma esimesed kauplemiskogemused lastekirbukal ning lapsevanematel on võimalus nautida unikaalse Fun ja Zen Stuudio metsaaluseid trenne ja töötube. Kohal on turvalist liiklemist ja liiklusohutust propageeriv maanteeamet ning WIMA Estonia tsiklinaised oma heategevusliku Moto-Muttide Puhvetiga, mille kõrval asub mootorrattaparkla.

«Roheliste väravate tänavat» korraldab ühendus Loov Nõmme. Projekti rahastatakse kohaliku omaalgatuse programmist ja Nõmme linnaosa valitsuse abiga.

Loe otse allikast

Nõmme, Tallinna uudised
Nõmme Kevade perepäev Pääsküla kooli hoovis

Autor: Liisa Salak

(foto: Jukko Nooni)
Laupäeval, 25. mail on Nõmme Kevade raames kolm suurt ettevõtmist. Päeva alustab kell 11 Liis Lemsalu trio kontsert Pääsküla raba vaatetornis ja lõpetab kell 18 algav filmiõhtu Vabaduse pargis. Nende kahe ürituse vahele mahub aga Nõmme Kevade perepäev, mis toimub kella 13–17 Pääsküla kooli hoovis.

Pääsküla kooli hoov on jaotatud viieks alaks, kus eri vanuses ja erinevate huvidega osalejad tegevust leiavad. Põnnialal tegeleb lastega Pipi Pikksukk, meisterdatakse õhupalliloomi, joonistatakse ja tehakse näomaalinguid. Noortekeskuste alal pakuvad tegevust nii Pääsküla kui Valdeku noortekeskuse noorsootöötajad. Toimub siidimaali töötuba, kus saab meisterdada omapäraseid kaarte, lisaks on lauamängude turniir ja soovijatele tehakse näomaalinguid. Tervise- ja ohutusalalt leiab politsei- ja piirivalveameti, päästeameti, munitsipaalpolitsei ja «Kiusamisvaba kooli» maskoti Sõber Karu. Liiklus-, tule- ja veeohutuse alaseid teadmisi antakse läbi praktiliste tegevuste, näiteks saab vetelpäästja ametit proovida põnevas virtuaalreaalsusmängus. Spordialal toimub noorte (kuni 26-aastaste) 3×3-tänavakorvpalli turniir, kuhu on vaja eelregistreeruda, mida saab teha Facebooki ürituse «Nõmme Kevade perepäev» all oleval lingil. Lisaks korraldavad noored mitmesuguseid mängulisi sporditegevusi, samuti saab end proovile panna kabemängus. Kultuurialalt leiab Nõmme linnaosa raamatukogud, raamatukogubussi Katariina Jee ning Nõmme huvikooli põnevad töötoad: väiksematele pannakse üles lõbus takistusrada, samuti pakutakse palju loomingulisi tegevusi, alates siidimaalist ja lõpetades söejoonistusega. Kultuurialal sisustavad päeva noorte andekate muusikute ja tantsijate etteasted. Kell 14 algab Pääsküla kooli kevadkontsert.

Tulge pere, sõprade või naabritega, sest tegevust jagub kõigile ning kindlasti on oodata ka üllatusi! Perepäeva korraldab Nõmme Õpilasesinduste Liit ehk NÕEL koostöös Nõmme linnaosa valitsuse, Nõmme vaba aja keskuse, Pääsküla kooli ja Nõmme huvikooliga.

Täpsema info leiab Facebookist ürituse «Nõmme Kevade perepäev» alt või linnaosa infotahvlite plakatitelt. Üritus on kõigile tasuta!

Nõmme Kevade perepäeval toimuvate võistluste auhinnad paneb välja Cityjungle Elamusgolf, tantsustuudio DanceAct, Eesti Vabaõhumuuseum, Estonia SPA, HappyFly batuudikeskus, Kangadžungel, kino Sõprus, Kuulsaal, NUKU teater ja muuseum, TantsuGeen, kirjastus Zeus, kirjastus Avita, Matsimoka ja Must Küüslauk OÜ.

Loe otse allikast

Nõmme, Tallinna uudised
Juubelihõnguline «Roheliste väravate tänav» toimub 26. mail

Autor: Gerli Ramler

Kauplema või kohvikut avama on
oodatud nii suured kui väikesed. (foto: Gert Holland)
Populaarne tänavalaat ja kogukonnapidu «Roheliste väravate tänav» toimub sel aastal pühapäeval, 26. mail kella 10–16 Jannseni puiestiku raudteepoolsel küljel.

Juba kümnendat korda aset leidva ürituse fookuses on seekord restaureerimine ja taaskasutus, samuti avatakse taas kümned kodukohvikud ja -hoovid, toimub tänavalaat ning üles astuvad vinged esinejad. Näiteks toimub Sulev Võrno autorikontsert, saab kuulata Henry Laksi, noorte naiste koori Kevad ja paljusid teisi esinejaid.

Hoovid on avatud J. V. Jannseni, Olevi, Hõimu, Põllu, Künni, Voolu, Raudtee, Ränduri ja Saha tänava ning Olevi põigu puiestiku lähedusse jäävatel osadel. Aedades toimuvad põnevad esinemised, garaažimüügid ning avatud on isetegijate kohvikud ja töötoad.

Üritusele on oodatud kõik huvilised. Seekord on kogukonnapeo fookuses restaureerimine ja taaskasutus, mida veab ühenduse Loov Nõmme asutajaliige Eve Saar koos reustareerimisfirmaga Tuuni Ka. Taastatakse vana mööblit ja kuna juhtumisi on 26. mai tituleeritud vanade akende päevaks, saavad huvilised näpunäiteid, aga ka nii teoorias kui praktikas proovida vana akna puhastamist, kittimist ja mitmel viisil taaskasutamist. Lisaks korraldatakse toredaid taaskasutustöötubasid. Samuti on taas avatud rohevahetus, kus saab osta, müüa ja vahetada huvitavaid taimi.

Kohal on turvalist liiklemist ja liiklusohutust propageeriv maanteeamet ning WIMA Estonia tsiklinaised oma raudsetel hobustel ehk Moto-Muttide Puhvet.

Kauplema või kohvikut avama on oodatud nii suured kui ka väikesed! Selleks tutvu palun kodulehel www.loovnomme.ee kauplemistingimustega ja registreeri oma kauplemissoov.

Avatud hoov registreeri enne 7. maid e-posti aadressil avatudhoovid@loovnomme.ee, sest siis jõuab info meie kaudu suurema hulga inimesteni! Lisainfo ka e-postilt loovnomme@gmail.com.

Tänavalaata «Roheliste väravate tänav» korraldab Ühendus Loov Nõmme. Projekti rahastatakse kohaliku omaalgatuse programmist ja Nõmme linnaosa valitsuse abiga.

Loe otse allikast