Maailm, Tervis, Välisuudised

Ralliajakirjanikuna suletud Prantsusmaal. Kummituslinn, salajane pajaroog ja hävitatavad pastakad

Prantsusmaa restoranid on suletud. Sööge kodus.

Koroonaest tingitud piirangud on Prantsusmaal erekordselt ranged.

Iseenesest on ime, et Mone Carlo ralli üleüldse toimub, sest on vallutanud Prantsusmaa. Mitte et t üleliia oleks – nakatumisnäitaja on kõvasti väiksem Euroopa keskmisest ja poole väiksem kui Eestis, aga see ei takista riiki lukku panst.

Selleks et üleüldse rallile pääseda, tuli esmalt korraldajatele saata viis dokumenti: printida välja, täita käsitsi, allkirjastada, salvestada ja siis teele lähetada. Nende dokumentidega tuli endal ja ka ajalehe bossidel kinnitada, et mõistetakse e ohtlikkust ja tehakse kõik, et see ei leviks. Mõistagi pidi paberite hulgas ol tõend negatiivse analüüsi kohta.

Esimene takistus ilmnes juba a lennujaamas, kui pardakaart pani punase tule vilkuma. „Lähete Pariisi? Kas teil analüüsi negatiivne tulemus on seal ette näidata, muidu te riiki ei pääse?” päriti. Vale jutt, Pariisis polnud kellelgi paberist sooja ega külma.

Järgmine probleem: buss Orly lennujaama ei sõida. Kuidas sinna saab? Taksoga. Ainult et ühtki taksot pole. Oodake, ehk tuleb, soovitati. Lõpuks tu.

Oli selge, et Nice’ist autoga elamispaika Sisteroni enne 18 ei jõua, aga sealtmaalt algab komandanditund ja kes ringi liigub, võib sattuda soolaputkasse. Õnneks on ols lahendus: kui pelgad, et õigeks ajaks varju ei jõua, tuleb välja printida paber ja see enne täita – kes oled, kust tuled, kuhu lähed, millal teekonda alustasid ja pärale loodad jõuda. Ent, mis kõige tähtsam: ristikesega tuleb märkida põhjus, miks sa ringi hulgud ja seadust ei täida. Ajakirjaniku jaoks on õige risti võimalusi vaid üks: sõit töölt koju või kodust tööle. Oleks koer, tohiks tga jalutada, aga elamispaigast ainult kilomeetri raadiuses. Kusjuures täidetud paber tuleb politseile kohe ette näidata, mitte seda kinnipidamise korral täitma hakata, muidu tuleb suur pahandus.

Inimtühjus ja salakaup

Lõpuks hotell. Pikk sõit on kleepinud keele suulakke. Ehk saab hotelli restoranis kesvamärjaga selle sulatada?

No, no! Restoranid on kõik suletud,” hõikab hotelliomanik, suundub tagaruumi ja naaseb külma õllepudeliga. „Kraanist sa õlut lasta ei saa, keegi võib näha, võta pudel ja klaas ning joo toas.”

Ent kuidas oleks õhtusöögiga? Mullusest on meeles teie imitsev filet mignon. „No, no!” kõlab vastuseks. „Aga ma võin teha karuli-sibula-singi-juustu-pajarooga ning järelroaks on juustu-vorsti-valik salatiga. Tule poole tunni pärast.”

Pool tundi hiljem ulatatakse hämaruses kandik a pisikese paja ja muuga ning sellega tuleb vaikselt, selg kühmus, tuppa hiilida. Kui kuskil on sama maitsvat pajarooga, siis mitte meie universumis. Olgu siinkohal öeldud, et kogenud luuraja käib ikka enne poest läbi ja ostab pisut nosimist, aga soe söök on soe söök.

Prantsusmaa linnad on õhtuti inimtühjad. Komandanditund.Foto: SIPA/SCANPIX

Mõistagi tekib huvi, kas tõesti on Haapsalu-suurune linn õhtul kell seitse rahvast tühi. Kaugele ei julge minna, aga paarsada meetrit mööda üht peatänavat sinna-tänna jalutades ja kõrvaluulitsatesse piiludes… Tühi mis tühi. Ei ainsat inimest, isegi koerakesega daami mitte. Justkui kummituslinn. Ja nii hommikul kella kuueni välja.

Meil öeldakse, et Eesti rahvas ei mõistaks, kui e takistamiseks keerataks kruvid viimseni pingule ja kehtestataks komandanditund. Prantslased mõistavad, aga kiruvad. Kusjuures mitte ametivõime, vaid t.

„Muidugi on , saame elt restorani sulgemise tõttu kompensatsiooni, aga vähe. Pank annab küll laenu, aga see tuleb tagasi maksta,” selgitab hotelliomanik. „Teisalt pole parem, kui ma e külge saan ja haiglasse satun. Seega tuleb keeruline aeg üle elada.”

Britid on saatanast

Ega prantslased võõraid väga külla oota – toovad äkki kaasa –, kuid lepivad paratamatusega, kui külalised just Suurbritanniast ei tule. Ralliajakirjanik David Evans kurtis, et hotelli ta inglasena broneerida ei saanud – öeldi, et kohti pole. Kui ta esitles end aga ameeriklasena, leidus tube küll. Gapis, kus ralli peamiselt toimub, teatanud tuttav Evansile, et ärgu mingil juhul oma autoga kohale tulgu – Suurbritannia numbrimärk põhjustaks üleüldise paanika.

Pressikeskusse ei saa enne, kui kehatemperatuur vastab normidele. Sead oma näo posti otsas asetseva ekraani tsentrisse ja kui süttib roheline tuli, oled teretulnud. Esimene küsimus: kus on paber negatiivse analüüsitulemuse kohta, alles siis räägime edasi. Pressimaterjalide kättesaamise kohta on vaja anda allkiri. Ulatatakse pastakas ja kui pookstavid paberil, tuleb kirjapulk konteinerisse visata nagu kasutatud süstal – hävitamiseks, äkki on sel pisikud küljes.

Rangeid reegleid on Prantsusmaal teisigi: maski tuleb kanda kõikjal, ka tänaval, ruumides tuleb liikuda põrandale joonistatud noolte järgi, et inimesed kokku ei puutuks, uksed, ka tualettruumide omad, on võimaluse korral avatud, et käepidemed t edasi ei kannaks… Ja prantslased, vählt enamik neist, ei nurise.

Allikas

%d bloggers like this: