Ajalugu
Kartulivabariigist narkovabariigiks. Kuidas jõudsid uimastid Nõukogude Eestisse?

“Kaifi saamiseks tehti igasuguseid hulle asju. Näiteks määriti kingaviksi leivale ja söödi,” meenutab endine miilitsapolkovnik Lembit Allingu. Tema sõnul oli Eesti NSV-s uimastite pruukimine levinud alaealiste, kultuuriinimeste ning kurjategijate ja endiste vangide seas.

Nõukogude transpordimiilitsad 1980ndatel õppusel Tallinnas salakaupa otsimas. Laual vedelevad muu kraami hulgas tabletid, mis nõukogude ajal nii mõnegi arsti ja spordimehe põrandaaluseks miljonäriks tegid.

Eestis leidub neid, kes armastavad ilustada nõukogude aega, mil polevat olnud ei rikkaid, kriminaale ega ka narkomaane. Endine miilitsapolkovnik Lembit Allingu (74) kinnitab, et kõik need negatiivsed nähtused eksisteerisid juba ka Nõukogude Eestis. Lihtsalt nende olemasolu hoiti tavainimese eest kiivalt saladuses. Allingu on üks esimesi Eesti narkopolitseinikke, keda juba ENSV päevil õpetasid Nõukogude-Ameerika koostöö käigus välja USA kolleegid.

Kuidas jõudis narkootikumide tarvitamine Eestisse?

Eestis on narkootikume tarvitatud pikka aega. Talunaised andsid näiteks kunagi lastele, et need paremini magaksid, moonikupraid nätsutada. 20. sajandi alguse Eestis oli neid, kes tarvitasid opiaate ja morfiumi, näiteks oli neid Noor-Eesti kirjanike hulgas.

Kuid laialdaselt levisid narkootikumid Eestis pärast teist maailmasõda nende hulgas, kes sattusid kinnipidamiskohtadesse. Vanglates töötasid sageli valvurid, kes olid toodud Kesk-Aasia vabariikidest ja koos nendega levisid ka narkootikumid. 1970ndatel oli Rummu vanglas selliseid päevi, kui suur osa vange ei suutnud minna tööle, kuna nad olid narkojoobes. Ka vanglaülem ise, kes oli pärit Kesk-Aasiast, tarvitas narkootikume. Eriti moes oli 1970ndatel vanglates etaminaalnaatriumi tarvitamine, mida hüüti „etakaks”. Pakend kümne tabletiga maksis apteegis neli kopikat, aga vanglas maksis see kümme rubla. Tarvitati ka barbituraate, aga vanglatesse toodi ka näiteks morfiumi.

Kes olid need, kes 1970ndatel ja 1980ndatel meil põhiliselt narkootikume tarvitasid?

Eestis oli põhiliselt kolm gruppi, kes tarvitasid narkootikume: alaealised, kultuuriinimesed ja kurjategijad ning need, kes olid vangis istunud. Tean mitut nimekat eesti kunstnikku, kes tarvitasid narkootikume enda jutu järgi selle jaoks, et nende maalid oleksid värviküllased.

Kriminaalidel oli terve võrgustik, mis tegeles narkootikumide vahendamisega ja sealt jõudsid narkootikumid ka noorteni. Üks paberossitäis kanepipuru maksis 50 kopikat. Alguses tarvitasid narkootikume hipid, pärast kadus nende liikumine ära ja tulid asemele need noored, kes Varblase kohviku ees kogunesid.

Vang nõukogude aja lõpus Patarei vanglas. Tätoveeringud kujutasid nõukogude vanglasüsteemis omalaadset “passi”, kuhu oli sisse kantud kurjategija senine elukäik. Võrgus olev ämblik, nagu selle kinnipeetava puusal, tähendas narkomaaniat, kui ämblik liikus tätoveeringul üles, siis polnud vang sellest pahest üle saanud ja kui alla, siis oli see juba selja taha jäetud. Teistest antud tätoveeringutest tähendavad kirikukuplid istutud aastaid või vanglakaristuste arvu, kirikukell õlal tähendab, et ta on oma karistused algusest lõpuni ära istunud ja ristilöödud Jeesus, et tegu on kriminaalse maailma autoriteediga.

Ka moonikupardest tehti süstitavat derivaati, mille oopiumisisaldus oli umbes 30%. Peale selle võis tablette saada Tallinna farmaatsiatehasest, kus toodangu üle erilist arvestust ei peetud.

Kaifi saamiseks tehti igasuguseid hulle asju. Näiteks topiti autode väljalasketorusse kalts ja hingati siis heitgaase sisse. Samuti määriti näiteks kingaviksi leivale ja söödi.

Kui palju võis Eestis narkomaane olla?

Meil olid teadaolevad tarvitajad ja levitajad 1970ndatel-1980ndatel arvel. Lõin ise spetsiaalse kartoteegi ja seal oli umbes 5000 nime. See polnud väga suur arv, näiteks Tadžikistanis oli samal ajal arvel umbes 50 000 narkomaani. 1970ndatel aastatel pidi siseminister Valter Ani pidama EKP keskkomiteele ettekande narkootikumide tarvitamisest Eestis. Valmistasin selleks ette skeemi mõõduga 2×3 meetrit, millele olid kantud teed, kuidas narkootikumid meile satuvad ja kus neid Eestis valmistatakse. Kompartei esimene sekretär Johannes Käbin oli sellest väga erutunud ja kärkis, et „meie kartulivabariik ei tohi muututa narkovabariigiks”.

Kes olid need, kes narkootikumidega kaubitsesid?

Põhiliselt need, kes olid varem vangis istunud. Neid aitasid noored, kes levitajatena teenisid nõnda raha.

Millistest piirkondadest narkootikumid Eestisse jõudsid?

Neid toodi Kesk-Aasia vabariikidest. Näiteks olid varumiskontorid, mis saatsid Eestist loomi mööda Nõukogude Liitu laiali. Seda kasutasid ära kurjategijad, kes reisisid Eestist loomade saatjatena kaasa ja tulid Kesk-Aasiast lennukiga tagasi, kaasas kohvrid narkootikumidega. Mingit erilist kontrolli ei olnud, esimesed narkokoerad ilmusid Tallinnasse 1980. aasta olümpiamängude ajal.
Barbituraate toodi ka Moldaaviast. Afganistani sõja ajal tuli palju narkootikume Tartu lennupolguga, mida juhtis Džohhar Dudajev. Puutusin ka ise kokku sõdurite ja ohvitseridega, kes olid olnud Afganistanis ja kellest said sõjas sõltlased.

Lembit Allingu

Mis oli kõige suurem kogus narkootikume, mille te ära võtsite?

Kõige suurem kogus oli vagunitäis hašišit. Seal oli 20 tonni. See juhtus Nõukogude-Afganistani sõja ajal ning see vagun tuligi kuskilt Afganistani kandist. See pidi tulema Tallinnasse ja siit kaubalaevaga minema edasi Saksamaale. Eestlasest kapten ootas seda vagunit, aga meile tuli info varem ja võtsime vaguni maha enne, kui see Eestisse jõudis.

Kas Eesti ja Soome vahel ka narkootikume liikvel oli?

Põhiline äri oli hormoonpreparaatide müük Soome. Alguses müüsid neid Tallinna kriminaalid Viru hotelli ehitanud soomlaste abiga, aga kui Tallinna ja Helsingi vahel hakkas käima laev Georg Ots, siis hakkasid Soome sportlasi kasvuhormoonidega varustama eestlased. Näiteks varustasid eestlased maadluse maailmameistrit Hannu Lahtineni, kes hiljuti suri. Lisaks Soome raskejõustiklastele müüdi neid preparaate Soome kergejõustiklastele.

See oli väga suur äri! Üks tablett maksis 3-5 Soome marka. Kogused, mis ära võtsime, olid väga suured, seal oli umbes 100 000 tabletti. Arvutage ise, see tegi nii mõnegi Eesti spordiarsti rikkaks… Soome ja Eesti vahel oli kõva salakaubavedu. Sinna veeti lisaks hormoonidele ka vanavara, näiteks ikoone. Vastu saadi valuutat. Need asjad olid kõik omavahel seotud.

Ütlesite, et põhiliselt levisid narkootikumid vanglates. Kes neid sinna toimetasid? Kas valvurid?

Visati lihtsalt üle aia. Vangid ise organiseerisid seda. Sisseviimise võimalusi oli palju. Aga loomulikult oli ka valvureid ja ametnikke, kes narkootikume sisse tõid. Olid ka elukutselised kriminaalid, kes seal kinni istusid, näiteks vennad Bašarad. Nemad tahtsid näiteks vanglasse saada apelsine ja mandariine. Apelsine ning mandariine oli 1970ndatel Eestis praktiliselt võimatu saada. Aga neile toodi vanglasse isegi apelsine ja mandariine. Kurjategijatel oli juba nõukogude ajal Eestis „ühiskassa”, nad hoolitsesid „omade” eest, kes kinni istusid.

See tähendas, et kuritegelikud autoriteedid tegid „tsoonis”, mida ise tahtsid?

Jah, absoluutselt. Seal olid meesterahvad, kes olid neile tüdrukute eest ja kes neid „teenindasid”. Kriminaalsel eliidil olid suured privileegid nii pakkide saamise osas kui ka kokkusaamiste osas. Ja ka vabaduses elasid nad väga laia elu. Igasuguseid asju oli.

Aga kui levinud olid narkootikumid parteijuhtide ja kultuuritegelaste hulgas?

Näiteks ühe EKP osakonnajuhataja poeg oli narkomaan. Narkojoobes olles hoidis ta oma isa tabureti all kinni. Kuid võimutegelased narkootikume eriti ei tarvitanud, nemad tarvitasid ikkagi alkoholi.

Kultuuriinimeste hulgas esines narkomaaniat rohkem. Neid oli näiteks balletitantsijate seas, kes kuulusid seksuaalvähemuse hulka ja armastasid pidusid korraldada. Narkomaane oli ka kunstnike, ülikoolide õppejõudude ja arstide hulgas. Oli igasuguseid inimesi.

Narkomaaniat (nagu ka seksi) Nõukogude Liidus polnud…

Nõukogude Liidu ametliku statistika järgi polnud Nõukogude Liidus kuni perestroikani ehk 1980ndate keskpaigani ei narkootikume ega narkomaane. Loomulikult oli see täielik vale. Kuigi võrreldes joomarlusega, mis Nõukogude Liidus valitses, oli narkomaanide arv väike.

Nõukogude narkomaania ajaloos oli murranguliseks 1951. aasta, kui 25 000-se tiraažiga lasti välja „Meditsiinilise eeterliku õli ja mürgiste taimede entsüklopeediline sõnastik”. Sellest sai kohe pärast ilmumist nii tarvitajate kui ka tootjate aabits. Kogu tiraaž müüdi läbi lühikese ajaga ning tuli teha kordustrükid. Selles raamatus oli näiteks informatsioon, kuidas, millal ja kust korjata tungalteri, mille põhjal sünteesitakse näiteks LSD-d, aga sealt leidis instruktsioone ka teiste joovastavate ühendite loomiseks. Muide, seesama raamat on isegi tänapäeval väga hinnatud ja internetis algavad selle hinnad umbes 50 dollarist.

Põhiliselt üritatigi nõukogude ajal uimasteid valmistada koduste vahenditega, kuid ka nõukogude ravimitööstuse toodang kujutas endast tõelist narkomaani „Klondike’i”. 1950ndatel müüdi käsimüügis näiteks looduslikul oopiumil ja hiljem efedriinil ning kodeiinil põhinevaid maotablette ja mitmesuguseid barbituraate. 1956. aastani võis apteegist osta koguni heroiini. Mingisuguse tuju tõstva segu valmistamine ei olnud NSV Liidus kunagi keeruline.

Kuid veel 1960ndatel oli narkomaane, kes ise ravimite põhjal midagi kokku segasid, väga vähe. Narkomaane huvitasid ikkagi eelkõige „puhtad” ained nagu morfiin, omnopoon, kokaiinitilgad ja muud sarnased retseptiravimid. Nõukogude narkomaanid hankisidki neile vajalikku apteekidest, haiglatest, ladudest ja muudest kohtadest, kus ravimeid hoiti, meditsiinitöötajate abil, kes narkootiliste ravimitega kaubitsesid.

Iseenesest huvitav on lugu, kuidas jõudis NSV Liitu LSD. Selle tõi 1960ndatel Nõukogude Liitu Ameerikas elav tšehhi psühhiaater Stanislav Grof, keda nõukogude kolleegid kutsusid pidama loenguid LSD kasutamisest psühhoteraapias. Toona ei teatud veel, kui ohtliku preparaadiga on tegu ning Grof jättis nõukogude psühhiaatritele kingituseks 300 ampulli LSD-25. Mõne aasta pärast kuulis Grof Nõukogude Liitu külastanud ameerika psühhiaatrilt, et tema sõpradest-psühhiaatritest on saanud juba praktiseerivad zen-budistid, kes kulutavad rohkem aega idamaise filosoofia ja lääne biitnikute loomingu uurimiseks ega tegele oma erialaga. Ameeriklastelt saadud LSD võttis oma arsenali ka KGB, kes kasutas seda ülekuulamistel. Seda salalaborites sünteesitud hallutsinogeeni müüsid „organite” esindajad mustal turul, muuhulgas nõukogude kunstiinimestele.

Lisaks isetegevusele tegutsesid nõukogude narkoturul ka professionaalid. 1964. aastast pärinevas salajases ettekandes kompartei keskkomiteele hoiatas siseministeerium, et Nõukogude Liidu Euroopa-osa on üle ujutamas Kesk-Aasiast pärinev hašiš. Dokumendis on kirjas: „Tarnijad ja spekulandid kasutavad kerget raha taga ajades hašiši transportimisel mitmesuguseid võtteid. Nad panevad selle spetsiaalselt valmistatud topeltpõhjaga kohvritesse, puuviljakonservidesse või moosipurkidesse, topivad kummipallide, arbuuside ning melonite sisse. Sageli saadavad nad ise seda pakki või pagasit.”

Narkomuuladena kasutati Nõukogude Liidus harilikult pikamaa rongide vagunisaatjaid, restoranivagunite töötajaid ja teisi transpordiga seotud inimesi.

Allikas