Anekdoodid

Sina, loomade kuningas, lased mingil jänesel end peksta?!

Pikutab savannis isalõvi oma kaasa seltsis, kui äkki kargab puhmast välja jänes, virutab isalõvile täiega vastu vahtimist ja jookseb ise min.

Isalõvi ei liiguta lillegi ja lõvi on täis üllatust:

“Sina, loomade kuningas, lased mingil jänesel end peksta ja lubad tal karistamatult min joosta?! Otsid mina püüa ta kinni ja söö ära!!!”

Isalõvi kostab vastu: “Ei hakka mina seda pikk-kõrva taga ajama, loomade kuningale ei ole see eriti väärikas…”

Järgmisel päeval lugu kordub – tuleb jänes, teeb paar tantsusammu ja virutab taas lõvile vastu vahtimist, ise pistab punuma. Emalõvi muidugi kohe näägutama, kuid kuningas on vana rahu ise.

Kolmandal päeval sama lugu ja nii ka neljandal, viiendal ja kuuendalgi päeval.

Seitsmendal päeval ei pea lõvi närv enam vastu ja ta tormab tülinorijat karistama.

Jänes jookseb ja põikleb, teeb haake ja kavaldab, kuni jõuab toruni, millesse sisse hüppab. Emalõvi muidugi ronib talle järele ja- oh häda – jääb torusse kinni!

Jänes lipsab aga toru teisest otsast välja ja sätib lõvile mehiselt asja ära.

Õhtu kulub, lõvi suudab end lõpuks torust välja kangutada ja veab end pikutava abikaasani.

Loomade kuningas vaatab lõvile otsa, heidab siis pilgu kellale ja küsib:

“Noh, kas jõudsid ka selle toruni?”

%d bloggers like this: