Nõmme, Tallinna uudised

Raamatukoguhoidja soovitab: mida sügisel lugeda?

Autor: Sille Ross, Pääsküla raamatukogu juhataja

Pääsküla raamatukogu juhataja Sille Ross on Nõmme Sõnumites
jaganud varemgi lugemissoovitusi. (foto: Jukko Nooni)
Suvi on peagi läbi saamas ning nagu eelmiselgi aastal jagab Pääsküla raamatukogu juhataja Sille Ross soovitusi, mida sügisõhtutel lugeda. On ju raamatukoguhoidja igapäevane töö jagada lugejatele soovitusi ning pärast suvepuhkust läheb aina rohkem inimesi raamatukogusse lugemiselamusi otsima.
Folkloori ja muinasjuttude sõpru rõõmustab kindlasti Britt Samosoni kaunite illustratsioonidega kogumik «Sõsara sõrmeluud: naised Eesti muinasjuttudes» (Hunt, 2018, koostanud ja ümber jutustanud Merili Metsvahi). Raamatusse on valitud 30 muinasjuttu, kus keskseteks tegelasteks naised. Kogumikus olevad muinaslood on olemas rahvaluulearhiivis, kuid trükis suurem osa neist varem ilmunud ei ole. Säilitatud on lugude algupärane kuju, neid ei ole kirjanduslikult ja kunstiliselt töödeldud, seega, kuigi lood on väga huvitavad ja fantaasiarohked, on nad mõeldud täiskasvanutele ning lastele ettelugemiseks ei sobi!

Suure kassisõbrana ei saa ma jätta rääkimata kahest raamatust, kus lugu jutustatakse kassi suu läbi. Grigori Služiteli «Saveli päevad» (Tänapäev, 2019, tõlkinud Erle Nõmm). Saveli on kass, kes alustab oma elu tänaval. Ei lähe kaua, kui armas kiisupoiss krabatakse kaenlasse ning temast saab kodukass. Rahutu hingega Saveli seda üle paari aasta siiski ei talu – aeg on edasi liikuda. Paljude seikluste seas leiab Saveli näiteks lühikeseks ajaks tööd – Tretjakovi galeriis, kus tema ülesanne on hävitada galeriisse elama tükkinud rotid. Selle töösuhte peab ta küll peagi lõpetama, seda oma liigikaaslase pahatahtliku tegutsemise tõttu. Pikalt paigale jääda ei malda Saveli kusagile, vahel ei saagi. On head ja halba, on rõõmu ja kurbust, on valu ja armastust. On palju erinevaid nimesid, mida talle antakse. Kuid olgugi elu sageli raske, Saveli on vaba hing. Ja palju elutargem kui nii mõnigi inimene. Autor, kes on 1983. aastal Moskvas sündinud näitleja, on suurepäraselt suutnud sisse elada kassi rolli.

Arikawa Hiro «Rändava kassi kroonikad» (Tänapäev, 2019, tõlkinud Margit Juurikas). Sellegi raamatu peategelane elas tänaval, armastas põõnutada kortermaja ees oleva auto kapoti peal. Satoru käis teda aeg-ajalt vaatamas, tõi süüagi. Ja kui kass satub õnnetusse, on just Satoru see, kes ta oma koju viib, ravib ja hoolitseb, sügab ja toidab. Satoru annab peategelasele ka nime: Nana; see tähendab «seitse» ja Nana saba kõverdub just number seitsme kujuliselt. Nana jutustab meile, kuidas nad koos Satoruga käivad külas tolle koolipõlvesõpradel. Miks nad seda teevad, Nana täpselt ei teagi, Satoru ei ole seda talle öelnud. Kuid igal reisil on oma lugu. Ja kui paljut nad koos näevad: merd, Fuji mäge, hobuseid, pihlakaid, surnuaeda… Südantsoojendav lugu, soe ja õrn, samas vürtsitatud kassiliku mõtlemise mõnusa huumoriga.

Raamat, mis on väljamõeldis, kuid mida lugedes on tunne, et nii võibki olla, kuskil siinsamas, meie kõrval – Martin Alguse «Midagi tõelist» (Varrak, 2018). Raamatus jutustavad vaheldumisi kaks esialgu teineteisele võõrast meest. Leo on tavaline keskklassi mees, kes tunneb tüdimust argipäevast ning pageb selle eest internetimaailma kahtlasesse tsooni. Karl on just vanglast vabanenud ning otsib võimalust jätkata oma elu väljaspool vanglat. Ja elu, see peab olema hea! Nende teed ristuvad. Kummalegi mehele on autor andnud just talle iseloomuliku hääle ja väljendusviisi. Raamatut tunnustati mullu Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiaga.

Head luulet on ilmunud omajagu; üks raamat, mida kindlasti soovitaksin, on Mehis Heinsaare «Pingeväljade aednik» (Verb, 2018). Autor luuletab poeetiliselt, maagiliselt ja täiesti lummavalt läbi inimhinge kihtide. Luulekogu, mida võib lugeda korra, siis teise, kolmanda ja nii edasi…

Põnevikke ilmub palju ja neid loetakse palju. Kõigist neist rääkida ei jõua, kuid üks siiski. Mattias Edvardssoni «Täiesti tavaline perekond» (Eesti Raamat, 2019, tõlkinud Kadri Okas) räägib ühest perekonnast: ema, isa ja nende 19-aastane tütar. Kõik ongi täiesti tavaline kuni hetkeni, mil vanematele teatatakse, et nende tütar on kinni peetud kahtlustatuna mõrvas. Kui hästi me oma lapsi tunneme? Kuhumaale läheksid, et kaitsta oma last? Kas ta on võimeline tapma, kas ta tegi seda ja kas seda saab õigustada? Kuidas midagi sellist saab juhtuda ühe tavalise perega? Need on küsimused, millele autor vastab romaani käigus, andes sõna igale pereliikmele.

Lisaks toredale ilukirjandusele on muidugi ka palju head teadmiskirjandust. Ühe näitena Matthew Walkeri «Miks me magame? Une ja unenägude vägi» (Argo, 2018, tõlkinud Triin Olvet). Me arvame, et magame muidugi lihtsalt sellepärast, et meil on uni. Ja vahel mõtleme: kui palju rohkem me jõuaksime teha, kui me ei magaks (näiteks lugeda, eks)! Raamat räägib meile põhjalikult ja huvitavalt, kui väga oluline on magamine ja kuidas see mõjutab meie elukvaliteeti. Nii et töö, igapäevaelu (ja lugemise) vahepeal ärge unustage end korralikult välja magada!

Loe otse allikast

%d bloggers like this: