Muu

Mööda Tallinna Pokémone jahtimas – Eesti Päevaleht

Lõppev nädal tõi sse uue hulluse – virtuaalmängu Pokémon Go, mis sai mõne päevaga populaarseimaks mänguks ja vaimustab ski nii vanu kui ka noori. LP turnis nutitelefoniga neli päeva a linnas ja sai kultusmängust pildi ette.

Möödunud laupäeval avanes ka eestlastel võimalus tasuta alla laadida Nintendo uus mobiilimäng Pokémon Go, mis toob kõikvõimalikud kirevad ja pika ajalooga fantaasialoomad – pokémonid – linnatänavale, parki ja spordistaadionile. Kellel on , need teavad Pokémoni-vaimustust hästi, sest kümmekond aastat tagasi käis esimene mängulaine st võimsalt üle – siis olid populaarsed Game Boyd ja selles mängitavad Pokémoni-mängud. Nüüd on aga inimestel nutitelefonid, ning kui varem olid Nintendo saavutused peamiselt lastele suunatud mängudega seotud, siis praegust Pokémon God mängivad hoolega ka täiskasvanud. Niisiis – teeme meiegi proovi!

Ääremärkusena olgu öeldud, et ma ei ole elus ühtegi arvuti- ega mobiilimängu mänginud. Isegi Angry Birdsi mitte. Mind lihtsalt ei huvita, ei vaimusta ka võimalus niisama aega surnuks lüüa või arvuti taga lisatunde teha. Niigi on mu töö peamiselt ekraani ees istumisega seotud, oleks tobe seda veel mittekuhugi viivate mängudega pikendada. Pokémon Go hakkas mulle aga kohe meeldima.

Esmaspäev. Kuulen kell kaheksa hommikul oma 13-aastase poja toast äratuskella helinat. Huvitav, tavaliselt ta magab lõunani, sest on ju suvevaheaeg ja jalgpallitrennini on veel mõned tunnid aega. Seekord on ta varahommikul üleval, peseb ülehelikiirusel hambad, sööb peaaegu neelatamata hommikuhelbeid ja kadunud ta ongi. Värava taga ootavad sõbrad, kõigil telefonid peos ja seljakotid seljas. „Me läheme Pokémone otsima!”

Inksu001 alustab oma igapäevast monstrumite leidmise ja kilomeetrite läbimiseteekonda.

Tööle jõudes avan internetilehed ja sotsiaalmeedia ning avastan, et need kubisevad Pokémon Go uudis. Üks hull kukkus mängu mängides koguni kaljult alla ja teisega juhtus liiklusavarii. Kogu New Yorgi kesklinn on täis nina telefonis ringi käivaid inimesi, kes kõik mingeid Pokémone otsivad. Mängu pealt teenitakse juba ka miljardeid (muidu tasuta mängule saab kõikvõimalikke lisavõimalusi juurde osta). Maailma populaarsed youtuber’id postitavad ülinaljakaid videoid, mis räägivad inimmõistuse vallutanud Pokémoni-maaniast. Maailm on hulluks läinud! Või on inimestel lihtsalt igav. Õhtul koju sõites näen naabripoisi isa, telefon keskendunult enda ees, kodutänaval edasi-tagasi ringi kõndimas. „Selge. Ka t on nakatunud,” panen kiiresti diagnoosi ja tunnen härrasmehele mõttes kaasa.

Pärast õhtusööki küsin pojalt ääri-veeri, mis mäng see Pokémon Go on ja miks neid tegelasi otsima peab. Selgub, et tal on neid juba 50 leitud ja ta on jube väsinud, sest käis koos sõpradega peaaegu kogu läbi, et neid kurioosseid loomakesi üles leida. Kas tõesti on ols mäng, mis inimesed õue liikuma ajab? Ei peagi arvuti taga passima ja silmi rikkuma? Kui nii, siis ma tahan ka!

Foto: Anna Aurelia Minev

Esimesele monstrumile virutan palliga pähe juba oma köögis. Pärast mängu allalaadimist hüppab telefoniekraanile hirmutavalt heleroheline Bulbasaur. Klõpsan poja juhiste järgi talle kiirelt peale ja veripunaste silmadega ähvardav tegelane seisab keset minu köögilauda, irvitav naeratus näol. Kaamera abil moondub mänguekraan reaalseks tegevuspaigaks ehk kohaks, kus inimene parajasti asub. Sauri kinnipüüdmiseks hüpleb ekraanil pall, mis tuleb loomale otse keset peanuppu sihtida, et ta oma kollektsiooni saada. Pihtas, põhjas! Väga lihtne! Tahan veel! Aga selleks pean min õue.

Esimesele monstrumile virutan palliga pähe juba oma köögis. Pihtas, põhjas! Väga lihtne! Tahan veel!

Teisipäev. Lülitan tööle jõudes mängu sisse. Töölesõit lt linna on Pokémoni-vaba, sest loomi saab leida ainult kuni 20-kilomeetrise tunnikiirusega liikudes ehk siis jalgsi, ratta või rulaga. ga vahid läbides neid paraku ei leia. Mis tähendab, et mäng on väga tervislik. Päevalehe toimetus on absoluutselt Pokémoni-vaba, siseruumides leidub loomakesi üldse üliharva. Tuleb värske õhu kätte minna ja jalutada. Seda ma õhtul koju jõudes teengi. Kiire ring naabertänavatel toob mulle terve hunniku ussikesi – neid on vist üldse selles mängus kõige rohkem, sest nelja päeva jooksul suutsin Weedle’isid leida üle paarikümne. Ussikesed ei maksa aga palju, sest nad toovad vähe punkte. Mängu sisu seisnebki selles, et kokku tuleb koguda eri loomakesi, mis kõik annavad erineva hulga punkte. Suurepunktilised on kõige ihaldusväärsd, kuid neid on leida. Mängus on eri tasemed – teadaolevalt kokku koguni 50 – ja iga uus tase annab uusi võimalusi. Preemia ootab ka läbitud kilomeetrite eest, sest iga mingi aja tagant saan ma PokeStopis (koht, kust saab loomakeste tabamiseks vajalikke palle juurde laadida) preemiaks ka mune, sest olen vajaliku hulga kilomeetreid läbinud.

Nii see loomakeste püüdmine käib. Ikka klõps peale, pallikesega pähe ja hinnalisse kollektsiooni tallele.Foto: Anna Aurelia Minev

Pean tunnistama, et tekib hasart. Mõõdan kiire sammuga tänavaid ja kontrollin aeg-ajalt telefoni. Kuna telefon on peos, siis annab see värinaga tunda, kui Pokémon on läheduses. Värina peale jään seisma ja klõpsan ekraanil oleva sõbrakese peale. Seejärel muutub kujutis keset Kaevu või Kiige tänavat seisvaks või hüplevaks loomaks ja ma katsun talle punakirju palliga pihta saada. Ning siis jälle edasi uusi kilomeetreid mõõtma. Kas tõesti ongi ühel mõttetul mängul õnnestunud mind kodust välja kõndima vedada? Ja PokeStoppides olen õppinud ajalugu tundma – kõik vähegi olulised mälestusmärgid ja muuseumid on pallilaadimiskohtadena tähistatud ning mõnel on koguni paarilauseline ingliskeelne tutvustus juures. Nii et mäng avardab ka silmaringi ja õpetab ümbrust tundma.

Kolmapäev. Olen jõudnud neljandale tasemele. Selleks olen kiires tempos kõndinud täpselt poolteist tundi ja viis kilomeetrit. Tee peal on ees karelnud kõikvõimalikke ja võimatuid tegelasi alates karmikujulis lindudest ja nunnudest ussidest kuni suurekõrvaliste Eeveede ja rotisilmsete Rattatadeni välja. Tunnen rõõmu, et minus on säilinud mängulusti ja lapsemeelsust – muidu ma ju sellise jampsiga ei tegeleks! Naudin ilusat ilma ja kõnnin, muudkui kõnnin. Ning siis sureb mu telefon ära. Selgub, et täpselt poolteist tundi on see aeg, kui kaua minu nutitelefoni aku Pokémon God mängides vastu peab. Kuna mäng hoiab pidevalt töös nii kaamerat kui ka GPS-seadet, siis on see tõeline akuröövel. Õhtul kodus kuulen, et pühendunud mängijad kannavad kaasas akupanka.

Olen jõudnud neljandale tasemele. Selleks olen kiires tempos kõndinud täpselt poolteist tundi ja viis kilomeetrit.

Õhtul einestan uues söögikohas MuSu ja lülitan pärast õueterrassil lauda istumist igaks juhuks ka Pokémoni-sõu sisse. Ja ennäe imet – täpselt restorani väliterrassi nurgas põrnitseb mind kassivälimusega Meowth. Vabandan kaaslaste ees, tõusen lauast ja püüan kassi oma kollektsiooni. Seda näeb nii umbes 20+ vanuses ettekandja, kes pilgutab mulle vandeseltslaslikult silma. Selgub, et noormees on siitsamast nii mõnegi väärtusliku looma oma kogusse saanud. Oleme korraga nagu ühest „loodusearmastajate” klubist. Kollektsioneerimine ja üksteise kogude imetlemine on omamoodi kirg – mõistan nüüd margikogujaid tunduvalt paremini. Aga veel üks positiivne punkt – mäng aitab luua uusi tutvusi ja inimestega kergelt jutule saada. Ehk isegi armastuse leida või kasulikke ärikokkuleppeid sõlmida?

Neljapäev. Võtan sihiks nii palju kõndida ja loomi püüda, et saavutada viies tase, sest alates sellest saab külastada Gymi. Need on võitluskohad, kus saab oma kogutud loomad proovile panna ja nendega veel tugevamate vastu võidelda.

Kuulen kolleegidelt, et Kadrioru park kubiseb Pokémonidest ja PokéStoppidest, niisiis sean sammud sinna. Ja park ei kubise mitte ainult neist, vaid ka nutitelefonidega ringi käiva teismelis ja välismaalas. Pärast mõnda soojendusringi ja vählt kolme looma tabamist kerkib mu ekraanile ihaldatud lilla ring – Level 5! Nüüd allesaction algab, senine oli ainult sissejuhatus. Sean sammud otsejoones Kadrioru pargi ühes nurgas asuvasse Gymi ja kohtun seal kõigepealt nelja noormehega. Poisid on väga jutukad. Selgub, et nad on juba nädal aega mänginud ja nende edumaa minu ees on üüratu. Nad räägivad mulle võimalus, millest ma pole veel kuulnudki, sest ma ei ole siiani täpselt aru saanud, miks ma neid loomakesi koguma pean, miks nad eri punkte annavad, mis põhjusel peab Gymis võitl ja kuhu see kõik lõpuks välja viib. Ega keegi seda täpselt ei teagi, aga lihtsalt on lõbus.

Ei, see ei ole selfie. Üks hiiglaslik ja pika sabaga Magmar sai just kinni püütud.Foto: Anna Aurelia Minev

Kaotan Gymis viis leitud looma, sest seal passinud hiigelmonstrum oli nii võimas ja kuri, et „sõi” ära kõik minu päeva jooksul leitud armsad loomakesed. Ega midagi, tuleb siis jälle uued leida!

Reede. Kell heliseb vara. Tahan enne hommikust toimetuse koosolekut mulle kuuluvad Pokémonid l kokku korjata ja mõnes Gymis võidelda. tänavad on tühjad, siin ei põeta Pokémoni-hullust nagu Kadriorus, kesk- või vanalinnas, kus pidi monstrumeid palju rohkem ol. Aga tunne on kuidagi kerge – olen kõndinud nelja päevaga peaaegu kakskümmend kilomeetrit ning nautinud hommikust linnulaulu ja värsket õhku. Tühja neist virtuaalloomadest, nii võib ju saledaks saada (ja jääda)!

Mulle tundub, et ma jätkan seda mängu. Seda kõndimise mängu. Selles, kas ma ka edaspidi nutitelefoni kõnnirajale kaasa võtan, ei ole ma veel kindel.

%d bloggers like this: