Eesti, Kirev elu, Teadus

PARMUDE VIHANE RÜNNAK | Higi meelitab kaunisilmseid verevõtjaid. Just praegu on neid kõige enam


Nipp kõigile, kes juuli leitsakupäevadel parmudega hädas: kui tahad neid pildistada, ei tule nad ligi mitte iialgi! Kui tahad rahus päevitada, on nad kohal.


VIIO AITSAM / MAALEHT

Metsanaine Aira Toss ütleb, et veel kindlam, kui keha päikese jaoks paljaks võtta, on reha või mõni muu tööriist kätte haarata – töötegija higi meeldib parmudele kõige rohkem. Ka suurte loomade lähedus meelitab neid.

Kõige verejanulisemad ongi nad praegu, juuli esimesel poolel, kui emastel parmudel kõige ägedam munemise aeg.

Naisõiguslastel ei tasu parmude elukommetesse süveneda, sest üheselt tekitavad need kõva sümpaatiat meessoo suhtes: vaid emased on need, kes pärast viljastamist ihkavad ainult ja ainult verd. Isased parmud toituvad taimsetest mahladest, nektarist.

Parm, kibun ja sõgelane

Üldiselt on vereimeja tulekut ikka märgata, kuid üks sort parmusid, need hallid, keda mõnel pool nimetatakse ka pimeparmudeks, üllatavad ootamatult.

Nemad on need, kes ei hooli ainult palavast päevast, vaid võivad välja ilmuda ka õhtuti, varjus ja lausa pimedas.

Ent parmusid ongi mitut sorti. Tartu entomoloog ehk putukateadlane Jaan Luig õpetab internetis nendel vahet tegema, väites, et parmud on kärbselised, keda jaotatakse kolme suuremasse rühma.

Kõige suuremas rühmas on läbipaistvate tiibade ja vöödiliste silmadega n-ö tavalised parmud (perekonnad Tabanus, Hybomitra, Atylotus).

Teises on väiksemad tumedalaiguliste tiibade ja kirjude täpiliste silmadega kibunad (perekond Chrysops).

Kolmandas rühmas (perekond Haematopota) on hallid, marmorja tiivamustriga sõgelased. Peale kõigi nende üks suhteliselt harva kohatav parmlane, kes meenutab välimuse poolest mesilast.

Luigi järgi on Eestis parmusid 36 liiki. Neid rühmades täpsemalt määrata on aga vaevaline. Näiteks suure veiseparmu ja sudeediparmu eristamisel peab oskama vahet teha ka taguotsamustri kolmnurkadel…

Nn hall parm tekitab pildistades lausa meeltesegadust, kuna makroobjektiivi abil muutub ta imeilusaks putukaks, kel kaunid värvilised silmad ja mustrilised tiivad.

Just parmude silmad on kui imetegu! Kõikidel parmudel on värvilised, triibulised või täpilised kaunid silmad – kui vaid mahti oleks vereimejale lähedalt otsa vaadata.

Lätlased ja tuhat kollast

Raikküla Farmeri karjakud ütlevad, et laudast ei tasu parmu otsida – need on lehmade kallal ikka karjamaal. Ootamatult avastame parmuuputuse aga lüpsiplatsiruumi akna pealt.

Klaasil on lendamas kolme sorti parmusid – hiigelsuured, kelle ristime veiseparmuks (igaks juhuks jääb võimalus, et on sudeediparm), keskmist sorti läbipaistvate tiibadega parmud, kellele nimetust ei oska anda, ja on ka väikesi hallitiivalisi.

Üks keskmine tuleb jalga hammustama – vereohver pildistamise nimel…

Kui lõuakäärid nahasse vajutatakse, on ikka valus küll. Parm surub oma lõuad imedes aina sügavamale, on lõpuks ise lausa upakil, ja kui lõpetab, jääb nahale veretilk. Neli hammustust kannatan välja, parm oleks jätkanud…

“Eile käisin metsas, jätsin töötava mootoriga auto korraks metsaserva,” jutustab lüpsiplatsil parme püüda aidanud mees. “Kui tagasi tulin, oli auto parmusid täis, neid oli seal ikka tuhat. Need on sellised kollakad, keda kutsume ka lätlasteks…”

Kehtna karjaaias püsimatult liikuvate hobuste kohal on näha suuri lendajaid. Õnneks on nõrga tuulega ilm ja parme seetõttu vähem.

Aga muidu peetakse talli juures kõige hullemaks neid suuri, keda kutsutakse helikopteriks, kuna nad lendavad kohale isevärki põrinaga ja ajavad hobuseid hulluks.

“Üldtunnus on, et vihma eel tegutsevad kõik parmud väga intensiivselt,” selgitab Kehtna hobusemees Kalju Laiapea, kes räägib, et põhiliselt käivad hobuste kallal hallid parmud (“need tohmused”), “ühed kirjud” ja kolmandaks suured, kes hammustavad väga valusasti.

Parmud ka valivad objekti. Näiteks tumeda hobuse peale tullakse sagedamini, heledama peale harvemini.

“Usun, et see, keda just hammustama tullakse, sõltub paljudest asjadest. Näiteks stressis inimest rünnatakse rohkem ja ilmselt kehtib see ka loomade suhtes,” on Laiapea tähele pannud.

Vanasti tehti parmumääret

Kalju Laiapea meenutab, et kunagi kolhoosiajal oli olemas tõhus parmuvastane määre, mis aitas ühe määrimisega hoida putukaid loomadest pool päeva eemal.

Määrde koostist ta ei mäleta – kas midagi ihtüooli või tökatiga.

“Kui siin oli Bolševiku kolhoos, kirjutas üks mees kord Listi-nimelisele hobusele määrdega ühele küljele “Listi” ja teisele “kolhoos Bolševiku esimene brigaad”,” muheleb Laiapea.

Tal on pajatada ka lugu, kuidas professor Olev Saveli tõi kord Austraaliast kaasa veiste kõrvarõnga, mis oli töödeldud parmuvastase vahendiga.

“Austraalias kasutati päeval vängemaid ja öösiti vähem vängeid rõngaid. Ta tõi kaasa päevase rõnga, mille pakkis viiekordsesse paberisse, kuid ikka lennukis daamid kirtsutasid nina.”

Kes parmude ajal rahus metsas ringi käia tahab, peaks Laiapea õpetuse järgi enne ohtralt sööma küüslauku, mis peletab peale parmude ka sääsed ja puugid.

“Siis kutsu kaasa naisterahvas, kes küüslaugulõhna ei karda, ja oled 50 protsenti pääsenud mees,” õpetab Kalju Laiapea.

Vist süüakse Eestis vähe küüslauku, sest parmud elavad visalt edasi.

Kohe ei plahvata

Kui emased saavad oma 0,2 kuupsentimeetrit verd kätte, sätivad nad end kusagile rahus istuma.

Viie kuni kümne päeva pärast poetavad vee lähedusse, mõne lehe, varre vms külge munad, korraga 400-600.

See kogum ei plahvata kohe uueks parveks. Igast munast koorub tilluke vastne, kes kukub vette või niiskele pinnasele. Kuni 10 kuu jooksul teeb vastne läbi kuus kestumist, enne kui nukkub.

Alles nukust tuleb välja tiibadega valmik, päris parm, kes hiliskevadel alustab uut eluringi.

See viimatine jutt on pärit entomoloog Hans Remmi juhendist “Eesti NSV parmlased (tabanidae): juhend vaatlusteks, kogumiseks ja määramiseks”. Me infoajastul on 1957. aastal ilmunud juhend pea ainus kirjapanek, kust parmude kohta täpsemat teavet saab.


TASUB TEADA

Parmud
– Kuuluvad kahetiivaliste seltsi, kärbseliste alamseltsi, parmlaste sugukonda.
Maailmas on parmlasi (Tabanidae) ligikaudu 3000 liiki, Eestis 36 liiki.
Kehapikkus võib olla 7–26 mm, iseloomulikud on suured eredavärvilised silmad.
– Verd imevad vaid emased, kelle suised töötavad kääride põhimõttel.
– Tegutsevad päeval, on aktiivsed mai lõpust kuni septembri keskpaigani, eriti aktiivsed juuni teisel ja juuli esimesel poolel.
– Elavad kuni kaks aastat.

Allikas: Hans Remm, “Eesti NSV parmlased (tabanidae): juhend vaatlusteks, kogumiseks ja määramiseks”; ilm.ee, Jaan Luig

Allikas

%d bloggers like this: