Toit

Ninast sabani: Uut tüüpi liha söömine ehk kui palju erinevaid asju saab veisest süüa

 

 

Ninast sabani: Uut tüüpi liha söömine ehk kui palju erinevaid asju saab veisest süüa
Veise lihalõikamise skeem.Foto: Wikipedia

Aina enam renessanssi läbi elav luuüdi pakub igale gurmaanile ja gastronoomsete liialduste armastajale naudingu. Tegemist on roaga, mille tõeline võlu ilmneb siis, kui luuüdi söömiskordade vahele jäävad nädalad, vahel isegi kuud. tegemist on taaskord suhteliselt lihtsa ning ühe momendiga valmiva rupskiga, mis eriti talvisel ajal täidab kõhtu ja hinge. Ühest loomakondist saab nii kolm-neli viiesentimeetrist luujuppi hinnaga paar eurot. Kahele inimesele jätkub neljast ahjus röstitud luuüdijupist rohkem kui küll. Luuüdi on oma olemuselt rasv ja valk, mida üleliia tarbida nii ehk naa ei saa. Kiire retsept: Pane luukondid püsti 230-kraadisesse ahju ning söö grillitud chiabatta, meresoola ja peterselli salatiga. maitseküllane. Üks käär täidab keha tundideks.

 

Veise põske peetakse üheks pehmemaks ja delikaatsemaks lihaks loomal. Kahjuks lõigatakse põsk loomal hakkliha vajadusel tuimalt kolju küljest lahti ning kadunud see lihatükk ongi. Paludes oma lihunikult põske, tasub põsega katsetada kahte valmistusviisi: ahjus röstimist ja suitsutamist. Mõlemal juhul oleks tark panna põsk ööpäevaks marinaadi – röstimise puhul keerulisemasse, maitseterohkemasse moppi, suitsutamise puhul vaid soolvette. Kummagi küpsetuse puhul peaks aga arvestama liha delikaatsusega ning vältima kõrgeid kuumuseid, pigem küpsetada/suitsutada loomapõske pikema aja jooksul madalal temperatuuril. Suitsupõsk sobib ideaalselt hapukapsa- või hernesupi põhjaks, leivale või omletti. Hautatud loomapõsk võiks leida tee ka pidulauale.

 

Veise süda, olgugi et suurepärase maitsega taine liha, vajab pikka hoolt – veise südame valmistamiseks tuleb varuda 1,5–4 tundi: vasika süda valmib umbes 1,5–2 tunniga, veise süda 3–4 tunniga. Toidu valmistamiseks on eriti sobiv kasutada noorlooma südant. Koonusekujulise, seest õõnsa ja tumedavärvilise südame lihaskude on suhteliselt tuim, tihke, sitke ja raskelt seeditav. Kuid pikal ja madalatemperatuurilisel valmistamisel annab süda „järele“ ning tulemuseks on nauditav lihakogum. Ettevalmistuse käigus tuleb süda lahti lõigata, puhastada soontest ja muust ebaolulisest. Seejärel loputada külma veega ning leotada tund-kaks, et kogu veri „mootorist“ välja jookseks. Süda sobib hästi keetmiseks, hautamiseks ja praadimiseks. Hõrgult maitsevad vasika südame lõigud, kui neid oliiviõlis pruunistada ning seejärel koos juurviljadega hautada. Ennast ei tohi lasta ära ehmatada südame isegi peale pikka hautamist püsivast tugevast tekstuurist. nautida tuleb maitset ja närimisvõimalust.

Looma kops on suur ja lai ning teda jätkub pal- judeks erinevateks toitudeks. Kops on sama suur nagu rupskite maailm tervikuna – rupskimaailm tundub nagu bastioni käik, mis iga meetriga aina sügavamale, pimedamaks ja kurjemaks muutub. Üha kaugemale selle sisemusse astudes leiab inimene end kui lõbustuspargi Hirmumajast, kus erinevaid orgaanilisi ja bioloogilisi veidrusi ja kõverikke seintel ripub ning lettidel vedeleb. täielik stiihia üheks hetkeks, järgmiseks aga bulgakovlik hirm ja õud.

Raamat maitsvast ja tervislikust toidust“, kuri ENSV toiduinfoklots, mis kubiseb eriti naljakast, kuid tänaseks juba ajaloohuvi tõstatavast kantseliidist, andis mulle kopsu kohta vaid ühe retsepti – guljašš kopsust. Kopse kasutatakse küll paljudes toitudes erinevate maade kulinaarias, aga mitte väga aktiivselt.

 

Neerudest tehtud road on gurmaanide maiuspala! Neerudel on rikkalik ja hõrk maitse, mis erineb loomalt loomale. neerud on peaaegu rasvavabad, seetõttu muutuvad need üleküpsetamise tagajärjel sitkeks, kuivaks ja kõvaks. oluline on valida õige küpsetusaeg ja temperatuur. Neerude parim tarbimine toimub hautistes ja suppides, neerud on ka seljanka vajalik osa.

Neerude kulinaarsel töötlemisel võib mõnda inimest häirida spetsiifiline lõhn. Lõhna ja hilisemat maitset annab oluliselt vähendada korraliku pesemise ja vees leotamise abil. Kuna neerudes moodustub uriin, on korralik pesemine ja leotamine enne toiduvalmistamist ka igati vajalik. Kasuks tuleb ka mitmekordne läbikupatamine. Kui neerud on hoolikalt puhtaks pestud, tuleb eemaldada nende ümber olev õhuke läbipaistev kelme ja teravate köögikääridega lõigata ära rasva keskel asuv valge rasvasüdamik. enne maitsestamist ja küpsetamist tuleb leotada neeru vees veel tund aega.

Maksa valmistamiseks retseptide leidmine pole keeruline ja enamus neist keskendub pasteetide tegemisele. Pasteedikesksusele on ka konkreetne põhjus: maks seob nimelt halvasti vett kuid hästi rasva, mistõttu sobib ta just määrdelaadsete roogade valmistamiseks, milleks pasteedid ka on. Eriti hea on seetõttu pasteete valmistada hane maksast, mis sisaldab palju rasva, on õrna konsistentsi ja väga hea maitsega.

Siseelunditest on maks oma toiteväärtuselt kõige kasulikum. maksa võib kasutada terve tükina, lõikudena, ribadena või kuubikutena. Eriti hästi sobib see praadimiseks, grillimiseks, kastmeteks ja pasteediks, maksa ka keedetakse, hautatakse ja küpsetatakse ning kasutatakse erinevates pirukates ja vormiroogades.

Maksa puhul tuleb arvestada asjaoluga, et maks on organ, kus tehakse kahjutuks organismi saabunud toksilisi aineid. Maks sisaldadab seetõttu ka kahjulikke aineid, mistõttu on oluline maksa puhastamine, leotamine ja kuumtöötlemine. Samuti rikneb maks tunduvalt kiiremini kui tavapärane liha, kuna sinna jääb suur kogus verd.

 

Veise munad pakuvad väga huvitavaid võimalusi uute ja kummaliste maitsete ning tekstuuride avastamisel. Munade valmistamisel ei ole tavatu, et just meeskokkade puhul lööb noaga munandite kallale minnes ka endale valu alakehasse. Looma munade puhul tuleb eemaldada kattev kile ning munad kas hautada, praadida või marineerida. Tõelised pärlid. Texases nimetatakse mune veise austriteks. Väga spetsiifilne, kuid gurmaanidele oluline roog.

 

 

No tags for this post.

Related Posts

%d bloggers like this: