Teadus

Siberi igikeltsa 24 000-aastane mikroob ärkas tardumusest

Keriloomad suudavad taluda vedelikupuudust, miinuskraade, nälga ja hapnikuvaegust. r/allikas: Michael Plewka

Viimased 24 000 aastat Siberi igikeltsas talveunes veetnud üksik keriloom ilmutas taas elumärke. Rahvusvaheline teadlasrühm loodab pisilooma täps uuringu abi inimese rakkude, kudede ja elundite edukamaks külmutamiseks.

Keriloomad (Rotifera) on usjad veeloomad, kes eelistavad elada magedas vees ja niiskes pinnases. Ehkki nad ei näe välja sama isikupärased kui näiteks loimurid (Tardigrada), on nad samamoodi tuntud oma äärmiselt oskusliku ellujäämise poolest. Keriloomad suudavad taluda vedelikupuudust, miinuskraade, nälga ja hapnikuvaegust. Nüüd Siberi igikeltsast leitud 24 000-aastane keriloom näitab teadlastele, et loomakesed on seni arvatust palju visamad, vahendab Gizmodo.

Uuringu kaasautori ning Pušino mullateaduse füsiokeemiliste ja bioloogliste uuringute instituudi bioloogi Stas Malavini sõnul tõestab t ja kaasautorite raport seni kõige kindlamalt, et hulkraksed loomad suudavad toime tulla ka siis, kui peavad veetma kümneid tuhandeid aastaid krüptobioosis ehk pea täielikult seiskunud ainevahetusega olekus.

Ehkki 24 000 aastat vastu pidada on mikroobile muljetavaldav vägitükk, pole see ilmselt rekord. Vene teadlased väitsid 2018. aastal, et äratasid üles vählt 32 000 aastat igikeltsas veetnud ussikesed. Seni on keriloomi äratatud kuue- ja kümne-aastase tardumuse järel, sealhulgas Antarktika pinnasest ja jääst leitud isendeid. Loimurite talveunerekord on 30 aastat, kuid võib-olla peavad nad vastu kauemgi.

Kerilooma avastasid Vene mulla krüobioloogia labori töötajad, kes puurisid Siberi igikeltsa proovide võtmiseks auke. Nad leidsid pisilooma Alazeja jõe lähistelt 3,5 meetri sügavuselt. Uurimisrühm kasutas erilisi kaevemeetodeid, et vältida kokkupuudet naaberkihtidega ja välistada ülemiste kihtide varingut. Hilis-paleistotseeni kiht, kust keriloom leiti, osutus radiosüsiniku meetodi põhjal umbes 24 000 aasta vanuseks. Seega tekkis see umbes 12 500 aastat enne viimase jääaja lõppu.

Laboris suutsid teadlased kerilooma taaselustada. Raportis kirjeldavad nad seda kui pikimat teadaolevat juhtumit, kus keriloom jäätunud olekus ellu jäi. Kuna keriloomad paljunevad aseksuaalselt neitsisigimise kaudu, õnnestus uurijatel isendist mitu järglaskultuuri kasvatada. Mikroobi geneetiline analüüs näitas, et ta kuulub Adineta perekonda. Samuti oli loomake üsna hästi võrreldav Belgiast pärit elusate keriloomadega.

Keriloomade ja nende vastupidavuse parks mõistmiseks koostas uurimisrühm juhuvalimi 144-st omavahel mitte suguluses olevast keriloomast. Uurijad külmutasid loomakesed nädalaks ajaks -15 °C juures. Ehkki katse kestis lühikest aega, näitas see autorite sõnul, et iidne Adineta perekonna esindaja polnud tänapäevas suguvendadest oluliselt külmakindlam.

Malavini sõnul on loo moraal paljude ulmekirjanike unelm: hulkrakset organismi saab külmutada ja säilitada tuhandeid aastaid ning seejärel taas ellu äratada. Mida keerukam on organism, seda keerulisem saab ol seda elusalt säilitada. Imetajate puhul pole see praegu üldse võimalik, lisab Malavin. Siiski on soolestiku ja ajuga tibatillukese organismi külmutamine t sõnul suur samm edasi ainurakse külmutamisest.

Huvitaval kombel suudavad Adineta keriloomad tõrjuda jääkristallide teket, mis on külmutusprotsessi üks põhiprobleeme. Jääkristallid on justkui tillukesed noad, mis lõhuvad rakke ja elundeid. Uurimisrühm oletab, et keriloomadel on mingit sorti biokeemilised elundi- ja rakukilbi mehhanismid, mis aitavad neil külma käes ellu jääda.

Kui teadlased keriloomade mehhanisme paremini mõistaks, võiks nende teadmiste abil täiustada külmutamise id. Nii saaks madalatel temperatuuridel paremini säilitada rakke, elundeid ja kudesid. Oletustega kaugle minnes võib keriloom aidata arendada ka lapsekingades krüoonikat ehk tehnoloogiat, mis lubaks surnud inimesi säilitada vedelas lämmastikus.

Avastusest kirjutatakse ajakirjas Current Biology.

Allikas

%d bloggers like this: