Anekdoodid

Ootan trammi…

Mees kõnnib naisega mööblipoes ja naine märkab ilusat suurt kappi. Hästi kallis ja stiilne.
Naine kohe nuruma mehe käest: “Kallis, ostame selle kapi ära. Ma ei küsi sinu käest kuu aega enam raha!”
Mees vastu, et mis kuradi kappi, meil praegu raha niigi vähe!
Naine uuesti: “No ostame ikka! Vaata, kui ilus kapp ja nii odav ka!”
Mees ei tee naise juttu kuulmagi ja nii jääbki kapp ostmata.
Siis saadetakse mees komandeeringusse ja naine jookseb kohe poodi ning ostabki kapi ära.
Tuuakse kapp koju ja naine istub tugitooli. Vaatab seda, vaatab ja vaatab. Siis sõidab tramm mööda ja kapiuks vajub lahti.
Naine lükkab ukse kinni ja vahib kappi edasi. Sõidab teine tramm mööda, jälle vajub uks lahti. Naine mõtleb, et miskit on mäda ja kutsub naabrimehe.
Koputab siis naabri uksele ja kurdab naabrimehele muret.
“Tere, Volli! Vaata, tead ma ostsin täna uue kapi, aga iga kord, kui tramm möödub, vajub kapil uks lahti. Mees on mul komandeeringus ja sa selline kuldsete kätega inimene meil, tule appi ja vaata üle!”
Lähevad vaatavad seda kappi ja tõepoolest – sõidab tramm mööda, ja kapiuks vajub lahti.
Naabrimees arutleb: “Uus kapp, onju? Ta on sul täitsa tühi? Äkki peab mingi raskus sees olema?”
Mõeldud-tehtud. Ronibki Volli kappi, et siis seestpoolt avanemismehhanisme jälgida, aga korraga astub naise abikaasa uksest sisse.
Esimese asjana märkab mees suurt kappi elutoas.
“No kurat!” vihastab mees. “Ikka sa ostsid selle kuradi kapi ära!”
Tõmbab kapi ukse lahti ja märkab naabrimeest sees istumas.
“Ja mida sina Volli siin istud?!?” röögib mees.
“Tead, naabrimees,” vastab Volli. “Usu või ära usu, aga mina ootan siin trammi!”
%d bloggers like this: