Silt: Arvamus

Uued uudised
Harri Kingo: Valitsejate loogikast – mida vähem kuluinimesi, seda parem

“Valitsejate loogika on täiesti teine kui nende loogika, kes rahva säilimise eest südant valutavad. Valitsejate loogika on suunatud ühele – oma kohale riigis ja kas meil on piisavalt töötajaid, kelle maksudest saab ise tasemel palgaga elada?

Teisisõnu – mida enam siit “kuluinimesi” lahkub, seda parem – seda vähem tuleb eelarvest neile jagada. Kuluinimesed on haiged, vanad, , töötud, ka madalapalgalised, kellelt vähem makse laekub. Ja need, kellele tuleb i maksta – üksikd.

Mida vähem on selliseid – mida enam selliseid ära sureb, sündimata jääb ja lahkub, seda parem ja rikkam on valitsejate . Seepärast pole neil lahkuja sooja ega külma.

Sama skeemi näeme mistahes pankroti veerel hingitseva firma puhul – esimene “majanduslik abinõu” on oma töötajate massiline koondamine. Sama loogikat järgib ka meie riik – keegi ei viitsi mõelda, kuidas firmat efektiivsks ja tulusamaks muuta, mõeldakse vaid kulude vähendamise peale. Ja teadagi – mida vähem raha välja käia, seda väiksd on kulud. Teisisõnu: liigse inimes tuleb saada.

Piltlikult: valitsejatele piisab täiesti, kui riigis on näiteks 300 000 hea palgaga töötegijat – nende maksudest elavad valitsejad lahedasti ära. Töötegijad peavad oma palgast seejuures ülal ka 150 000 vanurit ja 150 000 last. Optimaalne rahvaarv oleks 600 000. Piisab. Seega, pool meie rahvast on valitsejate jaoks ballast. Pole lugu, kui neid ei ole.

Niisiis, eesti rahva, keele ja kultuuri säilimine jms. bla-bla-bla pole valitsejatele oluline. Reaalselt loeb töötegijate arv – neid peab ol ca 1/2 rahvastikust. See tagab valitsejate Euroopa tasemel elustandardi.

Rahvaarv? Rahvaarvu optimaalsuse määrab ära töötegijate arv – kui palju noori, vanu, haigeid ja valitsejaid nad suudavad ülal pidada. See on 100% matatiline küsimus. Absoluutarvud ehk rahva kestmine pole oluline.

Võimalik, et rahvastiku valem 1/2 + 1/4 + 1/4 pole päris täpne, aga eelnev annab ehk pildi meie valitsejate meelestatusest, valitsejate loogikast ja seletab, miks valitsejatel on absoluutselt ükskõik meie sündivus ja meie väljaränne. Miks keegi valitseja neis kahes meid hävitavas peamises probleemis mingit probleemi ei näe.”

Harri Kingo, poliitikavaatleja

Toimetus lisab: Reformierakonna põhimõtteks on see, et riik pole mitte rahva jaoks, vaid rahvas riigi jaoks – seda näitab eelarve tasakaalu fetiš, mille järgi võib rahvas kasvõi surra (algul võõrsile minna, nagu masu ajal), aga laenu ei võeta, isegi kui ise ollakse maksujõulised. Poliitoravatele on vaja, et riigi rahakott, mida nad hetkel käsutavad, oleks nende jaoks käepäraselt täis ja seda ei peaks rahva vahel laiali jaotama, mis võiks neid endid rahanälga jätta.

The post Harri Kingo: Valitsejate loogikast – mida vähem kuluinimesi, seda parem appeared first on Uued Uudised.

Loe otse allikast

Uued uudised
Harri Kingo: alasti hirm rahapesu paljastuste ees
Karikatuur, mis näitab täpselt ära toimuva.

“Ülevaade portaalis Delfi toob ära kogu selle ajakirjandusliku klatši, mida Reformierakond on Freeh` kohta levitanud juba algusest peale. Midagi uut seal pole. Küll on jäärapäiselt korratud varasid väiteid (ka valeväiteid) Freeh` vastu, mis ei igaüks eraldi ega ka kogumis õigustust lepingust loobuda ei anna. Need korratud väited ja valed on ammuilma läbi hekseldatud ja varem on näidatud nende naeruväärsust, aga see ei kartellimeediale ega selle üllitise tellijatele ei loe.

Artikkel (ja ka praegune EV ) jätab sellest kaheldavast loetelust taas kord välja Freeh’ga lepingu lõpetamise peamise, sisuliselt aga ainsa kaaluka ning määrava argumendi ja samas seletamatu põhjuse loobuda katsest ja võimalusest teenida le sadu miljoneid dollareid kahjutasu.

Nimelt on artiklis maha vaikitud fakt, et 200+ miljardi musta läbi voolamise ajal oli rahandusministriks Reformierakonna üks juhtfiguur Jürgen Ligi. Ning et on õigustatud kahtlus, et Jürgen Ligi oli sellest rahapesust teadlik. Vähsti oli tal otsene ametialane olla sellest teadlik.

Kuna on ütlta selge, et tasuta sellist suurt musta raha vahendamise äri ei aeta, siis on põhjust arvata, et neist summadest, mis takistamatult läbi voolasid, said endale teatava protsendi ka selle võimaldajad. Ning et on väga tõenäoline, et selle rahaga võidi finantseerida kas Reformierakonna juhtfiguure personaalselt või ka Reformierakonda tervikuna.

Mees, kes sellest pidi teadlik ol, kes oli selle vahetu teostaja – Aivar Rehe – suri väga kummalistel asjaoludel. T surnukeha ei suudetud mitme päeva jooksul otse t koduaiast, kõigile nähtavalt kohalt isegi üles leida! Ning igasugune selle kummalise surma uurimine on lõpetatud, Rehe nimi on praktiliselt meie ajaloost kustutatud.

Küll on elus, terved ja tagasi võimul need, kes pidid Rehe juhitid panga tegevust kontrollima ja kel oli kõigest toimuvast s oma koha tõttu riigis ülevaade. Sest on võimatu, et riigi juhtkonnale sai 200+ miljardi liikumine läbi jääda märkamatuks.

On välja jäetud, et et Freeh’ga lepingu lõpetamine teenib vaid üht ja ainsat eesmärki – summutada ja oltuks muuta tollase e, Reformierakonna ja selle juhtliikmete osalus selles musta rahamassi liikumises läbi . Et tegelik põhjus leping üles öelda on hirm võimalike ilmsiks tulla võivate hävitavate paljastuste ees.

Loomulikult jääb mainimata, et see oli ka oli üks peamisi põhjus, miks Reformierakond nii meeleheitlikult võimule pürgis ja miks s korraldati jõuametkondade kätega sisuline paleepöö. Oli vaja tagasi saada positsioon, mis võimaldaks avalikuks tulla võiva info summutada.

Seda Freeh lugu vaadates pole asi keeruline – pole vaja muud kui panna kokku 1 + 1 + 1 ja saada vastus, et kogu selle ülimalt räpase loo taga on Reformierakonna ja tollaste EV juhtide alasti hirm paljastuste ja vastutuse ees. See oleks lõpp nende isiklikule karjäärile, lõpp ka Reformierakonnale tervikuna, kui selguks, et tasu selle rahamassi läbi liikumise võimaldamise eest laekus nende taskusse.

Olgu vaid korratud, et Freeh rahapesu ja selle eest tasu saamise uurimisega isegi ei tegelenud. T asi oli uurimise suhtes kõrvaline – leida võimalused saada le osa trahvisummadest. Kuid Reformierakonna ja selle juhtide seas oli ja on hirm mistahes tega tegelemise ees sedavõrd valdav, et isegi le eeldatavalt väga kasulik Freeh tegevus nulliti kõige labaslt ära.”

Harri Kingo, poliitikavaatleja

The post Harri Kingo: alasti hirm rahapesu paljastuste ees appeared first on Uued Uudised.

Loe otse allikast

Uued uudised
Jüri Toomepuu: Bideni valesammude rägastik

Täitmata lubadused. Pärast seda kui Joe Biden presidendiks vannutati, on ta hakkama saanud paljuga, mis teeb halba Ameerika Ühendriikide ja ameeriklaste majandusele, tervishoiule ning julgeolekule. Näib, et Bideni peamine motivatsioon on hävitada kõik Trumpi nelja aasta jooksul saavutatud edusammud.

Oma valimiskampaanias lubas Biden ühendada ameeriklased ja arvestada ka nendega, kes tema poolt ei hääletanud, mis on paljude arvates valijate enamus. Ta lubas muuta majanduse paremaks, lõpetada kiiresti Wuhani e levi, järgides ekspertide nõuandeid, vaktsineerida esimese 100 päeva jooksul 100 miljonit inimest ja avada koolid. Näib, et neid lubadusi ta ei suuda täita.

Ta on aga täitnud või täitmas lubadusi, millel võivad olla kurvad tagajärjed.

Kahjustavad lubadused, mis on täidetud

Nafta torujuhe ja energia tootmine. Esimesel ametipäeval lõpetas ta Keystone-nimelise nafta torujuhtme ehituse, mille tagajärjel kaotasid oma töökoha otseselt 11 000 oskustöölist ja kaudselt paljud teised, kelle sissetulek olenes ehitustöölistest. Lepingu tühistamisega lõi ta ka mõruda suhte Kanadaga, tähtsa kaubanduspartneriga.

President Trumpi üks tähtsamaid saavutusi oli sõltuvuse lõpetamine araabia ja teiste nafta tootjate riikidest. Ta saavutas energia sõltumatuse regulatsioonide tühistamisega, mis piirasid nafta ja maagaasi tootmist. Biden on need piiranguid taastanud. Bensiini hind tanklates tõusis paari nädalaga umbes 35 protsenti ja paljud energia vallas töötajad on töölt vallandatud.

Pariisi kliimalepe. Biden ühines jälle ka Pariisi kliimaleppega, mille Trump oli lõpetanud, sest majanduslikku kahju tekitavad oleks kehtinud peamiselt le. Hiinale ja teistele lepinguosalistele lühiajalisi piiranguid ei kehtestatud.

Sellegipoolest  vähendas Trumpi valitsusajal süsinikdioksiidi heitkoguseid rohkem kui ükski teine riik maailmas.

Riigikaitse kahjustamine. Biden peatas Donald Trumpi algatatud protsessi umbes 12 000 sõduri Saksamaalt äraviimiseks. President Trumpi riigikaitse programmi oluline eesmärk oli aidata NATO liitlastel kaitsta endid Vene agressiooni vastu. Ta sai aru, et kaitsepoliitika, mis keskendus Saksamaa kaitsmisele, pole enam asjakohane ja hakkas tugevdama Venemaale otseselt vastamisi seisvate riikide, nagu Poola, Rumeenia, Eesti, Läti ja Leedu kaitset. Uue spetsiaalse programmi – Balti julgeolekualgatuse (Baltic Security Initiative) raames eraldas 169 miljonit dollarit abi Balti riikidele.

ja vaheline relvakontrolli leping New Start (Uus Algus) oli lõppemas ja president Trump ei kavatsenud seda pikendada  põhjusel, et Venemaa lepet ei täitnud. l pole mõtet allkirjastada lepet, mis kehtib ainult le. Putin tahtis muidugi seda lepingut uuendada ja Biden seda ka tegi, ilma et oleks midagi vastutasuks nõudnud.

Ebaseaduslike immigrantide sissevool. Wuhani e tõttu on kõik riigid drastiliselt piiranud rahvusvahelist rännet. Üks ekstraordinaarne erand on Joe Bideni Ameerika Mehhiko piiri ületamine. Üle selle piiri siseneb sse kümneid tuhandeid ebaseaduslikke immigrante, kelle tervist ei kontrollita ja kes võivad t levitada üle kogu Ameerika.

Joe Biden peatas presidendi käskkirjaga, nn täidesaatva korraldusega, piiriaia ehituse ja kõik muud president Trumpi poolt kehtestatud reeglid, mis tõhusalt piirasid ebaseaduslikku sisserännet. Ta  taastas ka Obama-aegse nn kinni püüdmise-vabastamise . See lubab ebaseaduslikud piiriületajad peale seda, kui nad on piirikaitsjate poolt arreteeritud, valve alt lahti lasta ja minna, kuhu nad iganes soovivad.

Teave, et Biden avab piiri, jõudis lõuna-ameeriklaste ja nn muulade kõrvu, kes teenivad inimeste smugeldamisega, juba enne valimisi. Suured karavanid hakkasid juba siis piiri suunas liikuma ja nüüd on käivitunud massiline ebaseaduslike sissevool.

Kuigi üks Texase osariigis asuv föderaalkohtunik on peatanud Joe Bideni täidesaatvat korraldust nüüd juba kaks korda, ei suuda see olukorda enam parandada.

mustad ja latiinod, kelle toetuseks demokraatide valitsused on kehtestanud laiaulatuslikke abistamise programme, hääletavad suures enamuses demokraatide poolt. Demokraatide ja president Bideni kummalise immigratsiooni poliitika eesmärk on ilmselt muuta poliitiline maastik. Kui neil õnnestub Texase osariigi valijate enamuse muuta demokraatideks,  oleks neid tulevikus äärmiselt raske võimult kukutada.

Ebaseaduslikku sisserännet pooldavad ka paljud  töösturid, sest odav tööjõud kasvatab kasumit.

Ministrite valik. President Bideni ministrite valik põhineb nn identsuse poliitikal, mis keskendub rohkem inimeste  rassile, soole, seksuaalsele eelistusele ja muudele sellistele omadustele kui võimekusele ja oskusele ametikohuseid täita. Biden  kasutab „identsuse poliitikat“ mitmesuguste vähemusgruppide toetuse võitmiseks. See algas asepresidendi valimisega, kes on niihästi mustanahaline, aasia päritoluga kui ka naine. Transpordiministriks valis ta homoseksuaalse, mehega abielus oleva Pete Buttigiegi, kes oli varem mitte just eriti edukas linnapea.

Kaitseministriks määras ta erukindrali Lloyd Austini, näib, et peamiselt põhjusel, et Austin on mustanahaline.

Austini varasem teenistus seab ta kompetentsuse kahtluse alla. Kui ta oli vastutav ISISe terroristide vastase võitluse eest, üritas ta senatis selgitada, et see kulgeb hästi. Tollane senaator McCain väitis, et „Austini selgitused erinevad drastiliselt reaalsusest.“

Ta plaan treenida ja varustada 3000 ISISe vastast võitlejat läks maksma pool miljardit dollarit ja ainult 52 „võitlejat“ suudeti treenida, st iga „võitleja“ treenimine läks maksma umbes 10 miljonit dollarit. Nende arvel võitsid ainult terroristid.

Kui Austin oli Keskväejuhatuse (Central Command) ülem, tekitas ühe „vilepuhuja“ kaebus laiaulatusliku uuringu Austini alluvuses oleva luure organisatsiooni poolt sooritatud pettustest.

Kui ta teenis 3. diviisi ülemuse abina Bagdadi vallutamis ajal, siis annetati talle Hõbe Tähe Medal. Käskkirjas, millega medal annetatakse, peab olema kirjeldus kangelasteost, mille alusel medal annetati. Austini Hõbe Tähe Medal käskkirjas see puudus.

Ametist lahkunu ametist tagandamine

See kummaline protsess toimus muidugi kongressis, aga Joe Bideni huvides. põhiseadus sätestab, et kui president või mõni muu kõrge riigi ametnik sooritab raske kuriteo, võib saadikutekoda talle ametist tagandamiseks süüdistuse esitada ja senat võib ta kahe kolmandiku häälteenamusega süüdi mõista, ta ametist kõrvalda ja võtta talt õiguse uuesti ametisse astuda.

Varem üritasid seda demokraadid teha põhjusel, et president Trump oma sõbralikus  kõnes uuele Ukraina presidendile mainis korruptiivse Ukraina energiafirma Burisma uurimist. Burisma  maksis Joe Bideni pojale Hunterile mingil põhjusel ülihead palka mitte millegi eest. See tagandamise katse oli osa president Trumpi kahjustamise programmist, millega demokraadid alustasid juba enne, kui Trump oli presidendiks vannutatud. Trumpi polnud muidugi võimalik sellise alusetu süüdistuse põhjal süüdi mõista.

Kuigi põhiseadus sätestab, et ametist tagandada saab ainult ametis olevat, esitati uus süüdistus ilmselt lootuses, et see väldib Trumpi võimaluse aastal 2024 uuesti kandideerida ja valituks osutuda. Kuna ametist tagandamise protsess ja selle reeglid võivad olla just sellised, mida saadikute enamus soovib, olenemata põhiseaduse sättest, käivitati protsess, kuigi Trump oli ametist lahkunud.

Põhjuseks esitati fakt, et president Trump kutsus Washingtonis kokku koosoleku, et protesteerida kongressi poolt 6. jaanuaril presidendivalimise kinnitamist, kuigi oli tuvastatud laiaulatuslikke valimispettusi. Oma kõnes kutsus president Trump üles oma toetajaid võitlema.

Demonstratsiooni käigus tekkis märul, mis, nagu on selgunud, oli grupi äärmuslaste poolt juba varem kavandatud. Nad lõhkusid uksi ja aknaid, et tungida kongressi hoonetesse. Viis inimest sai vigastada, kaks surmavalt. Ühe naissoost kaitseväe veterani tappis politsei ja üks politsei sai ajakirjanduse andmetele surma, kui protestija teda tuletõrje kanistriga lõi. On tuvastatud, et ajakirjanduses avaldatu ei vasta tõele, aga tõtt pole senini millegipärast avaldatud.

Saadikutekoda süüdistas president Trumpi riigikukutamise katses, tsiteerides ta üleskutset võitluseks. Senatis peetaval kohtuprotsessil esitasid Trumpi kaitsjad sadade kaupa prominentsete demokraatide sõnavõtte, kus nad kutsusid üles oma pooldajaid võitlema, paljudel juhtudel vägivalda kasutama. Näiteks lubas Joe Biden president Trumpi peksta ja asepresident Kamala Harris koguni  väitis, et kui ta juhtub Trumpiga ühes liftis olema, siis Trump eluga ei pääse. Demokraadid muidugi teadsid juba enne, kui nad tagandamise protsessi alustasid, et pole kõige vähematki võimalust president Trumpi süüdi mõista.

Tulevik tuleb – mõnele sünge, mõnele helge

On põhjust karta, et Joe Bideni vasempoolne administratsioon jätkab ja kiirendab s sotsialismi juurutamist, massilist ebaseadusliku odava tööjõu sisserännet, tööhõive- ja majanduse langust ja, mis veelgi halvem, sõnavabaduse ja ausa valimissüsteemi drastilist piiramist.

Bideni presidendi kampaania käigus mängis tähtsat rolli demokraate soosiv vasempoolne  peavoolumeedia, mis tegutses häbenematult Bideni propaganda agentuurina. Uuringud tuvastasid, et peavoolu meedia poolt avaldatud „“ olid rohkem kui 90 protsenti Trumpi vaenulikud ja Bidenit toetavad.

Informatsiooni ja interneti hiiglased, Twitter, Facebook ja Google, mitte ainult ei pakkunud ühekülgset toetust Bidenile, nad isegi otseselt tsenseerisid Bidenile ja demokraatidele kahjulikke uudiseid, nagu näiteks Bidenite pere korruptiivsed äritehingud Hiinas ja teistes riikides. Samas  pasundasid nad Trumpi halvustavaid teateid.

Järgnes president Donald Trumpi Twitteri konto sulgemine ja jätkuv parempoolsete ning konservatiivsete vaadetega inimeste tsenseerimine. Konservatiivsele sotsiaalvõrgustikule Parler näiteks lõpetas Amazon majutusteenuse pakkumise. Amazoni ja Washington Post ajalehe omanik Jeff Bezos on tõusnud maailma rikkamaks inimeseks, sest Wuhani ja  paljude kohalike äride hävitamine eelmise suve märatsemiste käigus sundis paljusid Amazoni internetiäri kasutama.

Väidetavaid laiulatuslikke valimispettusi pole ikka veel põhjalikult uuritud ega tõde tuvastatud.

Sünge tulevikuga le kaasneb paratamatult sünge tulevik vabale maailmale ja Eestile.

Näib, et Hiina kommunistliku partei miljonite dollarilised investeeringud Bideni pere kompromiteerimiseks tasuvad endid miljonite kordselt. Hiinale koidab helge tulevik, sest tõenäoliselt suudab Hiina eluaegseks diktaatoriks pühitsetu Xi Jinping saavutada Bideni valitsemise ajal oma eesmärgi muuta Hiina asemel maailma mõjuvõimsamaks riigiks.

Jüri Toomepuu

Kaabu.jpg

The post Jüri Toomepuu: Bideni valesammude rägastik appeared first on Uued Uudised.

Loe otse allikast

Ajalugu, Eesti
„Putini suhtlusstiil oli heatahtlik ja sõbralik. Jäi mulje, et ta toetab Eesti iseseisvumist”. Mida tegi Putin Eestis?

presidendi Vladimir Putini sidemed Eestiga on tihedamad, kui võiks arvata. Aastaid tagasi on ta siinmail suhteid hoidmas käinud enam kui korra.

2019. aastal kutsus president Moskvas riigivisiidil käies Vladimir Putinit Tartusse -ugri rahvaste maailmakongressile. See peaks aset leidma tänavu suvel, kuid on vähetõenäoline, et Putin seal osaleda kavatseb. Ent aastate eest on Putin korduvalt Eestis käinud ja eestlastega asju ajanud. Siis oli ta Leningradi ja Peterburi juhi Anatoli Sobtšaki asetäitja.

Eestis pole teist inimest, kes oleks Peterburi linnapea Anatoli Sobtšakiga nii lähedalt kokku puutunud kui vandeadvokaat Jüri Raidla, kes oli 1990–1992 Edgar Savisaare üleminekue justiitsminister. Raidla valmistus ülikooli õigusteaduskonnas kandidaadiväitekirja kaitsma, kui tema juhendaja Endel Laasik 1985. aasta sügisel suri. Siis tuli mängu juhus. Tartu ülikooli dotsent Endel Ploom, kes oli omal ajal õppinud koos Sobtšakiga Leningradi ülikoolis, tutvustas Raidlat Sobtšakile.

Peterburi külalised Tallinnas
Peterburi külalised asFOTO: AJALEHT ESTONIJA ARHIIV

„Ploom võttis mu käekõrvale, viis Sobtšaki juurde ning ütles umbes midagi sellist: „Vaata, Anatoli Aleksandrovitš, siin on üks maapoiss Eestist, tahab kangesti kandidaati ära teha, aga kahjuks tema juhendaja suri. Võta ta endale juhendada.” Sobtšak võttiski. Siiamaani ma ei tea, miks ta mind võttis. Akadeemilises ja intellektuaalses mõttes ilmusin ma tema ette mitte kusagilt. Mul puudus vähimgi vajalik taust, et Sobtšaki-taolise akadeemilise staari pälvida,” meenutab Raidla.

Raidla kaitses väitekirja 1987. aastal, kuid sõbralikud suhted Sobtšakiga säilisid ka pärast seda. Raidla sõnul andis Sobtšak nõu IME ettepaneku koostamisel. „Võin julgelt väita, et saime Sobtšakiga sõpradeks. Ta käis perekonnaga mitu korda mul Eestis külas, veetsime aega minu sünnikodus Pärnumaal, isegi heina tegime minu vanemate loomakarjale nii mõnelgi korral koos. Ja mitte ainult. Minu palvel osales Sobtšak episoodiliselt ka Isemajandava Eesti programmi ettevalmistamisel.”

Pärast läbirääkimiste ametliku osa lõppu käidi saunas ja joodi teed ning vesteldi poliitikast. Putini sõnadest jäi mulje, et ta toetab Eesti iseseisvumist.

Raidla räägib, et koostöö Sobtšakiga ja tema juhitud Leningradi administratsiooniga oli Eesti vabanemise protsessis olulisel kohal. Kõik algas eestlaste initsiatiivil kahepoolsete suhete sisseseadmisest 1990. aasta suvel ja varasügisel, sellele järgnes nn a protsess (kahepoolsete suhete sisseseadmine liiduvabariikide vahel ilma Moskva vahenduseta – toim). Eestile oli 1990-ndate alguses väga tähtis sisse seada otsesuhted Venemaa piirkondadega, mida juhtisid demokraadid, ja teiste endise Nõukogude Liidu vabariikidega.

„Ilma Sobtšakita, see tähendab ilma Nõukogude Liidu suuruselt ja tähtsuselt teise linnata ei oleks ilmselt mitmed a protsessi osalised söandanud selle protsessiga ühineda. 1990. aastal tehtud jõupingutused horisontaalsuhete sisseseadmiseks tasusid end kuhjaga ära hilisemates pöördelistes sündmustes 1991. aasta jaanuaris ja augustis. Tegemist oli vabanemise poliitilise investeeringuga.”

Eksminister, vandeadvokaat Jüri Raidla tutvus Peterburi linnapea Anatoli Sobtšakiga juhuse tahtel, kui Sobtšakist sai tema doktoritöö juhendaja.
Eksminister, vandeadvokaat Jüri Raidla tutvus Peterburi linnapea Anatoli Sobtšakiga juhuse tahtel, kui Sobtšakist sai tema doktoritöö juhendaja.FOTO: RAUNO VOLMAR

Raidlal Sobtšaki lähikondlastega otsesuhtlust ja tihedamaid kontakte polnud – tollal polnud kombeks ajada asju ülemuse seljataga. „Pidades silmas Venemaa administratsioonide toimimise põhimõtteid, kus ilma kõige kõrgema ülemuse korralduste või siis suhtumiseta sellistes tundlikes küsimustes nagu otsekontaktid Eestiga suurt midagi ei toimu, suhtlesin ma eeskätt Anatoli Sobtšakiga. Küllap olid aeg-ajalt pildis ka Vladimir Tšurov (toonane Peterburi välissuhete juht, hilisem riigiduuma saadik ja Venemaa keskvalimiskomisjoni juht – toim) ja Anatoli Tšubais, kuid mingit alalist suhtlust mul nendega ei olnud.”

Õpitult tagasihoidlik

„Otsesuhtlust ei olnud mul ka Putiniga, kuigi üsna mitu korda ta osales koosolekutel või allakirjutamistel Sobtšaki kaaskonnas. Mul on hinnata, kas see oli tingitud Putini enda väljaõppest ja soovist olla suhteliselt märkamatu ja tagasihoidlik või Sobtšaki kõikehõlmavast ja katvast karismast, kuid Sobtšakiga samal ajal ruumis olles ta esile ei küündinud. Sobtšakiga oli üldse nii, et kui ta ruumi ilmus, siis oli terve ruum teda täis.”

Peterburi linnapeale Anatoli Sobtšakile meeldis end ümbritseda kuulekate ja alandlike tegelastega. Vladimir Putini vastastele on kaadrid temast Sobtšaki kohvreid tassimas hiljem palju nalja teinud
Peterburi linnapeale Anatoli Sobtšakile meeldis end ümbritseda kuulekate ja alandlike tegelastega. Vladimir Putini vastastele on kaadrid temast Sobtšaki kohvreid tassimas hiljem palju nalja teinudFOTO: AFISHA.RU

Dmitri Medvedev, Venemaa president aastail 2008–2012, töötas Leningradi linnanõukogu välissuhete komitees, kuid tema teed eestlastega ei ristunud. Ent Raidlat ühendab Medvedeviga omapärane asjaolu.

„Medvedeviga ma kokku ei puutunud. Tõenäoliselt oli ta Sobtšaki jaoks kusagil kogu aeg olemas ja vastupidi. Aastaid hiljem ühel privaatsel õhtusöögil küsis Sobtšaki lesk Ljudmila Narussova minu käest: „Jüri, kas sa tead, kes oli Anatoli Aleksandrovitši viimane aspirant?” Loomulikult ma ei teadnud. Selgus, et mina olin Sobtšaki viimane aspirant ja Dmitri Medvedev olevat olnud eelviimane.

Putin pidas eestlastega läbirääkimisi


Vladimir Juškin, Edgar Savisaare nõunik aastail 1990–1992, meenutab, et eestlastel olid kokkupuuted ka Putiniga, kes saabus Sobtšaki korraldusel 1990. aasta sügisel Eestisse Savisaare ega läbirääkimisi pidama.

„Putin oli Eestis 17. ja 18. septembril ning pidas läbirääkimisi majanduspiiri kehamise üle. Eesti poolt esindas kõnelustel üleminekue konsultant Jevgeni Vassiljev.”

Juškini sõnul jättis Putin endast Eestis olles tagasihoidliku inimese mulje. „Aruandes, mille Vassiljev mulle pärast esitas, oli kirjas, et Putini suhtlusstiil oli heatahtlik ja sõbralik, Eesti poole esindajaid, kes olid tema eakaaslased, ta teietas. Pärast läbirääkimiste ametliku osa lõppu käidi saunas ja joodi teed ning vesteldi poliitikast. Putini sõnadest jäi mulje, et ta toetab Eesti iseseisvumist.”

Artikkel tähtsast külaskäigust
Artikkel tähtsast külaskäigustFOTO: AJALEHT ESTONIJA ARHIIV

Majanduspiiri ja koostöö protokoll, mille Leningradi poolelt kinnitas Putin, sai allkirjad 18. septembril -Jõesuus.

Juškini ja Putini teed ristusid korraks veel ka hilisemal ajal. „Juba pärast Savisaare e tagasiastumist organiseerisin Peterburi linna välissuhete komitee juhataja Tšurovi abiga Eesti ärimeestele kohtumise Putiniga. Eestlaste mureks oli see, et Eesti sadamad ei tule toime nende metalliveo mahtudega, mis tollal olid. Toona oli ju Eesti suuruselt teine värviliste metallide eksportija terves Euroopas.”

Putin on hea värbaja. Ta näeb inimeste nõrkusi ja võtab neist kohe kinni. Ja ta hoiab selle abil neid tänaseni.

Professionaalne värbaja


Küsimusele, kas selles pole vastuolu, et Jeltsini järel Venemaa teiseks demokraadiks tituleeritud Sobtšaki kaaskondlased hävitasid 2000-ndatel Venemaal kõik 1990-ndatega kätte võidetud vabadused, vastab Juškin, et tegemist polnud Sobtšaki lähikondlastega, vaid inimestega, kelle KGB tema meeskonda 1980-ndate lõpus infiltreeris. Juškini sõnul võttis Putin presidendiks saades need ennast lojaalsena näidanud endaga Moskvasse kaasa.

„On hästi teada, et Putin väärtustab ainult isiklikke sõpru ja sugulasi ega anna neid kunagi ära. Siin toimib veel üks Putini oluline iseloomuomadus: ta on hea värbaja. Ta näeb inimeste nõrkusi ja võtab neist kohe kinni. Ja ta hoiab selle abil neid tänaseni. Ta on väga professionaalne. Putini lähikonna moodustavad tema värvatud ja end lojaalsena tõestanud inimesed.”

Igor Setšin (vasakul) alustas oma karjääri Putini abilise ja kohvrikandjana. Saanud Venemaa presidendiks, tegi Putin Setšinist Venemaa rikkaima mehe, andes talle üle vangistatud Hodorkovski firma Jukos varad.
Igor Setšin (vasakul) alustas oma karjääri Putini abilise ja kohvrikandjana. Saanud Venemaa presidendiks, tegi Putin Setšinist Venemaa rikkaima mehe, andes talle üle vangistatud Hodorkovski firma Jukos varad.FOTO: KUVATÕMMIS

a linnapead hoidsid suhteid


See ei jäänud Putini viimaseks Eestis käiguks. Hardo Aasmäe, a linnapea aastail 1990–1992, oli peale Juškini, Raidla ja Savisaare nõuniku Olev Kanguri üks neist, kes Eestis Sobtšaki ja tema lähikondlastega suhteid hoidis.

Sidemed ei katkenud ka a järgmise linnapea Jaak Tamme ajal (1992–1996). 15.–16. märtsil 1996 saabus a Peterburi linna ja Leningradi oblasti delegatsioon, mida juhtis Sobtšaki esimene asetäitja ja välissuhete komitee juhataja Vladimir Putin, keda teiste hulgas saatis tema tollane asetäitja, tänane Rosnefti juht ja aktsiate enamuse omanik Igor Setšin, kellele pärast Mihhail Hodorkovski türmi pistmist anti enamik naftafirma Jukos varasid. Kuid siis oli tegemist Putini abilisega, kes rohketel fotodel on jäädvustatud Putini kohvreid ja spordikotte kandmas.

Anatoli Sobtšak ja Edgar Savisaar 1991. aasta novembris läbirääkimistel Narvas. Nende taga seisavad Vladimir Juškin, Raivo Vare, Jüri Raidla ja Hardo Aasmäe.
Anatoli Sobtšak ja Edgar Savisaar 1991. aasta novembris läbirääkimistel s. Nende taga seisavad Vladimir Juškin, Raivo Vare, Jüri Raidla ja Hardo Aasmäe.FOTO: RAHVUSARHIIVI FILMIARHIIV

Visiidi fookus oli neile aastatele omaselt transiidil, metalliäril ja kuritegevuse ohjeldamisel. Putin käis saatjatega Pikal tänaval Vene saatkonnas kohtumas suursaadik Aleksandr Trofimoviga, kelle kogu diplomaatiline karjäär oli seotud maadega, kuid kes läheb ajalukku ikkagi kui Venemaa föderatsiooni esimene suursaadik taasiseseisvunud Eestis. Putin kohtus ka peaminister Tiit Vähi ja linnapea Jaak Tammega. Kõrgete külalistega käidi Eesti Pangas ja majandusministeeriumis ning Muuga sadamas ja EMEX-is, mis tollal oli Eesti monopoolne metallieksportija.

Kui Vladimir Putin oleks olnud väga särav isiksus, siis oleks see loomulikult meelde jäänud, aga sellest pole ühtegi erilist mälestuskildu.

a linnaisad võõrustasid külalisi raekojas. Kohtumisel osalenud a kauaaegne linnasekretär Toomas Sepp sõnab, et Putiniga kohtumine ei jätnud erilist muljet. „Raekojas sai üksjagu inimesi vastu võetud, kuid sellest visiidist ei mäleta ma mitte midagi. Kui Vladimir Putin oleks olnud väga särav isiksus, siis oleks see loomulikult meelde jäänud, aga sellest pole ühtegi erilist mälestuskildu. Mäletan, et mind oli palutud raekotta külalisi vastu võtma, sest oskan hästi vene keelt, ja see on kõik. Pärast tuli Anatoli Sobtšakilt kiri selle eest, et Putini juhitud delegatsiooni as soojalt vastu võtsime.”Galerii

Viisakas inimene


Ehkki ürituse ametlikus programmis oli kohtumine toonase peaministri Tiit Vähiga, kinnitab Vähi, et tema 1996. aastal Putinit vastu ei võtnud ja temaga visiidi ajal ei suhelnud. „Olen Putiniga elus vaid korra kokku puutunud ja suhelnud. Kui 1992. aastal peaministriks sain, siis käisin märtsis või aprillis Peterburis ja kohtusin Anatoli Sobtšakiga. Pärast seda sõime Smolnõis Sobtšaki ja tema delegatsiooniga lõunat. Istusin oma delegatsiooniga Sobtšaki vastas ja rääkisime palju. Sobtšaki paremal käel istus Vladimir Vladimirovitš Putin, kes ei öelnud lõunasöögi ajal ühtegi sõna. Pärast lõunasööki peatusin mõne minuti koridoris, Putin tuli minu juurde ja vahetasime paar sõna.”

Millest Vähi Putiniga rääkis? „Kohtumine Putiniga kestis võib-olla kolm minutit ning selle jooksul vahetasime viisakusi. Kõik tööasjad rääkisime Sobtšakiga ära ning poleks viisakas olnud, kui kohtumise ajal vait olnud Putin oleks neid minuga arutama tulnud. Putin on viisakas inimene.”

Kuulekad käsutäitjad Putin ja Medvedev

Dmitri Medvedevi (paremal) töö Sobtšaki juures seisnes külaliste vastuvõtmises ja nende registreerimises ning neile tee pakkumises. Lühidalt öeldes umbes sama, mida teevad tänapäeval sekretärineiud. Fotol võtavad Sobtšak ja Medvedev vastu kaugeid väliskülalisi.
Dmitri Medvedevi (paremal) töö Sobtšaki juures seisnes külaliste vastuvõtmises ja nende registreerimises ning neile tee pakkumises. Lühidalt öeldes umbes sama, mida teevad tänapäeval sekretärineiud. Fotol võtavad Sobtšak ja Medvedev vastu kaugeid väliskülalisi.FOTO: AFISHA.RU

Peterburi politoloog ja ajakirjanik ning pikaajaline linnasaadik Boriss Višnevski ütleb, et Peterburi esimene linnapea Anatoli Sobtšak armastas end ümbritseda endiste kompartei funktsionääride ja KGB töötajatega, sest nood täitsid tema käske tõrkumata.

19. veebruaril 62-aastaselt surnud Sobtšak oli vastuoluline isiksus, kelle puhul negatiivne kaalus lõppkokkuvõttes positiivse üle, arvab Višnevski.

Te tundsite Anatoli Sobtšakki ja nägite teda kõrvalt. Kuidas hindate praegu tema tegevust poliitikuna?

Ta oli väga vastuoluline isiksus. Oma karjääri alguses oli ta üks ja kuulekuse sümboleid. Paljude jaoks sümboliseeris ta lootust uuele elule. Aastatel 1989–1991 oli ta Peterburis meeletult populaarne ning ilma vähima kahtluseta üks olulisemaid arvamusliidreid. Ta oli inimeste jaoks ebajumala staatuses ning selle najal sai ta Leningradi linnanõukogu esimeheks ja hiljem Peterburi linnapeaks. Tal oli väga laialdane toetus.

Ent kohe, kui ta sai Peterburi juhiks, hakkasid ilmnema tema negatiivsed omadused. Ehkki teda peeti üheks demokraatliku liikumise juhiks ja üheks Venemaa peamiseks demokraadiks, ei viljelenud ta linnajuhina t. Linnanõukogu saadikutesse suhtus ta nagu professor esimese kursuse üliõpilastesse ja arvas, et saadikud vaid segavad teda õigeid otsuseid langetamast. Linnapeaks saades teatas ta avalikult, et kui talle linnanõukogu otsused ei meeldi, ei kavatse ta neid täita.

Linnapeaks saanuna hakkas ta end ümbritsema kommunistliku nomenklatuuri liikmetega ja Leningradi KGB töötajatega ning nimetas neid ametisse. Kõige eredam näide on loomulikult Vladimir Putin, kes oli Sobtšaki nõunik, kui too sai linnanõukogu esimees. Hiljem oli Putin linnapea esimene asetäitja ja töötas Sobtšaki heaks nii kaua, kuni Sobtšak kaotas 1996. aastal valimised. Suhtumine Sobtšakki muutus pärast 1991. aastat kiiresti negatiivseks, sest ta oli üleolev, suhtus tavainimestesse halvasti ja oli ükskõikne avaliku arvamuse vastu. Ta lubas endale ka solvavaid repliike oma oponentide kohta. Sobtšak läks kahtlemata ajalukku ning tal oli positiivseid ja negatiivseid iseloomuomadusi, kuid minu isiklik on, et tas oli negatiivset rohkem kui positiivset.

Miks ta otsustas end ümbritseda põhimõttetute karjeristidega nagu Putin, Medvedev, Narõškin, Mutko jt?

Sobtšakil oli nendega lihtne, sest nad ei hakanud talle kunagi vastu. Nad rääkisid Sobtšakile seda, mida ta tahtis kuulda: et tal on alati õigus ja kui midagi ei õnnestu, siis on süüdi tema vaenlased või kadestajad. Nad ei vaielnud talle mitte kunagi vastu ja käitusid nagu tema alamad.

Sobtšaki põhiprobleem seisnes selles, et ta tahtis enda ümber näha mitte kaasvõitlejaid, vaid alamaid. See on klassikaline autoritaarse juhi iseloomujoon. Kuna Vladimir Putin töötas KGB-s, siis ta sobis sellesse rolli suurepäraselt. Dmitri Medvedev ei mänginud Sobtšaki ajal mingit rolli. Ta oli mõnda aega Sobtšaki abiline, kui Sobtšak oli linnanõukogu esimees. Medvedev istus vastuvõturuumis ning vastas telefonikõnedele ja registreeris külalisi, kes Sobtšaki juures käisid. Narõškinit ja teisi ei mäleta ma üldse, sest need olid nii väikesed tegelased, et mul polnud nendega mingeid kokkupuuteid.

Sobtšak määras Peterburis juhtivatele kohtadele endisi kohalikke parteibosse ja KGB töötajaid, muu hulgas neid, kes olid dissidente jälitanud. Need inimesed olid tema jaoks mugavad, sest nad olid kuulekad ja sobisid hästi sellesse autoritaarsesse süsteemi, mida ta üritas enda ümber rajada. Leningradi linnanõukogu saadikud olid selle vastu ja üritasid teda ümber veenda, kuid see ei meeldinud Sobtšakile üldse. Tema jaoks oli olemas „õige” ehk tema enda arvamus ja „vale” ehk ülejäänute arvamus.

Kas teie jaoks polnud imelik, et inimesed, kes 1990-ndatel tassisid Sobtšaki asju ja keetsid talle teed, tõusid 2000-ndatel Venemaa etteotsa?

See sai võimalikuks, sest Putin sai presidendiks ja võttis enamiku oma kaastöötajaid Peterburist Moskvasse kaasa. Kui seda poleks juhtunud, oleksid need inimesed jäänud edasi „mittekellekski”. Sest oma oskuste ja teadmistega poleks nad normaalsel, demokraatlikul maal ja demokraatlikus võimusüsteemis iialgi suutnud karjääri teha. Kuid toona oli kombeks valida kaadrit mitte professionaalsuse, vaid lojaalsuse järgi. Täpselt nagu nõukogude ajal.

Mis on saanud Sobtšaki lemmiku?

Kooperatiivi Ozero osalised ja Sobtšaki asetäitjad valitsevad praegu Venemaad. Fotol asetavad pärast Sotši olümpiamänge „dopinguministri” kuulsuse omandanud Vitali Mutko ja Sobtšak pärja suure isamaasõja monumendile.
Kooperatiivi Ozero osalised ja Sobtšaki asetäitjad valitsevad praegu Venemaad. Fotol asetavad pärast Sotši olümpiamänge „dopinguministri” kuulsuse omandanud Vitali Mutko ja Sobtšak pärja suure isamaasõja monumendile.FOTO: AFISHA.RU

Venemaad on viimase kahe kümnendi vältel valitsenud endised Sobtšaki asetäitjad ja suvilakooperatiivi Ozero liikmed. Kus on Sobtšaki mehed täna?

Dmitri Kozak

1985. aastal lõpetas ta kiitusega Leningradi riikliku ülikooli õigusteaduskonna, kus tol ajal õpetas Anatoli Sobtšak. Aastail 1985–1989 oli Kozak prokurör, seejärel Leningradi prokuratuuri vanemprokurör. 1990–1991 Leningradi linna täitevkomitee juriidilise osakonna juhataja asetäitja, alates 1994 Peterburi linnae liige. Aastail 2004–2007 oli Kozak Lõuna föderaalringkonnas presidendi täievoliline esindaja, hiljem nimetati ta regionaalarengu ministriks. Alates 2008. aastast Venemaa föderatsiooni asepeaminister, vastutas Sotši taliolümpiamängude eest. Alates 2014. aasta märtsist kureeris ta Krimmi ja Sevastopoliga seotud küsimusi. . aastast on Kozak ametis residendiadministratsiooni juhi Anton Vaino asetäitjana

Igor Setšin

1988. aastast alates töötas Leningradi linnanõukogu sõpruslinnade osakonnas, kus kureeris Leningradi koostööd Rio de Janeiroga ning hiljem Barcelona ja Milanoga. 1991. aastast töötas Setšin Peterburi linnaes, kuni 1996. aastani oli ta linnapea esimese asetäitja Vladimir Putini asetäitja. Aastail 1998–2004 töötas Setšin eri ametikohtadel Putini administratsioonis, aastatel 2008–2012 oli ta asepeaminister, 2012. aastast Rosnefti president.

Dmitri Medvedev

1989. aastal Leningradi riikliku ülikooli aspirant ja Sobtšaki usaldusisik NSV Liidu rahvasaadikute valimistel. 1990. aastatel töötas ta Peterburi linnae välissuhete osakonnas. Aastail 2008–2012 Venemaa president, 2012– Venemaa föderatsiooni peaminister. . aastast Venemaa julgeolekunõukogu esimehe asetäitja.

Anatoli Tšubais

1990. aastal sai noorest majandusteadlasest Tšubaisist Leningradi linnanõukogu täitevkomitee esimehe esimene asetäitja ja Anatoli Sobtšaki peamine majandusnõunik. 1991–1994 oli ta Venemaa riikliku varahalduse komitee esimees. Endine Rosnano juht ja asepeaminister, praegu Venemaa presidendi eriesindaja rahvusvaheliste organisatsioonide juures.

Vladimir Putin

Aastail 1990–1991 Leningradi linnanõukogu esimehe nõunik, 1991–1996 Leningradi (Peterburi) linnapea kantselei välissuhete komisjoni esimees, hiljem Peterburi linnapea esimene asetäitja . Pärast Sobtšaki kaotust 1996. aasta kubernerivalimistel lahkus Putin Sobtšaki juurest ja asus tööle Venemaa föderatsiooni presidendi administratsiooni. 1999. aasta augustist detsembrini ja aastail 2008–2012 Venemaa peaminister. Aastail 2000–2008 ja alates 2012. aastast Venemaa föderatsiooni president.

Aleksei Miller

Aastail 1991–1996 töötas Leningradi linnanõukogu täitevkomitee majandusreformi komitees ja Peterburi linnae välissuhete komitees. Alates 2001. aastast Gazpromi juhatuse esimees.

Aleksei Kudrin

Alates 1990. aastast Leningradi linnanõukogu täitevkomitee majandusreformi komitee aseesimees, seejärel alates 1991. aastast Peterburi majandusarengu komitee aseesimees. Alates 1992 Peterburi linnae finantsosakonna esimees. Alates 1993. aastast linnapea asetäitja. Lahkus Sobtšaki juurest pärast kaotust 1996. aasta kubernerivalimistel. 2000–2011 Venemaa föderatsiooni rahandusminister, 2013–2018 Putini majandusnõunik. Praegu Venemaa finantskontrolli juht.

Sergei Narõškin

Aastail 1992–1995 juhtis üht Peterburi linnae majandus- ja rahanduskomitee osakonda. Aastail 2004–2008 oli aparaadi juht ja asepeaminister, 2008–2011 presidendi administratsiooni juht. 2011–2016 Vene riigiduuma esimees, alates 2016. aastast Venemaa välisluure (SVR) juht.

German Gref

1990–1993 Leningradi riikliku ülikooli õigusteaduskonna aspirant. Alates 1992. aastast Peterburi administratsiooni varahalduskomitee Petrodvortsovõi rajooniagentuuri juhataja, seejärel Peterburi Petrodvortsovõi rajooni juhi asetäitja, 1994. aastast Peterburi linnavara halduskomitee juhataja asetäitja, 1997. aastast Peterburi asekuberner. Aastail 2000–2007 Kasjanovi ja Fradkovi e majandusarengu minister. Oktoobrist 2007 seniajani Venemaa Sberbanki juhatuse esimees.

Vitali Mutko

Aastail 1983–1991 oli Leningradi Kirovi rajooni rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee esimees. Alates 1992. aastast Peterburi abilinnapea ja linnae sotsiaalküsimuste komisjoni esimees. Pärast Sobtšaki kaotust valimistel lahkus Sobtšaki juurest. 1997–2003 jalgpalliklubi Peterburi Zenit president. 2008–2016 Venemaa föderatsiooni spordiminister, 2016– asepeaminister. Praegu riigifirma Dom.rf juht.

Allikas