Religioon

Miks võib ülestõusmispüha olla nii märtsi kui ka aprilli lõpus?

Miks v?µib ?¼lest?µusmisp?¼ha olla nii m?¤rtsi kui ka aprilli l?µpus?

Kui Kristuse sünnipäevaks on kokku lepitud 25. detsember, siis t surmapäeva – mis on oma aja kohta väga täpselt dateeritud – tähistab ajavahemikus 22. märtsist 25. aprillini. Kuidas nii? Aga seepärast, et ülestõusmispüha arvutamisel arvestatakse kevadise pööripäeva ja iidse juudi kuukalendriga.

Ülestõusmispüha järgi (tänavu 21. aprill) pannakse paika terve perekond pühasid. 46 päeva varem on vastlapäev (tänavu 5. märtsil) ja siis tuhkapäev (tänavu 6. märtsil), millest algab paast. Ülestõusmispühadest 40 päeva edasi on taevaminemispüha (tänavu 30. mail), millest omakorda kümne päeva pärast algavad nelipühad (tänavu 9. juunil).

Kogu süsteemi koos hoidva ülestõusmispühade arvutamise valem on küll pealtnäha lihtne, aga sisaldab siiski nii palju vigureid, et kalendritootjad tellivad sageli rehkenduse observatooriumi astrofüüsikutelt. Selle asutuse tähefüüsika osakonna vanemteadur Laurits Leedjärv selgitabki nüüd lühidalt, kuidas satub Kristuse surmapäev sõltuvalt aastast kas aega, mil hanged võivad olla veel räästani, või siis hoopis pühapäevale, mil usinamad panevad juba kartulit maha.

Millal on kevadine pööripäev?


Valem on pealtnäha lihtne: kõigepealt tuleb ära oodata kevadine pööripäev, siis sellele järgnev täiskuu, ja pärast täiskuud saabuval pühapäeval ongi esimene ülestõusmispüha. Või lihavõttepüha või munadepüha või paasapüha – kes kuidas kutsub. Kus siin konksud on? Uurime edasi.

„Kevade algust otseselt vaadelda ei saa, küll võib aga arvutada välja hetke, mil päike läbib kevadpunkti: tuleb lõunapoolkeralt nii-öelda tagasi põhjapoolkerale ehk hakkab meil kõrglt käima. Sügisel, 23. septembri paiku, läheb päike tagasi lõunapoolkerale ja hakkab meil madalamalt käima,“ meenutab Leedjärv, mis asi on pööripäev.

Kevad- ja sügispunktid võivad eri aastatel mõned tunnid erineda. „Viga tuleb sisse juba sellest, et aasta pikkus ei ole täpselt 365 ööpäeva. Tegelikult teeb Maa tiiru ümber Päikese 365 päeva, 5 tunni ja 46 minutiga, peoga sekundeid peale. Seega jääb kalender päriselust natuke maha,“ räägib Leedjärv.

Kevadisel ja sügisesel pööripäeval on öö ja päev enam-vähem sama pikad. Päikesetõusu- ja loojanguajad ümardatakse tavalise kalendri tarbeks minuti täpsusega ning igaüks võib tähtraamatut uurides veenduda, et kevadisel pööripäeval (tänavu 20. märtsil) tõuseb päike 6.20 ja loojub 18.32 ehk päike paistab 12 tundi ja 12 minutit. Sügisesel pööripäeval (tänavu 23. septembril) tõuseb päike 7.03 ja loojub 19.16 ehk päike paistab 12 tundi ja 13 minutit.

Võtmetegur on juudi kuukalender

Nii. Sel aastal läbib päike kevadpunkti 20. märtsil kell 23.58. Loetud tunnid hiljem, 21. märtsil kell 3.43, on täiskuu. Järelikult peaks ol esimene ülestõusmispüha 24. märtsil. Aga on 21. aprillil. Kuidas nii? See on koht, kus astub valemisse juutide vana kuukalender. Nimelt on teada, et Jeesus löödi risti paasapühade ajal ja selle arvutamine sisaldab omakorda väikseid trikke.

„Asi on selles, et ei arvesta mitte tegelikku täiskuuaega – seda, mida meie näeme astronoomilise täiskuuna –, vaid nad võtavad aluseks vana juudi lunisolaarse kalendri. See on kuu- ja päikesekalender koos, ning selle järgi peab täiskuu ol alati kuukalendri 14. päeval,“ selgitab Leedjärv. „Kuukalendri kuus on 29 või 30 päeva, sest tegelikult on kuufaaside kordumise periood 29 ja pool ööpäeva.





Selle vana juudi kalendri järgi võib juba 300 aasta jooksul tekkida täiskuu rehkendamisel ühe ööpäevane viga ja praegu on täpselt see hetk, mil juudi kalender on niimoodi nihkes, et tänavune 21. märtsi täiskuu ei lähe paasapühade paika panemisel arvesse. Järgmine kevadise pööripäeva järgne täiskuu on aga alles 19. aprillil, mille kannul tulev pühapäev ehk 21. aprill on siis ülestõusmispüha.“

Just juutide vana lunisolaarne kalender tekitab olukorra, kus ülestõusmispüha võib langeda tervelt 35 päeva sisse. „Kõige esimene võimalik ülestõusmispühade kuupäev on 22. märts, järgmine kord juhtub nii aastal 2285. Kõige hilisem võimalik ülestõusmispühade kuupäev on 25. aprill ja see leiab aset juba aastal 2038,“ arvutab Leedjärv.

Milleks asi nii keeruliseks ajada?

Kui Jeesuse sünnipäev on tõstetud ukalendris talvise pööripäeva lähedusse, miks mitte siis kokku leppida, et Jeesuse surmapäev on kevadisel pööripäeval, mis on tõele ometi üsna lähedal? Oleks ju palju lihtsam!

Asja seletab usuteaduse instituudi liturgikaõppejõud (liturgika on distsipliin jumalateenistuse läbiviimisest ja ukalendrist) Marko Tiitus, kes on – nagu selgus loo tegemisel täiesti juhuslikult – Laurits Leedjärve õetütre abikaasa.

Niisiis – milleks selline keeruline rehkendus?

„Kirikukalender pole tekkinud mõne konkreetse konsiiliumi otsusega, vaid kujunenud sajandite jooksul. Ülestõusmispüha on kõige vanem kristlik püha – selle tähistamise kohta on andmeid juba teisest sajandist ja see on otseselt seotud juutide kalendri ja paasaga,“ alustab Tiitus väikest loengut. „Juba 325. aastal otsustas Nikaia ukogu, et ülestõusmispüha tähistatakse juutide paasapühaga samal ajal – evangeeliumites rõhutatakse selgelt Jeesuse ristilöömise seost juutide paasapühaga.

Nii on see traditsioon püsinud sajandeid ega ole kedagi väga seganud. Jah, oikumeenilises liikumises on arutatud, kas peaks määrama ülestõusmispühaks kindla pühapäeva või kuupäeva, aga need ettepanekud pole leidnud ülailmset t. Ilmselt on peetud mõistlikuks olla pärimusele ustavad.“

Kui liturgikaõppejõud juba tarkust jagab, tuletame korraks meelde, kuidas sattus Kristuse sünnipäev talvise pööripäeva lähedusse, millel pole teadaolevalt Kristuse tegeliku sünniajaga mingit seost. „Jõulupühad fikseeriti alles 4. sajandil,“ räägib Tiitus. „25. detsember oli Rooma riigis tuntud võitmatu päikese päevana. Kuna rahvas oli harjunud valguse pühi tähistama, ütlesid kristlased, et vaimne valgus on tulnud Kristusest ja paneme siis ta sünnipäeva 25. detsembrile.“

Allikas


%d bloggers like this: