Silt: Elu

Haridus, Maailm, Välisuudised
Rene Toomse: Taliban ongi praegu Afganistanile parim võimalik lahendus, mingigi perspektiiv sellele õnnetule maale

Ma ei mäleta ta nime. Ta oli tõlk, hariduselt arst, välimuse järgi hinnates hilistes neljakümnendates. Me seisime tolmuse Hesco bastioni barjääri kõrval, mis varjas avalike suhete staabi sissepääsu võimaliku otsetule eest. Mõld ootasime sama ameeriklaste meeskonna väljumist, kellega pidime min ümbruskonna küladesse itarbeid jagama. Sa tunned intelligentse ja elukogenud inimese ära t silmavaate, rahuliku hoiaku ja kõnneeri järgi. Sa tunnetad seda.


Pakkusin talle suitsu. „Mis sa arvad, kuidas meil siin läheb?” küsisin talle tuld andes. Ta vaatas mulle otsa vaid viivu, hinnates tõenäoliselt samavõrd mind, kui mina oli hinnanud teda, ja tõmbas sügava mahvi: „Te ei võida, kui sa seda silmas pead.” Me pilgud kohtusid taas, ja hinnanud minu reaktsiooni või pigem selle puudumist, ta jätkas: „Sõjaga ei muuda midagi, me oleme seda kõike varem näinud. Oleksite pidanud maa üle ujutama televiisoritega, sellest oleks piisanud.” Ta selgitas, et afgaani ei saa jõuga alistada, sa pead teda veenma, tekitama ts ahvatluse par elu vastu, kui tal praegu on. Kuid sa ei saa seda teha otse, vaid valikuvõimaluste kaudu. Kui anda afgaanile võimalus ise kaaluda muid võimalusi elu korraldamiseks, on lootust, et ts tärkab huvi ja idee, kuidas ise muutuda. See on loomulikult pikk protsess, kuid kultuuri ei i kiiresti muuta.

See juhtus 2006. aastal Kandaharis ja ma teadsin sellest hetkest kindlalt, et me ei muuda midagi parks sellel õnnetul ja sõdadest räsitud maal. Me kaotame. Olen ainult pisut üllatunud, et see nii kaua aega võttis.

Väärtuste muutmine surmahirmu abil


Püüdsime jõu ja surmahirmuga panna ühe rahva armastama meie väärtusi, nõudes, et nad hülgaksid enda omad. See on põhimõtteliselt sama, mida Nõukogude Liit püüdis teha meiega. Ka meie ei uskunud lubadusi kuldsest kommunismist, sest „uskmatute” vastu muutsid selle jutu vastuoluliseks. See ei olnud veenev, teod ja sõnad ei ühtinud. Sama tehti afgaanidega. Suvalises kohas läbiotsimine, öised reidid küladesse „terroristide” tabamiseks, koalitsiooni soositud ametnike jõhker , pidev valvelolek ja mure oma pere turvalisuse pärast su „kaitsjate” võimu all – see kõik kasvatas vaikselt, kuid kindlalt Talibani toetust. Mis siis, et ka nd karistasid ja olid tihti julmad – nad olid siiski omad. Me ei näinud seda, mida kohalik nägi, me ei osanud ega tahtnud t soovidega arvestada. Järjepidevalt püüdsime justkui taguda naelu kiviseina, sest meie peamised tööriistad olid vasarad ehk relvad.

Sõja eesmärk on surmahirmu abil veenda vastast alluma oma (poliitilistele) nõudmistele. Ei ole suurt hirmu kui surmahirm, vählt mitte lääne inimese meeles. Lääne kultuuriruumis kasvanuna eeldame, et kõigil on s ühesugused hirmud. Kuid see ei ole nii: on kultuure, kus surm ei ole tingimata lõpp ega hõige hullem, mis juhtuda võib. Kes afgaanide kultuuri tunneb, see teab, et surmast hullem on kaotada väärikus. Kui pidasid kinni suvalise mehe t teel ja sundisid teda oma asju ette näitama, särki üles tõstma ja katsusid ta läbi – kui palju sa ta väärikusest alles jätsid? Arvakem, mis juhtus, kui ta proovis proida või midagi oma õigus kobiseda.

Koheldes inimesi loomadena, saad vastu ka sama suhtumise endasse – just sellega me tegelikult hakkama saimegi. Igaüht kahtlustati terrorismis ja läbi selle suhtumisega me nad nendeks ka muutsime. Taliibid ei ole keegi võõras ja abstraktne, vaid see ongi afgaani rahvas, kelle oleme ise sellele teele sundinud.

Läänelik , naiste (läänelikud) õigused, usu eraldamine riigist – need ei ole nende silmis väärtused, vaid surmapatud, mida armastama ei sunni neid ühegi ähvardusega. Sundides alandad nende väärikust ja kättks selle eest on surm. Siin ei ole neil isegi valikuvõimalust, sest selline on reegel olnud osa ajaloolaste hinnangul juba 2500 aastat. Kuidas sa muudad kiire sõjaga sellist kultuuri? Kas naelu kiviseina lüües?

Televiisorid kui „relvad”

Vana tõlgi mõte oli laiem kui üksnes ilusaid pilte afgaanide koju tuua. Ta mõtles kultuuri muutmist vabatahtliku muutumise võimaldamise kaudu – et kujuneks tõeline vaba tahe, mida ei ole kujundatud surmahirmuga. Irooniline on see, et sama väärtust hindame me ülimaks omas kultuuris, kuid ei oska seda rakendada mujal ja on küsitav, kas enam oma maalgi oskame.

Lääs läks Afganistani 20 aastat tagasi. Vaadates praeguseid kaadreid Talibanist Kabuli tänavatel, näeme, et mehed selle lipu all on keskmiselt 20.–30. eluaastates. Need on meie sõjalise operatsiooni aja lapsed, nende väärtusruum on kujunenud meie „vahikorra” ajal. Selle asemel et pakkuda lastele arengut ja haridust, keskendusime nende kodude ja isade läbiotsimistele, nende väärikuse alandamisele. Mida rääkis turult süüa toomast naasnud isa kodus pojale, olles jälle kolmes kontrollpunktis läbi katsutud? Mida poeg õppis ning milliseks kujunes t hinnang läänlas ja nende kohalikest käsilas?

Andsime raha ide ehitamiseks, kuid ei tugevdanud haridussüsteemi. Ei toonud õpetajaid ega taganud kohalike õpetajate turvalisust. Andsime ametnikele kamaluga raha, millest millegi nähtava tegemiseks jõudis heal juhul 10%. Ma nägin 2006. aastal ainult ühte kuidagi toimivat klassi ning viit tühjaks põletatud ja rüüstatud imaja. Noor, teisest provintsist pärit meesõpetaja tunnistas, et ta ei saa sinna kauks jääda, sest teda on juba lubatud maha lüüa ja mingit kaitset tal ei ole. Kui lahkus see õpetaja, siis täiesti kindlast jätkasid poisid õppimist kohalikus mošees. Mida õpetas neile mulla, keda oli kolmes kontrollpunktis läbi katsutud?

Sõjalises planeerimises on mõiste „põhipingutus”. See tähendab kogu oma väe ja jõu keskendamist just sellesse tegevusse ja punkti, mis peab tagama operatsiooni edu. See peab tagama, et lahing lõpeb võiduga. Ülem peab määrama põhipingutusüksuse, kellel lasub suurim vastutus selle läbimurde saavutamises, ja tagama kõigi teiste üksuste täieliku ja tingimusteta toetuse sellele üksusele. Sama põhimõte kehtib ka ettevõtluses – sa keskendud konkreetsele suunale või tootele, mis on turu vallutaja. Kõrbevad need, kes sellele pihta ei saa ja toodavad midagi, mida nd usuvad, kuid turg mitte.

Afganistanis oleks minu arvates pidanud põhipingutus ol tugev tsiviilmissioon: isüsteemi ja majanduse arendamine ning tagamine. Sõjaväed oleks pidanud neid ainult julgestama, mitte jahtima oma saba ehk „terroriste”, keda iga läbiotsimise ja kontrollpunktis kinnipidamisega juurde toodeti. , elatise teenimise võimalus ja lootust andev tulevik on stabiilsuse alustalad. Nende puudumine viib mässuni. Sellepärast ei saa ka sõjaväed kunagi luua stabiilsust, sest nad ei loo neid pehmeid väärtusi. Küll saaksid nad toetada nende väärtuste loomist.

Kes oleks pidanud Afganistanis kandma põhipingutuse raskust? Suures plaanis oleks seda pidanud teg Euroopa Liit kui just pehmete väärtuste kandja. Fookuses pidanuks ol õpetajad, teadlased ja ettevõtjad, kellele sõjaväed oleksid pidanud üksnes turvalisuse tagama, aga kohalikke ärritamata. Ainult see oleks andnud lootuse, et midagi muutub meie valitud suunas. Just lootuse, mitte garantii. Isegi kui seatud ideaali poleks saavutatud, oleks olukord parem ja leebem, sest midagi ikka külge hakkab. Oleks vählt külvatud seeme parteks võimalusteks. Praegu jätsime maha sama suures kaoses maa, kui see oli alguses, ja Talibanile suur hulga sõjatehnikat, kui nad ka valitsedes oleksid viimase 20 aasta jooksul suutnud ise hankida. Irooniline, kas pole?

Mis saab edasi?

Pakun, et midagi väga pöördelist ei juhtu. Talibani juhtkond, keda arvatakse olevat viis-kuus mõjuvõimsat meest, korrastab ridu ja loob tegelikult toimiva valitsuse. Jah, me ei näe samu vabadusi, mis on läänes, kuid neid vabadusi pole ka meie jaoks vastuvõetavas Saudi Araabias ja lääs eriti ei nurise. Oleks viga hakata neid tõrjuma ja õõnestama, sest tegelikult alternatiivi ei ole. Nad ongi parim võimalik lahendus praeguses olukorras, et anda tagasi mingigi perspektiiv sellele õnnetule maale. Mitte kedagi teist ei paista isegi silmapiiril. Ma ei usu, et nad jätkavad sealt, kus 2001. aastal pooleli jätsid, sest selleks ajaks oli liikumisel hakanud kaduma nende esialgne eesmärk. See oli afgaani rahva vabastamine korrumpeerunud marionettvalitsuse alt, mille oli eelmise sõja lõppedes üles seadnud Nõukogude Liit.

Iga riik peab suutma ennast ise korrastada ja kõige lõpuks on sõnaõigus siiski afgaani rahva enamusel, mitte meil. Soovitaksin neile humanitaarabi korras palju telereid pakkuda.


Afganistanis vahetuvad põlvkonnad kiiresti

47% rahvastikku on alla 15-aastased. Võrdluseks: s on 16%.

27% on 15–29-aastased.

13% on 30–44-aastased.

8% on 45–59-aastased.

5% on vählt 60-aastased. Võrdluseks: s on 27%.

Allikas: Encyclopædia Britannica


Allikas

Teadus, Tervis
INTERVJUU TEADLASEGA | Immunoloog Uku Haljasorg: valitsus jäi piirangutega hiljaks, viimane aeg on inimestega tegelikult rääkida

Uku Haljasorg osaleb teadustöös, mille eesmärgiks on tuvastada, kuidas panna vaktsiinid paremini tööle just vanemate inimeste puhul. Teada on nimelt see, et immuunsüsteemi vananemise käigus toimuvad organismis muudatused, mis ei luba hästi vaktsiinile reageerida ja immuunmälu tekitada.

Loomulikult rääkisime temaga seetõttu eelkõige e ja selle vastu vaktsineerimisega seonduvatel teemadel ning jõudsime lõpuks välja poliitikani ning selleni, mis meil s pandeemia teise laine juhtimisega kapitaalselt valesti läks. Muu hulgas selgus, et palju olulisem müstilise nimega antikehade olemasolust on mälurakkude olemasolu inimese luuüdis ning seegi, et ka vaktsineeritud inimene võib e ninna tõmbamise järel olla mitu päeva nakkav.

Selge on see, et e eest meil kellelgi igavesti põgeneda ei ole võimalik ning küsimus on ainult selles, kas me oleme teda ninna tõmmates kaitstud ehk vaktsineeritud või mitte. Ma uuriks aga hoopis seda, kas organismis tekkiv immuunsus selle e vastu on täpselt ühesugune nii koroonat läbi põdedes kui vaktsineerides?

Vaktsineerimisel tekkiv immuunsus on oluliselt rohkem ette ennustatav. Haigestumise korral ei või me iial ennustada, kas inimene on asümptomaatiline või lõppeb ta teekond intensiivraviosakonnas juhitaval hingamisel. Mida vanem on inimene, seda suurem oht haiglavoodisse jõuda on, aga üldislt on tekkivad sümptomid täiesti ette ennustamatud.

Seetõttu mina väga-väga tugevalt eelistaksin vaktsineerimist.

Aga ikkagi tulemus: kui haigus edukalt läbi põdeda, siis kas tulemus on sama, mis vaktsineerides. Kas mõlemal juhul tekib võrdne vastupanuvõime järgmise nakatumise puhuks?

Teadustööde raames on kõrvutatud vaktsineerituid ja läbipõdenuid ja seal tuleb välja tegelikult see, et vaktsineeritud inimestel on tekkiv antikehade tase veres kõrge ja palju ühtlasem. Kui inimene on haiguse läbipõdenud, siis antikehade hulk võib sõltuda näiteks sellest, kui raskelt haigust läbi põdeda – mida raskem haigus, seda rohkem tekib antikehasid ja seda pikem ning tõhusam on . Osadel asümptomaatilistel inimestel ei tekigi antikehi – see on loterii. Aga tahame me koroonat raskelt läbi põdeda?

Kellel haigestumise tagajärjel juba antikehad olemas on, siis viimased andmed näitavad, et need püsivad suurel osal inimes vähemalt aasta – osadel küll langenud tasemel. Vaktsineeritute puhul on tänaseks tõestatud kaheksa kuud kestvad antikehade olemasolu veeniveres.

Teadlane näitab, milline on antikeha
Teadlane näitab, milline on antikeha
Teadlane näitab, milline on antikeha
KUVATÕMMIS SKYPE’I INTERVJUUST

Teeme palun selle nii palju räägitud antigeeni mõistega asjad selgeks. Legendid räägivad enam-vähem järgimist väärivaid sõnumeid levitavast ja isegi jumalikka DNA-d omavast juudamaa mehest Kristusest ning temale vastanduvast ja kohtagi endale ihaldavast Antikristusest. Bioloogid räägivad aga kehast ja millestki, mis justkui peaks olema keha vastand – antikehast. Mis asi see antikeha on?

Antikehad on valgumolekulid, mida meil ühed immuunrakud – B-rakud – toodavad ainult siis, kui on ära tundnud mingisuguse võõra molekuli, mida su oma kehas ei ole. Antikehasid saab organismis tekitada peaaegu ükskõik millise võõrmolekuli vastu – olgu see e osake või süstiga saadud võõra valgu mingi jupp.

Antikeha on Y-kujuline molekul ja oma haaradega seondub ta mingi kindla molekuli külge. Näiteks kui üks vabalt ringi hulpiv antikeha seondub e ogavalgu külge, siis tema sabaots seondub hoopis ühe teise immuunraku külge ning sealt hakkab arenema immuunvastus. Vabalt leidub antikehasid peamiselt meie veres ja sellele töötavad ka antigeeni kiirid – kui vereproovis on olemas antikehad, siis seonduvad need ribal olevate e osakestega ja toimub värvusreaktsioon.

Kas antikehad tekivad inimese organismis ainult siis, kui ma parasjagu haigust põen või olen värskelt vaktsineeritud? Hiljem neid juurde ei teki ja saame rääkida vaid piiritletud koguse vähenemisest ajas?

Organism ei tooda reeglina mitte midagi, mida tal hetkel vaja ei ole. Antikehad tekivad suures laastus kaks-kolm nädalat peale nakatumist või vaktsineerimist.

Inimesel on teatavasti kaasasündinud ebaspetsiifiline immuunsus – selle nähtusteks on palavik – ja esimese hooga proovib organism kasutada seda. Hiljem hakkavad B-rakud tootma antikehi ja see kestab nii kaua, kuni tsütokiinide ehk suhtlusmolekulide kaudu tuleb teade, et nüüd on kadunud ja hetkel ei ole enam väga palju toota vaja – „võtke rahulikult”. Palavikku ja teisi ebastpetsiifilisi reaktsioone on vaja selleks, et hoida haigustekitaja levik spetsiifilise immuunvastuse tekke ajaks kontrolli all. Läheb aega, et leitaks kehast üles just need B-rakud, kelle antikeha sobib. Ja siis on vaja veel aega selleks, et nad paljuneda saaks.

Selle teate peale surevad väga paljud B-rakud lihtsalt maha, osad rakud aga muutuvad mälurakkudeks ja nemad liiguvad luuüdisse. Kui sama patogeeniga nakkus tuleb uuesti, siis nad ärkavad – plahvatavad ja hakkavad tohututes kogustes uusi antikehi tootma, et võimalikult kiiresti „maha võtta”.

Nii et palju olulisem on tegelikult omada püsivalt mälurakke luuüdis, mitte antikehasid veres?

Jah

Me põeme elu jooksul päris palju haigusi läbi. See tähendab, et meie luuüdi on erinevaid haigusi mäletavaid rakke paksult täis?

Nii on ja arvatakse, et see on ka üks põhjus, miks vanematel inimestel uute haiguste vastu immuunvastust ei teki – luuüdis lihtsalt ei ole füüsiliselt rohkem ruumi, kuhu mälurakke paigutada.

Inimese immuunvastus ele koosneb niisiis mitmest osast, milline neist meie organismis aastatega kindlalt nõrgeneb?

On teada, et uute valgevereliblede ning lümfotsüütide ehk T-rakkude pealetulek ja võimekus vähenevad. Inimese immunreaktsioon tekib lümfisõlmedes ja põs ning selles osalevad väga erinevad rakud – on näiteks dendriitrakud, kes korjavad väljast tulnud vaktsiini antigeeni füüsiliselt üles, näitavad seda teistele immuunrakkudele ja algatavad seeläbi reaktsiooni. Edasi ongi väga oluline, kuidas lümfisõlmedes reageerivad T-rakud, B-rakud ning millist tuge pakuvad neile lümfisõlmede enda struktuursed rakud. Need rakud kogu aeg suhtlevad omavahel ja kui näiteks dendriitrakkude aktiivsus väheneb või neis olevate signaalmolekulide tootmine on alanenud, siis on ka inimese immuunvastus nõrgem.

Lihtne näide: kui ma endale sõrme lõikan, siis võib tekkida põletik – mis asi see põletik seal haava ümber on, kas ka immuunvastuse osa?

Immuunrakud tulevad tõesti kohale ja proovivad ühelt poolt vigastust korda teha ja teiselt poolt takistada sodi ja mustuse jõudmist vereringesse. Päris äge nähtus minu meelest on see, et sõrmejooned täpselt samasugused tagasi kasvatatakse.

COVID-19 juurde tagasi tulles, miks on selle haiguse puhul peamiseks probleemiks ja ka surma põhjustajaks organismi ülereageerimine. Mis seda põhjustab?

Põhjustajaks on tsütokiinid ehk molekulid, millega rakud omavahel suhtlevad – nagu meie helilaineid tekitades. Ja sellist kontrollimatut rakkudevahelist suhtlust nimetatakse tsütokiinide tormiks.

Seotud on selle tormi intensiivsus organismi ja immuunsüsteemi vananemisega. Probleem on selles, et tsütokiinid aktiveerivad tohutu koguse immuunrakke, aga vana organism ei oska pidurit enam peale panna, kuna arvab, et muidu ei saada haigusetekitajaga hakkama See on justkui tulvavesi, mida mingi jõud ei suuda takistada. Nii köetakse, köetakse ja köetakse aktiveerivaid molekule järjest peale.

Kui nüüd inimesed on mälurakud ja antikehad kenasti olemas, siis kaua võtab aega see, et hingamisteedesse sattunud kahjutuks teha ja muuta inimene ka selliseks, et ta teisi enam ei nakkaks?

See on ääretult individuaalne, kelle organismis suudab rakkudele kinnituda ja neisse ka siseneda. Antikehade mõte on see, et nad võtavad e maha enne, kui see rakku siseneb – antikehad rakkudesse iseseisvalt minna ei saa. Kuid ega seotult neelavad õgirakud kogu selle kompleksi alla ja lõhuvad e juppideks. Varem märgitud T-rakkude ülesanne on aga tappa juba nakatunud rake.

Paar-kolm päeva õnnestub el ikka hingamisteedes rahulikult „sitsida”. Sel ajal on ka teoreetiline võimalus, et vaktsineeritud ja haiguse varem korra läbi põdenud inimene võib teisi nakatada.

Ka vaktsineeritutel tasub kindlasti tagasihoidlikult käituda, vaktsiini toime võib piirduda lihtsalt ka sellega, et inimene põeb haigust sümptomiteta.

Kuidas teile immunoloogina tundub, kas ega valmistatakse meid ette millekski veel hullemaks – üha uuteks ja uuteks pandeemiateks?

Seda, mida tulevik toob, ma öelda ei oska. Aga ma tõesti loodan, et praegused tegevusetused ja tehtud asjad valmistavad meid hoopis paremini ette. Inimkonna mälu on hästi lühike – ma loodan, et seda mäletatakse, kui „tuksi” võib olukord minna. Sada aastat tagasi oli s Hispaania gripp ja sellega võitlemise viise täna justkui keegi ei tea ega mäleta – nagu ka kommunismi õudusi ja Edgar Savisaare müstilist võimulpüsimist.

Mis meil s teie arvates valesti on tehtud – miks me oleme s nakatumisnäitajatelt esirinnas? Kas ele meeldib meie juures eriliselt olla või on meil liiga vähe piiranguid?

Piirangud pandi peale liiga hilja. Selleks, et neist tõesti tolku oleks olnud, oleksid nad pidanud peale minema oluliselt varem. Kuigi nakatumus 100 000 elaniku kohta on pikka aega pidevalt tõusnud, on kogu aeg tehtud hoopis pehmendusi – „tõuseb, siis tõuseb…”.

KUVATÕMMIS SKYPE’I INTERVJUUST

Mida minu arvates üldse ei tohiks teha, on piirata inimeste liikumist väljas. See keerab inimeste pead täiesti tuksi!

Kõige olulisem asi, mida valitsus ja teadusnõukogu ei ole suutnud teha, on inimlik selgitus ja lähenemine. Tulevad käsud-keelud. Selle jaoks, et erakordses kriisis inimesteni jõuda, on vaja suhtlemiskanaleid, mis aitaks lahendada väga paljude inimeste isiklikke muresid, vastata kõigile nende küsimustele, anda nõu toimetulekuks ja tülpimuse peast väljasaamiseks.

Inimestel on praegu leviku piiramise huvides äärmiselt oluline olla aus üksteise vastu. Kui tahetakse kellegagi kohtuda, siis tuleks ausalt öelda ja küsida, kas kumbki käib kuskil salapidudel või kohtub mujal paljudega. Me ei tohi varjata, kuidas me ise elame, peame rääkima, kellega me oleme kohtunud ja mis oludes.

Aga kõik märgid näitavad, et vähemalt oludes on koroona puhul tegemist sesoonse ega?

Selles osas arvamused lahknevad. Näiteks i või ka meiega samas kliimavöötmes asuvate piirkondade puhul ei saa väita, et tegemist sesoonse ega.

Allikas

Eesti, Uued uudised
Mart Helme Narvas: “Halli passi omanikud peaks otsustama ära, mis riigi kodanikud nad olla tahavad”

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees Mart Helme andis täna s pressikonverentsi, kus küsiti muu hulgas, kuidas suhtub EK venelas liikmetesse. Mart Helme vastas, et EK-s on kohta kõikidele Eesti kodanikele, kes nõustuvad EK programmiga – see tähendab üldjuhul konservatiivse meelelaadiga inimesi.

„Me ei jaga kodanikke rahvusliku kuuluvuse alusel. Kuna oleme ise rahvuslik erakond, siis oskame hinnata kõigi inimeste loomulikku lojaalsust oma rahvuslikule identiteedile. Ida-Viru on iidne Eesti ala, aga Peipsi ääres on aastasadu elanud vene vähemus, kes on lojaalne Eestile, peab Eestit oma kodumaaks, samas säilitades omaenda kultuurilise identiteedi venelasena,“ lausus Mart Helme.

Sealseid ajakirjanikke huvitas, et miks ei võiks saada kohalike omavalitsuste valimistel osaleda halli passi omanikud, keda on Ida-Virumaal väga palju.

„Meie arvates peaksid halli passi omanikud otsustama ära, mis riigi kodanikud nad olla tahavad,“ vastas Helme. „Need inimesed on siin sündinud ja kasvanud. Nad võiksid olla Eesti kodanikud, mis annab neile valimisõiguse nii kohalikul kui ka parlamendi tasandil.“

Ta lisas, et valitsuses olles ajas EK sellist poliitikat ja tegi selliseid rahaeraldusi, mis laiendas võimalusi keele ja kodakondsuseksamite tegemiseks, samuti suurendati koolitusvõimalusi ja selle rahastust. „Meile on väga oluline, et Eesti oleks riik, kus kõik oskavad eesti keelt ja kõikjal saab rääkida eesti keeles. Eestis on sellest küll 30 aastat räägitud, kuid varasemad valitsused pole selle nimel kuigi palju pingutanud, see on jätnud ka mitte-eestlastele mulje, et keeleoskus polegi väga oluline. Eestis on igal inimesel rohkem võimalusi ja parem äraelamine, kui ta oskab riigikeelt.“

Küsimusele, mis puudutas EK liikmete teravaid või solvavaid väljaütlemisi venelaste aadressil, vastas EK aseesimees, et tihti on ekrevaenulik meedia neid moonutanud – näiteks laiendanud väljaütlemisi pronksiöö rüüstajate kohta tervele venekeelsele elanikkonnale.

„Katsed maalida meie erakonda natslikuks või fašistlikuks on kõige puhtakujulisem laim, tavapärane vasakliberaalide taktika sildistada kõiki, kes ei nõustu nende äärmusliku liberalismiga rassistide või fašistidena. Me oleme rahvuslased, mitte natsid,“ rõhutas Helme, lisades, et me elame veel vabal maal ja igaühel on õigus eneseväljendusele ja iga eraldi liikme seisukoht pole veel erakonna seisukoht, kuid Reformierakonna poolt ettevalmistatav tsensuuriseadus on lubamatu.

Kõne alla tuli ka 9. mai tähistamine. Mart Helme: „Eestlastel ja venelastel on erinev ajalooline mälu. Meie jaoks tähendas Teine sõda iseseisvuse kaotust, kõigepealt nõukogude okupatsiooni, siis saksa okupatsiooni ja siis taas nõukogude okupatsiooni. Nende okupatsioonidega käisid kaasas massi, millest iga eesti pere on puudutatud. Meile ei tähenda 9. mai võitu, vaid kõigi nende ränkade ajaloosündmuste meenutust, selle tõttu me seda ei tähista. Samas saame aru, et venelastel on teine, täiesti erinev arusaam sellest kuupäevast ja sellest sõjast. Mõistame, et vene inimeste jaoks on see tähtpäev, kui mälestatakse oma pereliikmeid. 9. mai on küsimus, milles eestlased ja venelased jäävad eriarvamusele. Aga erinev suhtumine 9. maisse ei tähenda, et meil oleks võimatu omavahel külg-külje kõrval elada.“

Mart Helme rõhutas, et nad ei ole kunagi püüdnud kellegi hääli: „Me otsime mõttekaaslasi, kellega ühiselt poliitikat teha ja tutvustame oma programmi, mis meie arvates tagab Eesti inimestele võimalikult parima elu.“

Ta loetles: „Me arvame, et Eestis ei tohiks lammutada traditsioonilist abielu ja perekonda kui institutsiooni. Me arvame, et homoseksuaale ja teisi seksuaalvähemusi ei pea kohustuslikult imetlema; me arvame, et Eestis tuleb piirata immigratsiooni, et võõrtöölised ei viiks meie palgataset alla; me arvame, et põlevkivi kaevandamine peaks jätkuma, see on meie rahvuslik rikkus. Kaevandamise lõpetamise asemel peaksime mõtlema, kuidas seda rohkem väärindada.

Rääkides eestikeelsest haridusest, ütles Helme, et riigikeelt tuleb osata, aga üleminek peab olema mitte loosungite tasemel, vaid hoolikalt ettevalmistatud, astmeline ja õpilasi, õpetajaid ning vanemaid mitte stressi viiv. „Meie plaan on alustada lasteaias süvendatud eesti keele õpet ning liikuda evolutsiooniliselt edasi koolis, väiksema klassidest vanemateni. Meie mure on näiteks see, et eesti lapsi ei tohi muuta integratsiooni tööriistadeks ohverdades nende emakeelse hariduskeskkonna.“

Ta märkis, et kõlab uskumatult, et 30 aastat pärast taasiseseisvumist, ei suuda Eesti riik pakkuda Ida-Virumaal kõigile soovijatele võimalust õppida eesti keeles ja eesti keelt. „Meid huvitab sisu, tegelik tulemus, mitte loosungid. Ei ole vaja tegevuskavasid, on vaja tegusid.“

Vastates küsimustele tööhõive kohta Ida-Virumaal, rääkis Helme, et tööpuudus on seal juba 16 protsendi ringis, seejuures ei ole lõviosa töötuse kasvu põhjustanud aeg, vaid eelkõige teadmatus põlevkivitööstuses.

Helme: „Meie arvame, et põlevkivi on meie rahvuslik rikkus ja me peaksime jätkama selle kaevandmist. Tõsi, ahju ajamise asemel peaksime liikuma selle väärindamise suunas.“

Rohepöörde kohta ütles, Helme, et ei saa panna senist majandust kinni olukorras, kus see niinimetatud uus majandus kipub jääma põhiliselt mõttetalguteks ja visioonideks, mis toidavad ehk selle koostajaid, aga mitte kohalikke inimesi. Rohepööre on võimalik siis, kui uued tehnoloogiad ja tööstused tõepoolest pakuvad vähemalt sama head või isegi paremat tööd ja palka senise asemel.

„Praegu me näeme ainult plaane sulgeda ja maksta tühiseid toetuseid mõned aastad. Aga mis edasi? Me ei nõustu sellega. Me usume, et põlevkivil, põlevkiviõlil, põlevkivikeemial on tulevikku. Me usume, et Ida-Virumaa on väga suure potentsiaaliga, siin on põllumajandust, andust, ndust, maavarasid, tööstust, keemiatööstust, sadamad, transiit, turism. Seda on rohkem, kui nii mõnelgi teisel Eesti piirkonnal. Miks siis siit inimesed ära tahavad minna? Miks siin on kehvem elustandard? Kas üks osa vastusest ei peitu ehk selles, et siinsed poliitikud ei ole oma tööga hästi hakkama saanud? Me soovime pakkuda valikuvõimalust senistele poliitilistele jõududele!“ rääkis erakonna aseesimees.

Konkreetsete ideedena tõi Mart Helme välja Ida-Virumaal tööstuse ja kauba vabatsoonide loomise, regulaarse laevaühenduse käivitamine Sillamäe – Soome – Rootsi vahel, tuua tagasi plaan rajada lennujaam, vanalinna taastamine, samuti regionaalsed maksusoodustused.

The post Mart Helme Narvas: “Halli passi omanikud peaks otsustama ära, mis riigi kodanikud nad olla tahavad” appeared first on Uued Uudised.

Loe otse allikast

Kirev elu
Ajateenija põgenes Kaug-Idast koju Eestisse. Võeti kinni, viidi tagasi. Põgenes uuesti


TUNNUSTUS: 18. veebruaril 2021 andis Vabariigi President Tanel Kapperile majori auastme.
TUNNUSTUS: 18. veebruaril 2021 andis Vabariigi President Tanel Kapperile majori auastme.
TUNNUSTUS: 18. veebruaril 2021 andis Vabariigi President Tanel Kapperile majori auastme.[/caption]

Jaanipäeval (ikka 1989) kamandati mind koos teiste kutsealustega tervisekontrolli. juba ukse taga ootas. See viis mu otse Ämari lennuväljale, kus mõned kutid juba ees olid. Ämarist sõjaväelennukiga Moskvasse ja reisilennukiga Tšitaasse sõjaväeossa. Tšitaa on Kaug-Idas, teisel pool Baikalit, ast 7000 kilomeetrit. Tokio on Tšitaale tükk maad lähemal kui .

Sõjaväeosa, kuhu mind viidi, kandis numbrit 33003. Ümberringi venelased, ukrainlased, mõni tšetšeen, ülejäänud usbekid. Ühtegi eestlast ma ei kohanud. Eestis käib laulev revolutsioon, võideldakse Eesti vabaduse ees, aga mina kükitan Kaug-Idas!

Tuli pidulik vandeandmise päev. Noorsõdureid hakati kasarmust riviväljakule ajama. Ütlesin, et mina seda vannet ei anna.

Sellest tuli jube skandaal. Eestlastel oli niigi fašisti maine – tahavad Liidust välja astuda! Zampolit (rooduülema asetäitja poliitalal) tuli kättpidi kallale. Läks rüselemiseks. Mind süüdistati, et olen ohvitseri löönud. Pärast klaarime seda asja, öeldi ähvardavalt, seniks jäeti mind kasarmusse. Mingi ukraina kutt vahtis ka seal.

PILT SIBERIST: Selline pilt Tanelist pandi 1990 aasta kevadel Siberist Eestimaal poole teele. See pidi tõestama, et Tanel on elu ja tervise juures. Saatke talle kojusõiduks raha!
PILT SIBERIST: Selline pilt Tanelist pandi 1990 aasta kevadel Siberist Eestimaal poole teele. See pidi tõestama, et Tanel on elu ja tervise juures. Saatke talle kojusõiduks raha!
ERAKOGU
Uksed olid pärani, mingit valvet ei olnud ja me tõmbasime koos ukrainlasega sõjaväeosast minema. Midagi erilist selles polnud. Demblid (vanemad ajateenijad) käisid pidevalt üle aia hüppes.

Esimese öö olime as. Ukraina kutt küsis hommikul murelikult: mis me nüüd teeme? Ma ütlesin: väga lihtne, läheme raudteele, pöörame näo sinnapoole, kuhu päike loojub, ja hoiame läände. Kaug-Idast polegi eriti mujale minna kui läände.

Astusime mööda raudteed, ümberringi taiga. Siis mõtlesin küll korra: kas ma tõesti arvan, et tulen Siberist jala koju!?

10–15 kilomeetrit olime astunud, kui nägime aservas muld­onni, mis oli pooleldi maa all. Onnis oli buržuika, magamislavats, laud, paar tooli. Kapis kuivikud, suhkur ja pekk. Selle öö magasime onnis. 10–15 kilomeetri pärast avastasime – järgmine onn! Need olid raudteelaste onnid. Nendele mõeldud, kes käivad mööda raudteed ja kolks-kolks-kolks vastu liipreid kolgivad, et kas raudtee on korras.

Kui mõni kaubarong võttis kurvis hoogu maha, hüppasime rongi peale ja saime sellega edasi. Sadakond kilomeetrit Tšitaast (kohas, mille nimi on Mogzon) avastas meid raudteevalve – see ohtlik üksus koosnes pensionäridest, kellele oli antud nagaanid ja vintpüssid. Saime kõvasti joosta.

Kümmekonna päeva pärast olime Irkutskis, kus sõjaväepatrull meid varsti ka kinni nabis. Mis ukrainlasest sai, ma ei tea, aga mulle saadeti Tšitaa komandantuurist ohvitser järele, mingi vanemleitnant. Uuesti rongi peale ja tagasisõit! Ohvitser võttis restoranvagunis mõnusasti viina. Kui jaam lähenes, otsis mu üles ja valvas, et ma jooksu ei paneks. Mingil hetkel õnnestus mul WCsse minna ja kui rong hoogu maha võttis – juba peaaegu Tšitaas – hüppasin rongist välja.

Uuesti hakkasin sama teed pidi läände liikuma. Jälle nagu enne, rongiga ja jala.

Kuskil Hiloki ja Irkutski vahel varastasin akülast saduldatud hobuse. Kooliajal olin Niitväljal ratsutamas käinud, sellest oli kasu! Aga õhtul tuli hirm naha vahele – kurat teab, mis Siberis hobusevargaga tehakse. Lasksin hobuse karjamaale ja sõitsin rongiga edasi.

Jõudsin Sljudankasse. See on Baikali järve lõunatipus asuv sõlmjaam.

Kõndisin ringi, otsisin, kust süüa saaks. Järsku vaatan – ühe vaguni peale on kirjutatud „Depoo Valga“. Uskumatu! Valga mehed! Nad võtsid mu rongi peale, ütlesid, et Tšeljabinskisse saab, sealt keeravad nad lõunasse ja lähevad ära kurat teab kuhu.

No mida paremat sa võid tahta! Tšeljabinsk on ju Uuralites, poolel teel koju! Valga mehed andsid mulle süüa-juua, Tšeljabinskis sebisid mu Riia rongi peale, kus töötasid vagunisaatjatena Läti üliõpilased – suvemalev või midagi sellist. Need võtsid mu enda juurde, andsid mulle õlise jaki, et sõjaväevorm välja ei paistaks, ja Riias panid bussi peale, millega sõitsin Pärnusse. Olingi Eestis tagasi.

Pool aastat elasin sõprade juures Pärnumaa atalus. Olin tagaotsitav. Sugulased-tuttavad teadsid, kus ma olen, kõik hoidsid suu kinni.

17. jaanuaril 1990 lõin ennast üles (pikk must mantel, viigipüksid ja valge särk, juuksed õlgadeni) ja sõitsin asse õdesid vaatama, läksin 21. keski, kus nad õppisid. Ma ise õppisin ka kunagi selles is. Ja kui imajast välja tulin, võttis miilits mind ukse juures kinni. Mind oli näinud kolm õpetajat. Üks neist oli hingelt padupunane. Ja ma olin talle kunagi halvasti öelnud ka. Eks mu keel on mu vaenlane, nagu ütlesid vanad roomlased.

Miilits viis mu Lubja tänavale, kus uurijad soovitasid, et ma mingi varguse omaks võtaksin – siis istuksin rahulikult Eestis. Saatsin nad pikalt.
Edasi viidi mind a garnisoni arestimajja. Praegu on seal kinoarhiiv. Pandi üksikkongi. Arestimajas nägin ma viis minutit oma isa, kes mulle suitsu ja süüa tõi. Ka sealne advokaat soovitas: võta mingi kuritegu omaks, siis istud Eestis! Ma saatsin ta pikalt.

Kavandasin põgenemist – et kui pannakse koridori pesema, jooksen ära. Aga juba saadeti mind Patareisse. See oli kole koht. Seal tuli kakelda, et ennast maksma panna, ja seda ma parema meelega ei meenutaks.

Järgmisel hommikul pandi vanglahoovis auto peale, viidi Balti jaama, seal löödi tapivagunisse, mis meenutas veneaegset platskaardivagunit, aga selle vahega, et vangikambritel polnud aknaid, oli võrest sein ja kuus puust nari pluss üks lisaklapp, nii et seitse inimest sai magada.

WCsse viidi üks-kaks korda päevas. Uks jäeti ja valvur jälgis, mida sa seal teed. Hommikul anti kätte päevatoit, veerand pätsi vormileiba, heeringas ja tükk suhkrut. Selle järgi oli hea päevi lugeda – mitu heeringat oled ära söönud, nii palju päevi oled olnud teel.

Sihtpunkt oli Tšitaa, sõjaväeosa number 33003. Aga teel sinna istusin viies vanglas. Esimene peatuskoht oli Krestõ vangla Leningradis. See oli neist viiest kõige luksuslikum – seal oli peldikus pott. Teistes oli auk nurgas, mille ette oli riputatud voodilina. Legend rääkis, et lennukikonstruktor Tupolev oli istunud Krestõ vanglas. Ja kui välja sai, organiseerinud sinna WC-potid – et kui järgmine kord istuma pannakse, on mugavam.

Leningradis löödi rongi peale ja sõitsime Sverdlovskisse (praegu Jekaterinburg). Sverdlovskist sõitsime Krasnojarskisse. Seal aeti meid rongist välja, kästi külma lume sees kükitada. Siis kamandati rivisse ja kolonn hakkas vangla poole astuma. Öeldi, et samm paremale või vasakule võrdub põgenemiskatsega ja koerad lastakse käiku hoiatamata.

Olin nendes vanglates ühes kambris kolme vargapoisiga, kes ühest vanglast teise liikusid ja kes mind kõvasti harida ja õpetada jõudsid.

Kuidas plekitükkidest ja juhtme panna kokku nn traktorid, mis lambipesaga ühendades aks aeti ja millega sai vett keeta.

Kuidas suitsufiltri ja leivast teha nuga. Kui vanglaleiba tükk aega mudida ja õigel temperatuuril kuivatada, saab sellest käepideme teha. Kui hulk suitsufiltreid põlema panna ja selle sulanud känkra peale tikutoosi väävliga vajutada, tekib sile kivistunud pind. Seda vastu betoonpõrandat teritades tekibki nuga.

Kui tahad suus head toidu maitset, raputa leivale sigaretituhka. Kummalisel kombel annab sigaretituhk leivale keedetud muna maitse.

Krasnojarski vanglast sõitsime Irkutski vanglasse.

Irkutski vanglast sõitsime Tšitaa vanglasse. Seal istus vargapoiste ja muude pättide hulgas kohalik ärikas Sergei Listjev, hüüdnimega Lissa. Tema süü oli selles, et ta oli hiinlastega salamahti äri teinud. Ta oli sillas, kui eestlast nägi. Ärikas Sergeiga sain ma suureks sõbraks.

Ühel päeval viidi mind vangla värava juurde, seal pandi auto peale ja sõideti sõjaväeprokuratuuri, kus mind kuulas üle leitnant Alijev, kasahh. Ta pilk oli tühi nagu stepp.

Ma olin oma kambrikaaslastelt kõvasti õpetust saanud, teadsin, kuidas käituda. Uurija Alijevi kabinetis teatasin kõigepealt, et vene keeles oskan ma viit sõna: strastvuite, pazalusta, tšai, sigaretõ, advokat. Ja sedagi rämeda baltikumi aktsendiga.

Alijev räägib minuga kümme minutit. Ma saan kõigest aru, aga vastan nagu aparaat: strastvuite, pažalusta, tšai, sigaretõ i advokat.

Kolmandal kokkusaamisel ütles kasahh Alijev: tegelikult sa oskad vene keelt!

Ma ütlesin, et muidugi oskan. Kuidas te varem selle peale ei tulnud?

Õppisin a mereis, kus pool õppetööst on vene keeles! Olen sõitnud vene uurimislaevadega ja laevadega. Kuidas ma saan mitte osata vene keelt! Oskan ikka!

„No miks sa siis ära jooksid?“ küsis uurija Alijev. Ma ütlesin, et hädasti oli vaja minna vanaisale-vanaemale appi kartuleid võtma.

Ära mängi lolli! ütles kasahh Alijev.

Selle peale ma ütlesin: hea küll, tegelikult oli mul rahvarindelt salajane ülesanne.
SEIKLUSI KUI PALJU: Kui oleks aega, kirjutaks raamatu.
SEIKLUSI KUI PALJU: Kui oleks aega, kirjutaks raamatu.
SEIKLUSI KUI PALJU: Kui oleks aega, kirjutaks raamatu.
FOTO: VALLO KRUUSER

Kui kasahh Alijev kuulis sõna narodnõi front, läksid tal silmad põlema. Ta nägi juba vaimusilmas ordenit oma revääril, sest on tabanud ohtliku spiooni.

Ma ütlesin, et mu ülesanne oli lugeda üles kõik väeosa nr 33003 supilusikad ja sellest isiklikult Edgar Savisaarele ette kanda.

Hord ajateenijaid kamandati tuppa, sain kõva koslepi ja mind visati kartsa. Kartser oli pisike. Üleval kõrgel väike trellitatud aken, nurgas vettinud madrats. Üle päeva toodi leiba ja vett. Neli päeva olin kartsas, siis viidi üldkambrisse tagasi, kus mind juubeldamisega vastu võeti, sest uurija mõnitamise eest kartsas istuda oli suur asi.

Ükspäev hõikas vangivalvur: Kapper asjadega!

Selge. Mind saadetakse kuskile edasi. Ärikas Listjev kirjutas kähku kirjakese, keeras selle pisikeseks rulliks (maljava) ja ütles, et kui õnnestub linna peale saada, andku ma see ta sõpradele edasi. Selge, kui õnnestub, annan edasi.

Kasahh Alijev vedas mu sõjaväeprokuratuuri ja räuskas, et Kapper tuleb dispatti saata. (Dispatt e distsiplinaarpataljon oli eriti range režiimiga koht, kuhu saadeti sõduri vangid, kes olid vangla üle astunud.)

Alijev läks prokuröri, vana venelasest polkovniku kabinetti. Mina istusin ukse taga. Läbi ukse oli kuulda, kuidas prokurör Alijevit roppude sõnadega sõimas. Alijev, sa vana idioot, kuidas sa aru ei saa – dispatti saab saata ainult sõjaväelasi. Kapper ei ole sõjaväelane, ta pole vannet andnud, teda ei saa tribunali alla saata. Kapperit saab karistada ainult sõjaväeteenistusest keeldumise eest. Tema üle saab kohut mõista ainult as, kus ta sõjaväkke kutsuti. Arva ära, Alijev, sa vana idioot, mitu minutit ta seal fašistide juures kohtu all on! Hea, kui ta tingimisi saab. Ei! Kapper tuleb sundida vannet andma!

Ootasin sõjaväeprokuratuuri kongis, kuni paberid valmis vorbiti. Mind saadeti tagasi sõjaväeossa ning algas operatsioon „Kapper ja vanne“.

Nii kaua pidin olema valve all, kuni toimub vandeandmise pidulik tseremoonia.

KAUGEL BAIKALI TAGA: Siit veel ida poole jääb Tšitaa.
KAUGEL BAIKALI TAGA: Siit veel ida poole jääb Tšitaa.
VALLO KRUUSER
Sõjaväeosas number 33003 käis elu vanaviisi. Mingit valvet seal õieti ei olnud. Väeosa peale oli üksainuke korrapidajaohvitser. Pooled ohvitserid olid purjus. Leitnant ­Kušilevski, minu rooduülem, oli kogu pundist kõige intelligentsem. Tal oli sinel keha järgi õmmeldud, ta kandis valget salli ja pidas toreda kõne usbekile, kes minuga koos vahi all oli.

See kõlas umbes nii: vaata, usbekk! See siin on Kapper Baltikumist. Seal Baltikumis on kõik sellised. Suure sõja ajal olid nad vastaste poolel, pärast sõda olid nad avennad ja lasksid püssidest meie sõdurite pihta. Ega Kapper ei muutu! Kui ta siit ükskord koju saab, on ta samasugune edasi.

Aga neil kuraditel seal on kultuur! Aga sina, usbekk! Sind püüti mägedes silmusega kinni, toodi siia. Siin nägid sa esimest korda külmkappi, televiisorit ja dušši! Mis sul viga on, et sulle Nõukogude armees ei meeldi!

Mul oli tükk tegemist, et tõsist nägu säilitada.

Kuidas nad seal sõjaväeosas number 33003 ka ei püüdnud, konsiiliumit nad kokku ei saanud, et ma vannet võiksin anda. Neil oli vist kama ka.

Mina sattusin jutule Eestist pärit ajateenijaga, vanakesega, kes ootas juba kojusaamist. Ta nimi oli Kalmer ja kui ma ei eksi, oli ta Lõuna-Eestist. Ta näitas mulle aiaauku, mille kaudu ta linna peal käis.

Ühel ilusal päeval ma kasutasin seda auku. Ja lasksin teist korda rõõmsalt sõjaväest varvast.

Esimene asi, mis ma tegin – läksin ärikas Sergei Listjevi tuttavatele maljavat ära viima. Kiri võeti vastu, mind kutsuti kaasa. Aga ootamatult pandi mind keldrisse luku taha. Mis siis nüüd! Mis jamasse ma nüüd sattunud olen!? Aga ei midagi hullu – päevakese istusin, tulid mingid vennad, võtsid mu auto peale ja sõitsime ühe vanapapi juurde, kes elas Tšitaa lähedal külas. Ta nimi oli Aleksandr Aleksandrovitš, keegi ärikas Sergei sõpradest oli tema sugulane.

Papi oli asjaga kursis – kuidas ma sõjaväest ära jooksin, kuidas mind tagasi toodi, kuidas ma jälle ära jooksin. Laual oli viin, kartulid ja pekk. Rääkisime juttu. Aleksandr Aleksandrovitš oli ise ka sõjaväelane olnud, võitles jaapanlaste vastu. Pärast saadeti karistuseks Siberisse, sest käis valgekaartlaste järeltulijaga liiga tihedasti läbi. Ja keegi kandis ette.

Arutasime, kuidas ma koju tagasi saaks, ja jäi nii, et ma kirjutan Pärnusse sõpradele kirja: saatke Sergei Listjevi sõpradele rahakaardiga raha, et ma saaks osta riideid ja kojusõidupileti. Kirjutasin. Tüübid tegid must kena pildi, kus ma istun nende Žiguli 2108 roolis. Panid mu kirja ümbrikku, foto ka juurde ja kiri läks Pärnu poole teele.

Vahepeal sai talvest kevad, ma aitasin papit kevadistes aiatöödes, esimest korda elus panin labidaga kartuleid maha – kaevad augu, paned kartuli sisse, kaevad järgmise augu, paned järgmise kartuli sisse.

Naabruses elas burjaaditüdruk, tema juures käisime saunas. Ükskord nägin ma teda vangivalvurivormis ja ehmatasin hirmsasti ära. Aga tema naeris, et ära muretse. Ta õppis Tšitaa üliis juurat ja vahetevahel käis vanglas tööl. Kohalik ärimees Sergei Listjev oli talle teatanud: see estonets on kuradima kõva vend, teda tuleb aidata!

Siis tuli raha, mulle muretseti kingad ja korralikud riided – Wrangleri silt peal, aga tegelikult järeletehtud vuhvel. Patakas raha jäi üle ka, ostsin kupeepileti Moskvasse. Rongi peale läksin Tšitaast järgmises jaamas. Kui keegi küsis, kust ma tulen, siis rääkisin, et olen a merei kursant, käisin Vladivostokis praktikal ja nüüd sõidan koju. See töötas. Moskvasse sõitsin nagu valge inimene, kahtlusi kellelgi ei tekkinud.

Moskvas pidin mõtlema, missuguse kangi all ma öö mööda saadan.

Vaksali ees nägin busse seismas, suured kirjad peal – tuur mööda öist Moskvat – üks rubla. Maksin rubla ja sõitsin mööda Moskvat. Kirikud, paleed, särgid-värgid, kõik nägin ära, mis Moskvas vaadata on. Teise tiiru tegin veel, siis lasin juba silma looja.

Hommikul võtsin pileti a rongile, aga s tulin maha. st sõitsin bussiga Pärnusse, sealt marssisin sõprade juurde ja olingi jälle Siberist tagasi, omade juures Eestis.

Oli 1990. aasta suve teine pool, Eestis hakati moodustama piirivalvet. Rääkisin oma loo piirivalvejuhtidele Andrus Öövelile ja Aare Evisalule ära ja mind võeti Eesti vabariigi piirivalvesse.

Lasksin endast pildi teha, piirivalvuri sinine vorm seljas, ja saatsin selle major Bogunile, kes oli väeosa number 33003 staabiülem.

Kirjutasin major Bogunile, et ärge mind seal Baikali taga enam otsige. Olen kenasti kodumaal ja teenin Eestit.

Augustiputši ajal 1991, kui vene tankid a sõitsid, olin rühmaülem. Mu rühm pandi kaitsma raadiomaja viiendat korrust.

Meil olid raketipüstolid ja kumminuiad ja me olime valmis vaenlasele vastu astuma, kui see raadiomaja ründab. Olime 20–21 aastat vanad.

Tanel Kapper on osalenud välismissioonidel

Estpla 1 ja 2 Horvaatias 1995
Estpla 3 Bosnias 1995
Baltconi koosseisus veel kord Bosnias 1999
Kaks korda Afganistanis, 2008–2009
Praegu on ta Põhja maaringkonna staabi operatiivjaoskonna ülem
Aga päris noorelt, 10aastase poisina mängis ta „Nukitsamehe“ filmis Jukut

Allikas

Eestinen, Majandus, Uudised, Välisuudised
Estonia hukku varjutab jätkuvalt salapära: mis juhtus kapten Pihtiga, kes oli algul pääsenute nimekirjas, aga siis sealt kadus

Kapten Avo Piht astus 27. septembril 1994. aastal laevale Estonia, aga mitte seoses tööga, vaid reisijana. Ta oli teel Rootsi itusele.

Estonia võttis Tallinna sadamast suuna Stockholmi poole kell 19.15 õhtul. Laeval oli 989 inimest, kellest 802 olid reisijad. Ilmateade oli andnud tormihoiatuse, vahendab Yle.

Pärast südaööd tuul paisus. Kell 1.15 eraldus Estonia vöörivisiir, autotekile valgus vett ja laev kaldus kreeni. Laeva valjuhäälditest anti eesti keeles teada: „Häire, häire, laeval on häire”. Puhkes paanika. Reisijad ronisid treppidest ülespoole, aga osa jäid kajutitesse lõksu. Kapten Piht jagas üleval teki peal inimestele päästeveste.

Kell 1.22 saatis Estonia välja hädakutsungi Mayday. Viimased sõnad, mis laevalt eetrisse anti olid keeles: ”Todella pahalta, todella pahalta näyttää nyt tässä kyllä.” (tõlkes: Väga halb, asi on tõesti väga halb siin.)

Pärast seda ühendus laevaga katkes. Laeva mootorid seiskusid ja laev hakkas triivima. Estonia uppus kiiresti ahtriosa ees Utö saarest 48 kilomeetrit kagu pool. Laev kadus radarite ekraanidelt kell 1.50. Vee temperatuur oli 13 kraadi ja lained olid kohati 6 meetri kõrgused.

Hommikul olid Tallinna reisisadama ees lipud pooles vardas. Kohale saabusid laeva töötajate ja reisijate lähedased. Neid ühendas kurbus ja teadmatus. Ametnik tuli ja riputas üles esimese laevalt pääsenute nimekirja. Terminaalis tärkas hetkeks lootusesäde. Nimekiri oli väga lühike. Päästetute hulgas oli kapten Avo Piht.

Kapten Avo Pihti naine Sirje Piht kuulis hommikul st, et tema mees on pääsenud. Saksamaalt Rostocki sadamast tuli telefonikõne, mis muutis lõpuni Sirje Pihti elu. Helistajaks oli Pihtide peretuttav, kapten Erich Moik, kes ütles, et Sirje mees on elus. Moik oli Saksamaal võtmas vastu uut laeva. Ta oli näinud uudistest, kuidas Sirje mees kõndis kiirabiautost haiglasse, tekk õlgadel.

Sirje Piht ei suutnud seda telefonikõnet kunagi unustada. Ta üritas aastaid välja selgitada, mis tema mehest sai ja miks tema pääsemine tuli salastada.

Aastal 2003 kirjutas Sirje Piht koos ajakirjanik Imre Kaasiga oma kogemuste põhjal raamatu „Raske tee tõeni”. Sirje Piht suri ajukasvaja tagajärjel 2006. aastal.

Kapten Erich Moik on samuti surnud, aga kapten Jüri Lember kinnitab Sirje Pihti sõnu. Lember oli Estonia õnnetuspäeval samuti Rostockis. Lisaks Moikile tundsid Pihti telekaadritest ära laeva arst ja kaupluse juhataja. Kõik on siiani veendunud, et Piht pääses.

Veel õnnetuspäeva õhtul teatas Televisioon uudistesaates, et kapten Piht pääses. Lemberi sõnul kinnitab see, et Piht pääses. Kirja pandi vaid nende isikute nimed, kes ise oma nime ja sünniaasta ütlesid.

Mitmete allikate väitel toodi Piht esimeste seas kopteriga Utö saarele ja viidi sealt edasi Turu haiglasse. Praegu pensionil Soome Yle ajakirjanik Pirjo Peltoniemi ütles, et talle anti ülesandeks Piht haiglas üles otsida, kuna liikusid jutud, et ta on haiglas. Aga midagi tuli vahele ja ta ei jõudnud seda teha.

Ajakirjanik küsis Lääne-Soome piirivalvelt, kas neil on Estonialt pääsenute nimekiri. Ajakirjanikule anti nimekiri, aga sel Pihti nime enam polnud. Turu haigla info kohaselt polnud haiglal pääsenute nimekirja.

Tuntud ajakirjanik Andres Raid arvab, et nimekirju on hiljem muudetud ja Piht arvatavalt juba tapetud. Piht oli teadnud midagi sellist, mis ei kannatanud päevavalgust. Estoniale oli vahetult enne väljumist viidud kaks autokoormat, mille laadimist valvasid sõjaväelased.

tolli juht oli 1990ndate algul Igor Kristapovitš, kes lasti oma koduhoovis maha vaid mõni nädal peale Estonia uppumist. Kuritegu on siiani avastamata.

Riigikogu kinnitas 2006. aastal, et Estoniat kasutati nõukogude sõjatehnika vedamiseks st Rootsi. Samas märgiti aruandes, et see kaubavedu polnud seotud Estonia uppumisega.

Päevalehe andmetel oli laeval tol saatuslikul päeval Ida-Viru ärimees Aleksandr Voronin. Teda on seostatud relvade ja nõukogude kosmosetehnoloogia salakaubaveoga. Hiljem kirjutas Õhtuleht, kuidas Estoniale sukeldujad olid saanud ülesandeks, maksku mis maksab otsida üles laevale jäänud Voronini kohver. Kohver leiti Avo Pihti kajutist nr 6230. Voronin suri insuldi tagajärjel 2002. aasta juunikuus.

Estonia huku lõppraporti kohaselt oli toodud uppumise põhjuseks vöörivisiiri murdumine tormisel merel. Pärast uppumist aga liikusid jutud, et Estonia tüürpoordis (parempoolne külg) oli suur lõhe ning visiiri murdumine üksi ei põhjustanud uppumist.

Möödunud aasta sügisel oli eetris Rootsi ajakirjanike dokumentaalfilm, kus oli filmitud 4-meetrise läbimõõduga lõhet. Aja jooksul on laev mere põhjas liikunud ja lõhe on nähtavale tulnud.

Varem Estonia uppumise põhjusi uurinud endine peaprokurör Margus Kurm on arvamusel, et lõhe tekitas Rootsi allveelaev. Allveelaev oli saatnud reisi ajal Estoniat ja sellel olevat lasti. On tõenäoline, et Estonia ja allveelaev sõitsid kõrvuti, mingil põhjusel aga põrkasid nad kokku. Laeva keresse tekkis auk, vesi valgus sisse ja laev uppus.

Kahtlusi on tekitanud see, miks taotles Rootsi laeva katmist betooniga, kuigi algul sooviti laevakere üles tõsta. Selline betooniga katmine on merenduse ajaloos ennekuulmatu. Kui betoonsarkofaagi mõttest loobuti, kuhjati laeva kere peale tuhandeid tonne liiva ja kruusa.

Estonia külje seest leitud lõhe on tekitanud soovi Estonia hukku uuesti uurima hakata. Praegu ei saa Estoniale sukelduda, kuna riigid on sõlminud hauarahu kokkuleppe. Eraviisiliselt on laeva juures käidud, aga ametliku uurimise algatamiseks tuleb t muuta. , Soome ja Rootsi ametivõimud leppisid eelmise, . aasta detsembris kokku, et hakatakse otsima võimalusi uue uurimise alustamiseks. peaks otsustama, kas alustada uut uurimist, kuna laev sõitis lipu all.

Pelastuiko Estonia-laivan kapteeni Avo Piht? “Varmasti pelastui, mutta hänet on jo tapettu”, sanoo toimittaja Andres Raid

Matkustajalaiva Estonian ympärille kietoutuu lukuisia salaliittoteorioita. Yksi kiinnostavimmista on kapteeni Pihtin tarina. On tiistai-ilta, syyskuun 27. päivä vuonna 1994. Matkustajalaiva Estonian toinen kapteeni Avo Piht tulee Tallinnan satamaan ja nousee alukseensa. Hän ei ole tällä kertaa työvuorossa, vaan matkalla Ruotsiin koulutukseen. Estonia lähtee Tallinnan satamasta kello 19.15 säännölliselle vuorolleen kohti Tukholmaa.

//cdn.embedly.com/widgets/platform.js

The post Estonia hukku varjutab jätkuvalt salapära: mis juhtus kapten Pihtiga, kes oli algul pääsenute nimekirjas, aga siis sealt kadus appeared first on eestinen.

Loe otse allikast

Uued uudised
Harri Kingo: Valitsejate loogikast – mida vähem kuluinimesi, seda parem

“Valitsejate loogika on täiesti teine kui nende loogika, kes rahva säilimise eest südant valutavad. Valitsejate loogika on suunatud ühele – oma kohale riigis ja kas meil on piisavalt töötajaid, kelle maksudest saab ise Euroopa tasemel palgaga elada?

Teisisõnu – mida enam siit “kuluinimesi” lahkub, seda parem – seda vähem tuleb eelarvest neile raha jagada. Kuluinimesed on haiged, vanad, , töötud, ka madalapalgalised, kellelt vähem makse laekub. Ja need, kellele tuleb i maksta – üksikd.

Mida vähem on selliseid – mida enam selliseid ära sureb, sündimata jääb ja lahkub, seda parem ja rikkam on valitsejate elu. Seepärast pole neil lahkuja sooja ega külma.

Sama skeemi näeme mistahes pankroti veerel hingitseva firma puhul – esimene “majanduslik abinõu” on oma töötajate massiline koondamine. Sama loogikat järgib ka meie riik – keegi ei viitsi mõelda, kuidas firmat efektiivsks ja tulusamaks muuta, mõeldakse vaid kulude vähendamise peale. Ja teadagi – mida vähem raha välja käia, seda väiksd on kulud. Teisisõnu: liigse inimes tuleb saada.

Piltlikult: valitsejatele piisab täiesti, kui riigis on näiteks 300 000 hea palgaga töötegijat – nende maksudest elavad valitsejad lahedasti ära. Töötegijad peavad oma palgast seejuures ülal ka 150 000 vanurit ja 150 000 last. Optimaalne rahvaarv oleks 600 000. Piisab. Seega, pool meie rahvast on valitsejate jaoks ballast. Pole lugu, kui neid ei ole.

Niisiis, eesti rahva, keele ja kultuuri säilimine jms. bla-bla-bla pole valitsejatele oluline. Reaalselt loeb töötegijate arv – neid peab ol ca 1/2 rahvastikust. See tagab valitsejate Euroopa tasemel elustandardi.

Rahvaarv? Rahvaarvu optimaalsuse määrab ära töötegijate arv – kui palju noori, vanu, haigeid ja valitsejaid nad suudavad ülal pidada. See on 100% matatiline küsimus. Absoluutarvud ehk rahva kestmine pole oluline.

Võimalik, et rahvastiku valem 1/2 + 1/4 + 1/4 pole päris täpne, aga eelnev annab ehk pildi meie valitsejate meelestatusest, valitsejate loogikast ja seletab, miks valitsejatel on absoluutselt ükskõik meie sündivus ja meie väljaränne. Miks keegi valitseja neis kahes meid hävitavas peamises probleemis mingit probleemi ei näe.”

Harri Kingo, poliitikavaatleja

Toimetus lisab: Reformierakonna põhimõtteks on see, et riik pole mitte rahva jaoks, vaid rahvas riigi jaoks – seda näitab eelarve tasakaalu fetiš, mille järgi võib rahvas kasvõi surra (algul võõrsile minna, nagu masu ajal), aga laenu ei võeta, isegi kui ise ollakse maksujõulised. Poliitoravatele on vaja, et riigi rahakott, mida nad hetkel käsutavad, oleks nende jaoks käepäraselt täis ja seda ei peaks rahva vahel laiali jaotama, mis võiks neid endid rahanälga jätta.

The post Harri Kingo: Valitsejate loogikast – mida vähem kuluinimesi, seda parem appeared first on Uued Uudised.

Loe otse allikast

Kirev elu
Eeva ja Martin Helme on elanud ka hirmus: kui ikka otseselt lubatakse Martini pea lõhki lüüa või muul moel temalt elu võtta, siis peab reageerima

Kohtume Martini (44) ja Eeva (44) Nõmme kodus, kuhu Helmed kolisid 2014. aasta jaanuaris, mil Eeva oli neljanda lapse Edwardi ootel. Seni olid nad ära mahtunud kolmetoalisesse korterisse, nii et uus, läbi kahe korruse asuv kodu tundus hiigelsuur. Aga ka selles, viietoalises korteris läks peagi kitsaks. 2017. aastal, kui sündis pesamuna Gloria, ehitati üks tuba avatud köögi arvelt juurde. Remondi tegid Helmed ise. See venis algselt plaanitust hulga pikemaks, kuna tuli kriis ja Martini vastutus rahandusministrina aina kasvas.

“Martinil muutus graafik päeva pealt. Tööpäevad hakkasid kestma 14–18 tundi ja kodus jäi kõik ootele. Siis pandi veel ka koolid ja lasteaed kinni. Segadus oli suur. Erinevalt teistest paaridest, kes esimese laine ajal olid olude sunnil pidevalt koos, meie Martiniga peaaegu ei näinudki teineteist. Aga saime tehtud. Isegi pisemad lapsed Edward ja Gloria aitasid õe tuba värvida,” tunneb Eeva uhkust. Viimased liistud olid köögis paika saanud alles veebruari alguses.

HARULDANE PEREPILT Helmetel pole traditsiooni käia end igal aastal stuudios pildistamas. Kroonika jaoks võeti aga pere kokku ja tehti ühispilt koos kõigi viie lapsega. Vasakult Helena (19), kes tänavu lõpetab keskkooli, Viktoria (16), kes lõpetab põhikooli, Iris (18), kes lõpetab 11. klassi, ja Eeva. Viktoria süles on kuuene Edward ja Martini süles pesamuna Gloria, kes on kolmeaastane.
HARULDANE PEPILT Helmetel pole traditsiooni käia end igal aastal stuudios pildistamas. Kroonika jaoks võeti aga pere kokku ja tehti ühispilt koos kõigi viie lapsega. Vasakult Helena (19), kes tänavu lõpetab keskkooli, Viktoria (16), kes lõpetab põhikooli, Iris (18), kes lõpetab 11. klassi, ja Eeva. Viktoria süles on kuuene Edward ja Martini süles pesamuna Gloria, kes on kolmeaastane.
HARULDANE PEPILT Helmetel pole traditsiooni käia end igal aastal stuudios pildistamas. Kroonika jaoks võeti aga pere kokku ja tehti ühispilt koos kõigi viie lapsega. Vasakult Helena (19), kes tänavu lõpetab keskkooli, Viktoria (16), kes lõpetab põhikooli, Iris (18), kes lõpetab 11. klassi, ja Eeva. Viktoria süles on kuuene Edward ja Martini süles pesamuna Gloria, kes on kolmeaastane.
EROGU

Vahepeal jõuab saate lindistuselt koju ka Martin, kes külvab abikaasa üle musidega ja kiidab malbel toonil, kui kaunis ta on. See pole üldse see Martin Helme, kes vilavate silmadega “Esimeses stuudios” oma põhimõtteid kaitseb ja kohati väga salvavalt ütleb.

Ka Helmete esiklaps Helena (19) kinnitab, et isa on koduseinte vahel leebe ja enamjaolt rahulik – Martin püüab koju võimalikult vähe tööd kaasa võtta. “Tal on alati meie jaoks aega, et kas või minu unenägusid ära kuulata,” räägib imekaunis Helena.

“Lapsed on meil väga hästi välja tulnud ja seepärast ongi tore, et neid on suisa viis,” rõõmustab Martin, visates pilgu Helenale, kes pildistamisel kannab lillat lipsuga disainerkleiti, mille lubab selga panna ka keskkooli lõpu­aktusele ja -peole. Suve hakul on veel teinegi põhjus pidutsemiseks – tütar Viktoria (16) lõpetab põhikooli.

Võtame istet pika söögilaua taga, mis on magusa all lookas. Eeva tõstab serveerimisalusele enda valmistatud quiche’i ning laual on ootel maasikad, viinamarjad, magusad koogikesed ja kommid.

MAIASMOKAD Nii Martin kui Helena on väga suured magusasõbrad ning söögitoa laual on alati vaagen koogikeste ja kommidega. Eeva nõrkuseks on aga ilusad nõud. Laual oleva serviisi aitas talle erinevatest kohtades kokku koguda õde.
MAIASMOKAD Nii Martin kui Helena on väga suured magusasõbrad ning söögitoa laual on alati vaagen koogikeste ja kommidega. Eeva nõrkuseks on aga ilusad nõud. Laual oleva serviisi aitas talle erinevatest kohtades kokku koguda õde.
MAIASMOKAD Nii Martin kui Helena on väga suured magusasõbrad ning söögitoa laual on alati vaagen koogikeste ja kommidega. Eeva nõrkuseks on aga ilusad nõud. Laual oleva serviisi aitas talle erinevatest kohtades kokku koguda õde.
KARLI SAUL

“Eeval on viimasel ajal suur nõude hullus peale tulnud, just nõukaaegsete serviiside järele, Muudkui uurib, kas seda ja seda veel võib juurde osta. Facebookis on selleks omad grupid ju,” räägib pereisa. Tema magusalembuse tõttu on kodus alati midagi magusat ja tänagi on ta lõunaooteks juba kaks torditükki ära söönud.

Martin võtab viimast, sest peagi algab paast, mida ta enda meelekindluse proovilepanekuks aastaid lihavõttepühade eel on pidanud. “Siis on igasugune magus välistatud, aga ega pere seda pahaks pane, sest nemad sellest väga puudust ei tunne,” selgitab Martin.

“Eeva oli kõige ilusam tüdruk kursusel ja on tänini kõige ilusam naine maailmas.” Martin

Vaatamata magusalembusele on ta suurepärases füüsilises vormis. “Eks mul on hea ja kiire ainevahetus ning kui võimalik, teen ikka trenni ka, peamiselt jõusaalis.” Jällegi kiidab ta kaasat: “Süüa saan ma tõesti hästi, sest Eeva on meil kodus meisterkokk ja kui ta juba ette võtab, siis valmistab mitmekäigulisi gurmee-elamusi.”

25 aastat kiindumust

Martini ja Eeva ühine lugu sai alguse 1996. aastal, kui mõlemad asusid õppima Tartu Ülikooli ajaloo erialale.

“Eeva oli kõige ilusam tüdruk kursusel,” räägib Martin oma esmamuljest, “ja on tänini kõige ilusam naine maailmas.”

20 AASTAT ABIELU täitub Helmetel tänavu 18. mail. Abielu sõlmiti 18.05.2001 Tartus Väikese Vanemuise ovaalsaalis.
20 AASTAT ABIELU täitub Helmetel tänavu 18. mail. Abielu sõlmiti 18.05.2001 Tartus Väikese Vanemuise ovaalsaalis.
20 AASTAT ABIELU täitub Helmetel tänavu 18. mail. Abielu sõlmiti 18.05.2001 Tartus Väikese Vanemuise ovaalsaalis.
EROGU

LAULATUS 2015. aastal lasid Helmed end Jaani kirikus Jaan Tammsalul laulatada ja poeg Edwardi ristida. Selleks ajaks olid nad olnud abielus 14 aastat ja peres kasvas neli last.
LAULATUS 2015. aastal lasid Helmed end Jaani us Jaan Tammsalul laulatada ja poeg Edwardi ristida. Selleks ajaks olid nad olnud abielus 14 aastat ja peres kasvas neli last.
LAULATUS 2015. aastal lasid Helmed end Jaani us Jaan Tammsalul laulatada ja poeg Edwardi ristida. Selleks ajaks olid nad olnud abielus 14 aastat ja peres kasvas neli last.
EROGU

Eeva kinnitab, et vastastikune sümpaatia oli esimesest kohtumisest peale, kuid kuni neljanda kursuseni olid nad vaid väga head sõbrad. “Esiteks olin ma toona suhtes ja Martin oli otsustanud, et tema elab ülikooli ajal täiel rinnal ning püsisuhtesse ei astu,” põhjendab ta. Amori nool tabas noori neljanda kursuse lõpus ja Martin tegi ühel kohvikukülastusel ettepaneku, et nad võiks abielluda.

“Mulle on alati meeldinud Martini rõõmsameelsus, asjalikkus ja armastus ilusa džässmuusika vastu. Aga romantiline pole ta küll kuskilt otsast, kõik otsused on olnud pragmaatilised,” naerab Eeva. 2001. aastal Eeva ja Martin abiellusidki ning neliteist aastat hiljem lasid end Jaani us laulatada.

“See oli ilus ja sümboolne – olime olnud neliteist aastat abielus ja meie kõrval oli neli teist, neli last. Samal korral lasime ka Edwardi ristida,” meenutab Eeva. Helmete lapsed on kõik ristitud ja vanim, Helena lõpetas tänavu ka leerikooli – usk on nende peres olulisel kohal.

KAKSIKUTEGA Mart ja Sirje Helme kaksikute Maarja ja Martiniga 1979. aastal. Nii nagu pildil, on Martin olnud ka hilisemas eas emaga lähedasem kui isaga.
KSIKUTEGA Mart ja Sirje Helme kaksikute Maarja ja Martiniga 1979. aastal. Nii nagu pildil, on Martin olnud ka hilisemas eas emaga lähedasem kui isaga.
KSIKUTEGA Mart ja Sirje Helme kaksikute Maarja ja Martiniga 1979. aastal. Nii nagu pildil, on Martin olnud ka hilisemas eas emaga lähedasem kui isaga.
EROGU

Martin tuleb lahutatud perest, kuid ta enda arvates pole see talle suuremat probleemi tekitanud. Kunstiajaloolasest ema Sirje Helme (72), kaksikõe, kirjandusteadlane Maarja Vaino (44) ja vanema õe Triinuga (49) saab ta väga hästi läbi. “Võiks öelda, et olen isegi lähedasem nendega kui isa Mardiga, kuigi tööalaselt puutun temaga märksa rohkem kokku,” ütleb Martin. “Aga mis puutub nende kunagisse lahkuminekusse, siis see ei mõjutanud kuidagi, sest ma olin siis juba hilisteismeline ja mingit traumat see ei tekitanud.”

Martin meenutab, et noorena hoidis ta pigem ema poole, sest isa oli üsna karmikäeline ja temaga tal teismeliseeas ei klappinud kuidagi: “Sirje oskas manööverdada ja püüdis mõistusega apelleerida, isale ajasin sõrad vastu.”

MARTIN JA NAISED Möödunud aasta veebruaris toimunud Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva galal tehti vahva ühispilt. Martin poseeris koos vanema õe, tõlkija Triin Van Doorslaeri, kunstiteadlasest ema Sirje Helme, kirjandusteadlasest kaksikõe Maarja Vaino ja kaasa Eevaga. Martini sõnul on ta oma õdede ja emaga väga lähedane.
MARTIN JA NAISED Möödunud aasta veebruaris toimunud Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva galal tehti vahva ühispilt. Martin poseeris koos vanema õe, tõlkija Triin Van Doorslaeri, kunstiteadlasest ema Sirje Helme, kirjandusteadlasest kaksikõe Maarja Vaino ja kaasa Eevaga. Martini sõnul on ta oma õdede ja emaga väga lähedane.
MARTIN JA NAISED Möödunud aasta veebruaris toimunud Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva galal tehti vahva ühispilt. Martin poseeris koos vanema õe, tõlkija Triin Van Doorslaeri, kunstiteadlasest ema Sirje Helme, kirjandusteadlasest kaksikõe Maarja Vaino ja kaasa Eevaga. Martini sõnul on ta oma õdede ja emaga väga lähedane.
TEET MALSROOS

Isa Mardiga sai ta lähedasemaks siis, kui Mart oli Moskvas suursaadik.

“Käisin tal seal külas ja saime palju asju selgeks ja lahti räägitud. Need olid toredad ajad. Mingit rivaalitsemist meil omavahel ka erakonnas pole. Mart on võtnud poliitikat pigem kui tust, minu jaoks on poliitika kirg ja põnev mäng. Siin on meie suur erinevus,” sõnab Martin.

ISA PÄRAST HEA MEEL Martinile vanemate lahkuminek mingit jälge ei jätnud ja tal on hea meel, et Moonika tegi isa Mardi taas õnnelikuks. Pilt on tehtud neile kuuluvas Suure-Lähtru mõisas.
ISA PÄRAST HEA MEEL Martinile vanemate lahkuminek mingit jälge ei jätnud ja tal on hea meel, et Moonika tegi isa Mardi taas õnnelikuks. Pilt on tehtud neile kuuluvas Suure-Lähtru mõisas.
ISA PÄRAST HEA MEEL Martinile vanemate lahkuminek mingit jälge ei jätnud ja tal on hea meel, et Moonika tegi isa Mardi taas õnnelikuks. Pilt on tehtud neile kuuluvas Suure-Lähtru mõisas.
RAUNO VOLMAR

Mardi (71) abikaasa Moonikaga (54) saavat ta samuti kenasti läbi. “Ega mina temaga abielus ole ja kui ta on Marti juba üle kahekümne aasta õnnelikuks teinud, siis on kõik hästi,” ütleb Martin isa abielu kohta.

Õnnetu džässbaar

Enne kui Martin poliitikasse sukeldus, pidas ta kõikvõimalikke ameteid. Oli näiteks Delfi välisuudiste toimetaja ja omanimelise džässbaari omanik. Seda aega meenutab Helmete korteri esikus olev vana klaver, millel kumbki kaasadest mängida ei oska.

Martini sõnul sündis 2007. aastal mõte hakata baari pidama tema Frank Sinatra lembusest. Ta soovis, et ka a vanalinnas oleks lokaal, kus sellist muusikat mängitaks. Kolme väikese lapse kõrvalt panid Martin ja Eeva lokaali püsti, kuid äri asutamine sattus halvale ajale – vahetult pärast avamist toimus as pronksiöö, mille järel oli vanalinn mitu kuud inimtühi.

EROGU

DŽÄSSBAAR 2007. aastal pidasid Helmed vanalinnas džässbaari Martini Jazz Cafe, mis paraku haledalt läbi kukkus ja pere aastateks sügavatesse võlgadesse saatis.
DŽÄSSBAAR 2007. aastal pidasid Helmed vanalinnas džässbaari Martini Jazz Cafe, mis paraku haledalt läbi kukkus ja pere aastateks sügavatesse võlgadesse saatis.
DŽÄSSBAAR 2007. aastal pidasid Helmed vanalinnas džässbaari Martini Jazz Cafe, mis paraku haledalt läbi kukkus ja pere aastateks sügavatesse võlgadesse saatis.
EROGU

“Mitu kuud ei käinud meie juures ühtegi klienti, üürid aga jooksid ja eks tegime ka valekalkulatsioone. Raha­puhver oleks pidanud suurem olema. Imesime terve suve käppa, laenasime ka sõpradelt võlgade tasumiseks ning pärast pankrotti maadlesime aastaid, et raha tagasi maksta,” meenutab Martin kirevat, kuid ka väga rasket aega.

“Pärast pankrotti maadlesime aastaid, et raha tagasi maksta.” Martin

Eeva kinnitab, et see pani kolme väikese lapsega pere elu üsna korralikult proovile. Raske oli nii rahalises kui psühholoogilises plaanis – pankrotipessa jäi vaid 3000 eurot. “Aga elu näitas, et mida keerulisem aeg, seda rohkem lõpuks ühte hoiad ja oled omas mullis. Nüüd kuuluvad sinna mulli ka meie lapsed ja niimoodi ringkaitses olles saame alati hakkama ning muutume tugevamakski,” räägib Eeva.

Õpivad itaalia keelt

Viimased kuu aega on Martin olnud tunduvalt rohkem kodus kui varem, sest on ministriametist prii.

“Martinil on nüüd tõepoolest natuke rohkem aega. Ta jõuab varem koju ja puha. Aga ega ta kaua malda puhata, tal hakkab ju kohe uuesti pea tööle, kuidas naasta. Naasmiseks tuleb aga jällegi väga palju tööd teha,” arutleb Eeva.

ARMASTAVAD REISIDA Martin ja Eeva 2017. aastal Itaalias.
ARMASTAVAD ISIDA Martin ja Eeva 2017. aastal Itaalias.
ARMASTAVAD ISIDA Martin ja Eeva 2017. aastal Itaalias.
EROGU

VIIMASEL VÄLISREISIL enne koroonat. 2019. aasta novembris kohtusid Eeva ja Martin Roomas ­Itaalia paremäärmuslaste liidri Matteo Salviniga, kes kuu aega varem oli kaotanud siseministri koha. Saapamaa lembus pani paari õppima ka itaalia keelt.
VIIMASEL VÄLISISIL enne t. 2019. aasta novembris kohtusid Eeva ja Martin Roomas ­Itaalia paremäärmuslaste liidri Matteo Salviniga, kes kuu aega varem oli kaotanud siseministri koha. Saapamaa lembus pani paari õppima ka itaalia keelt.
VIIMASEL VÄLISISIL enne t. 2019. aasta novembris kohtusid Eeva ja Martin Roomas ­Itaalia paremäärmuslaste liidri Matteo Salviniga, kes kuu aega varem oli kaotanud siseministri koha. Saapamaa lembus pani paari õppima ka itaalia keelt.
EROGU

Aega on suisa nii heldelt käes olnud, et Eeva ja Martin avastasid enda jaoks uue hobi. “Hakkasime Eevaga itaalia keelt õppima,” muigab Martin. Tal on ostetud aprilliks Itaaliasse lennupiletid, kuid ta peab siiski vähetõenäoliseks, et nad sinna jõuavad, sest olukord on endiselt ärev.

“Pole hullu, kui reis praegu edasi lükkub. Igatahes on, mida jälle oodata, sest reisile tahaks juba väga minna. Eriti Itaaliasse, sest see on üks meie lemmiksihtkohti. Teine on Hispaania, Barcelona,” täiendab Eeva.

Kui vaja, laseks paar end ka vaktsineerida. “Vaktsineerimist ei tohiks muuta tuslikuks, selle vastu ma olen. Aga kui tõesti hakkavad sellega kaasnema mingid eriõigused või , siis ilmselt vaktsineerin,” sõnab Martin, kes on silma paistnud ka selle poolest, et ei kanna parlamendi hoones ega teistes avalikes kohtades maski. Samas kinnitab EK esimees, et ta pole sugugi maskivastane.

“Kui tegelikkuses on paljud poliitikutest kolleegid Riigikogus suletud uste taga maskita ja panevad selle ette vaid piltnike pärast, on see silmakirjalik,” ütleb Martin. “Teiseks, ma keeldun elamast kogu aeg kohutava hirmuga. Eelmisel kevadel me ei teadnud ju, kas see haigus tapab 1% või 10% haigestunutest, kes kuidas põeb või mis on tüsistused. Siis olin muidugi väga ettevaatlik ja isegi hirmul. Täna usun, et oma füüsilise vormi juures põeksin pigem kergelt läbi. Aga selge on see, et s on olukord rindel taas väga halvaks läinud ja kõik peavad pingutama hoolsuses.”

POLIITIKA ÜHENDAB Martin ja Mart on üles ehitanud tugeva vundamendi EKRE-le.
POLIITIKA ÜHENDAB Martin ja Mart on üles ehitanud tugeva vundamendi EK-le.
POLIITIKA ÜHENDAB Martin ja Mart on üles ehitanud tugeva vundamendi EK-le.
SVEN ARBET

Valitsuse lagunemisest hakkab Martin üle saama. “Eks korraks oli ikka väike solvumine, et vaip nõnda jalge alt ära tõmmati, aga pole mõtet pikalt põdema jääda. Tegelikult saame Jüriga (Jüri Ratas – toim.) jätkuvalt väga hästi läbi. Ja see kurikuulus tort, millest kõik räägivad – see žest oli ka väga temalik. Ja ma ei väsi kordamast, et samasuguse tordi sai tookord ka Helir-Valdor Seeder,” valgustab Helme poliitika tagatubades toimuvat. Martin ei usu, et Jüril ja Keskerakonnal sai tema ja ta isa Mardi teravatest sõnavõttudest villand. Asi olevat siiski korruptsioonikahtlustuses. “Me ikka suhtleme jätkuvalt Jüriga. Kas ta just päris sõber on, aga meil on tõesti väga hea isiklik läbisaamine. Alles ükspäev ta helistas ja küsis, kuidas läheb. Eks tal ka igav ju, hakkas sauna endale ehitama.”

Martin ütleb, et kui sügisel peaks olema laual Jüri e kandidatuur presidendi ametisse, siis seda võiks kaaluda küll: “Usun, et Jüri sobiks presidendiks. Ta on tõeline rahvamees, aga ta on ka lepitaja, keda on meie ühiskonnale praegu vaja.”

“Üks meie tütardest sai väga teravalt kannatada.”Eeva

Eeva lisab: “Tean, et Martin ise presidendiks saada ei taha. Temas on pigem ikka peaministri materjali. See aeg pole praegu aga veel käes. Võib minna veel isegi aastaid.”

Räiged ähvardused

EK on nii armastatud kui ka vihatud ja seda on Helmed enda nahal valusalt tunda saanud. Neid on ähvardatud nii sotsiaalmeedias, anonüümsete sõnumite kui ka e-postkasti jäetud kirjadega. Mõne ähvarduse on võtnud politsei uurida.

“Kui ikka otseselt lubatakse Martini pea lõhki lüüa või muul moel temalt elu võtta, siis peab reageerima. Hiljuti hakkasid levima ka rõvedad sõnumid, mis olid kirjutatud käsitsi ja pandud postkastidesse Viimsis ja Nõmmel,” toob Eeva näiteid. Ta lisab, et iga selline ähvardus võtab seest õõnsaks ja tekitab hirmu. Ähvardused on ka põhjus, miks Eeva ja Martin pole oma perekonda eriti avalikkusele näidanud. Ka Helmete vanemad lapsed on pidanud taluma pilkeid ja kiusu.

ESIKLAPSEGA Helena lõpetab tänavu gümnaasiumi. Isa eeskujul poliitikasse suunduda ta aga ei taha, sest on näinud selle ebameeldivat köögipoolt piisavalt. Helenale meeldib, et Martinil on alati aega oma lapsi ära kuulata ja nende probleemide lahendamisele kaasa mõelda.
ESIKLAPSEGA Helena lõpetab tänavu gümnaasiumi. Isa eeskujul poliitikasse suunduda ta aga ei taha, sest on näinud selle ebameeldivat köögipoolt piisavalt. Helenale meeldib, et Martinil on alati aega oma lapsi ära kuulata ja nende probleemide lahendamisele kaasa mõelda.
ESIKLAPSEGA Helena lõpetab tänavu gümnaasiumi. Isa eeskujul poliitikasse suunduda ta aga ei taha, sest on näinud selle ebameeldivat köögipoolt piisavalt. Helenale meeldib, et Martinil on alati aega oma lapsi ära kuulata ja nende probleemide lahendamisele kaasa mõelda.
KARLI SAUL

“See on meile väga raske teema – üks meie tütardest sai väga teravalt kannatada. Asi oli ikka väga hull, sest kiusamine kestis pikalt. Näiteks oli üks periood, kus pidudel otsiti Helme tüdrukud spetsiaalselt üles, et nendega vaielda. Südikus argumentatsioonis ja varakult välja kujunenud kindlad põhimõtted lisasid vaid õli tulle. “Vaidlejad” aga ei tahtnud, ei osanudki vaielda, vaid lihtsalt sõimasid. Üks tüdruk näiteks ütles otse välja, et ta tahab meie tütart lihtsalt lüüa,” toob Eeva näite taagast, mida on isa poliitiline tegevus lastele kaasa toonud. “Kord oli saadetud klassis paber laiali ja palutud, et kirjutage oma klassikaaslase kohta midagi, mis teile tema puhul meeldib. Ühele meie tütardest kirjutati: “Minu ema vihkab EKt.” Sotsiaalmeedias saadetakse vahel ka lastele nende isa kohta halvustavaid meeme ja negatiivseid artikleid EK kohta, et nad näeks, kuidas nende isasse suhtutakse.”

Helena ütleb: “Mina pole suurt kiusamist tundnud, aga eks ironiseerivaid märkusi on ikka tehtud. Õnneks olen väga heas koolis. Õpetajad ja klassikaaslased on väga normaalsed, nii et selles suhtes on mind hoitud.”

“Ironiseerivaid märkusi on ikka tehtud.” Helena

Neiu märgib, et tema ei taha kindlasti poliitikuks hakata. Just seepärast, et on poliitika köögipoolt nii lähedalt näinud. “Minul pole kindlasti sellist kirge poliitika vastu nagu isal ja mul puudub oskus ja soov ka niimoodi vaielda. Kunagi tahtsin avada oma pagariäri, kuna olen samuti suur magusasõber ja mulle meeldib küpsetada. Seejärel oli mul tuhin minna ajakirjandust tudeerima, aga viimasel ajal sooviksin hoopis suhtekorraldust õppida või antiikkeeli ja kultuuri,” räägib Helena oma plaanidest.

Viimasele valikuvariandile noogutab ka ajalooharidusega Martin kaasa: “See pole küll väga praktiline majanduslikus mõttes, aga kindlasti põnev eriala ja sealt edasi võivad avaneda uued suunad.”

Helena leiab, et raha ei saa olla peamine eesmärk. “Tuleb juhinduda oma kutsumusest ja südamesoovist. Mis sa ikka rahaga peale hakkad, kui ise oled õnnetu,” arutleb Helena, kes loodab, et kui olukord veidi normaliseerub, siis avanevad võimalused ka välismaal õppimiseks. Isalt on ta pärinud südikuse ja järjepidevuse, mis ei luba mis tahes probleemide puhul alla anda ja sunnib ikka edasi võitlema. “Kuigi vahel tunned, et terve maailm on sinu vastu, aga su süda ütleb, et teed õiget asja, siis lõpuks õiglus seatakse jalule ja võidadki,” avaldab Helena oma elu moto.

Pesa tühjaks ei jää

Helmete suuremad lapsed võiksid varsti hakata iseseisvat elu elama, aga Martini sõnul nad pesast välja lendama ei kiirusta. “Neil siin hea ju, kõht täis, riided seljas ja pestud ja triigitudki ning igaühel oma tuba. Ei ole mina täheldanud, et nad tahaks kodust kuhugi minna ja kui tuleb ka see aeg, siis ega me ei takista,” võtab Martin tütarde iseseisvumist rahulikult. Distsipliin on olnud kodus olulisel kohal, kuid samas on ka pidudel käimist aktsepteeritud.

MAAKODU PÄRNUMAAL on Helmete pere meelispaik. Siinne interjöör on armsalt romantiline ning valdav osa remonditöödest on Martin siin teinud oma kätega, alates terrassi valamisest ja lõpetades köögi paigaldamisega.
MAODU PÄRNUMAAL on Helmete pere meelispaik. Siinne interjöör on armsalt romantiline ning valdav osa remonditöödest on Martin siin teinud oma kätega, alates terrassi valamisest ja lõpetades köögi paigaldamisega.
MAODU PÄRNUMAAL on Helmete pere meelispaik. Siinne interjöör on armsalt romantiline ning valdav osa remonditöödest on Martin siin teinud oma kätega, alates terrassi valamisest ja lõpetades köögi paigaldamisega.
RAUNO VOLMAR

“Eks me hakkasime neid piire tasa ja targu nihutama. Algul tuli olla üheksaks kodus ja siis kell kümme ja kokkulepetest peeti ka kinni,” täpsustab Eeva. Peigmeestesse on siin majas ka tolerantsiga suhtutud. “Tundub, et poiss-sõbrad on pigem ikka mind kartnud,” muigab Martin. Helena lisab, et eks nii juhtub, kui latt on sedavõrd kõrgele aetud.

Kui ka tütred peaks omaette elama kolima, siis kodu niipea laste kilgetest tühjaks ei jää, sest väiksemad käivad alles lasteaias. “See oli hea ajastus ja plaan meil, et vahe oli esimese kolme tütrega pea kümme aastat, enne kui sündisid pisemad,” tõdeb Martin.

Helena nendib, et päris viit last tema vanemate eeskujul saada ei taha. “See oleks liiga suur vastutus ja pidev kompromisside kunst, et kõigil oleks hästi. Aga kindlasti olen saanud hea elukooli väiksemaid hoides, nii et usun, et saaksin emana hästi hakkama,” arutleb Helena, kes on koos vanemate õdedega olnud sageli väiksematele lapsehoidjaks.

ISA VÄIKESED ABILISED Edward ja Gloria tunnevad käruga mängimisest rõõmu, samal ajal kui Martin valmistab ette terrassi valamist. Pärnumaal asuv maakodu on tervele perele lemmikpuhkepaigaks, kus Martin täielikult "juhtme seinast välja tõmbab".
ISA VÄIKESED ABILISED Edward ja Gloria tunnevad käruga mängimisest rõõmu, samal ajal kui Martin valmistab ette terrassi valamist. Pärnumaal asuv maakodu on tervele perele lemmikpuhkepaigaks, kus Martin täielikult “juhtme seinast välja tõmbab”.
ISA VÄIKESED ABILISED Edward ja Gloria tunnevad käruga mängimisest rõõmu, samal ajal kui Martin valmistab ette terrassi valamist. Pärnumaal asuv maakodu on tervele perele lemmikpuhkepaigaks, kus Martin täielikult “juhtme seinast välja tõmbab”.
EROGU

Helena ütleb, et tal oli väga hea meel, et vanemad otsustasid veel kaks last saada, sest Edward (6) ja Gloria (3) on nii armsad.

Järgmisel sügisel kooliteed alustav Edward on pere ainus poeg. Kuigi võiks eeldada, et Martinil on temaga omad poistemängud, siis nii ei ole.

“Ta on üsna isepäine ja iseseisev ­ ning naljalt mind oma mängudesse ei kaasa. Praegu on teemaks Thomase rongid, millega talle meeldib mängida, ja mind kaasatakse neisse mängudesse küll üsna harvadel lahkushetkedel. Kõige vahetum ja lahedam on meil maakodu rannas, kus suviti möllame,” räägib Martin, kes juba üsna noore mehena otsustas, et tema soovib kuut last. Eeva oleks meeleldi leppinud ka ühega, aga praegu ütleb ta, et viis on peaaegu sama hea kui kuus ning nüüd on limiit täis. “Anname endile aru, et on ikka suur vahe, kas saad lapsed kahekümnendates või neljakümnendates, eks jaksu on juba praegugi väiksematega tegeledes vähem,” ütleb ta. “Pooled asjad tundusid toona mängleva kergusega minevat,” nendib Martin.

Eeva on olnud viimased kuus aastat kodune ja lastele pühendunud. Enne Edwardi sündi töötas ta Teatri- ja Muusikamuuseumis teabejuhina, korraldas põnevaid üritusi ja ettevõtmisi. Eeva tunnistab, et igatseb vahel tagasi tööle: “Mulle meeldib asju organiseerida, käima lükata, ideid välja töötada reaalseks projektiks. Ja et see lõpuks jõuaks võimalikult suure sihtgrupini ning kaasaks inimesi. Mu võimalik tuleviku töö võiks olla midagi sarnast. Ülikooli ma läksin mõttega, et saada ajaloo õpetajaks ja iga aastaga tundub see unistus järjest ilusamana.”

VANA KLAVER, millele Martin toetub, meenutab Helmetele aegu, mil nad pidasid vanalinnas jazzbaari Martini Jazz Cafe, mis paraku haledalt läbi kukkus ja pere aastateks sügavatesse võlgadesse saatis. Raskused tegid paari aga üksnes tugevamaks.
VANA KLAVER, millele Martin toetub, meenutab Helmetele aegu, mil nad pidasid vanalinnas jazzbaari Martini Jazz Cafe, mis paraku haledalt läbi kukkus ja pere aastateks sügavatesse võlgadesse saatis. Raskused tegid paari aga üksnes tugevamaks.
VANA KLAVER, millele Martin toetub, meenutab Helmetele aegu, mil nad pidasid vanalinnas jazzbaari Martini Jazz Cafe, mis paraku haledalt läbi kukkus ja pere aastateks sügavatesse võlgadesse saatis. Raskused tegid paari aga üksnes tugevamaks.
KARLI SAUL

Martin täiendab, et mis tahes ametis tema kaasa kunagi jätkab – ta on äärmiselt pühendud töötaja ja hinnatud kolleeg. Praegu ootab pere aga suve, sest siis saab taas Pärnumaale maakoju minna ja korralikult puhata. Martini deviisiks on, et kui puhkus, siis tuleb juhe seinast täiesti välja tõmmata: “Niisama paari päeva kaupa pole mõtet tilgutada. Kui, siis ikka kuni kuu aega jutti ja tõesti üritan siis ka puhkamisele keskenduda.”

Vahel võtavad Martin ja Eeva oma aja ja sõidavad nädalavahetusel kahekesi kuhugi spaasse. “Et kas või nii pikalt hommikul välja magada, kui süda lustib. Muidugi on see oluline ka paarisuhte osas. Oleme käinud Eevaga kahekesi reisil, viimati 2019. aasta novembris Itaalias Roomas ja see oli tõesti tore. Saime siis kokku Matteo Salviniga (Itaalia paremäärmusliku partei Liiga juht ja endine siseminister, Euroopa tuntumaid parempopuliste – toim.),” meenutab Martin.

“Ringkaitses olles saame alati hakkama.” Eeva

Siiski ütlevad mõlemad, et kuigi lastega reisimine on paras katsumus, hakkavad nad kusagil kahekesi olles õige kiiresti nende järele igatsema. “Neist ju emotsionaalselt ära ei lahuta – üsna kiirelt hakkad igatsema ja mõtled, et küll oleks tore, kui nemadki praegu siin oleksid,” sõnab Eeva.

Helmed tähistavad tänavu oma 20. pulma-aastapäeva. Nad loodavad, et on olnud ka lastele selles osas eeskujuks, et veeretagu elu mis tahes katsumusi eluteele – kokku hoides saadakse probleemidest ikka üle ja tullakse välja võitjatena.