Silt: eestimaa

Ajalugu
Intervjuu ajaloolasega: kas tõeline Eesti iseseisvuspäev on 21., 23. või 24. veebruar?
Eesti Vabariigi väljakuulutamine 24.II.1918

Aastal 1919 fikseeriti Eesti Vabariigi aastapäevaks 24. veebruar kui aasta varem oli Tallinnas loetud ette „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele” ja võim läks Päästekomitee kätte. Sellele vaatamata on läbi aegade pakutud välja ka teisi daatumeid. Forte uuris Ülii Eesti ajaloo dotsendilt Ago Pajurilt milline siis ikkagi oli tõeline Eesti iseseisvuspäev.

Ago Pajur rõhutab, et toonastes sündmustes mängis suurt rolli juhus.

Miks oli Eesti Vabariik tarvis kõige pealt välja kuulutada Pärnus?

Ega seda polnudki tarvis tingimata Pärnus teha. Pärast seda kui enamlased katkestasid poole pealt Asutava Kogu valimised leiti, et ei jää midagi muud üle, kui tuleb koostada rahvale avalik pöördumine – manifest – ja see kuskil esimeses kohas, kus õnnestub, ja esimesel hetkel kui see võimalik on, see ette lugeda ja sellega Eesti Vabariik välja kuulutada. Enne seda oli Eesti rahvuslaste ringkondades loodetud, et tuleb kokku kogu eesti rahvast esindav Asutav Kogu ja võtab vastu olulise otsuse ning kuulutab Eesti iseseisvaks.

Esimene katse tehti 21. veebruaril 1918, kui Päästekomitee liikmed Konstantin Päts ja Jüri Vilms asusid teele Haapsalu poole, kuna nad teadsid, et eelmisel õhtul oli 1. Eesti polk seal võimu enamlastelt üle võtnud.

Polgu ülem Ernst Põdder oli ise kutsunud eesti poliitikuid Haapsallu, et nad polgu kaitse all kuulutaksid Eesti iseseisvaks enne kui sakslased kohale jõuavad. Paraku olid sakslased kiird ja selleks hetkeks, kui tulnuks teele asuda, polnud manifesti lõplik redaktsioon veel valmis. Poolel teel tulid neile vastu Eesti sõdurid ja teatasid, et sakslased on juba Haapsalus. Okupeeritud linna sõita polnud mõtet, sest seal poleks saanud iseseisvat riiki välja kuulutada.

Teine katse tehti järgmisel päeval, 22. veebruaril, kui Päästekomitee täies koosseisus, lisaks Pätsile ja Vilmsile ka Konstantin Konik, üritasid sõita sse, kuid see jäi ära, sest enamlased olid tugevdanud kontrolli kõikidel Tallinnast väljaminevatel maanteedel. Lisaks ei õnnestunud hankida ka sõiduks autot.

Pärast seda tehti veel üks katse. Päästekomitee liikmete nimel ja otsusel saadeti manifestist tehtud ärakirjad maakonnalinnadesse laiali. Ning kui võimalus kusagil tekib, siis manifestitekst ette lugeda ja sellega olekski Eesti Vabariik välja kuulutatud. Kuna Eesti Ajutise Maavalitsuse asjadevalitseja Jaan Soop jõudis ühe ärakirjaga esimesena Pärnusse, kus Eesti sõdurid olid võimu üle võtnud, siis oli võimalik iseseisvusmanifest 23. veebruari õhtul Pärnus esmakordselt ette lugeda.

Kuid see polnud kõik. Pärnus trükitud manifestid saadeti 24. veebruaril Viljandisse, kus see sama päeva pärastlõunal ette loeti. Endine Järvamaa miilitsaülem, kirjanik ja ajakirjanik, Jaan Lintrop jõudis 24. veebruari õhtul Paidesse ja tõi samuti kaasa ühe ärakirja manifestist, mis 25. veebruaril loeti Paide turuväljakul ette.

Eesti Vabariigi väljakuulutamine ja iseseisvusmanifesti ette lugemine sai teoks küllaltki juhuslikes kohtades, kus oli piisavalt ettevõtlikust ning kuhu jõudsid kohale manifesti ärakirjad ja kus võim oli õigeaegselt läinud rahvuslike jõudude kätte.

Kumb teie enda arvates õige Eesti iseseisvuspäev on – kas 23. või 24. veebruar?

Raske öelda, milline on õige päev. Sellised tuntud õigusteadlased, nagu Jüri Uluots, Ants Piip ning Artur Kliimann väitsid, et õige päev on 15. november 1917, kui Maanõukogu kuulutas end Eestis kõrgeimaks võimuks. Ka 23. veebruar tuleb kõne alla, sest sel päeval loeti esimest korda ette iseseisvusmanifest.

On veel üks võimalus: pidada õigeks päevaks hoopis 21. veebruari, sest Pärnu manifestil, mis ette loeti, ära trükiti ja edasi Viljandisse saadeti, oli kõige alumine rida „Tallinnas, 21. veebruaril 1918″.

Ja kui arvestada, et manifesti tekstis on kirjas, et Eesti kuulutatakse „tänasest peale iseseisvaks demokratliseks vabariigiks” ja tänane päev oli manifesti teksti all ära toodud 21. veebruar, siis tekib küsimus, kas oli tarvis oodata kuni see ette loeti ja võib-olla piisas ka sellest 21. veebruarist teksti all.

24. veebruar on aga traditsiooniliselt kujunenud Eesti Vabariigi aastapäevaks ja praegu oleks mõttetu hakata seda muutma.

Kas on võimalik tagantjärele selgeks teha ka seda, kes oli Eesti iseseisvuse välja kuulutamise initsiaatoriks?

Vaevalt küll. Iseenesest võiks minna tagasi nii kaugele kui 25. august 1917, kui peale Riia langemist sakslaste kätte teatas Jaan Tõnisson Maanõukogu koosolekul, et Vena on surmani haige ja Eestil tuleks otsida muid tagatisi oma olsolule. Räägiti Baltoskandia riikide liidust ja muudest võimalus, mis kõik oleksid tingimata tähendanud, et Eesti tuleb kõige pealt Venast ühendada. Ka seda võib vaadelda, kui esimest ideed liikumisel iseseisvuse suunas.

Või Maanõukogu otsust 15. novembril 1917 kui Maanõukogu kuulutas end ainsaks kõrgeima võimu kandjaks Eestis, mis tähendas sisuliselt lahkulöömist Venast. Võib-olla oli Uluotsal, Piibul ja Kliimannil õigus kui nad tõlgendasid seda Eesti riikluse loomisena.

Kui 1918. aasta veebruarile lähle tulla, siis seoses baltisakslaste plaaniga kutsuda Mandri-Eestisse saksa väed ja anda Eesti tuleviku üle otsustamine Saksa keisrile, Eestimaa rüütelkonna peamees Eduard von Dellingshausen võttis ühendust Jaan Raamotiga ja uuris kuidas sellesse suhtuvad ning taotles eestlaste t sellele ideele. Omalt poolt lubas ta seda, et saavad vählt kultuuriautonoomia ja kelleltki ei võeta talusid ära. Ning kui toimubki saksa kolonisatsioon siia, siis vaid vabatahtlikkuse alusel.

Selle ettepaneku arutamiseks kutsuti kokku nn. aastavahetusnõupidamised 31. detsembril 1917 ja 1. jaanuaril 1918. Kogunes 20-30 inimest: esindajad kõikidest erakondadest. Kutsuti isegi enamlasi, kuid nd ei saatnud oma esindajaid. 1. jaanuari koosoleku otsuses öeldi välja, et lähimal ajal Eesti iseseisvus tuleb tarvilikuks tunnistada. Ehk pidada siis seda kõige otsustavamaks sammuks. Toona loodeti Eesti Asutava Kogu kokkutulekule ja loodeti, et Asutav Kogu kuulutab iseseisvuse välja.

Kui tulla nüüd veel lähle, siis selle kohta, kes otsustasid, et Eesti iseseisvus tuleb välja kuulutada iseseisvusmanifesti ette lugemise läbi, ei tea me suurt midagi. See oli suurem seltskond, kes käis koos Tallinna Eesti Haritlaste Klubis teatris. Sealseid koosviibimisi ei protokollitud ja samuti ei tea me ka täpselt, kes seal koos käisid. Nii et sinna paika jäävad ka meie teadmised. Ühte isikut, kes oleks seda teinud välja ei saa tuua, see oli kollektiivne otsus, mis kujunes välja järk-järgult pik aja vältel vastavalt sellele kuidas arenes poliitiline olukord.

Toona polnud ei t ega televisiooni, rääkimata internetist. Kui palju jõudis see keskmise eestlaseni, et Eesti riik on välja kuulutatud?

See erines piirkonniti. Pärnu ja Viljandi elanikud ning järvalased said kindlasti teada. Pärnus ja Paides trükitud manifestid saadeti üle maakonna laiali. Seal levis see teave kindlasti. Samuti Tallinnas ja Tallinna ümbruses. Pars seisus olid ka idapoolsed alad: Rakvere ja ning Virumaa. 24. veebruaril oli säilinud telegraafiühendus Tallinna ja Peterburi vahel ning kui Päästekomitee nimetas leitnant Theodor Kääriku Tallinna posti ja telegraafi komissariks, siis Käärik saatis 24. veebruari õhtul Peterburi poole teate, et enamlaste võim on Tallinnas langenud ja Päästekomitee on loomas Ajutist Valitsust. Järgmisel hommikul saatis ta ka teele manifestiteksti ja Päästekomitee päevakäsud. Nii, et Peterburi jõudsid need kindlasti. Veel jõudsid need Helsingisse, sest Tallinna ja Helsingi vahel olnud merealune telegraafikaabel toimis ja oli Theodor Kääriku kui posti ja telegraafi komissari kontrolli all.

Aga kas ja kuivõrd jõudis see Kagu-Eestisse ning Lääne-Eesti saartele, mis oli juba 1917. aasta lõpust sakslaste käes, on selgusetu. sai väljakuulutamisest kindlasti teada ja maal levisid ka mingid käsikirjalised ärakirjad manifestist. Kui palju neid oli ja kui laialt need levisid on öelda. Kuid tartlased olid iseseisvuse väljakuulutamisest kindlasti teadlikud.

Teave Eesti Vabariigi väljakuulutamisest ei pruukinud igasse valda, igasse külasse ja talusse jõuda siiski varem kui 1918. aasta sügisel. Eriti puudutas see Eesti saari.

Allikas