Kultuur

Olev Remsu: eestlaste ja venelaste erinevad väärtused

s lihtsalt ei tohiks olla eestlaste ja venelaste sotsiaalset ja poliitilist vahet. Aga kuidas saada hakkama väärtuste erinevusega?

Alul liikusime meie rohkesti itta. Hõivasime alasid Krimmis, Kaukaasias, Siberis ja Kaug-Idas, tänapäeva Türgiski. Liikusime sinna omal tahtel, ent mitte juhuslikult. Tsaarivalitsus vajas meid kolonistidena vast vallutatud (Peipsi-tagune on siinjuhul erand) territooriumitele, meie aitasime põlistada anastatu.

Natuke hiljem hakkasid nd tul meie kodumaale. Samuti vabatahtlikult, samuti kehtiva võimu osaval-kavalal suunamisel. Nd tulid ainult linnadesse, peamiselt asse ja . Nad ehitasid meie juures tsaariaegseid hiigelrajatisi. Iseäranis suure hoo sai siia vool nõukogude ajal ning kestis ka pikalt-pikalt.

Mis tunne meil idas oli? Usun, et täielik kultuurišokk. Mis tunne neil oli? Peaaegu sama, kuigi meie soovmõtlemine on neile omistanud meie imetlemise. Me mõld olime ja oleme veendunud, et meil on õigus ning teised eksivad. Ja veel: me kumbki ei taju oma kultuuri olemust (eriteadlased ja muidu teravapilgulised välja arvatud), kuna me elame selles. Kultuuri all ei mõtle ma siinkohal uskumisi ega teadmisi, vaid käitumist.

Nüüd elame siis üksteise kõrval. Mina näen hommikul Mustamäel, kuidas venelannast kassiir ja venelannast ostja peavad maha pikad jutud. Telekast, kassist, Fjodor Vassiljevitšist… Pood on tühjavõitu, järjekord on lühike, aga üks inimene selles on ikkagi kärsitu ja mõtleb: mis õigusega nad lobisevad, miks mina pean nende pärast oma aega kulutama? Ja ei taha ma osa saada võõraste inimeste isiklikust elust!

Individualistid ja kollektivistid


Hollandi teadlane Geert Hofstede on loonud kultuuridevahelise kommunikatsiooni teooria. Selle üks peamisi nurgakive on rahvuste väärtusorientatsioonide erinevuste mõõtmine, kultuuride jagamine individualistlikeks ja kollektivistlikeks.

Eestlaste ja venelaste suhteid Hofstede ei käsitle (küll aga on juttu NSVL-ist), ent t mõttesüsteemi järgi kuulume meie protestantidena individualistlikku kultuuri, venelased õigeusu ja pealesurutud kommunismi kaudu kollektivistlikku kultuuri. Üldjuhul muidugi. Kultuuriline tagapõhi jääb alati alles, isegi siis, kui inimene määratleb end sajaprotsendiliseks ateistiks.

Hofstede järgi on kollektivistidel lihas ja veres ühisideed, omadetunnetus, välja kujunenud või kujundatud konservatiivsevõitu ettekirjutused ja traditsioonid. Need on mõnikord määratletud kirjutatud normistikes (näiteks õigeusu dogmaatikas, kommunismiehitaja moraalikoodeksis jne), harilikult aga eksisteerivad immanentsete juhistena inimese meeles.

Isiklikust vabadusest kollektivist suurt ei hooli, ihalus jääb talle võõraks. Kollektivisti lipukiri on võrdsus. Usun, et t lihtsalt peab hommikul kassapidajaga rääkima, kassapidaja lihtsalt peab kaaskollektivisti elu vastu huvi tundma, see on talle tähtsam kui müüja töödistsipliin.

Individualist lähtub Hofstede teooria kohaselt isiklikest huvidest. Esiplaanil on isiksus. Keegi ei tohi t isiklikku aega kulutada, eriti mitte kassapidaja hommikuses poes. T lipukiri on vabadus.

Kui ta suvatseks oma hoiakut põhjendada, siis, arvan, kõlaks see niimoodi: minu heaolek suurendab kõigi heaolekut. Kui mina olen rikas, saab ühiskondki rikkamaks, minu loodud töökohtadel saavad inimesed palka, minu makstud maksude kaudu pudeneb hüvesid kõigile. Järelikult pean ma veel rohkem rügama, veel rikkamaks saama, mul pole aega kassajärjekorras tammuda.

Kollektivistlikud kultuurid on Hofstede järgi feminiinsed ja individualistlikud on maskuliinsed. Venal räägitakse kesest Venast, meile nüüdiskultuuri toonud sakslatel on keelel alati isamaa.

Üks freudistlik spekulatsioon leiab siinjuures tuge õigusu ute kuplite vagiinapärasest väljanägemisest ning vastandab seda läänee pühakodade otsekui ejakuleerivate fallostena taevasse sööstvate tornidega. Kupli tipus on rist, kupli oleks nagu kõigekõrgem sõrmede vahel kingitusena maha pannud. Lääs tormab enese ürgjõul ise taevasse.

Üks ellusuhtumine ei ole etem teisest, kollektivistlik ja individualistlik kultuur on ainult teineteisest erinevad, mitte paremusjärjestatavad.

Hofstede toob näiteid: kollektivist võib sõbrustada oma alluvaga, individualist on hierarhia säilitamise poolt. Kollektivistid sallivad vähem uusi ideid, on konservatiivsd.

Kollektivistlik naine võib mõelda ja öelda: kui lööb, siis armastab. Individualistlik naine ei tunnista end naljalt nõrg soo esindajaks, ei taha, et talle mantlitki selga aidatakse, enda vastu kätt tõsta ei lase t eneseväärikus eales.

Individualist tormab ajaga kaasa, käib itustel ja arendab ennast eriti moesuundade järgi, kollektivist hindab stabiilsust. Kollektivistlikus kultuuris on igal inimesel kindel koht, boss on boss ja alluv alluv, hierarhiareeglitest üleastumist taunitakse. Naine olgu naine, ärgu tikkugu reeglistikust välja, mees olgu mees, ärgu mandugu naiseks!

Kollektivist läheb kähku üle eesnime pruukimisele, individualist eelistab distantsi hoida. Kollektivist usub ekspertidesse ja tiitlitesse: professor, akadeemik, minister, tippteadlane jne mõjuvad talle veenvalt. Individualist tahab ise selgusele jõuda.

Mina-inimene võib võõrale otsa vaadata üsna julgelt, kollektivist kannatab vaid kogukonnakaaslase pilku. Kollektivisti üldjuhul ei häiri teise inimese keha lähedus. Eriti meeldivad talle embamised, isegi põsemusid ka üsna võõra inimesega ning näiteks käe õlalepanek. Individualist hindab psüühilist vabaruumi, talle on inimeste vaha esmavajalik, ta ei taha naljalt teise kättki suruda.

Induvidualist võib oma sööki üksinda kugistada, kollektivist eelistab kauakestvaid lõunaeineid omade keskis. Kollektivist ei talu teistsugust seksuaalkäitumist, individualist üldjuhul ei piilu teiste teki alla ning eeldab, et teised ei piilu tgi teki alla.

Võtame kokku


Eestlaste ja venelaste sotsiaalne grupikäitumine ei ole juhuslik. See toimub kindla mustri järgi, nii poes kui ka igal pool mujal, seda mustrit teades on võimalik ennustada inimese reageeringuid. Muuseas, meie praegustes poliitoludes esindab EK kollektivistlikku kultuuri.

Valimiskampaania ajal toimus 200 Hobujaama-aktsioon, mis küll katki jäi. Silmas peeti kahe rahvuse erinevuse sotsiaalset ja poliitilist aspekti. Neid erinevusi ei tohi olla, kui me ei soovime vabaneda kujunenud apartheidiühiskonnast! Kahju, et püss põõsasse visati, vahest on see nende kaotuse üks põhjusi?

Ent väärtusorientatsioonilt jääme me erinevateks. Me peame aktsepteerima teineteise olemuslikku erinevust. Alles siis saame ühiskonna muuta pingevabamaks, mõld selle omaks võtta.

Allikas


%d bloggers like this: