RSS, Teadus

Soomere: kõrgemad temperatuurid hakkavad meile elusid maksma

Mitmepäevased kuumaperioodid on Eestis viimastel aastatel kasvanud tasemele, mis hakkavad inimestele ohtlikuks muutuma, selgitas Eesti Teaduste Akadeemia president “Vikerhommikus” kliimamuutustega kaasnevaid ohte.

Kas peaksime kliimast rääkima praegu veelgi tõsisemalt kui tavaliselt? 

Muidugi peame suhtuma tõsisemalt. Esmalt peame tegema vahet ilmal ja kliimal. Ilm on see, mida me tunnetame oma nahaga. Ilma sees on ka see tuul, mida tunneme oma näol või teeb meie jalad märjaks, kui merelained meile vastu jalgu löövad.

See, et mõni ilm on vahest soojem kui teine, sellest ei ole mitte midagi. See on normaalne. Probleem tekib siis, kui temperatuur läheb üle selle, millega meie keha on harjunud. Inimkeha normaalne temperatuur on 37 kraadi. Kui temperatuur läheb sellest palju kõrgemaks, on inimesel vaja abi jahutuse, vee või millegi muu näol. Keskmise temperatuuriga üle 40 kraadi kipub inimene lihtsalt ära surema.

Eestis olukord nii hull pole, aga sellegipoolest näeme, et mitte lihtsalt pole ilmad läinud soojemaks. Mitte lihtsalt pole jäänud lund vähemaks ega lumikatte paksus jäänud õhemaks. Me näeme, et on hakanud tulema järjest väga kuumad päevad. Nende vahel on ka öö selline, kus temperatuur ei lange väga palju. Selliseid perioode nimetatakse kuumalaineteks. Inimestel on äärmiselt ebamugav ja vanematel inimestel ja näiteks vererõhutõve või astma käes kannatavatel inimestel, võib kõrge temperatuur eluohtliku olukorra tekitada.

Mida täpselt kujutab endast kuumalaine ja mis on need temperatuurid, seda tuleb küsida Jüri Kameniku käest. Tema teab neid peast ja oskab kohe ära seletada. Mina tean oma kogemusest ja teaduskirjandusest seda, et mitmepäevased kuumaperioodid on Eestis viimastel aastatel kõvasti kasvanud. Need on kasvanud tasemele, mis hakkavad inimestele ohtlikuks muutuma. See pole üldse naljakas, see hakkab meile maksma inimelusid.

Kas on pandud kirja ka juba mingisuguste päevade arv, mil me võime rääkida juba mingisugusest ühikust? 

Jah, kindlasti on, kuid pean ausalt tunnistama, et matemaatikuna suhtun arvudesse sellise teatava üleolekuga, arvates, et kui ma oskan arve analüüsida, ei pea ma neid täpselt teadma.

Kaks, kolm päeva mõjub üldiselt hästi, kuid pikem soojus ei mõju enam hästi. Ega inimesed pole ju ainsad, kes selle liigsoojuse all kannatavad. Kannatamine on ju väga mitme otsaga. Ei saa öelda, et üks asi on kindlasti halb ja teine asi on kindlasti hea. Eestil on mingis mõttes tohutult vedanud. Kliimamuutuste mõttes oleme ühes paradiislikus kandis. Meil on neli aastaaega ja nende seas ei ole vihmahooaega.

Ega meile väga ei meeldi, et mõne aastaaja pikkus kipub lühenema. Ikkagi tahaks, et talv oleks mõnusalt külm ja suvi särtsuvalt soe ja et kevadel õitseksid lilled ja sügisel valmiksid õunad. Ka see süsteem on hakanud natukene nihkuma. On juba olnud mitu talve, mil korralikku lumikatet meile polegi tekkinud. Seda saab juba nimetada kliimamuutuseks. Pole üldse vahet, kas üks talv on soojem või külmem. Kui me näeme, et tõenäosus külma talve tekkimiseks on vähenemas, räägime juba kliimamuutustest. Kui ilm on see, mida me tunneme, hingame, oma nahaga tajume, siis kliima on kahjuks matemaatiliste statistikate kategooria.

Me ei jõua ilmselt kunagi ühisele arvamusele, mitu päeva moodustab kokku kuumalaine. Küll aga saime hiljuti lugeda uudist, et väga suur jäätükk on kukkunud kuhugi maailmamerre ja peaksime nüüd olema tähelepanelikud.

Väga õige märkus. Kliimasüsteem on väga keeruline. See, kuidas see toimib, tundub mõnikord olevat kaine mõistusega täiesti vastuolus. Kui kogu maailm kipub soojenema, siis Põhja-Atlandil on selge jahenemine toimumas. Kuu lõikes vaadatuna on Ameerika Ühendriikide mitmetes osades toimumas selge jahenemine. Ei ole üldse arusaamatu, miks Donald Trump ütles, et ta tahaks Ameerikas näha natukene rohkem kliima soojenemist. Sellised protsessid on mingis mõttes seotud ookeani tsirkulatsiooni erinevustega. Meid siin varustab soojaga Põhja-Atlandi soojuspump. See toob troopilise sooja kuskile Gröönimaa kanti ja põhjavetes läheb siis külm tagasi lõuna poole. Vahetevahel need ka segunevad. See süsteem toob Põhja-Atlandile tohutus koguses soojust, millest ka meie osa saame. Kui see peaks seisma jääma, peaks meie kliima sarnanema Alaskaga. Loomulikult ei toimu muutused ühe aastaga. Juttu on sadadest aastatest, kuid Alaska kliima Eestis ei ole üldse mitte võimatu.

See on üks kaugmõju näide, kus kuskil kaugel Islandi ja Gröönimaa vahel toimuvad asjad mõjutavad tuhandete kilomeetrite kaugusele ilma. Antarktika on ju veelgi kaugemal. Antarktika ja Gröönimaa liustike sulamine on see protsess, mis annab umbes poole maailma merevee taseme tõusust. Teise poole annab vee soojenemine. Sulanud vesi ei jaotu paraku ühtlaselt ümber maakera. Gröönimaa ja Antarktika on nii suured, et nad tõmbavad natuke vett rohkem enda poole. Meil ju kehtib maailmas universaalne gravitatsiooniseadus, mille kohaselt suured asjad tõmbavad ikkagi rohkem end teineteise poole. Gröönimaa ja Antarktika liustikud on nii suured, et suudavad vett nii palju enda poole tõmmata, et meie veetase on pea meeter kõrgem praegu sellest, kui Gröönimaad meie lähedal ei oleks.

Merejää sulamine ei tõsta maailma merevee taset. Kui liustikust murdub ära tohutu tükk ja triivib eemale, muutub ka Antarktika pindalalt väiksemaks, mõjutades seeläbi gravitatsiooni. See tähendab, et Antarktika tõmbab palju vähem vett enda poole. Mujal hakkab seetõttu veetase tõusma. Ma ei oska praegu öelda, kas see saab olema sentimeeter või kaks, aga sinna suurusjärku see peaks jääma.

Ja see on väga lühikese ajaperioodi töövili? 

Jah! Me räägime kliimamuutustest tavaliselt kümnete ja paljude aastakümnete võtmes, kuid tegelikult ei ole see nii. Meie kandi üks tugevamaid kliimamuutuse ilminguid on õhuvoolu ja tugevate tuulte suunamuutus. Tuuled ei ole siin tugevamaks läinud, kuigi vahest tundub, et need on väga tugevad. Statistikas pole otseselt midagi muutunud.

Küll aga näeme, et just siis, kui lagunes raudne eesriie, muutus järsku õhuvoolu suund poolel Läänemerel. See, mis varem tuli läänest, hakkas tulema loode poolt. See muutus juhtus ühe talvega. Keegi oleks nagu lülitit vajutanud. Varem tuli läänest, nüüd tuleb loodest. See tähendab tohutut vahet sellest, milline soojushulk tuleb ja kuhu ta tuleb. Selle järelmõjusid näeme hästi mitmesugustest vaatlusseeriatest, näiteks sootaimestikust, rohu kasvust, kalade kudemisest. 1989. ja 1990. aastatel, kui me vabaks saime, on ilmnenud tohutud hüpped mitmetes vaatlusridades. Me ei tea, kas see on tagasi pöördunud.

Aastakümneid ei olnud Soome lahel tugevaid idatorme. Need tulid tagasi 2012. Me näeme seda ka randade arengust. Nii mõnegi rannas oleva elamu omanik tervitab tõenäoliselt peatselt kõnega, et meri sööb kinnistu ära.

Jälle me räägime lühikeest ajaperioodist?

Me räägime ühest aastast, mille jooksul toimus see muutus. Kui me püüame tulevikku vaadata on neid muutusi ju veel tulemas. Isegi kui kliimamuutust ei tule, on äärmiselt huvitav vaadata, mis suunast puhuvad kõige tugevamad tuuled tulevikus ja mis suunast puhuvad kõige ohtlikumad tuuled pika ajavahemiku jooksul. Kui see juhtub kord saja aasta jooksul, on tugevamat tuult oodata kuskilt edelast.

Kord tuhande aasta jooksul esinev tugevaim tuul kipub tulema põhjakaarest. Mingis mõttes on ka see tulevik juba käes. Läänemere kõrgeimad lained salvestati 2004. aasta detsembris, mil lainete kõrgus oli 8,4 meetrit. Sellises väikeses lombis nagu Botnia laht mõõdeti kaks aastat tagasi 8,1-meetrised lained põhjatormis. Need põhjatuuled on juba kohal. Need on tekitanud situatsiooni, kus meil mais, juunis on väga päikeseline ilm, kuid õhk on vastikult külm. Aastaaegade muster kipub nihkuma päris mitme nädala jagu edasi. Seda me näeme Liivi lahe veetasemetest. Kõrgete veetasemete aeg on nihkunud kaks kuni kolm nädalat edasi, igal aastaajal.

1967. aasta väga tugevast tormist on järgmisel aastal möödas juba 55 aastat. Kas peatselt on oodata juba järgmist külalist? 

Me teame, et 1967. aasta augusti torm murdis maha suure osa Põhja-Eesti metsa ja tekitas siiani nähtavaid kahjustusi, mis on märksa hullemad, kui lageraiest tekkinud kahjustused. 1967. aastal registreeriti ka Pärnus väga pikka aega püsinud veetaseme maksimum ehk 253 sentimeetrit. See fikseeriti oktoobris, mitte augustis. See veetaseme rekord löödi üle alles 2005. aasta jaanuaris. Aastal 1967. oli meil kaks väga suur muutust. Üks väga tugev torm, mis murdis maha suure hulga metsa ja üks edelatorm, mis tekitas Pärnus kõige aegade kõrgeima veetaseme.

Meie meri reageerib maruliselt mõningatele tormidele, mis ei olegi nii tugevad, aga mingil moel suudavad need tormid mere ootamatult käima panna. Torme pole rohkem ilmnenud, samuti nad pole tugevaks läinud, aga nad on nagu erakondadesse kogunenud. Kui nad puhuvad üle Taani väinade erineva mustriga, puhuvad nad Läänemerre vett nii palju sisse, et terve Läänemere veetase tõuseb pea meetri võrra. Kui mõni nendest tormidest tuleb üle Läänemere avaosa, on ta suuteline Liivi lahte veel ühe meetri jagu vett sisse puhuma. Sellisel juhul on Pärnus ja Riias vesi ahjus.

Kas selleks aastaks Eestile antud tormiennustuse pärast on meil põhjust olla tavalisest tähelepanelikum? 

Praegu ei tundu olevat midagi häirivat. Küll aga on üldine printsiip selline, et kui kliima soojeneb, on atmosfääris rohkem energiat. Samuti on veeauru näol atmosfääris rohkem varjatud energiat. Üldiselt peaksid tormid tugevnema. Ekstreemsete sündmuste tõenäosus suureneb lihtsalt sellepärast, et atmosfääris on rohkem energiat.

Loe otse allikast

Related Posts

%d bloggers like this: